#14poleokei

Kogu see viimastel nädalatel kirgi kütnud teema viiekümnendates tüdrukute jalgpallitreenerist ja tema suhtest 14-aastasega on nii haige. Ja see, kui levinud on igasugune seksuaalne ahistamine, on jõhker. Mul võtaks aega, et oma isiklikke kogemusigi meelde tuletada. Kindlasti kõik ei tulekski.

Aga mõned näited. 

Olin 14. Teel kuhugi kodu lähedal, kui sattusin kokku endast kümme aastat vanema tüübiga. Ta oli välismaalane ja eksinud. Aitasin tal siis õige suuna kätte leida ja tema kutsus mind järgmisel päeval päevasel ajal välja sööma. Tänutäheks või nii... vähemalt minu meelest. Ma ei olnud rumal. Ka mitte selles eas. Kui mu sõbrannad teada said, siis nad olid küll veidi skeptilised, aga see oli avalik koht ja päevane aeg. Ma ei oleks eluski läinud temaga kuhugi eraldatud kohta või õhtul kaasa ning ka mu ema ei tõmmanud pidurit sellele plaanile. Lõunasöök läks kenasti. Sain ingliskeelt praktiseerida ning selles ei olnudki midagi mälestusväärset. Millalgi pärast kojujõudmist aga helistas ta mulle ja ütles, et tahtis mu häält kuulda. Ja vot see lause pani mu peas häirekellad helisema. Miks sa ajad täiskasvanuna lapsele sellist iba!? Ka aastaid hiljem pärast esimest kohtingut sama lauset kuuldes hakkas mul hirm. Esimesel korral aga lülitasin ma vist oma telefoni nädalaks välja ja ta kadus ära. Loodetavasti leidis kellegi omavanuse, kellega uues koduriigis aega veeta.

Umbes samas vanuses meeldis mu paralleelklassivendadele istuda igal vahetunnil kooli peatrepikoja aknalaual, kust kõik mööda käima pidid ja vähemalt minu puhul kas solvanguid hüüda või siis tagumikule laksu virutada. See viimane muutus mu peas nii normaalseks, et mul arenesid lihtsalt välja kiired kaitserefleksid. Laks tagumikule mõne omavanuse või veidi vanema poolt oli ikka väga regulaarne, aga kas ka tegelikult normaalne!? Eks me kõik olime oma seksuaalsust avastamas, aga see polnud mingi kahepoolne avastusretk.

Ühel päeval äkki kehalise tunnist oma klassi naastes pidin mööduma klassivennast, kes lambist otsustas mind läbi riiete nibust näpistada. Sellele ei eelnenud ega järgnenud mingit konteksti.

Kui ma olin veelgi noorem - ehk 11-12 - sõitsin trolliga sugulasele külla. Troll oli üsna täis. Minu vastas hästi lähedal seisis keegi mees. Kui ühel hetkel allapoole vaatasin, avastasin, et ta sõrm silitab mu häbet. Mul olid kõvad teksad, nii et ma ei tundnud midagi, aga kui avastasin, siis muidugi nihelesin veidi eemale ja tüüp põgenes esimesel võimalusel trollist. Mul ei tulnud isegi pähe karjuda, kuigi muidugi oli kõhe.

Kui ma olin 15-16, siis meie naabrinaisel oli peika. Selline hästi heasüdamlik ja lihtsameelne. See suhe kaua ei kestnud. Aga ta jäi meie kõigi ellu ning armus oma eksi minust paar aastat nooremasse tütresse. See ei olnud saladus. Aga see oli vaid soov, mitte reaalsus. Tunne, mida sai ära kasutada finantsiliste teenete vastu. Kingitusi said nii see teismeline kui tema sõbrad ja sõprade sõbrad. Kuni enam ei olnud raha. Ühel hetkel raius see mees oma köögiukse kättepuudeks, sest sellel naabriperel olla külm ja puud otsas. Tal oli endal ka teismeline tütar ja meile tundus ta ohutu. Tal oli unistus Mauritiusele minna ja ta kutsus meid tihti kaasa tema kulul. Seda me siiski ei teinud, aga korra Hiiumaal käisime küll puhkamas. 16-aastane mina, 14-aastane sõbrants ja 40ndates tema. Nüüd ise emana ajab see mõte mul ihakarvad püsti, sest me teame, et midagi ei juhtunud, aga oleks ju nii lihtsalt võinud ka juhtuda. Millegipärast meie emad olid sellega nõus. Teine aeg? No ma ei tea...

Umbes 16-aastasena andis mu kunagine klassiõde ja pinginaaber mingile oma uuele tundualt vanemale tuttavale mu numbri. Miks? Ma ei tea, sest mina elasin Tallinnas ja tüüp Saaremaal. Meil ei olnud midagi ühist. Ometi kuulasin teda viisakalt paari pika kõne jooksul. Kui ma seejärel aga püüdsin talle viisakalt selgeks teha, et ma ei ole temast huvitatud, hakkasin saama sõnumeid stiilis, et kui ma teda ingoreerin, siis ta sõidab oma rolleriga vastu seina.

Kui olin 18, siis sõitsin trammiga ja vist naeratasin ühele mehele. Ise seda teadvustamata. Tema teadvustas küll ja tegi kohe juttu stiilis, et ma selgelt tahan teda. Põnev oli ka. Ikkagi vanem mees. Ta uuris, kui vana ma olen. Kui vastusega rahule jäi, siis oma iga ei soostunud ta avaldama. Usun, et see algas numbriga 4. Järsku pidigi vanus vaid number olema. Ta kutsus mu samaks õhtuks välja ja see oli kord, mil jõudsin vist kahtlaselt lähedale vägistamisele. Me pidime minema väärikasse restorani tema seltskonnaga. Enne aga oli kellegi vaja kuskilt läbi käia. Meid kõiki pressiti mingisse autosse. Ma vist pidin selle uue tuttava süles istuma ja sõitsime sügavale Lasnamäele, mida ma sel hetkel üldse ei tundnud. Esimesena peatusime selle tuttava juures. Hiljem pidid teised meid taas peale korjama. Jah. Ma olen loll. See tüüp elas mingis soojakus oma äri juures mitmemeetrise metallplaadist aia taga, mille ta meie selja taga lukku keeras. Lisaks oli tal suur kuri koer. Kui "tuppa" jõudsime, pakkus ta mulle kohe šokolaadi ja alkoholi ning surus siis vastu seina, et mind suudelda. Olin end lolli olukorda mänginud ja pidin nüüd hoolega valima oma järgmisi käike. Alkoholile ütlesin ei. Muus osas püüdsin jääda positiivseks ning õnneks varsti tulid teised tagasi ka. Ega ma sealt vist karjudes välja poleks nagunii saanud. Õnneks ta midagi tõsisemat ei üritanud. Alles pärast restoraniosa mind bussile saates krabas veel viimasel hetkel sealt, kust ainult ulatas. No ja tema oli see järgmine "tahtsin su häält kuulda" tüüp. Teist kohtingut muidugi ei tulnud. Jäi vaid jälkus ja hirm hinges.

Järgmine kord, kui ma jõudsin vägistamisele lähedale - nii lähedale, et ma siiani kindlalt ei tea, mis juhtus - oli Indias. Meie, välismaa noorte seltskonnas liikus üks kohalik sidemetega keskealine mees. Jah, temast oli tihti abi ja ta tundus selline ohutu. Ühel õhtul olime me kahekesi tema korteris ja ta tegi kokteile. Suuri kangeid kokteile. Osariigis, kus alkoholi praktiliselt saada ei olnud. Ma pole mingi sulgkaallane, aga pärast paari kokteili olin ma väga purjus ning tahtsin koju Harshi juurde. Saatsin vist talle sõnumi ja kui ta tagasi helistas, siis ma ei osanud talle hästi seletada, kus ma olen. Kõik oli nii uus. Nüüd olid mul telefoni otsas temperamentne peika ja seltsiks tüüp, kes ka justkui solvus, et miks ma ära minna tahan. Lõpuks andsin alla stressiolukorras ja läksin hoopis oksendama. Ma vist kukkusin ja läin ka pea ära. Järgmisena mäletan, et olin voodil pikali, oksemaitse suus. Mul olid seljas mingid võõrad riided ja ta püüdis mind suudelda. Mul oli selge mäluauk - mu elu ainus. Ja ma ei saa kunagi teada, mis juhtus ja kas asi oli tõesti ainult alkoholis. Jah, ära roni üksi igale poole ilma tagavaraplaanita, aga juba see, et noore naisena pead kõigeks valmis olema on vale. Miks ma peaksin kartma!?

Ma olin korralik tüdruk. Olen siiani. Ei teinud suitsu. Käisin korralikult koolis. Ei varjanud oma ema eest asju. Ei olnud mul katkist pere või vähemalt mitte sellist, kust ma ära oleksin tahtnud iga hinna eest. Olin noor, kohati naiivne ning ka oma seksuaalsust avastamas. Oli tore tunda, et meeldin kellelegi, aga tahtsin asju teha siiski oma tempos ja see tempo oli ehk keskmisest aeglasem. Sellegipoolest ja vanusest hoolimata ei ole minu meelest ükski neist praegu meelde tulnud lugudest okei. Ja seda enam on mul hea meel, et minu eluteed ei varjuta tõsisemad traumad ärakasutamisest ning olen osanud valida omale sellise mehe, kes mind praegu blogimise ajal ampsude haaval toidab. Ootamine võib end ära tasuda.