Kas asi on minus?

Viimasel ajal mõtlen, et huvitav, kas minuga on raske koos töötada. Või on mulle ette sattunud lihtsalt karmid pähklid ja keerulises juhused? Mina küll tunnen, et mul on nendega tohutult raske. Rohkem kui põneva väljakutse jagu. Olles nüüd juba üle poole aasta oma uues ametis tunnen ikka veel, et mul on palju õppida ja piisavalt on kohti, kus kahtlen, kas mina tegin midagi valesti. Või jätsin õigesti tegemata. Ja kas ma oleksin pidanud ise teadma, kuidas midagi teha või jäeti mulle sellekohane väljaõpe tegemata. 

Igatahes, oma töös tuleb mul kopereeruda väga paljude inimestega nii oma majast kui ka väljastpoolt. Ka kultuuriliselt on tegu väga kirju ja huvitava seltskonnaga. Osalist saan aru, et mina üksi ei saa tervet maailma muuta. Teisalt tunnen, et mina olengi üks neist Pratchetti neljast maailma kandvast elevandist. 

Ma ei oska olla bad cop ning olen püüdnud alati jõuda kõiki rahuldavate lahendusteni, aga nagu kogenumad kindlasti juba teavad, siis sean endale nii võimatuid eesmärke. Olgu siis tegu meie kurja kuningannaga Ühendkuningriigist, mõne tootespetsialisti või agentuuriga. 

Suvel puutusin rohkem kokku ühe agentuuriga, keda kõik kirusid, aga ikka edasi kasutatakse. Üsna ruttu sain ka oma kogemustele tuginedes negatiivse arvamuskoguga ühineda. Seda enam olin õhevil, kui sain võimaluse oma esimest suurt kampaaniat ehitama hakata koos palju kiidetud teise agentuuriga. Hiljem aga selgus, et ühed mustad mõlemad ja jätkus neilegi kirujaid. Ja nüüd olengi punktis, kus mõtlen, kas meil on nii raske jõuda heade tulemusteni minu pärast või mingil muul põhjusel. 

Ma tõesti nägin oma kampaaniaga kõvasti vaeva, aga samas paistavad lained ka kaljule rohkem mõju avaldavat kui mina projekti paranemisele. Ja vahel ma mõtlen, kas teised lihtsalt ei hooli tulemusest? Kas ma ei tohi kunagi eeldada, et saan teisi usaldada ja kindel olla, et antakse endast parim? Ja kas on aus kellegi suhtes, et minu kriitilaga peab tegelema inimene, kelle kompetents on hoopis midagi muud, aga keda ei paista ka asjatundjad toetavat. 

Ja nüüd on mul küsimus? Kas Eestis käib ka sama hull võimuvõitlus reklaamiahentuuridega, et maksva kliendina tunned end nõrgemal positsioonil olevat? Kas teie tunnete ka end süüdi, et neile palju aga vajalikku kriitikat edastate? Ja kas teie kiiruga tehtud soovitused topitakse as is pika aja pärast tehes nägu, nagu oleks suure vastutulekuga, nende materjalidesse ilma igasuguse toimetamiseta, mille eest te ju maksate?

Ma tahaksin ükskord tõeliselt hea reklaamiagentuuriga töötada. 

Esimese maailma talvemood

See teema on kummitanud mind juba tükk aega ja ometi ikka ja jälle keegi üllatab mind. Pean ennast üsna keskmiseks külmavareseks. Naiste kategoorias. Meestele jään tavaliselt alla. V.a mõned lõunamaa päritolu sõbrad. 

Igatahes, Eestis juhtub haruharva, et aasta kuuel külmemal kuul kedagi paljast nahka demonstreerimas näeb. Ma muidugi ei räägi neist üksikutest isenditest, kes esimesel võimalusel plätud varba otsa viskavad või toariietes prügi välja viivad. Ikkagi üsna mõistlikud ollakse. Esimest korda üllatusin tõsiselt aga Rootsis kargel novembripäeval britist kolleegi kinniseid kontsakingi palja naha ja capri pükstega nähes. Jalad olid muidugi punased, aga ta ise ei pidanud seda üldse imelikuks. Rootsis võib muidu ka näha vihmase ja tuulise viie kraadiga kedagi pikas lõhikuga seelikus, ilma sukapüksteta ja vähiroosa nahaga. Ja detsembris jalutas mulle kaks tüüpi viie minuti jooksul shortsides vastu. Paljud jätkavad oma kitsaste teksade ülesrullimise moodi lumiste oludeni ning mustlased magavad ka -10 kraadiga tänaval maas. Tänane huvitav vaatepilt oli mees t-särgi ja sulevestiga. Aga mida muud kerge miinusega kanda!?

Ka Saksamaal sai näha enesepaljastamist omajagu. Mina värisesin läbi kõigi oma riidekihtide. Kohalikud lasid ringi lühkaritega. Kõige hard core'imad paistavadki britid olevat. Kusagil mujal ei näe miinuskraadidega nii paljusid inimesi paljasääri või ainult kampsunis. Ma saan aru, et tavaliselt on seal soojem kui meil, aga seda enam ootaks ju, et nad end talvel kubujussiks pakiksid. Kõike eelnevat on kole naljakas kõrvutada mälestustega Indiast, kus inimesed juba augustis end külmakreemiga määrima hakkasid ja kõrvasoojendid välja otsisid. Õues oli ju jätkuvalt ka öösel üle 20 kraadi. Panen teile näiteks Londoni talvejalatsi moodi. Vähemalt märkas sokid jalga panna. 

Lennumiilide aasta

Tahaks ka oma möödunud aastast kokkuvõtte või paar teha. Oli tegu ju üsna erilise aastaga taas.

Umbes samal ajal või veidi hiljem aasta tagasi potsatas mu postkasti kiri, mis muutis taas kogu mu elu ja te ei tea, kui oodatud ja vajalik see taaskordne otsade lahti tõmbamine oli. Ometi olin jõudnud juba alustada üsna kapitaalse vannitoaremondiga oma pikaaegses üürikas - jah, mina olengi see segane, kes oma raha, aega ja närve investeerib võõra vara parandamisesse. Aga nagu meil Murphyga ikka kombeks on, kolisin sealt ise vabatahtlikult üsna kohe peale suure töö lõppu välja ja kuigi alguses oli kahju, siis juba ammu olen lahti lasknud mõttest sinna samasse iga hinna eest tagasi kolida. Paljud mu asjad on ikka veel seal ja kuigi mulle väga meeldib sealne planeering, terve päeva kestev päikesepaiste, laiad aknalauad, kõrged laed ning muidugi asukoht, siis oma praegusesse kodusse olen veel rohkem kiindunud.

Igatahes, pärast paari kuud e-maile ja vestlusi ning ka ühte proovireisi pakkisin kokku oma kodinad, otsisin endale tööle asendaja, et kolida ise ajutise lepinguga Stockholmi peakontorisse ja siiani tunnen, et see oli väga õige samm õigel ajal. Ühest küljest olen siiski kodule ja kallitele inimestele üsna lähedal, teisest küljest aga sain võimaluse taas täiesti nullist oma eluga alustada. Täitsa hull peast, mõtlete võib-olla? Minu meelest aga on see vajalik iga mõne aja tagant ja kui ma peaksin ka keskmise inimese kombel kolmekümnendateks eluaastateks juured kõvemini maasse ajama, siis ehk ongi see minu viimane päris uus algus!?

Rootsis elamine ja töötamine on küll üllatavalt teistmoodi Eestist ja meenutasin endale jõulude ajal kodumaal hullunult shopates neid, kes vene ajal väljamaale õnne kombel varusid täiendama võisid pääseda, aga olen tõeliselt õppinud hindama Eesti kaubavalikut ja kättesaadavust. Samas Stockholmis pesitsemine on võimaldanud mul reisida tunduvalt rohkem ning üsna spontaanselt erinevatesse elamustesse investeerida.

2014. aastal olen istunud lennukisse lausa 18 korral ja kuigi aasta esimeses pooles liikusin vaid oma kahe kodumaa vahel paar korda, siis edaspidi sai ikka peaaegu iga kuu midagi uut avastamas käia. Juunis avastasin, et selgroomurd ei olegi kõige õudsem asi, mis juhtuda võib ja sain ootamatult kuu aega Eesti kodus puhata ning voodist tööd teha. Augustis käisime Sandraga Maltat avastamas ja suures plaanis mulle Malta meeldis. Näen end sinna kunagi naasemas ja ikkagi jäi ju sukeldumine proovimata ning ma nii väga tahaksin Azurre window all seda proovida, aga see polnud just meie kõige toredam ühine tripp. 

Suvel oli plaanis ka veidi rohkem Rootsit avastada ja piletid Taanigi said ostetud, aga saatus tuli vahele ja pole ma siiani rootsi pika maa rongiga sõita saanud.

Septembris võtsime rootsi sõpradega ette lühireisi Belgiasse, kus käisime nädalavahetusega läbi nii Brüsseli kui ka Brugge'i, millest mina varem kuulnudki ei olnud, aga minu jaoks oli kogu see reis väga positiivne üllatus. Ei osanud ma ju enne Belgiast midagi muud oodata kui poliitikuid ja pintsaklipslasi, aga sain hoopis head sööki, piisavas koguses ainsat joodavat õlut maailmas ning ahhetama panevat arhidektuuri. Kindlasti paigutub sellesse riikide nimekirja, kuhu tahaksin tagasi.

Oktoobris olin kodus ja tegin tööd vist. Ühtlasi hakkasime planeerima oma selle aasta kõige eksootilisemat reisi Lähis-Itta. Olin juba aastaid mõlgutanud mõtteid Omaanist - eelkõige pärast vastava Minu... sarja raamatu läbi lugemist. Hiljem selgus, et ühte reisikaaslast oli täpselt sama raamat motiveerinud ja inspireerinud. See novembrikuus ette võetud reis väärib kindlasti omaette postitust - või viite - aga lühidalt öeldes käisime Riinu ja kahe seni tundmatu huvilisega Dubaid, Abu Dhabit ja Omaani avastamas. Viimasest sai meie kõigi vaieldamatu lemmik kuigi ka pärast nädalatepikkust googeldamist ei olnud me päris kindlad, mida sellest üsna tundmatust riigist oodata. Nüüd aga reklaamin seda kõigile ja julgen vabalt soovitada. Kui UAE puhul on selgelt näha built for show olekut, siis Omaan on ehtne ja aus. Ja nii ilus. Sõitsime seal rendiautoga ringi mööda suurepäraseid mägiteid terve nädala, võideldes, kes saab roolis istuda. Kujutage ette ameerika mägesid, sest terve riik on kui lõbustuspark, kus spidomeeter enamasti 140 näitab ja vaated on vapustavad, olgu siis teie jaoks kõrvust tõstvaks elemendiks meri, liivaluited või mäed. Inimesed on toredad ja araabiapäraseid turge leiab ka. Ja te ei tea, kui šikid näevad välja meie mõistes mehed kleitides. Kõige nunnumad minu meelest aga on nende ringteed, millest igaühe keskel on midagi erilist. Mul on nii kahju, et neid kiire sõidu pealt piltidele püüda ei õnnestunud. Aga see-eest kõigest muust on juba mul üksi umbes 3500 pilti ja teistel ka omajagu. Meid kõiki jäi see riik tagasi kiskuma ja ei välista, et kui tuleb aeg järgmiseks 180 kraadi pöördeks, siis just suunaga sinnapoole. Ja ei, ei ahista see islamikultuur eriti midagi. Vähemalt mind isiklikult mitte.

Detsembris tegin taas natuke tööd ning kuigi kodu on vaid tunni kaugusel, siis kulus ligi pool aastat, et sinna naasta ehk siis nädalakese olin jõulu ajal kodumaal vaadates üle kõige kallimaid ning veetes aega üle mõistuse aktiivselt.

Aasta lõpuks aga olin võtnud vastu ma ei tea mitmenda kutse ühele sõbrale Saksamaale külla minna. Spontaanne otsus aastavahetus Berliinis veeta sündis soovist taaskord kodumaist joomist vältida. Väljamaal on ikka peenem, eks ;) Tegelikult kahetsen ma aga seda reisi üsna kõvasti, sest stressivabast lõpust sai omaette stressiallikas tänu seni minu silmis laitmatu mainega sõbrale, kes arvas, et kui meil midagi susises poolteist aastat tagasi ja ma nüüd tulen talle külla ja veel KUUEKS päevaks - kuidas ma küll julgesin!? - siis ma põhimõtteliselt olengi mail order bride. No ikka ei ole küll ja kuna aeg on edasi läinud, siis olen ka mina oma eluga. Igatahes oli see väga ebamugav nädal, mil korduvalt kaalusin kas ükskõik mis hinna eest viimasel hetkel kuskile mujale kolimist või lausa varasemaks kuupäevaks kojusõidu piletite ostmist. 

Berliin ise ei vaimustanud ka üldse, kuigi ma annan endale aru teiste vaimustushüüete põhjal, et minu kogemust mõjutab see eelnev väga tugevasti. Samas kahtlen, et mulle ka muidu eriti meeldinud oleks täissuitsetatud klubid, baarid ja isegi väikepoed, kildudel tantsimine ja õlle pähe kallamine ning naeruväärsed solvangud ebaviisakatelt klienditeenindajatelt. (Loe: ma olevat liiga kole, et pissida) Highlightideks olid üks pisike dance baar, kuhu aastavahetusel kogemata sattusime ja tunde keerutasime, nii et isegi töötajad, suu lahti, vaatasid ning Tropical Islands siserand ja saunad, kus oli küll üsna külm, aga vapustavalt ilus ning mitmed põnevad saunad, kus kõik mehed-naised läbisegi alasti ringi tatsasid. Jah, mina ka. Pärast seda, kui olin oma esialgsest "kas ma nüüd siin keset väljakut ja võõraid kooringi end porgandpaljaks" hetkest üle olin saanud. Kes julgeb, võiks ära käia. Üsna huvitav kogemus oli.

Et siis selline aasta. Kui keegi tahab lähemalt teada, kuidas Eestis, Stockholmis, Belgias, Berliinis, Omaanis või Ühendemiraatides oli või elu käib, siis küsija suu pihta lüüakse ainult eriti lollide küsimuste korral. Seniks aga soovin kõigile põnevat ja reisiderikast uut aastat! Minul on piletid ostetud juba kaheks järgmiseks seikluseks igatahes ;)