Ehk lugu ümaratest vormidest ja unest
Mu kallis poja,
Juba pikemat aega on üheks su lemmik mittemänguasjaks olnud mu silikoonist rinnahoidjad. Ikka ja jälle leiad sa need vastavast sahtlist üles ning vead neid mööda elamist ringi. Lõpuks ma ei vaevunudki neid enam ära panema. Sa kasutad neid nagunii rohkem kui mina.
Eelmisel nädalal oli meil aga üks veidi vaevalisema magamajäämisega õhtu. Samast nädalast, aga ühest teisest uneajast on mul ka su varbaküünest kriim otsaees. Loodetavasti päris armi ei jää.
Igatahes me sinuga maadlesime pikalt unega. Sina olid palju võitlusvalmim kui mina ja kui mina püüdsin mitte uinuda ning samal ajal jälgida, et sa end silikoonmaski ette proovimisega ära ei lämmataks, siis lõpuks jäid sa ikka omaette pusima. Kuni järsku kostis su suust Oh ei! ja sa tagastasid mulle mu rinnahoidja.
Ma alguses ei saanudki aru, mis juhtus, aga lähemal vaatlemisel selgus, et sa oled sellest päris suure tüki lahti hammustanud. Ehmatasid vist ise ka, et nii läks. Mind ajas rohkem naerma ja seejärel uinusid sa vähemalt kiiresti. Huvitav, kas ma peaksin meile uue silikoonrinnaka ostma!?
Võitlemise kiuste aga oled sa maailma kõige armsam kaisukas, kui sul juba uni tulema hakkab. Sa proovid oma pea panna minu oma vastu ja naeratad läbi une nii mõnusasti. Viimasel ajal meeldib sulle ka kaisus lugemine ja isegi laulmine. Hetke lemmik on väikese ingli laul, mis viib ära ka väga kurva tuju ja trotsi.
Armastame sind väga-väga!
Emme ja issi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar