Kirjad Kõhutantsijale 18

Mu kallis tütar,

Mul on nii hea meel, et sa olemas oled ja kohe-kohe saad sa juba 11-nädalaseks, aga mina pole jõudnud kirja panna veel sinu teise elukuu verstapostegi. Anna andeks, aga sa kannatad juba praegu teise lapse sündroomi all. Mõned asjad on meie jaoks nüüd juba normaalsed, kuigi sinu jaoks on need ju täitsa uued. Lisaks on mul jätkuvalt käed-jalad tööd täis ka su vennaga. See aga ei tähenda, et sina vähem tähtis oleks. Lihtsalt situatsioon, kuhu sa sündisid, on teine. 

Ühest küljest me oleme rahulikumad ja kogenenumad vanemad. Teisest aga peame me oma aega ja tähelepanu rohkem jagama ja sa kasvad suurema müra ja actioni keskel. Sellega seoses oled sa juba korra diivanilt alla kukkunud - õnnelikult. Meil ei ole fotot su esimesest sammust Eestimaa pinnal, sest su esimene kokkupuude maaga oli hoopis kakaplahvatuse likvideerimine maantee ääres murul kesk kurjasid parme. Ja ausalt öeldes unustasime me ära ka su kahekuupäeva, mis oli meeles päev varem ja päev hiljem. Kingitusi sa said sel päeval küll, aga meie sõpradelt ja oma sünni puhul. Oli niisama tore päev.

Igatahes, su teine kuu algas esimeste pisarate, naeratuste ja haigusega. Viimasest täielikuks vabanemiseks kulus ikka paar nädalat ja mitmeid öid, kui ma magasin poolistukil, sina mu rinnal, et sul oleks lihtsam hingata. Lisaks leppisid sa üsna ruttu ka ninaspray ja tati välja imemisega. Ka su vend proovib sult tatti välja imeda abivalmilt kohe, kui selle tööriista üles leiab. 

Sa oled täielik vannifänn ja nutad vaid siis, kui pead välja tulema. Lisaks oled sa meil siiamaani igal ööl magada lasknud. Kusagil keset ööd ärkan ma tavaliselt kaks korda su vaikse nohisemise peale ja annan sulle süüa, aga ma isegi ei tea, kaua või palju sa sööd, sest uinun ise kohe uuesti ja sina paistad ka sellise elukorraldusega rahul olevat. Ka praegu magad sa mu kõrval.

Sa oled üsna leplik tegelane ja enamus päevi oled nõus vähemalt hommikuti veidi ka omaette ärkvel olema ja ringi vaatama. Üllatavalt tihti avastan nii hoopis, et sa oled ise magama jäänud. Samas on meil olnud päris palju päevi, kui sa magadki vaid mõne minuti kuni veerand tundi korraga ja ega neid pisiunesid ka väga palju pole.

Ainus, mille vastu sa rohkem protesteerid, on autosõit. On päevi ja sõite, kus sul pole midagi auto vastu, aga tihtipeale saad sa päris kurjaks, kui su turvarihmadega kõvasti kinni tõmban su hälli. Vahel lepid sa ruttu, vahel läheb kauem. Vahel nutad vaid valgusfooride taga ja muudel hetkedel, kui auto seisma peab. Samas su vanemad on nüüd juba kogenenumad ja ehk see rahulikuks jäämine aitab ka sul rahuneda. Ma küll püüan sinuga eesistmelt rääkida ja sind lohutada tavaliselt, aga sõidu ajal ei saa ma eriti muudmoodi sind aidata ka. 

Me saame nüüd pidada sinuga lühikesi vestlusi. Sa enam ei kriuksu. Nüüd on pigem äu-äuu ja suured hambutud naeratused või üliarmas kergelt torus allapoole kaardunud suu, kui sa veidi kurb oled. Samuti väljendad sa vahel oma rahulolematust öeldes ühe korra kogu hingest "blää" või midagi sarnast.

Üleüldiselt tundub, et tihti rahuned sa maha just siis, kui meil endal on muud tegemist ja me ei saa su nutust suurt probleemi teha. Mitte, et me sind ignoreeriksime - eriti, kui sa ikka selgelt oma rahulolematust väljendad, aga me vist oskame nüüd vahet teha tõsisel ja vähem tõsisel nutul ja vahel lihtsalt on vaja midagi kiireloomulist ära teha enne, kui sind aidata saame. See vähem tõsine ongi see, mis vahel iseenesest mööda läheb.

Sulle meeldib väga püstiasendis olla. Ma vahel kardan, et su selg väsib liiga ära, aga sa ei taha ka süles pikali olla, kui sa just ei söö või pole väga väsinud.

Sa vist kardad veidi oma venda ja hakkad tihti nutma, kui ta su juurde tuleb, aga sul on selleks ka põhjust, sest kunagi ei tea, kas sealt tuleb nüüd musi või pai või hoopis midagi valusamat. Me küll püüame sind kaitsta ja teda õpetada sinuga õrnemalt ringi käima, aga see on selline kaks sammu edasi, üks tagasi teema, mis võtab veel aega. See aga ei ole mingi vabandus ja me teame seda. Loodetavasti saavad teist siiski kokkuhoidvad õde-vend. Juba praegu on näha, et sa oled Triibule tähtis. Ta tahab alati teada, kus sa oled ja käib sinuga õrnal häälel rääkimas, sulle mänguasju ja täna näiteks minipannkooke toomas ja matsuvaid musisid saad sa ka. Samas aga meeldib talle teha sinule tunnelit, seistes su kohal ja vähemalt ühel korral sai tunnelist ka raskustekk.

Igatahes, mu kallis unimüts, me armastame sind väga-väga-väga-väga!

Kahtlased pirnid

Meil on Triibuga tõeline keelekümblus seekord Eestis. Pole ta siin ju terve aasta käinud ja lisaks olen ma praktiliselt ainus inimene maailmas, kes eesti keelt räägib. Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas see oligi siiani tema jaoks mingi minu väljamõeldud privaatkeel? Nüüd aga hakkabki vaiskelt juhtuma see, mida ma lootsin ehk ta hakkab aina rohkem ka ise eesti keeles rääkima ning omandab uusi sõnu ja väljendeid nagu kuiv käsn. Selleks kulus kaks nädalat, aga kindasti on veel palju arenemisruumi.

Praegu tulevad armsa hääldusega küsimused nagu kušš ša oljed ja mis see on. Eile leidis ta mu juba üles ja siis alles küsis, kus ma olen. Üldiselt aga kasutab ta neid õigesti. Lisaks sellele pöördus ta esimest korda minu poole mu nimega. See oli natuke veider. Nagu ka see, et mina olen 30+ vanuses mamma ja mu ema kutsub ta emmeks hetkel.

Mõnikord aga võib mõte tõlkes kaduma minna ja sõnades välja tulla hoopis midagi muud ja halva õnne korral potetsiaalselt pahandusi kaasa toovat. Näiteks täna hommikul vedelesime veel kõik voodis, kui ta ühel hetkel Lemmikule tou kirja pani. Mingit arusaadavat põhjust ei olnudki. Ehk me ei pööranud talle täit tähelepanu mõneks hetkeks? Igatahes pärast oma tegu deklameeris ta: "Issi tegi haiget". Loodetavasti ei hakka ta selliseid lauseid lasteaias palju kasutama rootsi keeles, sest tegelikult tegi ikka tema ise issile haiget ja ma küll veel sotsiaaltöötajatega tuttavaks saada ei taha, kuigi tean, et nad teevad väga tänuväärset tööd. No aga seleta siis, et tegelikult oli olukord vastupidine.

Sellegipoolest ja kuigi see ei olnud mingi ette püstitatud eesmärk, on mul hea meel, et me just nüüd, kui ta on kahene ja ta keel kiirelt areneb, pikemalt Eestis oleme ja, et ta saab siin teiste omavanustega palju koos aega veeta. Eriti hästi klapivad nad meie rõõmuks mu hea sõbranna paar kuud noorema tütrega. Eelmisel aastal olid nad veel veidi liiga väikesed selleks. Nüüd aga on hoopis teine teema. Ootan huviga, mis seis pärast paari kuud Eestis olema saab.

Armsatest asjadest ka

Te ei tea, kui armsad on meie hommikud. Pea alati ärkab Triibu esimesena ning hakkab kohe Kriuksut taga otsima, et siis teha omapoolsed kalli-musi-paid. Ühtlasi tundub, et ma vastan tihti Kriuksule jaatavalt, sest kui ta nüüd häält teeb, ütleb ka Triibu talle vastuseks "Jaa" või näiteks "kullake". Mu emasüda heldib iga kord, kui nad nii nunnult koos jutustavad. Emalõvi minus aga satub segadusse, kui mu südame üks pool teisele liiga proovib teha. Mõlemat juhtub iga päev korduvalt.

Muus osas, ma ei mäleta, kas olen siin jaganud, et meil oli periood, mis nüüd vist on läbi, kus Triibu kukkumise järel iseendale ütles "gick det bra?" (kas kõik läks hästi?). Nüüd aga on hakanud ta isalt küsima Går det bra?" (Kas läheb hästi?). Taas nii armas ja nüüd tundub, et ta ehk saab pihta ka, mida see väljend tähendab. 

Hästi armas on ka see, et Triibul on seljataga 11 järjestikust kuiva ööd. Ma ei saaks enam uhkem olla ning ühtlasi tänulik, sest ta ronib pea alati keset ööd meile kaissu ja ma väga hindan enda und.

Kriuksu aga pakub meile hulgaliselt oma relvituks tegevaid hambutuid naeratusi. Huvitav, kas ta tulebki sama naerusuine laps nagu tema suur vend?

Meie voodis on kitsas ja ma ärkan kangete kontidega, aga õnnelikuna. Ma võin olla ka vormist väljas ja uute armidega kaunistatud, aga ilma nendeta ei oleks mul kahte vinget last, kes mulle iga päev midagi õpetaksid elu ja enda iseloomude kohta. Ma küll teoorias teadsin seda, et kõik lapsed on erinevad, aga teine laps aitab aru saada, et ka mõned mu peas tekkinud uskumused imikute olemuse kohta kehtisid tegelikult vaid tema venna kohta. Näiteks kiiresti paranemine. Ei, meie neiu küll kahjuks üleöö oma küünekraapsudest ei parane.

Kui Triibu praegu enamasti meile kallisid ja musisid jagada ei taha, siis olen veidi tänulikki, et tal vist on käsil mingi arenguhüpe, kus ta kardab müra (aga mitte mootorrattaid) ja suvalisi võõraid, sest siis tuleb mu väike suur mees taas mulle jooksuga kaissu või sülle. 

Kindlasti on neid armsaid asju veel palju, aga mu väsinud pea ei suuda hetkel rohkem meenutada. Ehk annate andeks...

Kakajutud

No mis väikelaste ema ma oleksin, kui üldse kakajutte ei räägiks!? See jutt aga pole üldse see, mida te arvate. On lihtsalt üks neist hetkedest, kus elu on nagu filmis.

Ühel ilusal päeval oli meil plaanis sõpradega kohtuda me nunnus väikeses kodurannas. Midagi olulist ma seekord maha ei unustanudki ja nagu hästi kasvatatud tüdrukud, käisin igaks juhuks enne kodus WC-s ka ära. Rootsis nimelt tähendab rand enamasti suvalist veeäärset kohta, kust saab ujuma minna. WC ja veelgi enam riietuskabiin on asjad, millest võid vaid und näha pluss kahe lapsega üksi olles on nagunii WC-s käimine komplitseeritud. 

Asusime siis kodust teele nagu mustlased, kaasas meie tavapärased mähkmekott, pissipott, kandelina, kus Kriuksu sees ja Triibu oma käruga. Siiani olin ma käinud pigem Kriuksu vankri ja Triibu jooksurattaga, aga see variant ei võimalda mul mõlemale lõunaund pakkuda ilma et Lemmik meile teise käruga vastu ei tuleks. Lisaks eelnevale oli meil nüüd kaasas ka suur piknikutekk ja ujumisvarustus pluss mõned õuemänguasjad. Me ikka testime korralikult kärude kandevõimet ning mahutavust.

Alguses läks kõik ilusasti. Keegi ei karjunud ega põgenenud. Poole tee peal aga hakkan ma tundma tuttavat survet. Loodan küll, et ehk on sellega aega kuni koju tagasi jõudmiseni. Vahel ju on nii, et esimesed märgid tulevad tunde varem. Iga sammuga saab aga selgemaks, et täna ei ole see päev. Aju genereerib potentsiaalseid lahendusi. Olen jätkuvalt optimistlik, sest tegu on üsna metsarohke kohaga ja mul on ju tänu lastele igasugust varustust kaasas. Sõbranna on ju ka teel ja küll kahekesi hakkama saame oma lastekarjaga. Jõuame kohale, vabastan Triibu tema kammitsatest, pakin veidi asju lahti ja siis näen sõbranna sõnumit, et nad nüüd alles hakkavad kodust tulema. Mõtlen: kurat! Ma ei jõua neid ära oodata. 

Keelitan Triibut kuidas aga oskan tagasi kärusse istuma. Proovin ka jõuga, aga ta ju tahab nüüd juba vette mängima minna. Arusaadav ka. Skanneerin silmadega ka lähiümbrust, et leida veidigi teiste rannas olijate pilgu eest varjatumat kohta. Räägin Triibule, et emmel on väga vaja pissile minna, sest kaka on ka rahvusvaheliselt arusaadav sõna. Tema aga pakub mulle lahkelt oma väikest reisipotti. Tänan ja keeldun siiski.

Sõnumineerin kuidagimoodi seal vahel veel sõbrannaga meie asukoha osas. On üsna raske kirjeldada, millise järvesopi ääres me täpselt oleme, nii et lükkan Share my location'i tööle. Ühel hetkel nõustub Triibu siiski kärusse istumisega ja kimame metsa poole, jättes pooled me asjad valveta maha. Pole midagi teha.

Lapsed teevad õnneks koostööd ja ootavad kannatlikult, üks kärus ja teine mu külge kinnitatuna võsas kaasas. Saan kergendusega oma asjad korda aetud ja napilt tagasi teerajale, kui meist möödub keegi jooksja. Ta vist ei märganud midagi või vähemalt teeskles viisakalt. Meie liigume tagasi randa ja põrkame seal kohe kokku oma sõpradega, kes olid tulnud terve pere ja ratastega. Oleks ma seda teadnud! Kui nad siis räägivad, et meid oli nii raske leida, sest GPS nätias, et ma muudkui liigun ringi, hakkan ma naerma. Olin selle täitsa ära unustanud. Hea, et nad veel kiiremad ei olnud. Oleksime põõsa all kohtunud. Edasi on tore, aga minul ja metsal on oma saladus, mida nüüd teate teie ka.

Logistika MA

Kas mõni ülikool on juba hakanud võrdustama mitme väikelapse vanemaks olemist logistika magistrikraadiga? Kui mitte, siis oleks aeg! Näiteks tänaseks meil olid lihtsad plaanid - minna kodu lähedale hobuseid vaatama koos sõpradega. Lisaks tahtsin ühes samuti lähedal asuvas poes ringi vaadata, aga see oli ka varasematel päevadel üle jõu käivaks osutunud. No ei lähe lastega üksi sinna, kui just ei taha pidevalt nende järelt koristada ja lõhutud asju kinni maksta, rääkimata asjadega tutvumisele keskendumisest. Niisiis mõtlesin mitmeid kordi ringi enne, kui otsustasin, kuidas mida teha ja lisaks lootsin heale õnnele.

Kodust üsna lühikese jalutuskäigu kaugusele minemiseks otsustasin võtta auto ja sõita ringiga. Samas mitte sõita päris sihtkohani, kuna tundus targem parkida Selveri juurde, et saaksime möödaminnes ka lõunat süüa - eile nälgisingi, sest ei tekkinud võimalust. Muidugi oleksin võinud ju ka hobuste juurest autoga edasi Selverisse minna, aga siis oleksin pidanud veel korra lapsi ja asju autosse ning välja pakkima ja raudselt oleks see kellegi une ära rikkunud. 

Oleksin võinud ka sõbranna juurde parkida, aga ei olnud veendunud, et Triibu on nõus terve tee sealt hobusteni ja veel vähem tagasi kõndima. Etteruttavalt võin öelda, et ega ta polnud ka praegu nõus.

Optimistlik osa mu plaanist hõlmas pärast lõunasööki käruvahetust ja kahte magavat last, et ma saaksin sinna poodi ka ikka minna. Taaskord oli Selver logistiliselt kõigi sihtpunktide keskel ja uneaeg ohus, nii et mina olengi see, kelle päras Selver nüüd parkimiskella nõuab, aga no mis sa ära teed? Ma pean ka ellu jääma ning närve on edaspidigi vaja. Samas eks ma viisin ka seal olevatele asutustele raha.

Juba hommikul püüdis Triibu Kriuksule haiget teha ja viimane elas seda pikalt välja. Esimene autoots aga läks õnneks sujuvalt. Ka see on oluline, mis järjekorras mida ja keda autost välja võtta, aga seekord tegin õiged valikud. Kõigepealt vanker, hiiglaslik mähkekott, pissipott ja muud asjad, siis liikumatu Kriuksu, kes läks vankrisse ja viimasena Triibu, kes liigub valguskiirusel. 

Mingil hetkel hakkas Triibu sülle nõudma ning tema tähelepanu hajutamine sipelgate ja muu sellisega töötab vaid lühikest aega, nii et mingil hetkel rippus ta mu jalgade küljes ja vahepeal sai ta ikka sülle ka. Hobuste juures oli tore, aga tagasiteel rippus suure osa ajast mu jalgade küljes üks röökiv kaheaastane. Ma ei tahtnud alla ka anda ja nagunii lõputult teda kanda ei jaksa, sest ta ei aita üldse ise kaasa hetkel. Asja ei teinud paremaks ootamatult tulnud vihm, aga lõpuks ma siiski jõudsin tagasi Selverini, lükates vankrit ja tassides Triibut. Samas, oleks võinud olla veel hullem, kui Kriuksu poleks rahulikult seda kõike maha maganud.

Söömise osa läks täitsa edukalt. Lapsed mängisid koos ilma suuremate tülideta ja oma pannkoogist pidin täpselt poole loovutama ning meil mõlemal jäi tegelikult veel kõht tühjaks. Seega käisime veel toidupoest ka läbi ja siis ärkas juba Kriuksu ka näljaselt ja pahaselt. Õnneks Triibu oli nõus Kriuksu söötmise ajal paigal istuma ja oma mõnglikotti tühjendama, sest mul oli tulnud pähe tark mõte need poeletilt viimasel hetkel kaasa haarata.

Järgmine akrobaatikaharjutus oli käruvahetus. Kõigepealt Triibu oma kärusse ja kõvasti kinni lootuses, et tal pole järsku pissile vaja. Siis asjad vankrist kärusse. Vanker juppideks ja koos Kriuksuga pagassi, kuni sain kandelina enda külge ilusasti. Sorri, Kriuksu! Ja lõpuks siis Kriuksu minu külge. Miks ma kohe kodust Triibu käru ja kandelinaga ei tulnud? Ma tegelikult kaalusin ka seda, aga teades, et Kriuksu ei oleks seal lõputult rahulik ja siis ei oleks mul teist varianti, ei tundunud eriti ahvatlev. Lisaks oli reaalne oht, et ma peaksin ka veel mingeid asju kuidagimoodi kandma. Ka mõni hetk kätevabadust on hinnaline ja lapsed mul hindavad vaheldust. Meil oli siin üks teine päev, mil Kriuksu oli linas, kohe poes saiakest tahtev Triibu kõõlus kärus, kuni sellega kummuli käis ja mina siis küürisin Prisma põrandal reisipotist kukkumise käigus lekkinud pissi, Kriuksu kuskil minu küljes rippumas. Igati armas noh!

Kriuksu jäi kaisus õnneks üsna kohe uuesti magama - hea päev. Triibu jälgis võlutuna liiklust ja mul tekkis juba hirm, et ta ei uinugi, sest olime kohale jõudmas järgmisesse sihtkohta ja ta oli ikka ärkvel. Aga siis... täpselt õige hoone ees kustus ta ära. Puhas õnn! Ärge arvake, et mu lapsed meeldivad mulle ainult magades, aga nende lõunauni on ka minu puhkehetk ja mulle täpselt sama oluline kui neile. Ehk olulisemgi.

Poest tagasiteel plaanisin magama Triibu enne sõbranna juurde viia, et ta saaks oma une lõpuni magada, aga ta otsustas ruttu ärgata ja õnneks üsna ideaalses kohas, et ma ei pidanud suurt ringi tegema autosse naasemiseks. Kriuksu aga magas minu üllatuseks üldse kohavahetuse maha. 

Sõbranna juures ootas meid ees keset sõiduteed tema kahene - paljajalu. Ma siis kamandasin mõlemad kahesed kõnniteele ise neid iga sekund silmadega otsides, kuni Kriuksut hällist vabastasin ja vajalikke kompse kokku krabasin. Ideaalis vabastaksin ma Triibu taas viimasena, aga seda on ühe käega suht võimatu teha, kui teises on juba beebi. Eks ma pean veel katsetama. Hiljem selgus, et sõbranna ei teadnudki, et tema kavalpea meile üksi vastu tulnud oli ja see oli tema jaoks päris suur šokk. Ma ise ka ei tea, mida ma teeksin, kui Triibu minu teadmata kodu asemel kuskil sõiduteel oleks. Ka vaiksel tänaval.

Pärast tuli mul veel meelitada Triibu tagasi autosse ja õnneks sõbranna aitas. Ma ei tea, kaua muidu oleks läinud. 

Siia päeva mahtus veel täielik draama toidupoes, nii et polnud üldse raske oma lapse asukohta tuvastada. Õnneks siis oli juba Lemmik ka meiega.

Ootan huvi ja hirmuga homset. Ja ülehomset. Ja järgmisi päevi.