Mõistlikkusest

Kui su kaheaastane on terve nädala lasteaiast kodus, olles enne seda terve aasta jooksul vaid neli päeva sealt puudunud ja seda ka kahes jupis ning te mõlemad tahate tööd teha, siis saab olema päris huvitav nädal. Eriti, kuna meil ju ei ole praktikat, kuidas oma elu lapse haiguse korral ümber korraldada. Enamikul Triibu eakaaslastest on nüüdseks seljataga juba korralik haiguste ajalugu, aga meie imelaps on püsinud uskumatult terve. Nii me siis ei teagi veel, kas tema kõrvalt annab tööd teha ning kui palju või tuleks julmalt lapsehoolduspuhkust võtta. Mina võtsin seda niipidi, et isegi, kui ma ei saa päris täisajaga tööd teha, on mida iganes ma teen siiski firmale kasulikum kui mitte millegi edasiliikumine.

Igatahes, see nädal oli ekraanidekesksem, kui mulle meeldiks ja süvendas veelgi Triibu nõudeid vaatamaks filmi, draakonit (Bollebumpa) või iseendast videosid. Te ei tea, kuidas see laps armastab iseennast vaadata. Nüüd on korduvalt juhtunud, et keset videokõnet vanaemadega algab draama, sest ta eelistaks ennast vaadata samal ajal. No ja siis ongi vahel kiusatus talle öelda, et ole nüüd mõistlik, kuigi mõistusega saan aru, et ma ise ei ole mõistlik seda soovides. Ta on ju vaid kaheaastane. Kokkuvõttes läks nädal isegi väga hästi ja kõik koosolekud said peetud ning ainult ühe ajal karjus ta osalejatest üle natuke, aga see oli üsna väheoluline ka.

Nii sel nädalal kui ka muidu käitub ta igati eakohaselt ja protesteerib paljude asjade vastu, olgu selleks siis hambapesu, mähkmevahetus või õueminek, kuigi ma tean, et ta naudib seda viimast alati. Hambapesu on arusaadavam. Samas ta on hakanud aga ka ise tooma mähkmeid ja nõudma, et me need talle jalga paneks. Ühel korral sel nädalal palus ta isegi enneaegselt mähkmevahetust. Me oleme pigem positiivselt üllatunud, kui ta meile ise kakast märku annab, sest pigem tšillib ta ka siis muretult edasi ega tunnista oma tegusid. Aga kuna proteste on nii palju, siis vahel ma lihtsalt tunnen, et ei jaksa temaga võidelda ja kas ostan ta ära, delegeeri ülesande Lemmikule või jääb mõni asi tegemata.

Sel nädalal oleme me suuresti inimestest eemale hoidnud ja Triibu on kõvasti saanud harjutada oma uute puslede kokkupanemist, muutudes iga päevaga aina osavamaks ja mul on hea meel, et need talle meeldivad. Alati on tore, kui asjad kohe kasutusse lähevad. No ja mõtlemist arendavad need ka.

Samuti on sel nädalal saanud Triibu palju tõukerattaga sõita ning üllatanud meid sealjuures oma mõistlikkusega. Jah, me peame tal ikka hoolikalt tänaval silma peal hoidma, aga ta reageerib õues palju paremini korraldusele Stop ning on autode läheduses ise ka ettevaatlik. Eriti, kui tuleb teed ületada. Nii julgesingi üks päev temaga kahekesi ja tõuksiga lausa poodi minna ning tagasiteel olid mul käed täis, nii et ta pidi iseseisvalt minu kõrval ka teed ületama ja sai sellega imeliselt hakkama. Ei mingit lollitamist ega venitamist. Teele ta ei jooksnud ning teisele poole jõudes lehvitas hea meelega autodele. Samasugust mõistlikkust märkame nüüd ka kodus, mistõttu ei pea näiteks vannitoa värav enam pidevalt kinni olema, aga noad on ikka peidus ja kemikaalid lapseluku taga nagu ka dokumendid, sest kes teab, mis hull mõte tal ühel hetkel siiski tulla võib. Meie aga oleme positiivselt üllatunud, et üks kahene tõeliselt ohtlikes olukordades võib mõistlikult käituda. Samas eks ta pani mind selle poeskäiguga proovile ka, sest algav vihm teda kiirustama küll ei pannud ja vahepeal jäeti ratas maha minust ühes suunas, et siis ise liduda kiiresti teises suunas. Nüüd sai Lemmik karmi käsu oma telefonil hääl peal hoida, sest ma olen siiski pea kaheksa kuud rase ja tema, kes ta on enamasti oma telefoni külge liimitud, tavaliselt ei märka üldse, kui ma talle helistada proovin, sest tunnen, et mul oleks õues abi vaja.