Mu sõbranna rääkis hiljuti, kuidas ta nii väga tahaks taas õppida ja kandideeris magistrisse. Teine rääkis, et tema kaalub tõsiselt doktorantuuri astumist. Poodides on taas müügil kooliasjad, mida mul juba 14 sügist vaja pole olnud ja ometi mõtlen ma vastikusvärinatega - ökk. Ma. Ei. Taha. Õppida. Ma ei taha kooli. Mul ei ole mingit isu hetkel akadeemilises keskkonnas õppimise vastu. Mul on tunne, et ma õpin nagunii pea iga päev tööl ning oma äri käima lükates uusi asju. Jah, muidugi, mõni kursus, mis pakiks kasulikud seotud teadmised mugavasse pakendisse oleks tore, aga ma ei taha istuda päevast päeva koolis, kirjutada referaate või mida iganes me enamasti kirjutasimegi ega teha eksameid. Mind ootavad aastaid meilboksis ligipääsu paroolid veebikursustele, mille eest ma siegi maksin, aga ma ei kujuta ette, millal ma suudan end nii palju kokku võtta, et mu enda valitud ja huvitavatel teemadelgi asju tegema hakata. Ma olin hea õpilane, aga ma eelistan nüüd päris elu. Ainus, millest ma ei saa aru on see, et miks mind ikka veel närvi ajab, kui poed juba juulikuus kooliasju müüma hakkavad. Ülejäänu on igaühe enda valik. Aga kas kellelgi on veel nii?
juuli 29, 2020
juuli 25, 2020
Treeni nagu koera
Kas te olete tähele pannud, et lapse kasvatamine on suuresti nagu koera kasvataminegi?
Või vähemalt nii mulle tundub, aga mul pole ka koera olnud.
Istu!
Ära hammusta!
Seisa ilusasti!
Tule siia!
Ära küünista!
Tubli!
Kui sa teed seda, siis saad...
See on minu argipäev pooleteistaastasega.
Või vähemalt nii mulle tundub, aga mul pole ka koera olnud.
Istu!
Ära hammusta!
Seisa ilusasti!
Tule siia!
Ära küünista!
Tubli!
Kui sa teed seda, siis saad...
See on minu argipäev pooleteistaastasega.
juuli 22, 2020
Saame ka karantiinielu proovida
Ehk me oleme Eestis.
Naljakas on siiani mõelda, et ühel päeval elame normaalset elu Rootsis, kiman veel suurimasse kaubanduskeskusesse meie väikestele eesti sõpradele sünnipäevakingitusi ostma ja järgmisel hommikul peetakse meid pidalitõbisteks, kes peavad alla kirjutama väga lühikese jutuga paberile, mis ei seleta midagi lähemalt, aga ütleb, et peame järgmised 14 päeva olema oma elupaigas karantiinis või riskima 10000 eurose trahviga. See ei ole naljakas number enam, mitte et me muidu kohe reegleid rikkuma oleksime kiirustanud.
Tänasega on meil möödunud 12 päeva eneseisolatsiooni. Lugesin enne erinevatelt ametlikelt veebilehtedelt, mida meilt täpselt oodatakse. PPA oli kõige lahkem ja lubas vähemalt metsa jalutama, kui seal just tihe inimliiklus pole. Samas kuskil ei olnud defineeritud, mida täpselt tähendab teistega kokkupuute vältimine või kui kaugele kodust näiteks minna tohib. Seda samas on vist Eestis üsna raske ka määratleda, sest maal elavad inimesed ei saaks nii alati toidupoodigi.
Me sõitsime otsejoones oma beach house'i. Polnud me ju siin jõuludest peale saanud käia ja no ikka nii mõnus on oma koht - isegi kui majanduslikult oleks odavam korralik hotell. Nüüd aga saime nokitseda edasi oma teise kodu kallal, nautida päikest oma rõdul ja seda, et meil on siin juba pea kõik vajalik olemas, et kaks kätt taskus tulla.
Esialgu arvasin, et meil hakkab siin kindlasti igav. Planeerisin vähemalt mõned päevad tööd teha ja kõik vajalik selleks on mul ka kaasa taritud. Esimesel nädalal aga ei lugenud ma isegi meile. Teise nädala alguses lugesin telefonist emailide teemaridu, aga ei avanud vist ühtegi. Kolmandal nädalal, kui me lõpuks tohime vabalt ringi käia ja oma lähedastega kohtuda, ei tule raudselt ka töötegemisest midagi välja, nii et las see töö ootab.
Me ostsime ennatlikult omale valmis ühe päris suure Ikea pusle täiskasvanutele ja lisaks ootasid meid ees mõned projektid veel nagu uue pliidi ost ja töökorda saamine ning rõdu renoveerimine. Siinne vana pliit oli seest nii rokane, et me ei julgenud selle ahju testidagi ja rõdu oli üks roostes kõverate piirete ja roheliseks kasvanud betoonpõrandaga kitsas riba, millele mööbli otsimiseks kulutasin tunde ja tunde ning lõpuks andsin alla. Eilse seisuga on aga kõik me suured projektid lõpetatud ja suurem osa said juba esimese nädalaga valmis. See ja väikese lapse haldamine on ka põhjuseks, miks meil üldse igav pole olnud.
Rõdu areng on olnud kõige rahuldust pakkuvam. Kõigepealt küürisin selle igast otsast puhtaks - palja veega - ja minu üllatuseks tuli sealt üsna väikese vaevaga palju ilusam põrand välja ning ka piirded oli nüüd ainult roostesed, aga enam mitte samblased. Minu esialgne plaan oli lihtsalt sinna puitlaudadest põrand tekitada, aga siis hakkasin mõtlema, et ma pean ikka roostes piiretega ka midagi ette võtma. Muidu on tulemus kuidagi väga poolik.
Kõige nõmedam on olnud teistest nii palju sõltumine. Ei taha ju sundida oma lähedasi pärast tööd veel meie pärast poodide vahet jooksma. Samas ise me ei tohtinud ehituspoodidesse oma nägu näidata isegi, kui üks neist on sama kaugel kui me toidupoed - kiviga visata. Nii me siis ääri-veeri palusime ja ootasime. Teised vahel unustasid või tuli muu elu ette. Üks väike värvipurk või selle puudumine pidurdas kogu rõdu renoveerimist mitu päeva. Samas oli me lähedastest siiski tohutu palju abi. Kohale jõudsid terrassilauad, tööriistad ja isegi instruktsioonid. Kõik tassiti ka neljandale korrusele treppe mööda.
Kui aga värv saabus, siis ma täiega nautisin paari tundi omaette pintseldamist päikese käes. Koos Lemmikuga või pigem Lemmik koos väikese minu abiga, said üle ootuste ilusasti maha ka terrassilauad. Selle käigus pidime tutvuma alt naabritega, et nad aitaksid ühe laua ühes tükis paika ukerdada ja nad olid väga toredad inimesed. Samas meie ühistu esinaise kohta aga pole kellelgi vist midagi head öelda. Lemmik pani pea tööle ning mõtleski välja, kuidas lõigata laudadesse täpselt õigetele kohtadele minimaalsed augud me eriti totakate piirdepostide järgi, millest ükski pole muidugi samal joonel. Lõpuks aga on tulemus nii ilus, et ka me Rootsist kaasa toodud vana rõdumööbel näeb järsku hea välja ja enam ma ei kibelegi seda välja vahetama. Samas mulle ikka veel meeldib idee aiapingist, aga kui ma seda siiski tahan, peame me selle vist ka ise tegema, et ta meie mõõtudesse mahuks.
Meie teiseks suureks projektiks oli riidekapp. Lemmik võttis õnneks targu akutrelli kaasa, sest kruvide arv, mis kapi ja terrassi puhul tuli paika panna oli vist küll kolmekohaline. Me oleksime vist muidu praeguseni muudkui kruvinud ja end kirunud. Ikea poisid küll suutsid mõned jupid ära kaotada või maha unustada ja üks kapinurk on veidi lömmis, aga nüüdseks on puuduvad asjad asendatud ja see kole nurk kaugele ei paista. Kui oleksime tahtnud jonnida, siis oleksime võinud ju väljavahetamist paluda, aga siis oleks meil kapi kokkupanek veelgi edasi lükkunud ja me tahtsime võimalikult kiiresti juppidehunniku põrandalt likvideerida.
Kolmas projekt aga vajas kõige rohkem abi ja selleks oli pliit. Alustuseks sain ma suhelda nii Eesti Energia kui ka Eesti Gaasi ning muidugi ühistuga, sest me tahtsime gaasipliidi välja vahetada induktsiooni vastu, mis oleks lastega kodu puhul turvalisem. Pärast ühistu esinaise poolset ringijooksutamist pidime siiski leppima uue gaasipliidiga, aga ka see ei olnud nii lihtne. Ma tahtsin ikkagi võimalikult turvalist pliiti, mil on lapselukud jms, aga selgus, et tänapäeval ei ole sellist olemaski. Suure googeldamise järel leidsin täpselt ühe mudeli, aga lähemalt uurides selgus, et ka seal oli valeinfo lapseluku kohta. Ma olin kohe täitsa kuri, aga lõpuks leidsime mingi universaalse kahepoolse teibiga luku ja ostsime ära suvalise pliidi.
Edasi sujusid asjad väga hästi, võib vist öelda. Kuigi odav see vahetus ei olnud. Pliidi kuller tuli ootamatult kohale ühel hommikul ja lasi lihtsalt uksekella. Tema sõnul ei olnud meid telefoni teel võimalik kätte saada. Minu telefon ei näidanud ühtegi märki üritamisestki, aga kuna kõik laabus, siis mis sest enam. Maksime lisaks, et keegi teine oma seljaga riskiks ja selle kolaka tuppa tooks. Kuna me aga ei teadnud täpselt, millal see pliit tuleb ja ka paki tracking oli väga ebamäärase infoga, siis me ei olnud ju paigaldamise osas midagi kokku leppinud. Helistasin siis Eesti Gaasile, olles valmis, et me peame ehk nädalakese ootama ja ümber selle suure kolaka navigeerima, aga nende partnerfirma lubas samal hommikul pooleteisttunnise ajavahemiku jooksul meistrimehe saata ja see sümpaatne mees tuli veel viis minutit varemgi. Kahjuks aga olid siin enne mingid keenjused toimetanud ning vajalik gaasikraan oli lootusetult peidus. Onu siiski suutis uue pliidi gaasiga ära ühendada ning isegi vooluvõrku panna, aga manitses meid kiiresti gaasikraanile ligipääsu tekitama ning elektrikut kutsuma, kes ühendaks pliidi õigete juhtmete külge, et sel oma kaitse oleks. Mind ajas natuke närvi, et üks paigaldaja ei saa siis üksinda pliiti installeeritud, aga vähemalt ühendas ta vana ka elektrivõrgust lahti ning andis meile juhtlõnga, kuidas tervest sellest risust vabaneda. Saime teada, et Tallinnas viiakse selline kraam tasuta ära.
Helistasin siis järgmisele mehele. Tema oli selline stereotüüpne eesti mees, kes sõnu ei raiska ja pigem vaikselt mõmiseb. Ometi ka tema lubas juba kahe tunni jooksul tulla ja viiski kokkulepitud ajal vana pliidi minema. Jälle pääsesid meie seljad vigastustest. Nüüd aga oli mul vaja saada kuidagi õhupuhastaja seinast alla, et näha, kus see kuramuse kraan siis end peidab. Otsustasin isale helistada ja õnneks ta sai ka juba järgmisel päeval tulla. Isa küll soovitas meistri nõu ignoreerida ja oodata selle avariikraani paljastamisega suurema köögiremondini, aga mulle ei tundunud gaasiavarii just väga meeldiva võimalusena ning palusin tal siiski meie õhupuhastaja lahti lammutada. Keegi oli sinna vahele veel mõnuga lahtisi kruvisid raputanud, aga nüüd sain vähemalt seda ka veidi küürida.
Kolmandaks päevaks kutsusime gaasionu tagasi kraani kolima ja ta tuligi. Ainult raha kulus. Ja seejärel tuli mul elektrik otsida ning leidsin ka samaks päevaks taas. Hästi toreda noore kuti, kes suudab ka Lemmikuga ingliskeeles suhelda. Lasime tal siis mõned muud asjad ka üle vaadata ning leppisime isegi järgmise kohtumise kokku.
Pärast gaasionu ja elektrikku oli taas isa kord aidata õhupuhasti tagasi seina panna, aga pärast kolme päeva ja kolme meest pluss toojad-viijad saigi uus pliit paika. Teinekord tean juba ise ka, et ei ole nii, et osta lihtsalt pliit. See on palju suurem ja kallim ja aegavõtvam ooper. Õnneks aega meil just oli ja onudega hoidsime distantsi.
Triibu vanavanemad aga ei tahtnud väga distantsi hoida. No ma saan tegelikult aru ka, et on õel nende eest last pool aastat teises riigis varjata ning siis tulla Eestisse, aga ikka kaks nädalat planeeritud kolmest neid vältida. Nii siis on nad saanud vabas õhus veidi kohtuda.
Meie ise aga oleme ka ikka korra päevas nina õue pistnud. Meil on küll hea asukohaga rõdu, kust näeb nii busse, tõukse, linde kui koeri hulgem ning lisaks nii palju päikest kui Eestis saada on, aga on hoopis teine asi õues ringi joosta ja mullas sonkida.
Kohe esimestel päevadel lasime oma rõõmupallil vaid mähkme ja kummikute väel hoovis porilombis hüppamas käia. Meie maja vastas aga on lasteaed kõigi toredate atraktsioonide ning muidugi teiste pisikestega. Mul on nii kahju meie sotsiaalset tüüpi neist eemal hoida. Õnneks aga tehakse ka meie hoovis remonti, nii et iga päev saab aknast kino, kus peategelasteks kahveltõstuk, kopp ja teised masinad, mille nimesid ma ei tea. Käime ka jalutamas, hobuseid vaatamas ning toidupoes. Mõned päevad veel ja siis saab ta kodurannast ning sealsetest mänguplatsidest täiel rinnan mõnu tunda. Seni aga peab lompide, metsas käbide korjamise ja vannis käimisega leppima ning lepib ka üsna kenasti. Ma ei jõua ära kiita kui mõnus laps meil on.
Kusjuures kogu selle kodus olemise jooksul ei olegi ta kööki ära lammutanud. Küll aga on ta nüüd väga tuttav köögisahtlite sisuga ning olen leidnud ta näiteks panni peal kükitamast. Lisaks meeldib talle asju prügikasti visata ning nüüd võimalusel ka vetsupotti, aga see on vähem tore minu jaoks.
Kaks päeva veel vabaduseni!!!
Naljakas on siiani mõelda, et ühel päeval elame normaalset elu Rootsis, kiman veel suurimasse kaubanduskeskusesse meie väikestele eesti sõpradele sünnipäevakingitusi ostma ja järgmisel hommikul peetakse meid pidalitõbisteks, kes peavad alla kirjutama väga lühikese jutuga paberile, mis ei seleta midagi lähemalt, aga ütleb, et peame järgmised 14 päeva olema oma elupaigas karantiinis või riskima 10000 eurose trahviga. See ei ole naljakas number enam, mitte et me muidu kohe reegleid rikkuma oleksime kiirustanud.
Tänasega on meil möödunud 12 päeva eneseisolatsiooni. Lugesin enne erinevatelt ametlikelt veebilehtedelt, mida meilt täpselt oodatakse. PPA oli kõige lahkem ja lubas vähemalt metsa jalutama, kui seal just tihe inimliiklus pole. Samas kuskil ei olnud defineeritud, mida täpselt tähendab teistega kokkupuute vältimine või kui kaugele kodust näiteks minna tohib. Seda samas on vist Eestis üsna raske ka määratleda, sest maal elavad inimesed ei saaks nii alati toidupoodigi.
Me sõitsime otsejoones oma beach house'i. Polnud me ju siin jõuludest peale saanud käia ja no ikka nii mõnus on oma koht - isegi kui majanduslikult oleks odavam korralik hotell. Nüüd aga saime nokitseda edasi oma teise kodu kallal, nautida päikest oma rõdul ja seda, et meil on siin juba pea kõik vajalik olemas, et kaks kätt taskus tulla.
Esialgu arvasin, et meil hakkab siin kindlasti igav. Planeerisin vähemalt mõned päevad tööd teha ja kõik vajalik selleks on mul ka kaasa taritud. Esimesel nädalal aga ei lugenud ma isegi meile. Teise nädala alguses lugesin telefonist emailide teemaridu, aga ei avanud vist ühtegi. Kolmandal nädalal, kui me lõpuks tohime vabalt ringi käia ja oma lähedastega kohtuda, ei tule raudselt ka töötegemisest midagi välja, nii et las see töö ootab.
Me ostsime ennatlikult omale valmis ühe päris suure Ikea pusle täiskasvanutele ja lisaks ootasid meid ees mõned projektid veel nagu uue pliidi ost ja töökorda saamine ning rõdu renoveerimine. Siinne vana pliit oli seest nii rokane, et me ei julgenud selle ahju testidagi ja rõdu oli üks roostes kõverate piirete ja roheliseks kasvanud betoonpõrandaga kitsas riba, millele mööbli otsimiseks kulutasin tunde ja tunde ning lõpuks andsin alla. Eilse seisuga on aga kõik me suured projektid lõpetatud ja suurem osa said juba esimese nädalaga valmis. See ja väikese lapse haldamine on ka põhjuseks, miks meil üldse igav pole olnud.
Rõdu areng on olnud kõige rahuldust pakkuvam. Kõigepealt küürisin selle igast otsast puhtaks - palja veega - ja minu üllatuseks tuli sealt üsna väikese vaevaga palju ilusam põrand välja ning ka piirded oli nüüd ainult roostesed, aga enam mitte samblased. Minu esialgne plaan oli lihtsalt sinna puitlaudadest põrand tekitada, aga siis hakkasin mõtlema, et ma pean ikka roostes piiretega ka midagi ette võtma. Muidu on tulemus kuidagi väga poolik.
Kõige nõmedam on olnud teistest nii palju sõltumine. Ei taha ju sundida oma lähedasi pärast tööd veel meie pärast poodide vahet jooksma. Samas ise me ei tohtinud ehituspoodidesse oma nägu näidata isegi, kui üks neist on sama kaugel kui me toidupoed - kiviga visata. Nii me siis ääri-veeri palusime ja ootasime. Teised vahel unustasid või tuli muu elu ette. Üks väike värvipurk või selle puudumine pidurdas kogu rõdu renoveerimist mitu päeva. Samas oli me lähedastest siiski tohutu palju abi. Kohale jõudsid terrassilauad, tööriistad ja isegi instruktsioonid. Kõik tassiti ka neljandale korrusele treppe mööda.
Kui aga värv saabus, siis ma täiega nautisin paari tundi omaette pintseldamist päikese käes. Koos Lemmikuga või pigem Lemmik koos väikese minu abiga, said üle ootuste ilusasti maha ka terrassilauad. Selle käigus pidime tutvuma alt naabritega, et nad aitaksid ühe laua ühes tükis paika ukerdada ja nad olid väga toredad inimesed. Samas meie ühistu esinaise kohta aga pole kellelgi vist midagi head öelda. Lemmik pani pea tööle ning mõtleski välja, kuidas lõigata laudadesse täpselt õigetele kohtadele minimaalsed augud me eriti totakate piirdepostide järgi, millest ükski pole muidugi samal joonel. Lõpuks aga on tulemus nii ilus, et ka me Rootsist kaasa toodud vana rõdumööbel näeb järsku hea välja ja enam ma ei kibelegi seda välja vahetama. Samas mulle ikka veel meeldib idee aiapingist, aga kui ma seda siiski tahan, peame me selle vist ka ise tegema, et ta meie mõõtudesse mahuks.
Meie teiseks suureks projektiks oli riidekapp. Lemmik võttis õnneks targu akutrelli kaasa, sest kruvide arv, mis kapi ja terrassi puhul tuli paika panna oli vist küll kolmekohaline. Me oleksime vist muidu praeguseni muudkui kruvinud ja end kirunud. Ikea poisid küll suutsid mõned jupid ära kaotada või maha unustada ja üks kapinurk on veidi lömmis, aga nüüdseks on puuduvad asjad asendatud ja see kole nurk kaugele ei paista. Kui oleksime tahtnud jonnida, siis oleksime võinud ju väljavahetamist paluda, aga siis oleks meil kapi kokkupanek veelgi edasi lükkunud ja me tahtsime võimalikult kiiresti juppidehunniku põrandalt likvideerida.
Kolmas projekt aga vajas kõige rohkem abi ja selleks oli pliit. Alustuseks sain ma suhelda nii Eesti Energia kui ka Eesti Gaasi ning muidugi ühistuga, sest me tahtsime gaasipliidi välja vahetada induktsiooni vastu, mis oleks lastega kodu puhul turvalisem. Pärast ühistu esinaise poolset ringijooksutamist pidime siiski leppima uue gaasipliidiga, aga ka see ei olnud nii lihtne. Ma tahtsin ikkagi võimalikult turvalist pliiti, mil on lapselukud jms, aga selgus, et tänapäeval ei ole sellist olemaski. Suure googeldamise järel leidsin täpselt ühe mudeli, aga lähemalt uurides selgus, et ka seal oli valeinfo lapseluku kohta. Ma olin kohe täitsa kuri, aga lõpuks leidsime mingi universaalse kahepoolse teibiga luku ja ostsime ära suvalise pliidi.
Edasi sujusid asjad väga hästi, võib vist öelda. Kuigi odav see vahetus ei olnud. Pliidi kuller tuli ootamatult kohale ühel hommikul ja lasi lihtsalt uksekella. Tema sõnul ei olnud meid telefoni teel võimalik kätte saada. Minu telefon ei näidanud ühtegi märki üritamisestki, aga kuna kõik laabus, siis mis sest enam. Maksime lisaks, et keegi teine oma seljaga riskiks ja selle kolaka tuppa tooks. Kuna me aga ei teadnud täpselt, millal see pliit tuleb ja ka paki tracking oli väga ebamäärase infoga, siis me ei olnud ju paigaldamise osas midagi kokku leppinud. Helistasin siis Eesti Gaasile, olles valmis, et me peame ehk nädalakese ootama ja ümber selle suure kolaka navigeerima, aga nende partnerfirma lubas samal hommikul pooleteisttunnise ajavahemiku jooksul meistrimehe saata ja see sümpaatne mees tuli veel viis minutit varemgi. Kahjuks aga olid siin enne mingid keenjused toimetanud ning vajalik gaasikraan oli lootusetult peidus. Onu siiski suutis uue pliidi gaasiga ära ühendada ning isegi vooluvõrku panna, aga manitses meid kiiresti gaasikraanile ligipääsu tekitama ning elektrikut kutsuma, kes ühendaks pliidi õigete juhtmete külge, et sel oma kaitse oleks. Mind ajas natuke närvi, et üks paigaldaja ei saa siis üksinda pliiti installeeritud, aga vähemalt ühendas ta vana ka elektrivõrgust lahti ning andis meile juhtlõnga, kuidas tervest sellest risust vabaneda. Saime teada, et Tallinnas viiakse selline kraam tasuta ära.
Helistasin siis järgmisele mehele. Tema oli selline stereotüüpne eesti mees, kes sõnu ei raiska ja pigem vaikselt mõmiseb. Ometi ka tema lubas juba kahe tunni jooksul tulla ja viiski kokkulepitud ajal vana pliidi minema. Jälle pääsesid meie seljad vigastustest. Nüüd aga oli mul vaja saada kuidagi õhupuhastaja seinast alla, et näha, kus see kuramuse kraan siis end peidab. Otsustasin isale helistada ja õnneks ta sai ka juba järgmisel päeval tulla. Isa küll soovitas meistri nõu ignoreerida ja oodata selle avariikraani paljastamisega suurema köögiremondini, aga mulle ei tundunud gaasiavarii just väga meeldiva võimalusena ning palusin tal siiski meie õhupuhastaja lahti lammutada. Keegi oli sinna vahele veel mõnuga lahtisi kruvisid raputanud, aga nüüd sain vähemalt seda ka veidi küürida.
Kolmandaks päevaks kutsusime gaasionu tagasi kraani kolima ja ta tuligi. Ainult raha kulus. Ja seejärel tuli mul elektrik otsida ning leidsin ka samaks päevaks taas. Hästi toreda noore kuti, kes suudab ka Lemmikuga ingliskeeles suhelda. Lasime tal siis mõned muud asjad ka üle vaadata ning leppisime isegi järgmise kohtumise kokku.
Pärast gaasionu ja elektrikku oli taas isa kord aidata õhupuhasti tagasi seina panna, aga pärast kolme päeva ja kolme meest pluss toojad-viijad saigi uus pliit paika. Teinekord tean juba ise ka, et ei ole nii, et osta lihtsalt pliit. See on palju suurem ja kallim ja aegavõtvam ooper. Õnneks aega meil just oli ja onudega hoidsime distantsi.
Triibu vanavanemad aga ei tahtnud väga distantsi hoida. No ma saan tegelikult aru ka, et on õel nende eest last pool aastat teises riigis varjata ning siis tulla Eestisse, aga ikka kaks nädalat planeeritud kolmest neid vältida. Nii siis on nad saanud vabas õhus veidi kohtuda.
Meie ise aga oleme ka ikka korra päevas nina õue pistnud. Meil on küll hea asukohaga rõdu, kust näeb nii busse, tõukse, linde kui koeri hulgem ning lisaks nii palju päikest kui Eestis saada on, aga on hoopis teine asi õues ringi joosta ja mullas sonkida.
Kohe esimestel päevadel lasime oma rõõmupallil vaid mähkme ja kummikute väel hoovis porilombis hüppamas käia. Meie maja vastas aga on lasteaed kõigi toredate atraktsioonide ning muidugi teiste pisikestega. Mul on nii kahju meie sotsiaalset tüüpi neist eemal hoida. Õnneks aga tehakse ka meie hoovis remonti, nii et iga päev saab aknast kino, kus peategelasteks kahveltõstuk, kopp ja teised masinad, mille nimesid ma ei tea. Käime ka jalutamas, hobuseid vaatamas ning toidupoes. Mõned päevad veel ja siis saab ta kodurannast ning sealsetest mänguplatsidest täiel rinnan mõnu tunda. Seni aga peab lompide, metsas käbide korjamise ja vannis käimisega leppima ning lepib ka üsna kenasti. Ma ei jõua ära kiita kui mõnus laps meil on.
Kusjuures kogu selle kodus olemise jooksul ei olegi ta kööki ära lammutanud. Küll aga on ta nüüd väga tuttav köögisahtlite sisuga ning olen leidnud ta näiteks panni peal kükitamast. Lisaks meeldib talle asju prügikasti visata ning nüüd võimalusel ka vetsupotti, aga see on vähem tore minu jaoks.
Kaks päeva veel vabaduseni!!!
juuli 06, 2020
Te kasutate ikka veel riidest mähkmeid!?
See on küsimus, mida oleme kuulnud üllatavalt palju.
Jah, värskete vanematena me ei saanud olla päris kindlad, et riidest mähkmed meie elukorraldusega sobivad, aga nüüdseks oleme me peaaegu poolteist aastat neid täisajaga kasutanud. Eranditeks on olnud vaid päris algus, kui meil ei olnud piisvalt nii pisikesi mähkmeid ning Kuuba reis, mis oleks logistiliselt liiga keeruline olnud.
On aeg taas muljeid jagada. Rohkem kui aasta tagasi kirjutasin ma nii.
Meie riidest mähkmete kasutusajaga ei ole mu vaimustus kusagile kadunud. Värske kogemuse põhjal võin öelda vaid, et käsipesu on nõme. Mina sain omal korralikult naha maha ja ikka polnud kindel, et tulemus oli sama hügieeniline kui masinaga. Kõigile pesumasina omanikele soovitan aga julgelt korduvkasutatavaid mähkmeid.
Meie kodust on läbi käinud päris palju mähkmebrände - Milovia, Alvababy, Baba+Boo, Wonderoos, Blueberry, Bambooty, Ecobebe, Nups, Poops, Mommy Mouse, Blümchen, Anavy, Petit Lulu, Pepsu, Mama Koala, Billou. Ehk midagi veel. Suures plaanis on nad kõik täiesti normaalsed. Ainus, mis mulle üldse ei meeldinud oli Bambooty öömähe. Kõiki teisi kasutame siiani. Samas lemmikud on muutunud. Ja muutunud on ka mähkmehooldus.
Milovia oli, on ja jääb vist meie lemmikuks. Billou on teine väga sarnane, aga alguses esines sellega tõsiseid lekkeprobleeme. Üldse meeldivad mulle Euroopas toodetud mähkmed kõige rohkem. Milovia vastsündinu katted sobisid meie Triibule terve aasta ehk ligi kümne kiloni. Taskud on neil ka super mõnusad ning üks one size kate kuulub ka meie kollektsiooni. Isiklikult eelistan hetkel taskuid ja varsti plaanin ka lasteaia õpetajaid taskumähkmeid kasutama treenima hakata. Seal oleksid just sellised ühe trukireaga Milovia sarnased taskud hästi mugavad, aga ma ei julge neile harjutamiseks küll oma lemmikuid anda. Kes teab, mitu neist kogemata ära visatakse.
Alvababyd on ka täiesti okeid ja hästi hea hinnaga. Samas materjal jääb Miloviale alla oma jäikuse tõttu, aga üldse ei kurda.
Baba+Boo jääb minu jaoks kuhugile eelmise kahe vahele. Kasutasime neid pikalt öömähetena. Nüüd vaheldumisi kõigi teiste päevastega.
Wonderoos on minu silmis punkte juurde saanud. Jah, selle taskuauk on natuke totakas, aga see on kõige pehmem mähe üldse!
Blueberry, mis on Rootsis paljude lemmik, jätab mind üsna külmaks. Jällegi, materjal on jäigem, kui mulle meeldiks. Tõõtasid ka pikalt öösiti hästi, sest ruumi on nende Capri katetes üsna palju mitme sisu jaoks.
Bambooty mähked on ka täiesti rahuldavad ja kasutasime nende SIOsid pikalt öösiti, aga need on ainsad, mille ma vist proovin maha müüa, kui Triibul neid enam vaja pole. Lemmikule ei meeldi nad üldse. Ta kasutab neid kakapüüdjatena lühidalt siis, kui teab kakat oodata.
Ecobebe osas olen ma hästi kahevahel. Mulle väga meeldib nende katete lõige, palju kõrgusi ning materjali pehmus, aga need katted märguvad üsna kergesti.
Nupsi S kate sai ka minu silmis punkte juurde. Alguses sellega lekkis piss kogu aeg, aga hiljem sobis see väga hästi ka peaaegu terve aasta jooksul. Samas ma siiski eelistaksin otsataskuid, mis aitaksid sisusid paigal hoida.
Poops on olnud minu jaoks pettumus ja ma vabandan nende ees, kellele Poopsi mähmeid olen kinkinud. Need tundusid nii ilusad, et ma võtsin riski. Nende katted ongi üsna okeid, aga nii jäigad. AIO aga on eriti tobe. Selle võivad lasteaednikud minu poolest vabalt ära kaotada.
Mommy Mouse SIOd tundusid mulle alguses geniaalsed. Siis aga hakkasid pidevalt lekkima. Samuti jäävad nad ruttu lühikeseks ning siis on seljakaka risk. Materjalid ning kummid on neil aga väga hästi läbi mõeldud ning SIO süsteem ka.
Blümcheni kate on vist ainus, mis meil pikalt seisis. See lihtsalt soonis nii jõhkralt Triibu jalgadesse öösiti, ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud seda kohendada. Lõpuks ma lihtsalt ei julgenud seda enam panna. Samas see on kõige mahukam kate mu kogus. Hiljuti proovisin seda uuesti päeval ja nüüd vist läheb see taas kasutusse.
Anavy ja Petit Lulu on meie ööde võlurid. Anavy vormiümmeldud sisemähkmed ning kattepüksid jõudsid meie koju esimesena. Petit Lulu lisandus hiljuti, aga tundub mulle veelgi pehmem ning kvaliteetsem. Midagi muud me enam öösiti ei usalda ega kasuta, sest vahepeal hakkasime me kõik loigus ärkama. Nendega on see peaaegu välistatud. Lapsel samas on hästi mugav ja pehme olla. Mitte ükski kumm pole pigistamas.
Pepsu toodetest on mul ainult mõned geniaalsed bambussisud mikrofliisist kuivahoidva pinnaga. Ma ausalt ei tea, miks teised neid ei tooda. Need on ideaalsed igasuguste katete sees.
Mama Koala on hetkel Rootsis hästi popp, nii et uudishimu sai minust võitu ja tellisin ka ühe. Neil on palju ilusaid mustreid, erineval joonel asuvad trukid nagu ka Blueberryl ning hiigelsuure avausega tasku. Muidu aga on nad üsna odavad ja Alvababy sarnased. Sisul aga on eraldi trukid, et kohandada seda beebi soole vastavalt. Vaimustust mul hetkel ei ole, aga me alles õpime üksteist tundma.
Sisudega oleme me pooleteist aasta jooksul päris kõvasti katsetanud. Laps ju kasvab ning vajadused muutuvad.
Esialgu piisas isegi väikesest lisaimust või mikrofiiber sisust. Seejärel tulid suurem mikrofiiber Alvades, üksik bambus või Milovial mikrofiiber koos Little Lamb lisaimuga. Need sobisid ülihästi kokku. Öösiti käisid paaris tume bambus, mis pole minu meelest mingi eriline imeja ning hele bambusimu. Esimesed 4-5 kuud sain ikka keset ööd mähet vahetada või varahommikul kahetseda. Hiljem sai ta ühe sellise mähkmega hakkama kuni aastaseks saamiseni või veidi kauemgi.
Päeval aga hakkas vaja minema midagi tugevamat. Kas kahte mikrofiibrit või bambussisu. Milovia puhul piisab siiani tavaliselt S+M mikrofiiber sisudest, et laps paar tundi kuiv püsiks. Mujal käib ka kaks sisu - kas Alvade mikrofiiber koos bambusega või tume ja hele bambus. Nii püsib ta vahel ilusasti neli tundi kuiv. Teinekord aga läheb juba ühe tunni möödudes vahetusriideid vaja. Meil on õues alati kaasas paar mähet kahe taskuga wetbagis ning eelistatult kaks komplekti puhtaid riideid. Lisaks on meil Ikea kummine aluslina, mis on suurepäraselt kattev ja vähe ruumi võttev abimees avalikes kohtades.
Mähete hooldus võib esialgu tunduda kui tuumateadus. Kui mina alustasin, oli popp soovitus panna kaks supilusikatäit pesupulbrit ning pesta ikka väga mitu tsüklit. Meie alustasime nii, et kõigepealt tegin külma 20-minutilise loputuse ning seejärel otsa paar tundi 60-kraadilist puuvillarežiimil pesu 800 pöördega, et mitte mähkmeid kahjustada. Meie laps oli ka nii palju lahke, et rinnapiimast toitudes ei kakanud vahel mitu päeva. Kõik kakased mähkmed aga ootasid samuti wetbagis pesupäeva, mida tegime nii iga kolme päeva tagant.
Kui alustasime päris toiduga, siis tuli veidi rutiini kohendada ning nägin ka asjalikumaid soovitusi. Korra saime ka haisuprobleemidega maadelda ning siis veetsin terve päeva strip and sanitize'i tehes. Mitte seda varianti, et ketra muudkui pesumasinat, kuni enam vahtu ei paista. Ei, ikka korralikult. Kõigepealt 4-5 tundi Arieli ja Vanishi kuuna vee vannis, siis masinpesu(d) ning otsa hoolikalt doseeritud kloorivann ning loputused.
Et edasiseid haisuprobleeme vältida, hakkasin tegema lihtsa loputuse asemel 30-kraadi kiirpesu Arieliga ning täispööretega ehk õppisin kohtlema väljaheidetega koos tekstiile nagu eriti räpast pesu. Kiirele külmale pesule järgnes taas 60 kraadi pesu mdalamate pööretega ning nüüd tihti allergikute režiimil. Järelloputusi ei ole ma kunagi teinud ega näe ka mingit vajadust.
Kohe kasutuse järel loputame me käsitsi üle kakased mähkmed. Sellega harjub ära ning öökima pole ma eriti pidanud. Kui viitsime, siis loputame veidi ka öömähkmeid. Enamvähem visuaalselt puhtad mähkmed jäävad õhurikkasse korvi pesu ootama. Meie liikusime kinniselt wetbagilt lahtisele, sealt võrkkotile ning nüüd oleme paberikorvile püsima jäänud, sest nii on mugav ega haise. Reisime siiski wetbagidega.
Kõiki naturaalkiust ja ka Alva mikrokiudsisusid oleme me kogu aeg täie rauaga kuivatis kuivatanud. Meil käivad neile lisaks ka Ikea Krama väikesed pepulapid ning põhipesus põlled ning muu valge pesu, kui on ruumi. Ja on mõnus, kui kõik need asjad on pärast soojad ja pehmed. PULiga mähkmeid kuivatan aga ainult restil, vahane pool päikese eest peidus.
Kogu muusika! Ei ole ju nii keeruline neid hooldada. Oma riideid ju peseme peaaegu samamoodi. Minu elukaaslane on ka täielik mähkmeekspert nüüd ning komplekteerib ning eksperimenteerib sisudega.
Head katsetamist uutele huvilistele!
Jah, värskete vanematena me ei saanud olla päris kindlad, et riidest mähkmed meie elukorraldusega sobivad, aga nüüdseks oleme me peaaegu poolteist aastat neid täisajaga kasutanud. Eranditeks on olnud vaid päris algus, kui meil ei olnud piisvalt nii pisikesi mähkmeid ning Kuuba reis, mis oleks logistiliselt liiga keeruline olnud.
On aeg taas muljeid jagada. Rohkem kui aasta tagasi kirjutasin ma nii.
Meie riidest mähkmete kasutusajaga ei ole mu vaimustus kusagile kadunud. Värske kogemuse põhjal võin öelda vaid, et käsipesu on nõme. Mina sain omal korralikult naha maha ja ikka polnud kindel, et tulemus oli sama hügieeniline kui masinaga. Kõigile pesumasina omanikele soovitan aga julgelt korduvkasutatavaid mähkmeid.
Meie kodust on läbi käinud päris palju mähkmebrände - Milovia, Alvababy, Baba+Boo, Wonderoos, Blueberry, Bambooty, Ecobebe, Nups, Poops, Mommy Mouse, Blümchen, Anavy, Petit Lulu, Pepsu, Mama Koala, Billou. Ehk midagi veel. Suures plaanis on nad kõik täiesti normaalsed. Ainus, mis mulle üldse ei meeldinud oli Bambooty öömähe. Kõiki teisi kasutame siiani. Samas lemmikud on muutunud. Ja muutunud on ka mähkmehooldus.
Milovia oli, on ja jääb vist meie lemmikuks. Billou on teine väga sarnane, aga alguses esines sellega tõsiseid lekkeprobleeme. Üldse meeldivad mulle Euroopas toodetud mähkmed kõige rohkem. Milovia vastsündinu katted sobisid meie Triibule terve aasta ehk ligi kümne kiloni. Taskud on neil ka super mõnusad ning üks one size kate kuulub ka meie kollektsiooni. Isiklikult eelistan hetkel taskuid ja varsti plaanin ka lasteaia õpetajaid taskumähkmeid kasutama treenima hakata. Seal oleksid just sellised ühe trukireaga Milovia sarnased taskud hästi mugavad, aga ma ei julge neile harjutamiseks küll oma lemmikuid anda. Kes teab, mitu neist kogemata ära visatakse.
Alvababyd on ka täiesti okeid ja hästi hea hinnaga. Samas materjal jääb Miloviale alla oma jäikuse tõttu, aga üldse ei kurda.
Baba+Boo jääb minu jaoks kuhugile eelmise kahe vahele. Kasutasime neid pikalt öömähetena. Nüüd vaheldumisi kõigi teiste päevastega.
Wonderoos on minu silmis punkte juurde saanud. Jah, selle taskuauk on natuke totakas, aga see on kõige pehmem mähe üldse!
Blueberry, mis on Rootsis paljude lemmik, jätab mind üsna külmaks. Jällegi, materjal on jäigem, kui mulle meeldiks. Tõõtasid ka pikalt öösiti hästi, sest ruumi on nende Capri katetes üsna palju mitme sisu jaoks.
Bambooty mähked on ka täiesti rahuldavad ja kasutasime nende SIOsid pikalt öösiti, aga need on ainsad, mille ma vist proovin maha müüa, kui Triibul neid enam vaja pole. Lemmikule ei meeldi nad üldse. Ta kasutab neid kakapüüdjatena lühidalt siis, kui teab kakat oodata.
Ecobebe osas olen ma hästi kahevahel. Mulle väga meeldib nende katete lõige, palju kõrgusi ning materjali pehmus, aga need katted märguvad üsna kergesti.
Nupsi S kate sai ka minu silmis punkte juurde. Alguses sellega lekkis piss kogu aeg, aga hiljem sobis see väga hästi ka peaaegu terve aasta jooksul. Samas ma siiski eelistaksin otsataskuid, mis aitaksid sisusid paigal hoida.
Poops on olnud minu jaoks pettumus ja ma vabandan nende ees, kellele Poopsi mähmeid olen kinkinud. Need tundusid nii ilusad, et ma võtsin riski. Nende katted ongi üsna okeid, aga nii jäigad. AIO aga on eriti tobe. Selle võivad lasteaednikud minu poolest vabalt ära kaotada.
Mommy Mouse SIOd tundusid mulle alguses geniaalsed. Siis aga hakkasid pidevalt lekkima. Samuti jäävad nad ruttu lühikeseks ning siis on seljakaka risk. Materjalid ning kummid on neil aga väga hästi läbi mõeldud ning SIO süsteem ka.
Blümcheni kate on vist ainus, mis meil pikalt seisis. See lihtsalt soonis nii jõhkralt Triibu jalgadesse öösiti, ükskõik, kuidas ma ka ei proovinud seda kohendada. Lõpuks ma lihtsalt ei julgenud seda enam panna. Samas see on kõige mahukam kate mu kogus. Hiljuti proovisin seda uuesti päeval ja nüüd vist läheb see taas kasutusse.
Anavy ja Petit Lulu on meie ööde võlurid. Anavy vormiümmeldud sisemähkmed ning kattepüksid jõudsid meie koju esimesena. Petit Lulu lisandus hiljuti, aga tundub mulle veelgi pehmem ning kvaliteetsem. Midagi muud me enam öösiti ei usalda ega kasuta, sest vahepeal hakkasime me kõik loigus ärkama. Nendega on see peaaegu välistatud. Lapsel samas on hästi mugav ja pehme olla. Mitte ükski kumm pole pigistamas.
Pepsu toodetest on mul ainult mõned geniaalsed bambussisud mikrofliisist kuivahoidva pinnaga. Ma ausalt ei tea, miks teised neid ei tooda. Need on ideaalsed igasuguste katete sees.
Mama Koala on hetkel Rootsis hästi popp, nii et uudishimu sai minust võitu ja tellisin ka ühe. Neil on palju ilusaid mustreid, erineval joonel asuvad trukid nagu ka Blueberryl ning hiigelsuure avausega tasku. Muidu aga on nad üsna odavad ja Alvababy sarnased. Sisul aga on eraldi trukid, et kohandada seda beebi soole vastavalt. Vaimustust mul hetkel ei ole, aga me alles õpime üksteist tundma.
Sisudega oleme me pooleteist aasta jooksul päris kõvasti katsetanud. Laps ju kasvab ning vajadused muutuvad.
Esialgu piisas isegi väikesest lisaimust või mikrofiiber sisust. Seejärel tulid suurem mikrofiiber Alvades, üksik bambus või Milovial mikrofiiber koos Little Lamb lisaimuga. Need sobisid ülihästi kokku. Öösiti käisid paaris tume bambus, mis pole minu meelest mingi eriline imeja ning hele bambusimu. Esimesed 4-5 kuud sain ikka keset ööd mähet vahetada või varahommikul kahetseda. Hiljem sai ta ühe sellise mähkmega hakkama kuni aastaseks saamiseni või veidi kauemgi.
Päeval aga hakkas vaja minema midagi tugevamat. Kas kahte mikrofiibrit või bambussisu. Milovia puhul piisab siiani tavaliselt S+M mikrofiiber sisudest, et laps paar tundi kuiv püsiks. Mujal käib ka kaks sisu - kas Alvade mikrofiiber koos bambusega või tume ja hele bambus. Nii püsib ta vahel ilusasti neli tundi kuiv. Teinekord aga läheb juba ühe tunni möödudes vahetusriideid vaja. Meil on õues alati kaasas paar mähet kahe taskuga wetbagis ning eelistatult kaks komplekti puhtaid riideid. Lisaks on meil Ikea kummine aluslina, mis on suurepäraselt kattev ja vähe ruumi võttev abimees avalikes kohtades.
Mähete hooldus võib esialgu tunduda kui tuumateadus. Kui mina alustasin, oli popp soovitus panna kaks supilusikatäit pesupulbrit ning pesta ikka väga mitu tsüklit. Meie alustasime nii, et kõigepealt tegin külma 20-minutilise loputuse ning seejärel otsa paar tundi 60-kraadilist puuvillarežiimil pesu 800 pöördega, et mitte mähkmeid kahjustada. Meie laps oli ka nii palju lahke, et rinnapiimast toitudes ei kakanud vahel mitu päeva. Kõik kakased mähkmed aga ootasid samuti wetbagis pesupäeva, mida tegime nii iga kolme päeva tagant.
Kui alustasime päris toiduga, siis tuli veidi rutiini kohendada ning nägin ka asjalikumaid soovitusi. Korra saime ka haisuprobleemidega maadelda ning siis veetsin terve päeva strip and sanitize'i tehes. Mitte seda varianti, et ketra muudkui pesumasinat, kuni enam vahtu ei paista. Ei, ikka korralikult. Kõigepealt 4-5 tundi Arieli ja Vanishi kuuna vee vannis, siis masinpesu(d) ning otsa hoolikalt doseeritud kloorivann ning loputused.
Et edasiseid haisuprobleeme vältida, hakkasin tegema lihtsa loputuse asemel 30-kraadi kiirpesu Arieliga ning täispööretega ehk õppisin kohtlema väljaheidetega koos tekstiile nagu eriti räpast pesu. Kiirele külmale pesule järgnes taas 60 kraadi pesu mdalamate pööretega ning nüüd tihti allergikute režiimil. Järelloputusi ei ole ma kunagi teinud ega näe ka mingit vajadust.
Kohe kasutuse järel loputame me käsitsi üle kakased mähkmed. Sellega harjub ära ning öökima pole ma eriti pidanud. Kui viitsime, siis loputame veidi ka öömähkmeid. Enamvähem visuaalselt puhtad mähkmed jäävad õhurikkasse korvi pesu ootama. Meie liikusime kinniselt wetbagilt lahtisele, sealt võrkkotile ning nüüd oleme paberikorvile püsima jäänud, sest nii on mugav ega haise. Reisime siiski wetbagidega.
Kõiki naturaalkiust ja ka Alva mikrokiudsisusid oleme me kogu aeg täie rauaga kuivatis kuivatanud. Meil käivad neile lisaks ka Ikea Krama väikesed pepulapid ning põhipesus põlled ning muu valge pesu, kui on ruumi. Ja on mõnus, kui kõik need asjad on pärast soojad ja pehmed. PULiga mähkmeid kuivatan aga ainult restil, vahane pool päikese eest peidus.
Kogu muusika! Ei ole ju nii keeruline neid hooldada. Oma riideid ju peseme peaaegu samamoodi. Minu elukaaslane on ka täielik mähkmeekspert nüüd ning komplekteerib ning eksperimenteerib sisudega.
Head katsetamist uutele huvilistele!
Kirjad Kahele Triibule 42
Hei, kullake!
Tulin taas sulle kirjutama.
Sa oled jätkuvalt meie väike päike, kuigi sinu häbelikkus saadab sind jätkuvalt. Seekord ei möödunudki see paari päevaga. Samas, kui sulle anda mõned minutid kohanemisaega, siis sa taas kilkad ja müttad rõõmsalt ringi.
Kuidagi ootamatult oleme me jõudnud sinna staadiumisse, kus naabritüdrukud ootamatult meie ukse taha ilmuvad, et küsida, kas sa võid nendega õue mängima minna. Ma arvasin, et sinnani läheb veel 4-5 aastat, aga võta näpust! Sa said populaarsuse saladuse enne teada, kui meie su issiga, kes me siiani mõistatame. Kui sina aga õue jõuad, siis kiirustavad teised sinust tunduvalt vanemad lapsed kohe sinu juurde su nime hüüdes. On päevi, mil sind ümbritseb kümmekond tegelast, kes toovad sulle mänguasju, aitavad sind kiigele ja mägedest alla ning võistlevad omavahel selle üle, kelle kord on sind süles kanda. Sina aga tahaksid tihtipeale iseseisvalt hoopis tegutseda, aga annad armulikult andeks neile nende vajaduse sind igati aidata ja lõbustada.
Sa saad iga päevaga aina targemaks ning muutud kavalamaks. Me su issiga peame juba kõvasti mõtlema, kuidas sind ja õrnu asju kaitsta, sest sa oled sekunditega laua peal või vead mõne väiksema tooli kööki, et saada ligi mikrokale, pliidile või jooksvale veele.
Üks päev tahtsid sa kirsse ja vaid napilt sain ma need su käest kätte, sest sa sööksid neid koos kividega, silmagi pilgutamata. Sa nägid, et ma panin need külmkappi ära ning varsti olid sa väikese pingi juba külmkapi ette vedanud. Täna aga said sa samamoodi uudistada meie magamistoa kummuti pealset, nii et olin sunnitud lõhnaõlidele vannitoas ruumi tegema. Ka seal tuuseldad sa mõnuga. Kas kassiliivakastis või võimalusel kemikaalide kapis. Me panime nüüd sellele lapseluku ette, kuigi üldiselt on terve vannituba ju värava taga. Enne aga jõudsid sa esimest korda midagi ebasobivat vetsupotti visata. Pidin ma näitama sulle, et paber käib sinna. Õnneks su valikuks osutusid hügieenisidemed. Vähemalt midagi vettimavat, aga minu jaoks olid need mõne sekundiga kasutud.
Eelmisel nädalal käisime me sinuga esimest korda Skansenis. Sa ajasid seal rõõmuga kanu taga samas kui meie vaimustusime viiest imearmsast karupojast. Sinul oli neist täiesti savi, sest seal lähedal sai hoopis kaljudel ronida ning sealt liugu lasta.
Tundub, et su linnu ja koeravaimustus on läbi ja mul on veidi kahju, sest tore oli su reaktsioone nendele jälgida. Läbi on ka kihvakasvatamine, sest kolme nädalaga need kõik lihtsalt lõikusid - ilma surema vaevata taas.
Ajalugu on sinu jaoks ka ujumine. Me lootsime, et asi on temperatuuris või sügavuses, sest vanni sa ju armastad, aga kui meil nüüd õnnestus käia sinuga põlvini 30-kraadises basseinis ja sa ikka igal võimalusel kuivale maale põgenesid, oli selge, et see ei ole enam sinu teema. Nagu ujumistunnid oleksid täiesti ununenud. Võib-olla ongi.
Eelmisel nädalal aga käisime me esmakordselt su isaisa ema ema maakodus kos su onuperega puhkamas ja kuumalainet nautimas. Tore oli näha, kuidas te üksteist paremini tundma õppisite ning kuidas nad sind hoiavad. Keskmine neiu nagu minagi arvab, et sa oled maailma kõige armsam beebi.
Vahel tundud sa aga juba nagu päris suur inimene. Täna istusime me näiteks vastamisi köögilaua taga, mõlemad tavalistel toolidel ning mugisime marju - mina kirsse, sina viinamarju ja kirsse ka, kui ma jõudsin neid poolitada.
Ole ikka sama lahe edasi!
Armastusega,
Sinu emme
Tulin taas sulle kirjutama.
Sa oled jätkuvalt meie väike päike, kuigi sinu häbelikkus saadab sind jätkuvalt. Seekord ei möödunudki see paari päevaga. Samas, kui sulle anda mõned minutid kohanemisaega, siis sa taas kilkad ja müttad rõõmsalt ringi.
Kuidagi ootamatult oleme me jõudnud sinna staadiumisse, kus naabritüdrukud ootamatult meie ukse taha ilmuvad, et küsida, kas sa võid nendega õue mängima minna. Ma arvasin, et sinnani läheb veel 4-5 aastat, aga võta näpust! Sa said populaarsuse saladuse enne teada, kui meie su issiga, kes me siiani mõistatame. Kui sina aga õue jõuad, siis kiirustavad teised sinust tunduvalt vanemad lapsed kohe sinu juurde su nime hüüdes. On päevi, mil sind ümbritseb kümmekond tegelast, kes toovad sulle mänguasju, aitavad sind kiigele ja mägedest alla ning võistlevad omavahel selle üle, kelle kord on sind süles kanda. Sina aga tahaksid tihtipeale iseseisvalt hoopis tegutseda, aga annad armulikult andeks neile nende vajaduse sind igati aidata ja lõbustada.
Sa saad iga päevaga aina targemaks ning muutud kavalamaks. Me su issiga peame juba kõvasti mõtlema, kuidas sind ja õrnu asju kaitsta, sest sa oled sekunditega laua peal või vead mõne väiksema tooli kööki, et saada ligi mikrokale, pliidile või jooksvale veele.
Üks päev tahtsid sa kirsse ja vaid napilt sain ma need su käest kätte, sest sa sööksid neid koos kividega, silmagi pilgutamata. Sa nägid, et ma panin need külmkappi ära ning varsti olid sa väikese pingi juba külmkapi ette vedanud. Täna aga said sa samamoodi uudistada meie magamistoa kummuti pealset, nii et olin sunnitud lõhnaõlidele vannitoas ruumi tegema. Ka seal tuuseldad sa mõnuga. Kas kassiliivakastis või võimalusel kemikaalide kapis. Me panime nüüd sellele lapseluku ette, kuigi üldiselt on terve vannituba ju värava taga. Enne aga jõudsid sa esimest korda midagi ebasobivat vetsupotti visata. Pidin ma näitama sulle, et paber käib sinna. Õnneks su valikuks osutusid hügieenisidemed. Vähemalt midagi vettimavat, aga minu jaoks olid need mõne sekundiga kasutud.
Eelmisel nädalal käisime me sinuga esimest korda Skansenis. Sa ajasid seal rõõmuga kanu taga samas kui meie vaimustusime viiest imearmsast karupojast. Sinul oli neist täiesti savi, sest seal lähedal sai hoopis kaljudel ronida ning sealt liugu lasta.
Tundub, et su linnu ja koeravaimustus on läbi ja mul on veidi kahju, sest tore oli su reaktsioone nendele jälgida. Läbi on ka kihvakasvatamine, sest kolme nädalaga need kõik lihtsalt lõikusid - ilma surema vaevata taas.
Ajalugu on sinu jaoks ka ujumine. Me lootsime, et asi on temperatuuris või sügavuses, sest vanni sa ju armastad, aga kui meil nüüd õnnestus käia sinuga põlvini 30-kraadises basseinis ja sa ikka igal võimalusel kuivale maale põgenesid, oli selge, et see ei ole enam sinu teema. Nagu ujumistunnid oleksid täiesti ununenud. Võib-olla ongi.
Eelmisel nädalal aga käisime me esmakordselt su isaisa ema ema maakodus kos su onuperega puhkamas ja kuumalainet nautimas. Tore oli näha, kuidas te üksteist paremini tundma õppisite ning kuidas nad sind hoiavad. Keskmine neiu nagu minagi arvab, et sa oled maailma kõige armsam beebi.
Vahel tundud sa aga juba nagu päris suur inimene. Täna istusime me näiteks vastamisi köögilaua taga, mõlemad tavalistel toolidel ning mugisime marju - mina kirsse, sina viinamarju ja kirsse ka, kui ma jõudsin neid poolitada.
Ole ikka sama lahe edasi!
Armastusega,
Sinu emme
Tellimine:
Postitused (Atom)