Viimase vindi peal

Tähtajani on nüüd jäänud kaks nädalat ja kaks päeva - vähemgi - ning ma tahaksin veel korra proovida võrrelda oma erinevaid kogemusi kahe rasedusega.

Esmapilgul tundub, et esimene rasedus oli kergem, aga samas ei ole see teine ka midagi hullu olnud. Ma ei saa üldse aru, miks peaks varem töölt koju jääma või miks inimesed arvavad, et ma nüüd raseduse lõpus väga hädaline olema peaksin.

Jah, ma väsin rutem ning olen aeglasem. Mul on täpselt üks kiirus. Katsed joosta näevad lihtsalt naljakad välja, aga päris hirmus on, et ma ei jõua oma kaheaastasele järele ning pean tal pidevalt väga lähedal olema.

Esimese rasedusega olid mul valulikud toonused alates neljandast kuust. Sel korral on vaid paar korda kõht kergelt krambitanud ja see just algas.

Esimese rasedusega hakkas iiveldama varem ja see läks üle kusagil neljandaks kuuks, nagu peakski. Sel korral kõõksusin ikka julgelt kuuenda kuu lõpuni iga päev ning seitsmendal kuul ka veel mitu korda nädalas. Oksendasin ka kaks korda rohkem, aga ikkagi piisas sõrmedest, et need korrad kokku lugeda ja mitmed olid kombinatsioonis peavaluga. Mõlemal korral aitasid coca ja kõrsikud/kreekerid. See kord ka oliivid.

Mõlemal korral olen saanud süüa suht kõike, mida tohib ja tavapärastes kogustes. Erilisi isusid ei ole, kui välja arvata, et meil kulub megakogustes piima. Tavaolukorras olen ma tagasihoidlikum tarbija. Nüüd aga keha nõuab.

Sel korral on hellad mingid jalgade ülemised lihased just nagu ma kompenseeriksin käimisel midagi. Varasemast seda ei mäleta.

Keha jääb viimasel ajal kangeks näiteks lühiajalisest diivanil istumisest. Ei tea, kas selles peaks koroonat süüdistama?

Liigutusi registreerisin seekord mitu nädalat varem, kuigi eelmisel korral vast lihtsalt ei julgenud neid esimesi õrnu märke pidada muuks kui oma ettekujutuse viljadeks.

Selg väsib ka ruttu raseduse lõpupoole ja nii oli vist eelmisel korral ka.

Sel korral võitlen täitsa algusest peale kõrvetistega. Eelmisel korral olid need vist alles viimase trimestri rõõm, aga sellegipoolest olen alles esimese Gavisconi pudeli kallal, kuigi täna pean vist igaks juhuks uue tellima. Ühel ööl ärkasin köhides selle peale, et maomahlad olid hingetorru jõudnud. Ei ole just meeldiv viis ärkamiseks.

Kükitades on tunne, et mu sisikond võib välja kukkuda. Sellist asja ei mäleta eelmisest korrast üldse.

Esimesel korral ei olnud mul üldse külm, nagu tavaliselt. Sel korral ajab higistama ka diivanil istumine ning koosolekul vatramine, aga külm on ikka.

Kõht tundus kiiremini kasvavat kui esimesel korral, aga nüüdseks on see ametlikult veidi väiksem. Mitte küll tänu paremini söömisele. Võtan just vabamalt, kuigi päris keelatud asju ei söö. Brie on ikka menüüs, aga alati küpsetatuna ning siiani on sellest piisanud.

Magamisega probleeme ei ole. Kui, siis ainult, et me kahene elab mu seljas. Enam ei vaju automaatselt selili ka.

Mu küljed on nüüdseks mitte külje peal, vaid ees ja taga. Eelmisel korral tundusin ma endale väiksem. 

Ma veedan ikka väga palju aega põrandal istudes koos Triibuga ning pean teda igapäevaselt ikka tõstma-kandma ka, aga see teeb vist tasa eelmise korra pingutused pilatese pallil istumisega. Loodetavasti on selg tugevam, sest õnneks pole ma sellele nüüd väga ammu kogemata viga teinud mõne riskantsema tõstega.

Ma ei oska öelda, kas mul on ka mingi raseda glow, aga kuna mainitud ei ole, siis vist mitte. Vähemalt siiani ei ole arme tekkinud ja igapäeva jalanõud lähevad ka jalga. Iseasi, kas ma need jalga pandud saan.

Ämmaka visiidid on igavamad. Küsimusi mul enam eriti pole. Lemmik ka kaasas käia ei saa. Lisaks tahavad nad mind seekord sõrmedest torkida ja pean seal maski kandma. Muidu vist ei saakski maskikogemust :)

Ma ajan endale kogu aeg juues vett peale. Vahel muud ka. Üldse ei mäleta, et eelmisel korral nii ekstra koba oleksin olnud. Aga noh, siiski minimaalsed kaebused. 

Igasugune piinlikkustunne kadus ka eelmise raseduse ja sõnnitusega ära Lemmiku ees, nii et tunnen end kodus igati mugavalt.

Kirjad Kõhutantsijale 13

Mu pisike,

Anna mulle andeks, et ma nii harva sulle kirjutan! Me ootame sind tegelikult väga-väga. Sa oled lihtsalt siiani nii hea laps, et mul ei ole väga põhjust kurta millegi üle.

Nüüd on vaid paar nädalat jäänud meie kohtumiseni. Haigla kohver vaikselt täieneb ning saime kätte ka sinu jaoks ekstra tehtud pisikesed nunnud riided, mis haiglasse kaasa tulevad. Loodetavasti sa ei upu nende sisse päris. Ma pole veel saanud neid teiste asjadega kõrvutada.

Ma ikka veel loodan, et sinust saab maibeebi ja olen seega edasi lükanud näiteks riiete läbipesemist, aga su pisikesed riidest mähkmed on valmis. Sinu suur vend käib ka aeg-ajalt su asju revideerimas ning teab väga hästi, et need on sinu omad. Ta kutsub sind juba nimepidi, kuigi me pole päris kindlad, kas ta ikka saab aru, kes sa oled ja kust tuled. Eks ta õpib.

Kas sa tead, et sa oled mõnes mõttes sünnipäevakingitus nii mulle kui ka oma issile? Nimelt sa otsustasid meie perega liituda kusagil minu sünnipäeva paiku ja su issi loodab ikka veel, et sa sünnid tema sünnipäeval ja tema saab enda vanuse muutumise tähistamist edaspidi vältida :) Ma soovitan sul siiski oma päev valida. Hea oleks kas laupäev või kolmapäev, sest vahepealsed päevad on meie peres juba võetud. Tegelikult aga pole see ka üldse oluline.

Sinu tarbeks valmistumine on olnud nii lihtne, sest meil on palju teadmisi, kogemusi ja asju juba su venna ajast olemas, aga sellegipoolest tahaksin, et mõned asjad oleksid ainult sinu ning, et meil oleks võimalik sinuga ka ainult kahekesi aega veeta ning mälestusi luua. Kindlasti saavad asjad kahe lapsega veidi teisiti olema, aga me püüame ka ainult sinule aega võtta ning pühenduda.

Nüüd ma näen küll, kui ruttu aeg läheb, sest juba varsti peaksid sa siin olema.

Tere tulemast, mu kallis!

Sinu emme

Kirjad Kahele Triibule 64

Tere, Triibu!

Eelmisele kirjale järjejutuks, sa saidki potil käimisele pihta!

Ma olin valmis, et see oli üks erandlik päev, aga ei. Kuna sa olid nagunii tõbine, siis saimegi terve nädala kodus potil käimist harjutada. Sina jooksid paljalt ringi ja kui tekkis häda, siis hüüdsid: ruttu potti! Ning läksid ka poti peale. Õnnetusi juhtus terve nädala jooksul nii aga vaid üks.

Viimastel päevadel harjutame ka nii, et sul on pikad püksid jalas, aga nii juhtub õnnetusi päris tihti. Ju see on veel sinu jaoks võõras ning kuna sa pole siiani olnud huvitatud riietumisest, ei oska sa ka kiiruga ise pükse eemaldada. Tagasi aga saad need ise. Pole hullu! Me oleme ikkagi üliuhked su üle ja ma ei suuda siiani mõista, kuidas see nii kergelt on läinud. Mõnikord sa isegi lähed viskad ise pissi ära, loputad poti üle, lased vett peale ning sätid kõik uuesti korda. Ja muidugi iga õnnestumine teenib ära suure jee. Täna tegid sa ka mulle jee :)

Lisaks pissimisele näitasid sa meile eelmisel nädalal, et sa oskad nüüd päriselt rattaga sõita ja kui juba hoog sisse saab, siis väntad nii ruttu, et sinu hästi rase emme ei jõua järelegi sulle. 

Kui sa aga kukud või kui mõni mänguasi kukub, siis küsid nii möödaminnes: gick det bra? (Kas läks hästi?) See on nii armas, kuigi ma pole päris kindel, et sa aru saad, mida see tähendab. Sinu suust kõlab see rohkem nagu mingi väljend, mida lihtsalt selles situatsioonis kasutatakse. Samamoodi ütled sa enne millegi viskamist Ej kasta! (Ei viska), aga sinu puhul on see rohkem nagu Siit see tuleb!

Sa oled ka kohutavalt kange viimasel ajal. Nagu korralik kahene. Ainult et sinu emme ei jaksa sinuga kogu aeg kakelda ega taha sind pidevalt keelata. Nagu varateismeline ütled sa iga asja kohta vinguvalt Neje, kuigi sekund hiljem võid juba oma sõnu süüa.

Teisest küljest olen saanud sinult viimasel ajal spontaanseid kallisid ja musisid ning sa püüad lennult knni kõik meie väljendid ja alles siis ma märkan, et ma vist ütlen tihti üht või teist asja. Täna pakkusin ma sulle midagi ja ei-jah vastuse asemel vastasid sa kohe Kindel! Tavaliselt see on minu järgmine dialoogiosa.

Sa tundud mõnikord nii suur ja siis jälle pisike. Ma pean püüdma seda meeles pidada ka siis, kui su väike õde varsti saabub ja sina ka - anna mulle märku, kui ma sinu meelest ebaõiglaselt käituma peaksin!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 63

 Mu kallis,

Sa tënäoliselt ei kujuta ettegi, kui uhked me su üle täna oleme. No ikka kohe väga uhked. Nii uhked, nagu oleks ise mdiagi suurt korda saatnud. Nimelt viimastel nädalatel oled sa olnud üsna tubli pissipoti kasutaja. Ma ei taha olla see blogija, kes hakkab siin sinu väga isiklikke asju jäädustama, aga loodan, et andestad mulle seekord. 

Mõned päevad tagasi tegid sa nii möödaminnes potti esimest korda nii üht kui teist. Ise ei teinud sa väljagi. Tavaliselt, kui midagi tuleb, siis hüüad sa ise kohe rõõmsalt, et tuli, teed pöidlad püsti märki ja karjud jee! Seejärel tuled sa juba ise rõõmsalt potisisu WC-sse ära kallama ja vett peale laskma. Samamoodi elad sa kaasa Nokiale, kui tema peaks su potte kasutama.

Eile hommikul käisid sa lausa kaks korda edukalt poti peal ja see oli meie jaoks piisavalt suur saavutus, et ka vanaemaga jagada.

Täna aga ületasid sa kõiki ootusi. Potti tulid päeva jooksul kõik pissid ja isegi üks väike junn. Ainsateks eranditeks olid üks kaka ja see oli selline, et mul oli pigem hea meel, et seda kuskilt peale mähkme küürima ei pidanud ning õues ja pika uinaku ajal mähkmesse tehtu. Ikka veel ei ole me kogenud, et sul mõni mähe jääks paari tunni järel jalas kuivaks, aga täna oled sa ise absoluutselt iga kord potile läinud ja muidu ka pool päeva oma soovil potil chillinud. Ju see siis on mugav istekoht. Ikea teeb üsna kavalaid asju.

Ma olen täiesti teadlik, et see võis olla lihtsalt üks erandlikult hea päev ja rohkem selliseid ei pruugi me pikalt näha, aga ma tahan seda tunnet mäletada. 

Me ei saa ka sinu saavutuse eest eriti au ega kiitust endale võtta, sest me pole mingit karmi trenni sinuga siiani teinud. Lihtsalt kui sa oled nõus kodus paljalt ringi silkama, siis me ka laseme. Mina rohkem, issi veidi vähem. Hetkel tundub, et hea aeg on vähemalt hommikuti enne lasteaeda harjutada, sest see pole väga pikk aeg ja kuskil seal sa tavaliselt ka kakad. 

Me kindlasti harjutame vaikselt edasi, aga ma veel ei kujuta hästi ette, kuidas sind lasteaias toetada. Vähemalt seni, kuni õues veel üsna külm on. Hiljem, kui juba piisab ühest pükstekihist pole vast hullu, kui seal õnnetusi juhtuma peaks.

Muus osas paned sa ka oma vanemaid muudkui vaimustusest ahhetama. Mitte, et sa nüüd midagi nii erilist teeksid, aga meie jaoks on eriline ka näiteks see, kuidas sa nüüd oma mängupandasse kiindunud oled. Panda tuleb tihti keset ööd meile kaissu. Ega sa vist ise ei tulekski, kui just panda ei nõuaks :) Panda käib ka potil muidugi ja millegipärast vahel külmkapis. Panda saab musisid ja kallisid ning täna otsisime terve korteri läbi, sest sa ei tahtnud ilma temata magama minna.

Sa oled aga ka kange, nagu kahesele kohane, kuid samaaegselt üsna iseseisev ja julge, nagu sa oled alati olnud. Paar päeva tagasi mängisid sa õues nelja suure poisiga ja teil kõigil oli lõbus koos pea ees ja trobikonniti liumäest alla lasta või liivakastis möllata. Ja kui ma ütlen suure, siis noorimad neist on seitsmesed ja vanimad varateismelised. Nad väga ilusasti arvestavad sellega, et sa oled veel siiski väike, aga ei kohtle sind nagu tüütut titte.

Leon on aga jätkuvalt su parim sõber. Sel nädalal nägin lasteaias, kuidas sa liivase lusika endale kiirelt suhu panid ja üsna varsti pärast seda söötsid sa sama lusikaga juba ka teda. Ja kui sa siis sel nädalavahetusel taas kahjuks märke haigeks jäämisest näitama hakkasid, siis uurisin ja selgus, et ka su lusikasõbraga on veidi kehvad lood. Ma nii loodan, et sul õnnestub veel nautida järgnevaid lasteaianädalaid, sest kui su õde saabub või ehk veidi varemgi peaksime me eriti ettevaatlikud olema ja kes teab, palju sa veel sel aastal lasteaeda jõuad.

Sa üllatad meid ka oma taibukusega tihtipeale. Näiteks suudad sa nüüd ise terve oma vitamiinide võtmise rutiini ära korraldada - pudelil korgi maha keerata, viis tilka lusikale saada, need omale suhu toimetada ja uuesti pudeli sulgeda. Jah, alati ei tule kõik need sammud päris õigesti välja, aga ma olin hämmingus, et sa isegi tilkade arvule pihta said. Ise korrutad sa samal ajal Oota, oota! nagu su emme, kuni kõik tilgad välja tulevad pudelist. Muidugi on ka situatsioone, kus on selge, et sa oled veel väga väike inimene, aga aina enam näeme, et sa oskad ja suudad paljut ise.

Armastame sind meeletult,

Emme ja issi