Viimase vindi peal

Tähtajani on nüüd jäänud kaks nädalat ja kaks päeva - vähemgi - ning ma tahaksin veel korra proovida võrrelda oma erinevaid kogemusi kahe rasedusega.

Esmapilgul tundub, et esimene rasedus oli kergem, aga samas ei ole see teine ka midagi hullu olnud. Ma ei saa üldse aru, miks peaks varem töölt koju jääma või miks inimesed arvavad, et ma nüüd raseduse lõpus väga hädaline olema peaksin.

Jah, ma väsin rutem ning olen aeglasem. Mul on täpselt üks kiirus. Katsed joosta näevad lihtsalt naljakad välja, aga päris hirmus on, et ma ei jõua oma kaheaastasele järele ning pean tal pidevalt väga lähedal olema.

Esimese rasedusega olid mul valulikud toonused alates neljandast kuust. Sel korral on vaid paar korda kõht kergelt krambitanud ja see just algas.

Esimese rasedusega hakkas iiveldama varem ja see läks üle kusagil neljandaks kuuks, nagu peakski. Sel korral kõõksusin ikka julgelt kuuenda kuu lõpuni iga päev ning seitsmendal kuul ka veel mitu korda nädalas. Oksendasin ka kaks korda rohkem, aga ikkagi piisas sõrmedest, et need korrad kokku lugeda ja mitmed olid kombinatsioonis peavaluga. Mõlemal korral aitasid coca ja kõrsikud/kreekerid. See kord ka oliivid.

Mõlemal korral olen saanud süüa suht kõike, mida tohib ja tavapärastes kogustes. Erilisi isusid ei ole, kui välja arvata, et meil kulub megakogustes piima. Tavaolukorras olen ma tagasihoidlikum tarbija. Nüüd aga keha nõuab.

Sel korral on hellad mingid jalgade ülemised lihased just nagu ma kompenseeriksin käimisel midagi. Varasemast seda ei mäleta.

Keha jääb viimasel ajal kangeks näiteks lühiajalisest diivanil istumisest. Ei tea, kas selles peaks koroonat süüdistama?

Liigutusi registreerisin seekord mitu nädalat varem, kuigi eelmisel korral vast lihtsalt ei julgenud neid esimesi õrnu märke pidada muuks kui oma ettekujutuse viljadeks.

Selg väsib ka ruttu raseduse lõpupoole ja nii oli vist eelmisel korral ka.

Sel korral võitlen täitsa algusest peale kõrvetistega. Eelmisel korral olid need vist alles viimase trimestri rõõm, aga sellegipoolest olen alles esimese Gavisconi pudeli kallal, kuigi täna pean vist igaks juhuks uue tellima. Ühel ööl ärkasin köhides selle peale, et maomahlad olid hingetorru jõudnud. Ei ole just meeldiv viis ärkamiseks.

Kükitades on tunne, et mu sisikond võib välja kukkuda. Sellist asja ei mäleta eelmisest korrast üldse.

Esimesel korral ei olnud mul üldse külm, nagu tavaliselt. Sel korral ajab higistama ka diivanil istumine ning koosolekul vatramine, aga külm on ikka.

Kõht tundus kiiremini kasvavat kui esimesel korral, aga nüüdseks on see ametlikult veidi väiksem. Mitte küll tänu paremini söömisele. Võtan just vabamalt, kuigi päris keelatud asju ei söö. Brie on ikka menüüs, aga alati küpsetatuna ning siiani on sellest piisanud.

Magamisega probleeme ei ole. Kui, siis ainult, et me kahene elab mu seljas. Enam ei vaju automaatselt selili ka.

Mu küljed on nüüdseks mitte külje peal, vaid ees ja taga. Eelmisel korral tundusin ma endale väiksem. 

Ma veedan ikka väga palju aega põrandal istudes koos Triibuga ning pean teda igapäevaselt ikka tõstma-kandma ka, aga see teeb vist tasa eelmise korra pingutused pilatese pallil istumisega. Loodetavasti on selg tugevam, sest õnneks pole ma sellele nüüd väga ammu kogemata viga teinud mõne riskantsema tõstega.

Ma ei oska öelda, kas mul on ka mingi raseda glow, aga kuna mainitud ei ole, siis vist mitte. Vähemalt siiani ei ole arme tekkinud ja igapäeva jalanõud lähevad ka jalga. Iseasi, kas ma need jalga pandud saan.

Ämmaka visiidid on igavamad. Küsimusi mul enam eriti pole. Lemmik ka kaasas käia ei saa. Lisaks tahavad nad mind seekord sõrmedest torkida ja pean seal maski kandma. Muidu vist ei saakski maskikogemust :)

Ma ajan endale kogu aeg juues vett peale. Vahel muud ka. Üldse ei mäleta, et eelmisel korral nii ekstra koba oleksin olnud. Aga noh, siiski minimaalsed kaebused. 

Igasugune piinlikkustunne kadus ka eelmise raseduse ja sõnnitusega ära Lemmiku ees, nii et tunnen end kodus igati mugavalt.