Ma ei ole üldse see tüüp, kes hea meelega kolleegidega lõunalauas poliitikat detailideni arutaks, veel vähem teema püstitaks, aga Eestis toimuvast tsirkusest ja tegelikult ka mujal maailmas toimuvast on aina raskem mööda vaadata. Mind tõsiselt huvitab, kust tuleb mõningate tegelaste enesekindlus püüda teistele ette kirjutada, kuidas nad elama peaksid. See ei ole sama asi, kui palve lasta elada nii nagu igaüks ise tahab.
Lugesin täna üht avalikku kirja Ratasele, mis mulle nii mõistlik tundus. Inimesed on saanud haiget ja soovivad seda (viisakalt) väljendada. Mingil rumalal põhjusel avasin ka kommentaarid. Ma ikka aeg-ajalt loodan kommentaariumides kohata mõistlikke inimesi, sest kuskil peavad ju nemad ka olema, aga millegipärast laamendavad avalikult ikka need, kes rahul ei ole. Naisterahvas, kes otsustas seista vähemuste eest, valati sopaga üle muidugi. Oli neid, kel oli vaja tema välimust solvata. Ja neid, kelle meelest LGTB kogukond koosneb ainult suuseksi harrastajatest ja kes tundsid puudust graafilisemast organisatsiooninimest. Oli neid, kes tundusid end äkki heteroseksuaalse vähemusena ja röökisid: homopropaganda. Seletage mulle, rumalale, kas mina olen valesti aru saanud, aga kumb on päriselt propaganda: kas see, kui ma karjun, et sina pead ka hetero olema või see, kus ma ütlen, et mina ei ole!? Kumb siis kumba poolt midagi tegema proovib mõjutada ja seega propagandat teeb?
Mul oli lihtsalt kurb ja valus lugeda ja mul on nii kahju kõigist neist inimestest, kes end hetkel Eestis turvaliselt ja ilmselgelt väärtuslikuna tunda ei saa. Ma tõesti ei saa aru neist kitsarinnalistest inimestest, kes ainult mingit jonni ajavad, millest keegi ei võida. Kas see tõesti teeb kellegi elu paremaks, kui teised on õnnetud? Ei ole ju nii, et kui homoseksuaalsetel inimestel omavahel abielluda ei lubada, siis nad kohe rõõmsalt heterotega abielluma hakkavad. Aga see on vaid üks teema. Üks väga isiklik teema, mis ei tohiks küll kellegi teise asi olla. Samamoodi nagu igaüks ise otsustab, mis tööd nad teha tahavad, kus elada soovivad ja kellega sõbrustavad. Rääkimata õigustest oma keha üle ise otsustada ning oma usku valida. Ma olen vist paduliberaal, nagu mõned vennad kindlasti ütleksid ja seda heal päeval, aga ma siiski loodan, et päev päevalt aina rohkemad hakkavad mõistma, et erinev ei ole halb ning selle eest ka avalikult seisma nõustuvad.
Kui seda postitust loeb keegi, keda hetke kolevalitsuse valikud negatiivselt mõjutavad, siis teadke, et see igati enamusgruppidesse kuuluv (naine olemise erandiga) valge hetero blogija on teie poolt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar