Ihu ja hing alasti

Ema, ära loe :)

Edasi omal vastutusel. Olge siis hoiatatud!

Anu kirjutas privaatsusest nii huvitavalt, et mul hakkasid kohe mõtted jooksma mitmes suunas. Proovin need ka kirja panna nüüd vahelduseks beebiteemadele.

Minu kodu on minu kindlus. Mulle meeldib siin väga ise olla ja ka teisi võõrustada, aga mulle ei meeldi ootamatud külalised. Eelkõige seepärast, et meie kodu on meie segasumma suvila. Vahel rohkem, vahel veel enam. Külaliste kutsumine aga annabki mulle paraja motivatsioonilaengu, et siin veidi korda püüda luua. Kui te aga ootamatult sisse sajate, siis don't judge me! On nii palju toredamaid tegevusi, millele oma vabu hetki kulutada.

Meie kodu võtmed on aastaid olnud ka Lemmiku eksil. Pole just paljude esimene valik, eks? Teoorias minu oma ka mitte, aga sellel on omad põhjused. Ta on üsna mõistlik ja tore inimene ja nad on siiani head sõbrad, kuigi väga tihti ei suhtle. Üks meie kallitest kassidest on aga tegelikult tema oma ja seega on loogiline, et kui me ise oleme kusagil pikemalt ära, on tema siin nende eest hoolt kandmas. See süsteem on aastaid toiminud edukalt. Ainult meie voodi on püha. Samas eks mõningate kirjutamata reeglite osas lähevad meie arusaamad ikka vahel lahku. Näiteks ükskord küsis ta, kas võib minu fotoepilaatorit proovida. See oli minu jaoks kindel ei. Oma meest, voodit, hambaharja ega ka epilaatorit ma ei jaga! Nii lähedased me ka olema ei peaks. Seekord üllatas ta mind aga ka öeldes, et KÕIK ta sõbrad käisid tal siin meie äraoleku ajal külas. Nagu excuse me? Püüdsin oma kulme normaalkõrgusel hoida, sest me polnud ju külalisi ära keelanud ja Lemmikut see ei häirinudki, aga päriselt? See ei ole ju siiski tema kodu. Käi ise neil külas!

Mina olen üsna privaatne ka video ja tavaliste kõnede osas. Viimaseid esineb aina harvem ja esimesi aina rohkem, aga mulle ei meeldi, kui mulle ootamatult videokõnesid tehakse. Kust sa tead, mis mul parasjagu pooleli on? Äkki ajad mu beebi üles? Äkki olen paljas? Äkki teen midagi muud sinu kõnest olulisemat? Ole hea, kirjuta mulle sõnum, et uurida, millal sobib ja naudime mõlemad seda kõne. Samas tean, et ise eksin ka selle vastu aina rohkem. Näiteks oma emaga. Aga mulle tundub, et talle meeldib oma lapselapsi näha rohkem kui muidu õnnestuks. Vahel see tõesti juhtub spontaanselt. 

Telefonikõnede osas olen ma väga vanakooli chick. Naljalt kellegi pärast kaheksat-üheksat õhtul ei helista, kuigi ise küll nii vara magama ei lähe. Ma aga ei taha teisi segada. Eriti neid, kel väikesed lapsed.

Hoopis vabameelsem olen ma aga oma ihu osas. Mitte, et ma päris liputaja oleksin või oma keha üle nii uhke oleksin, aga omas kodus või omade inimestega ei häbene ma eriti midagi. Ma pole küll päris kindel, kui palju naabrid mind näinud on ja kas see neid häirib, sest kardinaid meil ei ole. Mina igatahes nende nägusid ka hea tahtmise korral ei näe. Niipalju on siiski meil vahemaad järgmiste akendeni. Seega kodus jalutame küll tihti ringi paljalt või pesuväel. Triibu eriti. Vannitoal on ka ammu juba uks vaid juhtudeks, kui külalised on ja ega Triibu neil ka seal rahus olla ei lase. Minul aga läks aastaid, et sinnani jõuda. No aga kui sa juba kellegi ees sünnitanud oled, mis siis enam häbeneda...

Minu jaoks on igati okei ka sõbrannade ees riideid vahetada ja pesuväel on mind ka osa meessoost lähemaid sõpru näinud. Ma ei saa aru, mis seal häbeneda peaks olema ja minu jaoks on kummaline, kui mõned mu sõbrannad omale minu eeski riiete vahetamiseks ajutisi riietuskabiine kapiustest jms genereerivad. Meil ju kõigil on suures plaanis sarnased kehad ja rannas oleme ka kõik käinud ja näinud. Samas mul oli üks eks, kes ka keset ööd paljalt voodist tõustes ja näiteks wc-sse minnes endale alukad ja T-särgi selga pani. Ja seal ei olnud peale meie mitte kedagi! Ma ei saanudki talt vastust, miks ta seda teeb. Valgustage mind, asjatundjad! Minul on pigem päevi, kui riided selga ei jõuagi, kui otseselt külm pole ega kuskile minna vaja pole. Hommikumantel on abiks, aga ka mitte vajalik.

No ja mu hing on siin blogis ju pidevalt alasti. Siia on minu jaoks lihtsam kirja panna ka paljusid asju, mida öelda võib keeruline olla. Samas kui leiad omale tõelise partneri, siis vähe on teemasid, mida jagada ei saa/taha/julge. Mul on see inimene õnneks olemas.

Kirjad Kahele Triibule 69

Tere, mu kallis!

Ma pole ammu kirjutanud. Ma tean. Ei teagi, miks. Sa said reedel juba kolmeaastaseks. See tundub veidi uskumatu. Sinu olemasolu üleüldse tundub mulle siiani vahel uskumatu. Et me sinu issiga koos meisterdasimegi ühe päris väikese inimese, aga nüüd oled sa juba üpris suur ega näe enam väljagi nagu beebi. Oled juba täitsa lapse kuju võtnud ja sinu käitumine ning jutt ka vastavad sellele.

Sinu sünnipäeva tähistamine pole küll läinud päris ootuspäraselt. Esimest korda sinu elus - ja minu omas ka - organiseerisime sulle sünnipäevapeo sõpradega ja mängutoas, sest tõenäoliselt igal aastal sul Eestis sellist võimalust ei ole ja tahtsime seda ära kasutada. Meie seltskond pidi nagunii olema tunduvalt väiksem, kui broneeritud mängutuba mahutab ja kutsest peoni jääva nädala jooksul kukkus veel veidi osalejaid erinevatel põhjustel ära. Mida ma aga ei osanud oodata, oli, et ma ise sinu sünnipäevale tulla ei saa, aga just nii läks ja viimasel hetkel pidin su tubli issi tanki panema, kes pidi kuus vanaema abiga kõik ise tegema tordi äratoomisest kogu söögikraami hankimise ja üleüldise peohaldamiseni, aga ega ma ei muretsenudki, et ta hakkama ei saa. Sinu issi pole mingi möku. Mina aga olin terve nädala mingi kõhutõvega maadelnud ja paranemise asemel muutus see taas ägedaks, mistõttu ei julgenud ma laste seltskonda tulla ja oleme ausad, mõte kuskil avalikus latritega kempsus kügelemisest ei tundunud ka just meeldiva väljavaatena. Sinul aga oli väga tore. Said möllata, kingitusi ja mu lapsepõlvearmastust - kohupiima-martsipani torti, mis oli sinu jaoks kaunistatud ralliautodega.

Ma arvasin, et sul saab seekord olema rohkem pidusid, kui ma jõuan hallata, aga elu lahendas selle ise mu eest ära. Lasteaias tähistamine jäi ära, sest meie reisijärgsed koronatesti vastused ei saabunud veel selleks ajaks ja kui nad saabusid, siis selgus, et ka sina said sünnipäevaks korona. Ja mitmed veel su peolt. Ma olen üsna kindel ka ilma testita, sest su issi test tuli positiivsena tagasi ja tal olid kerged sümptomid juba enne. Sina aga said veidi suurema lataka. Õnneks küll põhilöök oli päev pärast sünnipäeva, aga kuna me oleme terve nädala juba Rootsis isolatsioonis veetnud, siis ka pidu perega lükkus edasi ja sõprade jaoks ma polnud nagunii lisapidu planeerinud. Kutsusin vaid mõningaid lähemaid õigel päeval kooki sööma, aga pidin sellegi kutse tagasi võtma. 

Su sünnipäev ise aga oli tore. Meil oli aega ja see oli täiesti stressivaba. Sina kergelt köhisid, aga see sind ei takistanud terve päeva uute mänguasjadega mängimast vaimustunult ja see ongi minu kui kingituse tegija suurim rõõm. Seekord tundus, et läks väga pihta. Kinkisime sulle mõned poe mängimise asjad, millest sa hetkel veel suuremat rõõmu tunda ei oska, kuigi ma ise vaimustun sellest, kui äge su uus scanneriga kassaaparaat on. Suuremad hitid aga on su kaks uut ja erinevat kuulirada või kuidas neid kutsudagi. Jah, kaks!!! Sest ma ei saanud võimaluse avenedes teist poodi jätta, aga nad on erinevad ja meeldivad sulle mõlemad. Üks ühildub duplotega ja te olete nüüdseks päevi issiga sellest erinevaid radu ehitanud ja muudkui palle veeretanud. Teine on puidust Montessori muusikaline mänguasi, kus klaaskuulid mööda erisuuruses puulehti alla tulevad ja see omakorda muusikat teeb. Ka su õele tundub see meeldivat, sest täna ta üllatas meid, kui oli end selleni nihverdanud ja järsku me kuulsimegi tuttavat kuulikukkumise muusikat. Kuidas ta küll oskas!? Igatahes, ma usun, et sellega saab ka su muusikutest onul ja tädil põnev olema, sest selle lehtede asukohti saab vahetada ja nii erinevaid lugusid luua. Kui olen küsinud, milline meie kingitustest sulle enim meeldib, siis osutad sa pigem viimase poole, aga muudkui ehitad teisega. Ja kui kõik hästi läheb, siis järgmisel nädalavahetusel saame siiski meie Rootsi perega ka sinu sündimist tähistada. Kingisadu pole veel lõppenud, aga enam palju pole jäänud. Mu vaene-õnnelik jõulujärgne laps!

Milline sa aga ise kolmeaastaselt oled? Üllatavalt jutukas ja iga päevaga aina enam. Kasutad keeleliselt aina keerulisemaid konstruktsioone ja uusi sõnu muudkui tuleb. Viimasel ajal ka püüad ingliskeeles suhelda. Eesti ja rootsi keel on sul ammu üsna mugavalt kasutuses. Sa oled kange. Kohati kangem, kui meile meeldiks, aga üldplaanis ma usun, et see aitab sind elus edasi. Sa oled hästi füüsiline, kohati agressiivne. Lendab nii asju kui lööke. Kõvast häälest ma ei räägigi. Samas suudame me viimasel ajal sinult aeg-ajalt välja meelitada ka "ma armastan sind ka'sid" ja need panevad meid alati heldima. Niisamuti igasugused muud nunnud momendid. Eriti need, kui te õega ilusasti koos tegutsete. Sa talle näiteks raanatut näitad ja seletad või teda taas sülle küsid ja kallistad. Eelistad sa aga pigem tüdrukuid koleda kollihäälega taga ajada ja tihti, kui keegi kuskil nutab, siis algab selgitus sinu nimega. Kahjuks. Ma loodan, et see on mööduv faas ja kaob koos keelearenguga. Väga loodan. 

Su mälu ja asjadest arusaamise määr üllatavad vahel meid. Issi proovis sulle täna seletada, et varsti me kolime ja sina lihtsalt andsid talle teada, et sa tead, et me varsti rohelisse majja kolime. Samuti teavitasid sa mind täna, et sina sõid ka mu tissist, kui sa väike olid. Aga nüüd oled sa suur. Kõik ju õige. Aga me pole sellest ammu rääkinud. Ka Eestis oli selge, et paljud asjad, inimesed ja kohad on sulle juba tuttavad. Sul on ju seal nüüd ka sõbrad, kellega te päriselt mängite ja üksteist igatsete, äratundmisest rääkimata. Sa kordad teatud asju, nagu, et see on meie Rootsi kodu, aga ma ei tea, kas see on kontrollimaks fakte või mida see täpsemalt tähendab. Päris kõiki mõtteid sa meile veel ei avalda, aga aina rohkem saame aru su sisemaailmast ja see on nii äge.

Sa ütled hetkel kõigele "ei", aga me ei kuula tihti, sest me teame, et sa pärast oled rahul. Näiteks õue mängima minemisega. 

Sa oled üsna iseseisev ja seetõttu nautisin ma siin poolsüümekatega su kõrges palavikus olemist, sest sa tahtsid mu kaisus olla ja milline ema siis seda ei armastaks? Üks päev panid sa kui suur poiss ise omale aluspüksid jalga ja nüüd oleme me näinud juba mitmel korral, kuidas sa ise saad pusaluku kinni. Või kuidas sa lohutad õde, kui ta on kurb. Kuidas noomid Matut, et saad varsti ta peale taas pahaseks vist mingi mänguasja küsimata võtmise peale.

Sa oled üsna chill oma asjade jagamise osas, aga mitte õega. Õde võib vaevu enda asjugi puutuda enne, kui sa need ta käest ära kisud. Püüame ka seda rohelist kadedusekolli sinust välja juurida ja aitame leida diplomaatilisemaid lahendusi, aga siiani mitte väga edukalt.

Samas sa oled jätkuvalt meie särav poeg, kes lagistab naerda, on julge, ulakas ja edev. Sinuga ei ole kunagi igav ja mulle meeldib, et sa oled tugev isiksus. Kelle meie tegime. Eks me murrame piike vahel, aga tea, et me armastame sind tohutult.

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 23

Paarkümmend minutit tagasi said sa kaheksa kuud vanaks. Kaheksa. Juba!?? Ise sa selle kõrge vanuse üle täna kõige õnnelikum olnud just ei ole ja omaette olla pole tahtnud, kui ma sind just venna mänguasjadega üksi ei jäta. Ehk on asi selles, et sa hommikul ülihelikiirusel ja ma ei tea mis moodi venna voodi pealt pea ees vastu kõva autoteed alla potsatasid. Palun vabandust, et ma sind kinni püüda ei jõudnud! See teõsti juhtus ajaga, mil seal samas kõrval su seekord lausa koostööd tegevale vennale sokid jalga panin ja ma asetasin su ekstra kaugele voodi peale. Ehk on su paha tuju aga on taas mingi arengust lähtuv streik.

Viimane kuu möödus sul istumise tähe all, kui nii saab öelda. Sa ei oska küll veel ise istesse tõusta, aga kui oled juba kerge kalde all, siis vead end täitsa sirgelt istuma ja püsid kaua nii, ringi uudistades. Te vennaga pole kunagi olnud need lapsed, keda peaks istudes patjadega ääristama ja kukkunud oled sa väga vähe istukil asendist. Sulle hoopis väga meeldib. Isumine aga teeb ka minu elu palju lihtsamaks ja julgemaks. 

Füüsilise koha pealt keerutad sa ka juba üsna palju igat pidi ja liigud vahel nii päris kaugele, aga muus osas lükkad end tagurpidi kuskile lauajala otsa vms kinni või siis püsid üsna paigal. Üks päev aga olid sa kui mänguhoos kass, keerutades end mähkekotirihmade järele. Sel kuul aga oli elamusi palju ka kohapealt liikumata, sest me veetsime suurema osa sellest Eestis ja olid pühad ja puhkus. Alles sünnipäevaks jõudsime tagasi ja tähistasime seda vennast järele jäänud - aga pika kehtivusajaga - džunglimagustoiduga kaheksakuusetele ja vanematele.

Viimasel kuul oled sa olnud ka kuidagi eriliselt emmekas. Alguses süüdistasin selles hammaste tulekut ja esimest korda teistele hoida jäämist, aga see muudkui kestis ja kestis. Ühtpidi on see hästi armas, et sa nii väga minuga koos olla tahad (mitte see, et sa südant lõhestavalt nutad) ja tagasi mu sülle saades sekundipealt rahulolevalt vait jääd, aga ei sulle endale ega kellelegi teisele ei saa need muud hetked, kui pead minust eemal olema, kuigi toredad olla. Õnneks aga viimasel nädalal oled sa olnud ka teiste suhtes veidi leplikum.

Sel kuul said sa juurde ka oma teise hamba, mis ilmus ülikiiresti ja igasuguse hoiatuseta jõulu esimesel pühal. Jõuluõhtul märkasin, et ige on kergelt valge ja oletasin, et ju see mõne päeva pärast annab endast märku, aga järgmiseks hommikuks oli ta juba kohal. Mul jälle hea meel, et see sul nii kergelt käis ja su kahe hambaga naeratused on nii armsad. Nad kasvavad nii kiiresti nagu ka sina tervikuna.

Ma ei tea, kui suur sa täpsemalt oled. Jõuluõhtul olid koos riietega 8,8kg ja pikkust ma ei teagi, aga järgmise kontrolli olime ka sunnitud edasi lükkama, sest me ootame reisijärgseid koronatesti vastuseid ja asi on veidi kahtlane.

Ka toit on sind nüüd veidi rohkem huvitama hakanud, kuigi see on meil aeglaselt edenenud ja olen siiani rahul, kui päeva jooksul ühe tuubi ära sööd, aga mõned korrad on juhtunud, et see saab ka ühe söögikorraga otsa. Tihti maitsevad sulle toidud teisel korral paremini ja puuviljadest ei paista sa eriti midagi arvavat. Kui, siis külmutatult. Banaani peale teed üldse vastikkust täis nägu. Samas aga oled sa mult ära varastanud päris piraka tüki pitsat ja üldse kannatad sa päris palju teise lapse sündroomi all. Või võidad sellest, et me oleme paindlikumad. Kes teab.

Sa olid väga oodatud laps, aga need esimesed kuud sinuga on mööda lennanud ja ei olnud üldse sellised, nagu ootasin. Meil on omaette olemise aega olnud väga vähe ja kui oleme olnud ainult sina, mina ja su issi, siis tundub kõik eriti kerge sinuga. Need, kes pole sinuga autoga sõitnud, küsivad tihti, kas sa üldse nutad. Nad ei olnud meiega, kui sa jõuluõhtul koju sõites üliväsinuna 32 minutit järjest röökisid, et siis viimaseks kolmeks minutiks uinuda. 

Ei ole me sinuga jõudnud ei ujumistrenni ega regulaarsetele jalutuskäikudele teiste beebivanematega ega ka mitte avatud lasteaedadesse. Seda kõike mõjutavad ni korona, talv kui ka see, et sul on suurem vend ja ta on sügisel palju haige olnud. Kui me siis aga saaksimegi midagi kahekesi teha, siis on keegi meist tõbine või sõbrad tõbised. Või lihtsalt on emme väsinud või peab midagi muud tegema. Ma siiski loodan, et sa oled ka oma eluga siiani rahul, sest igav sul küll ei ole. Vennaga on lausa lõbus, kui ta parasjagu sulle kogemata või meelega haiget ei tee, kuigi ta on üsna kade ja tahab ka sinu mänguasjad käest ära võtta. Mulle siiski tundub, et teist saavad sõbrad ja ma väga loodan, et see ongi nii.

Me armastame sind väga-väga!

Emme ja issi