Blond italiano

Et kõike algusest alustada, pean liikuma tagasi minu ja Lemmiku suhte neljanda aastapäevani. See on meil ainuke selline päev, mida me ka väikestviisi tähistame. Kui tavaliselt olen mina see, kes kingitusi teeb ja tema see, kes saab, siis sel aastal oli täpselt vastupidi ja mind isegi hoiatati ette mingite plaanide osas, mis võivad mulle meeldida või mitte ja et ehk ta hangib endale samasuguse. Lisaks broneeriti minu soovil sinna restorani laud, kust aasta tagasi meid ilma broneeringuta minema saadeti.

Igatahes, minu sisemine laps oli kergelt põnevil saabuva kingituse osas. Romantik minus mõtles isegi, et äkki on tegu ühe erilise sõrmusega, kuigi realistlikum pool ütles, et minu praktik vaevalt sellise sammu teeb. Ja reaalsus oli veel kummalisem. Mulle kingiti midagi, mis näitas, et ta hoolib ja kuulab, aga sõrmusest oli asi kaugel. Nimelt kingiti mulle DNA-test või õigemini kirjalik lubadus see huvi korral ära tellida. Ja siis ta sealsamas restoranis telliski - ühe endale ja teise mulle.

Tema tulemused olid täpselt nii igavad, kui ta vist kartis - suur osa Skandinaaviat ja kümmekond protsenti Soomet ka. Minu tulemused aga andsid end kauem oodata ja üllatasid veidi. Nimelt olen ma ca 60% balti päritolu, tervelt 30% soomlane, 5% Lõuna-Itaalia või Kreeka päritolu ja ülejäänud osas Skandinaavlane. Kuhu aga jäid ajalooliselt loogilised vene ja saksa päritolu - ma ei tea. Ma olen üsna kindel, et vähemalt isa poolt ja mitte väga kaugelt peaks minus olema vene verd. Samas pole mul aimugi, kust see Soome tuleb ja veel rohkem kui ühe vanavanema jagu koguses. Isegi Lemmikul oli vähem ju. Ja kõige huvitavam oli see Lõuna-Itaalia või Kreeka. Täiega tahaks teada, kes mulle need geenid pärandas. Ma pole üldse kuulnudki sellisest suguharust.

Nüüd aga on üsna selge, miks meie laps nii täiuslik linalakk on. Sündis ta ju lausa ilma ripsmete ja kulmudeta ning ma ausalt öeldes siiani ei tea täpselt, mis nägu ta on, sest ta kulmud on lihtsalt nii heledad, et on võimatu öelda, mis kujuga nad on ja minu meelest kulmud on nii suur osa välimusest. Mul on alati mu enda kahe karva pärast nii kurb olnud. Loodetavasti Triibu omad muutuvad siiski vanusega tugevamaks ja joonistuvad selgemalt välja. Minu tumedatest juustest ja silmadest päris ta ainult kuju ja Lõuna-Euroopast ehk vaid oma sotsiaalse iseloomu.

Te ei kujuta ettegi, kui popp poiss Triibu on. Ka sotsiaalse distantseerumise ajal, mida küll lapsed õues mängides ignoreerivad, on ta justkui kogu hoovi suuremate lemmik elus nukk. Ja seda naudivad nad kõik. Triibu on küll tähelepanust veidi segaduses, aga teda tõmbab kui magnetiga teiste poole ja noh... teistele meeldib naerusuine beebi, kes ei võõrasta. Täna saime meie näiteks samal ajal rahulikult aias õhtust süüa ja 17-kraadist kevadilma nautida. Meid unustatakse sellistes situatsioonides täiesti ära, kui just vahepeal ampsu küsima ei tulda.

Me oleme aina enam veendunud, et lasteaiast saab tema kuningriik ja aasta seitsmekuuselt aeda minek ei ole tema jaoks liiga vara. Ta juba praegu igatseb nii väga seltskonda ja siis on hea, et vähemalt õhtuti pärast mu tööpäeva lõppu, kui meid mõlemaid ilusa ilmaga õue kisub, ootab me oma hoovis tavaliselt ees trobikond teisi lapsi. Mul aga on rõõm vaadata, kui ilusasti nad koos mängivad ja kui hoolivalt suuremad temaga käituvad. Teistest beebidest on Triibul aga suva, kui läheduses on ka suuremaid lapsi või täiskasvanuid, kellega oma keeles vadistada.

Meie mereröövel

Räägi veel, et me hüüdnimesid ei kasuta, aga meie lapsest on saanud tõeline toalillede ja kasside hirm ja kui ta ühel õhtul magamamineku ajal mööda voodit, mängunuga hambus ringi rallis, siis ei saanud ma mitte piraatidele mõelda.

Samas on tal praegu ka hästi armas aeg. Mitte kunagi varem pole ta nii palju ise kaissu ja sülle roninud. Lisaks on talle hakanud meeldima raamatute lugemine ja ta toob meile neid pidevalt. Või kui mitte raamatuid, siis näiteks jalanõusid. Aga tõsiselt rääkides, mulle väga meeldib ta vast leitud raamatute armastus. Mina olin ka lapsena suur lugeja. Nüüd aga kuidagi on raamatud unustuste varju jäänud. Loen siis vähemalt lapselegi ja tõlgin vabas vormis käigu pealt rootsikeelseid eksemplare. Ainult riimidega on raske. Samas tema issil pole veel lootustki samamoodi eestikeelseid raamatuid ette lugeda ja ka aru saada. Hea, kui silbid kokku saab.

Ma väga loodan ka, et meie laps ei päri lugemisraskusi oma isapoolselt suguvõsalt, sest lugemine võib olla tõeline mõnu. Või siis piin, kui tähed su silme ees ringi hüppavad. Elu iroonia, et minusuguse grammar nazi elu armastuseks sai düsleksik.

Mis veel - Triibu saab selgelt aina rohkem asjadest aru. Me ei olnud registreerinudki, et tegelikult ütleb ta isaks aitähile ja emmele ka ammu juba anna ja ei ja nüüd midagi jahi-laadset. Täna näiteks tõestas ta, et ta teab ka, mis asi on sokk, rääkimata sellest, kuhu see käib.

Kui ma küsin talt, kas ta tahab piima, siis vastuseks saan ma kogu tema keha hõlmava noogutuse ja häälitsuse. Nii selge on see nõusolek. Üldse tundub, et nüüd saab temaga vestlusi pidada. Ta justkui reageeriks meie küsimustele üsna üheseltmõistetava mõminaga ja vahel ka vastaks meile oma sõnadega. Aru me küll sellest eriti ei saa, aga tore on ikka dialoogimustrit arendada. Nii see kõne tulebki. Ja tuleb selgelt aina rohkem ka rootsi keeles. Ütle talle tsau või hejdå, vastuseks lehvitatakse kas või seljatagant ja tihti mõlema käega.

Ta teab, mis on lamp, kes on kass ja kuidas teha pai, aga vahel otsustab pigem teha ai. Sarnased sõnad ju ka. Ta annab ja toob asju, kui piisavalt kannatlikult seletan ja vahel ka siis, kui ma ei teadnudki, et midagi tahan.

Ta tahab olla aina meie moodi. Näiteks viimastel päevadel on ta emme kombel teed juua proovinud. Taimeteed siis ja tundub, et talle väga meeldib. Või meeldib talle mesi. Ei kurda kuuma üle ega midagi.

Me oleme nüüd kaheksa ööd ka taas unetrenni teinud. Ma ütlen unetrenni ja mitte unekooli, sest me ei harrasta lapse traumatiseerimist hüljatustunde tekitamisega. See idee lihtsalt ei tundu mulle üldse vastuvõetav. See-eest aga hakkas meie trenn taas seekord täiesti planeerimatult ja väga loomulikult.

Nimelt Triibu sai sünnipäevaks kõrrega Star Warsi joogipudeli, mis siiani kasutult seisis, aga nüüd kui ta nipi kätte sai, siis ta mõnuga trimpab sellest. Võtsime selle ühel õhtul voodisse kaasa ja siis kuidagi ma otsustasin proovida, mis saab, kui ma talle öösel piima ei anna. Jah, ta ärkas miljon korda ja ma lasin tal hästi kaisus olla, korrates, et meil on uneaeg ja praegu ei sööda. Hommikul jälle. Eks ta mõnikord protesteerib kõvemini ja keskmiselt korra öösel on suurema protestiaktsiooniga maha saanud. Siis ta proovib lausa magamistoast lahkuda ja ühel ööl kella kolme paiku, kui me Lemmikuga täiesti surnud olime, ärkasime me ühel hetkel selle peale, et meie laps ei olnudki voodisse tagasi tulnud, vaid hoopis mängis üksi pimedas elutoas - joogiklaasidega, mille me sinna unustanud olime.

Avastasin, et uuesti aitab tal magama jääda ka see, kui ta saab mulle käe põue panna ja tisse katsuda. No mis siis ikka. Mu valutundlikkus seal on nagunii kadunud. Las väänab ja kaisutab. Mind üllatas aga, et piisab sellestki ja päris piima ei ole vaja. Lisaks on ta viimastel päevadel mitu korda pärast piima saamist haaranud veel veepudeli järele. Kas nii see võõrutamine toimubki?

Enesekaitseks olen hakanud ka öösiti kandma Lemmiku XL t-särke, sest siis on suurem tõenäosus, et Triibu ise teed rinnani ei leia ja noh, mul vähem kahju, kui ta kaeluseid venitab ka. Viimased paar ööd aga on meie mõlema nohu kiuste väga hästi läinud. Ta küll ärkab siiski, kuid uinub taas pea kohe muside, selgituste ja mõnikord mõne veelonksu abil. Eile, kui ta mingi ime läbi esmakordselt supermähkmest läbi pissis ja seda juba öösel kella kaheks ning piima saamata, kartsin ma küll, et kuidas ma ta veel pärast mähkmevahetust tagasi magama saan. Lisaks oli ta pea mu kõhul ja ma muudkui aevastasin, nii et laps hüppas. Aga ei midagi. Uni tuli.

Üleüldse see on mingi lapsevanemaks olemise paradoks, millest ma enne ei teadnud - kuna ööd on hakitud, siis hullult tahaks magada, aga samas, kuna ööd on hakitud, siis tahaks vaid, et nad ometi läbi saaks ja uus päev algaks. Öösel üleval olla on jätkuvalt kuidagi eriti nõme, kuigi nüüd juba on vähe neid asju, mis mu und segavad. Jah, hüppan automaatselt lapse vajaduste peale, aga kui ta niisama näpistab või mul sõna otseses mõttes peas istub, siis otseselt ei sega.

Et jah, mereröövlist jõudsin oma jutuga päris kaugele, aga ma tahtsin ka need muud asjad kirja saada nüüd, kus poisid und ootavad. Milline luksus! Kui palju kuid ma ainuisikuliselt sobisin magamaminekuks ja nüüd on asjad vähemalt pooleks. Lisaks on mu kaasa palju parem kodumajandamises, kui mina eales olnud olen. Tegeleb lapsega, teeb süüa, viib prügi välja ja hoolitseb tööpäevadel ka minu lõunasöögi eest, iganädalastest pannkookidest rääkimata. See elu sobib talle nii hästi ja mina naudin taas töötegemist ning oma aju profesionaalses kontekstis kasutamist. Kui aga tööpäev läbi saab, siis piisab vaid ühest toast teise jalutamisest ja algabki mu mänguaeg me mereröövliga.

Imelikest hellitusnimedest

Öeldakse, et heal lapsel on mitu nime. Nii meie omalgi. Kui ma ise arvasin, et hakkan teda Ossuks kutsuma, siis tegelikkuses me ametlikke hüüdnimesid ei kasuta üldse. Kui, siis on ta kallis või musi. Mõnikord ka Pätu. Harva midagi muud. Meie lähedased aga on hakanud teda millegipärast nupsikuks kutsuma. Ma ei tea, kust see tuleb, aga mulle see päris meeldib. Samas kriibib mu kõrva kuidagi väga, kui talle Ollu või Olku öeldakse. Olku on minu jaoks ühe väga kindla inimese hüüdnimi ja teistele see enam ei sobi.

Ma olen siin pikalt möelnud, et rootslaste hellitusnimed on kummalised. Ja nad on ka. Kus veel nunnusid tegelasi magusninadeks või musikurkideks kutsutaks!? Või beebisid vanamemmedeks ja vanapapideks ristitaks ja seda armsaks peetaks. Aga samas, mis me, eestlasedki paremad oleme!?

Mõelge nüüd ise väljenditele nau vigurvänt või võrukael. Mida need üldse tähendavad? Kust need tulevad? Võimatu on neid tõlkida ka.

Ja noh, kõrvitsaks ma oma last ka kutsuda ei tahaks, nagu ameerikamaal populaarne paistab olevat.

Ehk me jääme siis meie viimase aja Eggbelly'de juurde. Vähemalt on inside joke.

Ikka pole piisavalt kaugel

Eilsega sai läbi mu maailmatuma pikk töö üleandmise või seekord pigem ülevõtmise periood - viis kuud, mil keskmiselt korra päevas ikka oma asendaja peale vihastasin. Võiks ju arvata, et see on luksus, kui on nii kaua aega uuesti töösse sisse elada. Meil oli mitu kuud aega ka enne, kui ma Triibuga koju jäin. Kunagi varem ei ole mul olnud rohkem kui kolme päeva aega, et töö üle võtta. Või noh... praegu meenus, et eelmises töökohas oli ka vist ca kuu aega, aga reaalset üleandmist oli ehk paari koosoleku jagu. Nüüd aga oleks võinud olla nii mõnus sujuv üleminek mõlemas suunas ja eriti veel, kuna ma alustasin uuesti osalise koormusega, aga sain jälle kord kogemuse, et ka siis, kui saad ise kaasa rääkida enda asendaja väljavalimises, on paari intervjuu põhjal nii lihtne ämbrisse astuda. Kes siis ei oska paar tundi hästi käituda!?

Igatahes see tatina veniv periood peaks nüüd läbi olema. Ma oleksin ausalt eelistanud ilma abita vettehüppamist praegusele, sest see inimene on minu meelest täiesti mürgine tüüp. Selline, kes peab end ilmeksimatuks ja kõigist teistest targemaks ning paremaks. See, kellele meeldib enda kasuks muidugi liialdada ja asju must-valgena kirjeldada. See, kes võib viie minuti jooksul silmagi pilgutamata iseenda jutu vastupidiseks keerata. See, kes käitub sinu asendajana sinuga kui sitt ülemus ülevalt alla vaadates. See, kes armastab üle kõige õiendamist stiilis "ma ju ütlesin sulle". Ja see, kellele meeldib end serveerida ohvrina, kuid kel pole samas probleemi isegi oma ülemuse kohta valetada.

Ja siis täna sattusin ma kogemata peale sellele, kuidas ta mitme kolleegi käest ametlikult kiita ja vast ka preemiat oli taas saanud. Kas tõesti olen mina siin see väiklane pool? Mul igatahes kihvatas jälle. Ma nii lootsin, et see aeg saab ju ühel päeval mööda ja siis läheb meie kummagi elu edasi omasoodu, kuni selgus, et ei lähe ta midagi. Uss tegi endale uue sooja pesa meie firmasse. Kui ma esimest korda kuulsin selle variandi võimalikkusest, ütlesin ma oma ülemusele otse, et kui ma pean jätkama temaga koostööd, siis ma pigem otsin endale uue töö. Jah, see ei ole lihtne. Olen seda kogenud. Aga kusagilt läheb piir, mil asi pole enam väärt kangelase mängimist. Stress tuleb koju kaasa, viib une ja närvirakud ühes.

Ma tean, et ma ei ole ise ka täiuslik. Mul ei ole ka probleemi seda tunnistada, aga ma ei arva, et ma olen kõigist teistest parem. Ma arvstan võimalusega, et mina olen eksinud, aga kui keegi teine näitab mulle päevast päeva, et ta on uss, siis on ju raske seda mitte uskuda. Ma näen, et ka mõlemad meie vahetud ülemused ei ole just tema suurimad fännid. Samas nad jäävad diplomaatiliseks ja tõenäoliselt need, kellele ta meeldib, ei pea temaga nii koos töötama nagu mina olen pidanud. Eks näis, kui rahul nad nüüd olema saavad.

Mul on veel väike lootus, et tema uues rollis ei pea me nii tihedalt koostööd tegema ja ehk see jääbki tal taas ajutiseks rolliks, aga ma kaalun ka tõsiselt loobumist tööst, mis mulle meeldib ja asub mu kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, hetkel mitte sedagi. Samas ka distantsilt töötades suudab ta mind närvi ajada ja kui vähegi võimalik, siis ma väldin teda, sest koostöö temaga on hullem kui koostöö mitte tegemine.

Kas kellelgi on häid kogemusi inimusside tõrjega?