On asju, mida ma Eesti juures igatsen ja teisi, mida Rootsi juures rohkem armastan, aga nüüd taaskord rase olles, on jäänud mulle silma kaks kummalist kultuurilist erinevust. Ehk keegi teist oskab mulle ka need ratsionaalselt ära seletada.
1. Miks jäädaks nii vara dekreeti? Ja miks riik seda finantsiliselt veel soodustab? Ma saan loomulikult aru, et kui tegi on komplitseeritud rasedusega või füüsiliselt raskete töötingimustega, siis on mõistlik olla ettevaatlik. Sama kehtib ju ka Rootsis. Millest ma aga ei saa aru, on see, miks peaks vähemalt kuu aega enne tähtaega kodus olema ja miks tundub, et paljud rasedad otsustavad olla kodus lausa kaks kuud ning enne seda veel oma puhkuse välja võtta? Mida kogu selle ajaga tehakse? Miks mitte jätkata normaalset elu, kuni enesetunne hea on? Pigem võiks ju proovida pikendada lapsega kodus olemise aega. On nii palju riike, kus on väga minimaalne lapsehoolduspuhkus ja kuuludes rahvusvahelsitesse emmede gruppidesse näen piisvalt juhtumeid, kus tööd tehakse sünnituseni oma soovil. Mina lootsin, et jõuan oma töö ilusasti üle anda ja siis jääb veel nädalake tähtajani. Pea nii on juba läinudki, aga on vägagi võimalik, et Kõhutantsija otsustab veel kuni kaks nädalat mu sees kosuda. Kui ma oleksin hakanud oma lapsehoolduspäevi kasutama, siis oleksid osad neist lihtsalt raisku läinud. Samal põhjusel olen ma ka praegu ametlikult puhkusel ja Triibu on meiega kodus, et veidigi vähendada riske enne sünnitust haigestumise osas. Soovitatud kuuajasest isolatsioonist oleme me kaugel, aga samas see võib ka kolmenädalaseks venida. Ja mul ei ole midagi viga. Kui me ei püüaks lasteaiapisikuid vältida, siis võiksin vabalt ka sel nädalal tööd teha. Nagunii töötan ma ju kodus diivanil hetkel, aga ka kümne minuti kaugusele kontorisse enda vedamine poleks midagi keerulist. Lihtsalt võtaks veidi kauem aega kui tavapäraselt.
2. Miks kasutatakse kiirabi kui taksot sünnitama minekul? Jälle, ma saan aru, kui on eriolukord, aga enamasti võtab sünnitus päris kaua aega ja kui päris viimase hetkeni kodus ei oota, siis peaks saama ka väga ilusasti hakkama isikliku transpordi või taksoga. Eriti, kui võtta arvesse, et koju tuleb nagunii ise tulla ja beebi peab olema nõuetekohaselt turvatoolis või -hällis. Uurisin sel teemal ka ääri-veeri oma beebigrupi mõtteid ja ausalt ei tahtnud ühtegi teist lõpurasedat närvi ajada ning hoidsin keelt hammaste taga, aga osa arvamusi olid küll nii ajuvabad. Kes kartis suurt keemilise arvet taksos vee lekkimise tõttu. Kes ei tahtnud võõraste ees koledaid hääli teha. Minu meelest võiks lisaks fantaasiafilmidele ikka lapse saamise eel ka midagi teaduslikku sel teemal lugeda ja lisaks halloo - sünnitusosakonnas ootavad ju ka tavaliselt ees võõrad, kes näevad meid veelgi haavatavamas olekus kui taksojuht näeks. Samas sel hetkel see tõenäoliselt ei ole üldse oluline. Peamine on ju, et beebi ja emaga kõik korras oleks. Arve osas aga - kuidas saab olla nii egoistlik, et püüda säästa takso raha ja selle asemel kutsuda välja kiirabi, mille tulek on meile kõigile palju kallim ja võib tähendada, et keegi teine, kes seda päriselt vajaks, jääb nüüd abita või peab ootama kauem. Eriti pandeemia tingimustes, kus inimesed ei saa hingata. See tundub nagu olulisem probleem kui mingi taksoarve.
Jään huviga ootama häid selgitusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar