Kõhutantsija sünd

Olin mina rase. Ja muudkui olin ja olin. Lõpuks, kui rasedust oli juba 40+4 ja ikka veel ei olnud märke sünnitustegevusest, suutsin ma kõige tipuks Triibuga õues mängides jaburalt libiseda ja tagumikule kukkuda. Aga isegi sellest ei olnud kasu/kahju. Või oli? Ma ei tea. 

Palju tunde hiljem sama päeva õhtul, kui meil oli seljataga imeliselt suvine päev, täis mitmeid õueskäike ja Triibu oli saanud veel plaaniväliselt mängida oma parima sõbraga, hakkasid mul kerged valud. Nii kerged, et ma tundsin, et miski algas, aga siis ei pannud tähelegi enam enne, kui jälle tuli valuhoog. Ma ei julgenud midagi loota. Mainisin küll Lemmikule, et midagi on ja tema tahtis ikkagi kohe oma ema ka hoiatada juhuks, kui meil on vaja, et ta siia tormaks. Leppisime kokku, et vähemalt tunnikese jälgime veel mängu. Kuna aga mõned õrnad valud tulid veel, siis igaks juhuks tegimegi kõne vanaemale, et ta teaks tulla vajadusel Triibule seltsiks.

Öö möödus rahulikult. Magasin, nagu lõpurase ikka, ärgates iga kord, kui oli vaja külge pöörata ja kui meie voodis kitsaks läks, siis kolisin Triibu voodisse. Iga selline keeramine tõi kaasa ka ühe tuntavama tuhu ja mõnede puhul pidin korralikult hingama. Hakkas tunduma, et ühel hetkel ma siiski sünnitan, aga olin valmis, et sinna läheb veel päevi. Samas oli kätte jõudnud kolmapäev ja ilus kuupäev 12.05.2021. Ilusamat sel aastal vist enam ei tule ja 13 ei ole üldse minu number. 14 aga kuulub juba Triibule. Suures plaanis ei loe kuupäevad ka üldse, aga nüüd oli selge, et kuhugi siiakanti see beebi saabub.

Kolmapäev oli samuti mõnusalt suvine ja alles meil olid siin vihmased 2-kraadiste öödega ilmad. Jooksime Triibuga õues T-särkides ringi, mina aeg-ajalt hingamisharjutusi tehes ja püüdes tema tempos püsida. Pärastlõunal liitus meiega vanaema ja selleks ajaks olin hakanud ka tuhusid üles märkima. Alguses oli vaid va 4-5 tuhu tunnis. Üsna ruttu aga hüppasid vahed 13 minutilt 7-8 minutile ja mõned isegi viiele minutile, et siis taas teha ruumi 10-minutilistele vahedele. Närvi ajas. Samas olid nad kõik vähemalt 45 sekundit pikad ja tihti ka üle minuti. Ebaregulaarsus on aga vist minu keha omapära.

Otsustasin olla võimalikult palju veel õues päikese käes, tehes vahepeal pause, et end läbi tuhude hingata. Rääkida ma samal ajal ei tahtnud, aga kuulata suutsin. Hiljem veel koristasime tuhude vahel, kastsin lilli ja vahetasin voodipesu, sest ma ei teadnud ju millal ja kauaks me ära läheme. 

Õhtuks olid tuhud juba nii tugevad, et kui Triibu samal ajal mu tähelepanu tahtis, siis tundsin end kui jube halb ema, aga ma tahtsin vaid, et keegi võtaks ta ära. Tuhude vahel võisin mõnuga temaga kallistada. Seekord jõudsin ka sinna punkti, kus tulid mõtted, et mina enam ei mängi. Ma lihtsalt ei jõua palju rohkem. Samas teadsin, et ma pole mingi statistiline keskmine ja pean valmistuma maratoniks. Seekord olin vähemalt maganud, aga see tuhude registreerimine ise lisab pinget, et pean pidevalt telefoni järele haarama ja õige äppini navigeerima. 

Ühel hetkel läks Triibu vanaemaga magama. Tuhudevahed olid vahel 4-5, vahel 10 minutit. Seejärel mõned 3-4 minutilised tsüklid, aga kaugeltki mitte nii palju, et saaks öelda, et nüüd mul on vähemalt tund aega olnud kolm tuhu kümne minuti kohta. 

Ühel hetkel pidin minema wc-sse ja siis läksid asjad hulluks. Järsku olid kohal pooleteist-minutilised tsüklid, millest vähemalt pool olid tuhud. See ei jätnud mulle üldse aega puhata. Palusin Lemmikul end riidesse aidata ja haiglasse helistada ja siis haigla pani meid ooterežiimile. Oi, kuidas ajas närvi kuulata vähemalt viis minutit, kuidas oleme järjekorras esimesed. Tuhude intensiivsus ja sagedus olid mu täitsa ära ehmatanud. Õnneks seekord ei palutud meil kauem kodus püsida ega saadetud ka mujale, kuigi minuga nad eriti rääkida ei saanud. Ca 45-sekundiliste puhkepauside ajal lihtsalt ei jõua eriti palju teha.

Kohe, kui mul oli piisavalt riideid seljas, asusime teele. Õnneks on meie kodust valitud haiglani ca 10 minutit sõitu, aga oleks võinud ka juhtuda, et meid saadetakse nt 45-minuti kaugusele teise linna. Ma siis vedasin end oma minipauside ajal autoni, autosse, turvavöö üle kere, pärast järgmist tuhu turvavöö kinni, autost peaaegu haigla sissepääsuni või vähemalt kaldtee käsipuuni, esimese istekohani jne.

Sünnitustoas pandi mind traditsiooniliselt kõigepealt KTG-d tegema ja paluti 20 minutit selili olla. See polnud just lihtne ja muidugi keegi ei tulnud kohe 20 minuti pärast. Kui ma tundsin, et palju rohkem ma enam ei suuda, siis vajutasime abikella. Nimelt tuhude ajal lõõgastumisest ja hingamisest ei tulnud enam midagi välja. Oli vaid sund pressida ja ometi arvasin ma ikka veel, et liigume samas graafikus nagu eelmisel korral ja ees ootab veel pikk öö. Kui siis aga õde saabus ja ma mainisin, et mul on tunne, nagu peaksin kakama, siis sai tema ka aru, et nüüd on kiire. Ma tean, et see on nende jaoks oluline märksõna, aga eelmisel korral mul oligi päriselt vaja kakada. 

Seekord , kui ämmakas ja õpilane saabusid, jõudsime me vaid nimepidi tutvuda ja enne, kui jõudsin vastata küsimusele, kas kõigepealt paneme mulle õigema TENSi masina (Lemmiku ettepanek) või teeme ülevaatuse, tuli minust mingi loomahääl. Kuskil sealmaal tundsin ka, kuidas lootekott rebenes ja järgmise tuhuga käis plaks ja tuli juba korralikult vett. Ma olin jätkuvalt oma ilusas kleidis ja aluspüksid jalas. Ei avatuse kontrollist ega TENSi vahetamisest ei tulnud enam midagi välja. Sain kätte naerugaasi otsiku ja mult uuriti, kas suudan minna neljakäpukile ning liikuda natuke ülespoole. Soovitasin neil endal ülespoole liikuda, aga järgmise pausi ajal - kuigi puhkehetki tegelikult enam polnudki - tegin, mis kästud. Jõudsin veel uurida, kas on täisavatus, aga mulle öeldi vaid, et kui tunned, et vaja, siis pressi. Ju on! No ma siis pressisin. Ja hingasin gaasi, aga ei jõudnud isegi pilve end tõmmata. Vaid mõned mahvid. Taas sel olulisel hetkel ma enam ei tundunud ei erilisi tuhusid ega vajadust pressida, aga lihtsalt järjepidevalt pressisin. Kõik käis nii ruttu. Keegi ütles, et beebi pea paistab. Siis, et pool pead on väljas. Siis pea. Ja siis tuli keha. Keegi ei käskinud mul end tagasi hoida, aga ma ise püüdsin lasta kehal veidi venida. 

Ametliku info kohaselt 25 minutit pärast ämmaka saabumist, 15 minutit pärast vete tulekut ja vähem kui tund pärast haiglasse jõudmist oli Kõhutantsija mu süles. Kokku läks esimestest valudest 25 tundi, aga see tundus seekord nii kiire. Eriti viimased intensiivsed kaks tundi. 

Ootasin raketipreili järel korralikke rebendeid, aga oli vaid üks pisike ja selle parandamine ning ülevaatus võttis kauem ning oli suurem piin mu jaoks kui aktiivsünnitus ise. Tundus, et tuimestus ei teinud midagi ja nii ma siis ulgusin iga piste ajal. Vahepeal olin ka platsenta tahtnud võimalikult kiiresti väljutada, sest terve mu keha värises hormoonidest ning mul oli tunne justkui kaka oleks pooleli. Millalgi tehti mulle ka covid-test ära, mis tuleks teha muidu enne sünnitust, aga meil ju ei olnud aega. Sain igatahes ninakõditamise kogemuse jagu rikkamaks. Lemmikut nad testida ei tahtnud, kuigi minu jaoks see pole üldse loogiline.

Seekord ma sõin ja jõin regulaarselt ja kartsin küll taas pissimiseprobleeme, aga neid õnneks ei tekkinud. 

Pärast sünnitust meid jäeti veel mõneks ajaks omaette kosuma, toodi võileibu ja head kakaod ning lõpuks meie kutsumise peale tuldi ja mõõdeti Kõhutantsija ka üle. Ta oli oma vennast veidi suurem, aga kosus ka kaheksa päeva kauem.

Me nii tahtsime juba minna oma tuppa magama, aga siis selgus, et Lemmik võib-olla ei saagi jääda meiega, sest neil on parasjagu palju patsiente. Õnneks siiski leiti meile tuba, aga edasine kogemus polnud üldse see, mida ootasime eelmise korra põhjal.

Enam ei olnud mingit BB hotelli. Oli külmade horisontaalpiiretega haiglavoodi ja kapis paiknev külalisevoodi. Ei olnud oma vannituba. Oli WC koridoris ja vannituba me ei leidnudki. Meie olime lolli peaga kiirustanud ära korralikult varustatud sünnitustoast. Suva, et ma olin kakaga kaetud. Mind hirmutas rohkem, kuidas ma öösel beebit turvaliselt hoian, kui ta ei ole nõus omaette kõvas pesakastis magama. Mida ta hästi ei olnudki. Ma ka ei tahaks oma elu esimestel tundidel üksi ja ebamugavas külas pesas magada. Voodeid aga meil kokku lükata ei õnnestunud ja nad olid ka täiesti erikõrgustel. Igatahes, ruttu sai selgeks, et me tahame esimesel võimalusel koju. Enne ma selles nii veendunud ei olnud, aga kuna sünnitus läks kergelt, ise jäin üsna terveks ja Kõhutantsijaga paistis ka kõik korras olevat, siis nendes tingimustes ei hoidnud meid miski kauem kinni.

Paar toredat üllatust oli ka. Esimene neist oli südaöine õde, kes küsis, kas me oleme varem kohtunud. Mina teda ära ei tundnud, aga siis meenus talle, et neil on kusagil seinas meie perepilt eelmisest korrast ja ta tõi selle meile isegi näha. Nii tore. Kaks aastat ja neli kuud hiljem. Nüüd tahan neile uue täiendatud pildi viia.

Teine ja veelgi toredam üllatus oli see, et kui Lemmik hommikul Kõhutantsijaga arstikontrolli läks, ootas seal teda ees meie sõber Aron, kes muidu üldse ei töötagi seal haiglas. Täitsa ulmeline kokkusattumus. Ma oleksin tahtnud ise ka seal olla, aga tänu koroonale, on ette nähtud, et igasugustes tervisekontrollides osaleb vaid üks lapsevanem koos lapsega.

Igatahes, kui Triibu jõudis meie juurde 13 tundi pärast haiglasse saabumist ja need tunnid olid täis tööd ning meid ka aidati meditsiiniliselt mitu korda ja see tundus ikka minu jaoks üsna kerge kuigi pika kogemusena, siis Kõhutantsijaga olime 13 tundi hiljem kodus tagasi. Oleks vast saanud varemgi, aga öö oli.

Õe-venna tutvumine oli ka imeline. See läks ausalt palju paremini, kui ma osanuks oodata. Triibul ei ole mingeid kogemusi beebidega ja ometi on ta olnud kaheaastase kohta uskumatult õrn ja hooliv. Muudkui tahab väikeõele pai ja musi teha ning paneb oma pead tema peale. Muidugi üksi ma neid jätte ei julge, sest ta ei taju oma raskust ega seda, et kui ta ootamatult beebi peale hüppab, on sel karmid tagajärjed. Aga vähemalt tahtlikult ta siiani haiget pole teinud. Ka täna hommikul ärgates tuli ta esimese asjana õde otsima ning tahab teda süles hoida, nagu suur uhke vend muiste.

Kõhutantsija ise ega on väga hakkaja. Imeb algusest peale nagu proff. Oli vaid vaja mul veidi püstisemasse asendisse saada. Ja süüa tahab ta palju ning pikalt. Magamine on teisejärguline ja tühjas kõvas voodis võin ma ise magada tema meelest. Selles ja ka välimuselt on ta oma venna moodi siiani. Ootan huviga, kuidas ta edasi areneb. Me siin püüame õppida kahe lapse vanemaks olemist ja mina teen jätkuvalt hingamisharjutusi, sest emaka kokkutõmbed on seekord ikka korralikult tuntavad. Meie perega on aga kõik väga hästi.