oktoober 21, 2020

Ah nii siis ongi...

Eile saime me ka proovida, mis tunne on, kui peab samaaegselt tööd tegema ja väikest last lõbustama. Nimelt Triibu tundus natuke nohune ja tegime talle vaba päeva olukorra hindamiseks.

Triibu oli enda kohta hästi tubli. Magas juba hommikul uuesti issi kaisus. Seejärel veetsime temaga kordamööda õues aega, nii et teine lapsevanem saaks samal ajal veidi tööd teha. Eriline hitt oli E4 ääres autode vaatamine. Siit sõidab tõesti kogu aeg põnevaid masinaid mööda. Isegi traktoreid nägime ja selliseid asju, mille nimegi ma ei tea.

Pärastlõunal pidin üht koosolekut pealt kuulama ja otsustasin, et proovin seda iPadil teha, et saaksin samal ajal Triibule seltsiks olla. Triibu küll vaatas huviga mõne minuti ekraanilt uusi onusid, aga siis hakkas igav ning ta tassis mulle sülle igasuguseid asju ning loopis laiali ka terve hunniku, aga mida ikka oodata igavlevast alla kahe aastasest pooleteisttunnise koosoleku ajal. 

Ühel hetkel kuulasin presentatsiooni ja samal ajal suras Triibu mu pluusi kurguaugust sisse suuri masinaid. Ühe leidsin palju hiljem seljatagant. Kui see mäng sai otsa, siis tassiti mulle sülle autorada ja istuti ise ka kaksiraksi  mulle otsa. Proovi siis nii tööle keskenduda :)

Aga hakkama saime. Ta on siiski väga mõnus laps, kui aeg-ajalt jonnituju ja näiteks tänahommikune spontaanne kõrvakiiluderohke äratus välja arvata. Lihtsalt laiselda ei lubata.

Kommentaare ei ole: