Nüüd sa siis näitad

Vahepeal on taas veidi aega mööda saanud ja sina oled 18 saanud. Järgmine 18 saab olema alles väga tüki aja pärast, aga see on juba suurem sündmus, seoses pesast väljalendamisega.

Igatahes, enne oma praegust 18ndat hakkasid sa endast märku andma. Ma ei olnud selles päris tükk aega kindel, aga hakkasin alakõhus üsna samas piirkonnas mingeid anomaaliaid tundma. Keegi nagu torkis pehmelt korra või paar. Sa oled mind juba ka kuidagi kõdistanud ja see pole eriti aus, sest ma ei saa sulle samaga vastata veel. On olnud ka mõned kung fu mitmeosalised löögid ja viimasel kahel päeval paistad sa seal vahepeal niisama ringi tantsivat.

Sinu issi tahaks ka juba nii väga sinuga suhelda. Pea iga kord, kui mina olen midagi tundnud, on ka tema oma käe või pea mu kõhule pannud ja ootama jäänud. Sina aga pole mingi dresseeritud ahv, et sa käsu peale hüppaksid. Issi peab veel ootama, aga vähemalt mul on hea meel, et sa seal selgelt elad. Isegi praegu, selle postituse kirjutamise ajal, andsid sa endast kergelt märku. Mul on selle üle nii hea meel, aga tööle keskendumisele see küll kaasa ei aita eriti.

Me käisime korra Amsterdamis sinu ja minu garderoobi täiendamas. Sinu jaoks said ostetud mõned esimesed riided, kui tädi Laura kingitus välja arvata. Nüüd ootab sind ees veel mõni body, mütsikesi, kindaid ja paar kombet. Ühte neist upud sa vist küll vähemalt esimesel aastal ära, aga see oli nii armas pehme ja valgenupsuline, et ma ei saanud seda lihtsalt poodi jätta. Küll sa pärast tänad mind. Või siis mitte, kui see sinu stiil ei ole.

Ikka veel on nii kummaline mõelda, et sa mu kõhus kasvad. Ja kasvad. See inimese meisterdamine on nii müstiline. Vähemalt oled sa üsna sõbralik tegelane siiani. Loodetavasti meeldime meie sulle ka.

Kiri Kahele Triibule 7

Tere, kallis!

Sel nädalal oled sa kahjuks mulle päris tihti haiget teinud. Mitte palju, aga piisavalt, et panna mind suu kaudu hingama ja kägarasse tõmbuma. Samas sul on hetkel täielik õigus egoistlik olla ja teha nii, nagu sulle endale kõige parem on. Meie su ju kitsikusse sõna otseses mõttes saatsime ja sinust peaks seal üks täisväärtuslik väike inimene saama.

Muidu aga valmistume hoogsalt sinu tulekuks. Räägime inimestele aega-mööda sinust. Onu Abdul arvas, et sa võiksid näiteks tema järgi nime saada. Oleme käinud proovisõitmas erinevate autodega, mis võiksid sinu vajadustele vastata. Natuke aga võiksid nad ka emmele-issile meeldida. Emme tahab, et see näeks viisakas välja ja oleks mugav kasutada. Issi tahab, et me mõlemad õnnelikud oleksime ja, et ka tal oma 190 sentimeetriga seal kitsas ei oleks. Me mõlemad tahame, et me igavesti selle auto orjad ei oleks, kes jäävadki oma võlga tagasi maksma.

Ega meil palju valikuid ei olnudki. Ainult kaks tegelikult ja nüüd tundub, et üks jääb selgelt peale. Minu jaoks on see tõeline üllataja. Ma ei arvanud sellest brändist enne midagi. Eks näis, kumb teist enne meie koju tuleb. Me loodame, et punane auto. Siis on sul juba mugavam tulla.

Ootame ikka, et sinu liigutusi tunda. Vahel nagu tundub, et midagi oleks, aga see võib ka lihtsalt meie soovmõtlemine olla. Sina annad endast siiani enim märku kerge ebamugavusega, olgu selleks siis need uutmoodi kõhukrambid või mu sabakondi valulik teisaldamine. Sellegipoolest armastame ja ootame sind hästi palju!

Sinu emme ja issi

17 - tuul ja torm

No tegelt mitte väga. Tänaseks olen ma juba 17 nädalat rase. Sina siis oled meiega ligi 15 nädalat olnud päriselt ja see on nii tore.

Nii naljakas, kuidas nüüd, kus teine trimester jookseb, paistan ma rohkem rase, aga tunnen end vähem rasedana. Lihtsalt enamasti pole kohe mitte millegi üle kurta ja nunnu punu on ka tekkinud. Mõned on juba aru ka saanud, et ju sa seal oled.

Kui üldse kurta, siis sabakondi üle või mis iganes see on, mis mul rahus istuda ei lase. Pidevalt on tunne, nagu oleks tagumiku ära põrutanud või üle pika aja rattaga sõitmas käinud. Ainult, et nüüdseks on see tunne olnud minuga juba ligi kaks kuud. Kindlasti aga saaks ka hullemini. Kui paremaks ei lähe, siis ma lähen lasen end mõnel profil mudida.

Meil aga on sinuga tore. Oleme palju ujumas käinud ja kunagi ma ehk räägin sulle, kui erakordselt ilus ja soe suvi meil oli siis, kui sa alles päris uus olid.

Eilse õhtu veetsin tervikuna sinu nimel googeldades. Sinu emme ju ei tea veel, mis vahe on erinevatel soojakottidel ja miks mitut ja millist vaja peaks olema. Nüüd ma küll tean veidi rohkem, aga selgeks ikka ei saanud, mida ostma peaks. Üleüldse, me sinuga peame ostma hunniku kalleid talveasju, mida me kumbki vast vaid paar kuud kanda saame.

Nüüd on ka üsna kindel, et kuigi sa saad alguses olema üks pisitilluke abitu putukas, on sul autot vaja, et mugavalt ringi liikuda ja kõik oma asjad kaasa võtta. Sinu issi tahab tutikat liisingautot, aga emme muretseb kulude suurendamise üle ajal, mil meie sissetulekud kokku kuivavad. Eks me siis esitame sulle hiljem arve või laseme sul end hästi mõnusasse vanadekodusse panna. No pressure!

Varsti näeme!

It's official

Viimased kaks nädalat Eestis olid väga toredad. Saime kõigile häid uudiseid rääkida ja veeta palju aega oma kõige lähedasematega, aga kõigest ükshaaval.

Jõudsime Eesti koju pärast keskööd, aga nagu ikka, ei läinud me kohe magama ja kuna oli nii palav, et olin T-särgis, siis oli päris keeruline ema ees veel saladust hoida või nii mulle vähemalt tundus.

Järgmisel päeval läksime, nagu kokku lepitud, talle uut telefoni ostma ja siis istusime maha kuskile kohikusse, et seda seadistama hakata. Ema oli nii põnevil ja samas ähmi täis ning siis lajatasime teise uue asja kohe sinna otsa, saates talle oma plani kohaselt "proovipilte". Mõte ju uue telefoniga oligi see, et meil oleks lihtsam nüüd ja edaspidi suhelda ning ka pilte vahetada ja kohe kindlasti saab see kõik koos beebiga veel olulisem olema.

Igatahes, ega ta päris kohe ei saanudki aru, mis pildi me talle saatsime, kuni ütlesin, et see on tema lapselaps. Siis tulid šokk ja pisarad ning mul muidugi ka taas pisarad. Vesistasime seal natuke ning siis rääkisime talle tibu kohta nii palju, kui ise teadsime. Ta oli nii üllatunud, et tundis end terve päeva justkui purjus. Meie aga pidime edasi liikuma ühe nunnu väikese neiu esimesele sünnipäevale.

Meid ootas tore ja suurejooneline pidu ning ka seal küsiti paar korda meie lasteplaanide kohta, aga ei tundunud olevat veel õige aeg rääkida. Oli ju teise lapse päev ja ma tahtsin veenduda, et kõige lähemad kuulevad sellest ikka esimesena. Seega me põiklesime vastustega.

Ka järgmisel päeval saime uudiseid jagada, aga see oli ka ainus kord, kui meie plaane ennetati. Nimelt kohe, kui Lauraga üksteist nägime, küsis ta, et kas ma olen rase. Ma siis ei hakanud enam varjama ka. Ta väidab siiani, et see oli ilmselge, aga tundub, et ainult talle.

Esmaspäeval rääkisime lapsest Annikale, aga palusime tal see veel enda teada hoida. Ta oli üsna üllatunud, aga väga rõõmus ja siis rääkisime rasedustest, kuni ta tööle tagasi minema pidi. Pärast sain veel korra hämada lapseplaanide kohta, et vaikselt mõtleme sellele, sest tahtsin Katsu ära oodata. Ka sealne seltskond oli üllatunud, aga väga rõõmus meie uudise üle. Meie isetehtud sünnipäevakutsed töötasid hästi. Rääkisime natuke lastest, sest Katsul on neid nüüd ju kaks, teine päris väike, ning et millest on kasu olnud.

Teisipäeval sain lõpetada kõhu sees hoida püüdmise ka Kati juures. Ta reaalselt hüppas sellest uudisest teada saades ning jagas kohe igasugu raamatuid ning li nõus meiega lasteasju vaatama tulema, nagu olingi lootnud. Nad vist hakkasid kohe lennupileteid tas vaatama talveks.

Kolmapäevast läksime Lõuna-Eesti reisile, aga neljapäeval pühendasime asjasse ka mu onu ja ühe onutütardes, keda ma polnud vist viis aastat näinud. Onu oli küll vist rohkem segaduses kõigest kui midagi muud.

Reedel kohtusime Tartu sugulastega ja rääkisin neilegi, miks ma vahuveini ei joo koos nendega, aga tundub, et mida võõramad inimesed, seda vähem reageeritakse. Seal oli puhas null. Ei õnnesoove, ei kallistusi vms, aga oli muidu tore.

Laupäeval käisime tädi Mare juures ja kui ta oma kaardi lõpuni läbi oli jõudnud lugeda ning välja mõtles, mida see kõik tähendab, siis oh seda puhast rõõmu! Pisardasime kõik jälle natuke ja kallistasime ja oli väga tore.

Pühapäeval käisime maa ja taeva vahel lõunatamas, sest meile oli selline asi kingitud, ja seejärel suundusime Katiga lastepoodidesse. Eestis on nii palju nunnusid asju, aga hoidsin end veel tagasi.

Teisipäeval ootas ees veel paar esmakohtumist ehk rääkisime mu isale uudiseid. Tema sõnul pidi juba meie kolmekuune loode väga intelligentne välja nägema ja tema nägu olema. Nagu paljud teisedki, arvab ta, et tuleb poiss. Ema aga otsis üles mu enda beebiraamatud, kust tuli välja, et kolmeaastane mina oli lubanud, et kui ma naiseks saan, siis ma sünnitan endale vanaisa. Kes teab, kes teab :) Samasse õhtusse jäi ka Marikale ja Raunole rääkimine. Seal tulid ka sekundiga pisarad. Nii lahe on olnud neid reaktsioone jälgida.

Kolmapäeval nägime Anni ja ka tema oli siiralt õnnelik me üle ning jäänud oligi vaid Riin.

Riin sai teada enam-vähem kohe, kui ta meie juurde jõudis ja nüüd ta saab nädal aega mu rasedusemuljeid kuulata.

Muidu aga on üsna hea olla. Kui vaid sabakont ei valutaks.

See ei ole saladus...

Sel nädalavahetusel saime rõõmuuudiseid jagada ka Lemmiku ema ning vennaperega. Paar päeva varem aga teavitasime Itaalias suvitavaid sugulasi, kes lubasid kohe sealt riideid vaatama hakata.

Eilne päev oli pikalt ette planeeritud. Kutsusime kõik enda juurde õhtusöögile, kus iga käik andis ühe vihje. Eelroaks olid näiteks beebiporgandid ja teised suupärased tervislikud snäkid dipikastmetega. Pearoana serveerisime baby back ribisid, mida polnud üldse lihtne leida. Need kadusid ka nii ruttu kõhtudesse, et kellelgi polnud aega mingitele tagamõtetele keskenduda. Magustoiduks serveerisime lausa kausitäie Kinder Surprise üllatusmune. See tundus kõige lihtsam vihje üldse ja lisaks oli lemmikul seljas tutikas Star Warsi T-särk kirjaga I am your father.

Ometi... mitte keegi ei küsinud midagi. Lõpuks kupatasime kõik diivani ette ja isegi filminimi 2Stripes ei paistnud kelleski mingeid tundeid tekitavat, aga kohe, kui film peale hakkas, kukkus Lemmiku ema lahinal nutma ja siis hakkasid mul ka juba pisarad voolama. Teiste reaktsioone ei jõudnudki jälgida. 7-aastane vennapoeg ei saanud mitte muffigi aru ja küsis, kas seal pildil on mingi mustikas. Ka ju üsna täppi :) Ega vanemad õed ka eriti tugevalt ei reageerinud, kuigi nimesid veidi pakkusid. Tulevase vanaema reaktsioon on siiani ainulaadne.

Pärast me veel rääkisime veidi juttu kolmekesi ja ta ütles, et tal on väga hea meel, et see beebi tuleb ja, et just meie tema vanemateks saame. Muidu on ta aga nii diplomaatiline, et ütles isegi, et ta poleks kunagi muidu küsinudki midagi lapseplaanide kohta, sest kunagi ei tea ju, miks mõni paar saab ja teine mitte lapsi. Enamik (vana)emasid vast nii diplomaatilised ei oleks. Aga igatahes, meie Triibu on väga oodatud ja ma ei jõua ära oodata, et Eestis ka uudiseid jagada.

Sa oledki päris!

Ma ei tea, kas tänane päev jääb mulle meelde kogu eluks, aga tõenäosus selleks on päris hea. Sest täna hommikul me nägime sind. Ei olnud kahtluski, et sa oled väike inimene. Niipea, kui arstitädi pani ultraheliasja vastu mu kõhtu, paistis sealt üks väike inimene. Sina!

Alguses sa vist magasid. Või mängisid surnut, et me su ometi rahule jätaks. Aga su süda lõi tugevasti, nii et sa ei petnud meid ära ja järele me ka ei jätnud.

Seejärel vahetasid sa taktikat ja hakkasid mu kõhus tantsima. Ühel hetkel me nägime isegi, kuidas sa sirutasid oma väikesed konnajalad välja ja ristasid need pahkluude kõrguselt. Sa nägid nii chill välja, nii et nüüd ma usun, et sul on seal päris mõnus olla.

Teine naljakas asi oli see, kuidas sa vahepeal kogu kerega hüppasid just nagu sa luksuksid. Hüppama pani sind natukene ka see, kui ma naerma hakkasin.

Igatahes, sinuga paistab olevat kõik hästi. Sul on varbad ja seedesüsteem ja lillekujuline aju. Ma käisin terve päeva ringi, naeratus näol, ja täna rääkisin ka sinu tulekust oma ülemustele. Õigemini, ma näitasin neile pisikest videot sinust ja tundus, et nende meelest oled sa ka hea uudis.

Su kere on vaid pöidlapikkune - tänaseks 5,4 sentimeetrit - ja sinu tulekuks ennustatakse nüüd 16. jaanuarit, mis mulle väga meeldiks, sest siis oleks meil mõlemal 16ndal sünnipäev.

Nüüd igatahes julgeme sinust ka teistele rääkida ja see on nii tore. Ma ei pea enam varjama, et ma nagunii mõtlen pea kogu aeg sinust.

Varsti näeme jälle!

Kirjad Kahele Triibule 5

Tere, mu kallis!

Ma nii tahaks sind juba näha. Nüüd loen tunde, sest vähem kui 48 on jäänud meie esimese nägemiseni. Lõpuks ometi! Ma olen nii kade Eestis elavate emmede peale, kellel paistab iga kuu mõni ultraheli olevat. Minul/meil tuleb nüüd esimene.

Sinu issi juba latrab sinu tulekust kõigile. Nädalavahetusel rääkisime ka sinu Rootsi vanaisa perele ja nad olid rohkem elevil, kui me oodata oskasime. Emme aga on veidi pahane, sest ta tahaks kõigepealt veenduda, et sinuga on kõik hästi. Meil ei ole siiani ju mitte mingeid tõendeid sinu olemasolu kohta. Eelmisel nädalal küll võeti mult mitu-mitu ampulli verd, aga keegi ei selgitanud, mida nad täpselt sellega peale hakkavad. Vähemalt öeldi, et kui midagi on valesti, siis kuuleme nädala jooksul. Möödas on kaheksa päeva ja seega on vast kõik nii minu kui sinuga hästi.

Igatahes, eile me ostsime ühe pisikese laimi. Valisin seda hoolega, sest just sina peaksid praegu laimisuurune olema. Väikese laimi suurune. Tegime siis laimiga "perepilti". Kohe-kohe saab see kriitiliseks peetud kaksteist nädalat täis ja siis ma vast hakkan ka sinust inimestele rääkima. Ma küll natuke kardan, aga emme ülemusel ja töökaaslastel on õigus teada sinust. Lisaks tahaksin ma juba ammu seda rõõmu kõigiga jagada ja mitte keerutada söögi osas. Või soovi korral avalikult vinugda, kui sa mu olemise ebamugavamaks muudad.

Järgmisel nädalavahetusel räägime ka sinu Rootsi vanaemale ja onule ja onuperele. Sinu ümber saab olema nii palju toredaid inimesi. Siis nädal veel ja me läheme Eestisse, kus sinu emme üles kasvas. Seal räägime sinust ka sinu Eesti vanaemale ja tädidele-onudele ja vast ka vanaisale. Ja seejärel saab sinu emme juba südamerahuga ka bookmarkida ilusaid beebiasju ja beebiasjade lehekülgi. Ma juba leidsin nii ilusad beebipesad ja arvaku su isa mida tahes selle praktilisuse kohta, me saame sellise omale ka. Ja me leiame võimaluse teha ilusaid pilte sinuga koos. Ning me läheme arvatavasti ka 4D uuringule, et sind veelkord näha ja seda mitte niivõrd meditsiinilisest vaatenurgast, vaid uudishimulike vanemate omast.

Armastusega,
Emme

Kui 30 oli hirmus, siis 31 on päris tore

Ma siin sain vahepeal aasta vanemaks. Kui ma eelmisel aastal põdesin päris korralikult, siis seekord võtsin uue numbri peaaegu et rõõmuga vastu. Nimelt mu elu on selle viimase aastaga nii palju muutunud ja seda paremuse poole. Seljataha aga jäävad paar üsna dramaatilist aastat, aga sellest olen ma natuke kirjutanud ka.

Aasta tagasi ei olnud mul ei tööd, oma kodu ega pere. Oli aga armastav partner. Oma kolmekümne esimesel eluaastal aga leidsin uue töö, ostsin mitte ühe vaid kaks kodu ja lisaks on meie poole teel Triibu! Õnneks ei olegi rohkem vaja. No okei, Triibu võiks ilusasti ja suuremate probleemideta meie juurde tulla.

Seekord ei tahtnud ma pidu. Otsustasime hoopis võtta ette ühe lühireisi. See võib meil jääda viimaseks omasuguseks, sest varsti olen ma maakera mõõtu ja siis on meid juba kolm ning elu muutub igaveseks.

Võimalike ja mõistlike lendude kombinatsiooni jahtides sai sihtkohaks valitud Amsterdam, kus me kumbki siiani käinud ei olnud. Ega me väga ei teadnud, mida oodata ka. Olin küll näinud mingeid sõprade ilusaid pilte sildadega ja päris kivi all me ka elanud ei ole, aga reisiks hakkasime googeldama vaid paar päeva enne väljasõitu ja internet ei lugenud üles eriti midagi põnevat. Samas reis ise oli väga tore.

Olime Lemmiku soovil broneerinud uhke hotelli kanalivaatega - ja maksnud selle eest röögatu summa - ning vaade oli tõesti ilus. Seda kogu linnas, mis on täis veidi kõveraid piparkoogimaju ja kanaleid ning sildu on tõesti igal pool. Me praktiliselt ühistransporti ei kasutanudki, sest jalutada oli nii tore. Samme sai ikka kõvasti tehtud ja selgus, et kui teised linnad loevad oma reklaamides ette iga suvalise viisakama torni, siis hollandlased ei vaevu, sest üks maja on ilusam kui teine ja me nägime vist ühte koledat tänavat. Ei ole nii, et üks vaatamist väärt asi linna ühes otsas, teine teises. Pariisist jättis see ikka tunduvalt parema mulje, kui igal pool suitsetamine välja arvata.

Me käisime väga mõnusal väikese grupi kanalituuril ja järgisime edasi sealse giidi soovitusi. Üks neist oli sealses kuulsas pargis papagoide otsimine. Neid pidi seal palju olema ja ühe leidsime ka. Lisaks käisime tornmaja katusel üle ääre kiikumas ja see oli õudsem kui näis. Ka Punaste Laternate rajoon sai külastatud ning seal väisasime prostitutsioonimuuseumi, mis oli väga huvitav. Olime ka parajad toiduturistid. Kui Hollandi enda köök ei ole midagi erilist - välja arvata hommikusöögid - siis nad on ju kõvad koloniseerijad olnud ja põnevam oligi avastada selliste riikide kööki. Samas midagi erilist me ei kogenud.

Hommikusöögid aga väärivad isiklikku lõiku kui mitte postitust. Esiteks on neil mingid kohalikud pisikesed pannkoogid, mis viivad keele alla. Meile aga soovitati ka munaga praetud banaanileiba, mida on veel täiendatud peekoniribadega ja kreeka pähklitega. See oli üks kummaline aga jumalik kombo.

Veetsime Amsterdamis neli päeva üsna vaba graafiku alusel ja saime osa ka mingist kanalimuusikafestivalist, kuhu suur osa publikust paadiga tuleb ja siis on kanalid umbes. Oli üsna omapärane elamus.

Kui keegi veel on sinna minemas, siis ilma suurte muuseumideta on 3-4 päeva piisav, et linnast ülevaade saada ja ka natuke poodides käia. Meie ostsime näiteks kuuseehteid keset suve, aga igaühele oma.

Kiri Kahele Triibule 6

Tere, mu kallis!

Me juba nii ootame sind. Sinu issi on korduvalt öelnud, et tule juba välja. Mitte, et me tahaksime sind kuidagi ohustada ja liiga vara tulema sundida, aga nii tore oleks ju juba kohtuda.

Viimasel ajal oled sa olnud kuidagi eriti hea laps. Ei aja emmet öökima ega midagi. Maksimaalselt mõned krambid päeva kohta. Ükspäev siiski olid mingit uut moodi krambid ka juba.

Sa hakkad mu kõhus juba päris palju ruumi võtma. Mind see veel ei sega, sest nüüd hakkab su kasv pigem väljapoole liikuma, aga seega ma enam ei näe otseselt vaeva ka, et sinu olemasolu enam saladuses hoida. Kes teab, see teab. Teised kuulevad-märkavad ka tasapisi.

Vahepeal suutsime sulle nii möödaminnes vankri soetada. Ma küll ootasin ja otsisin värvilisi, aga turvalisus ja mugavus olid olulisemad, nii et sinu esimene sõiduk saab olema must ja kerge mustriga. Selle leidmise eest pead aga issile aitäh ütlema, sest ta on vankritegoogeldamise täitsa üle võtnud. Lisaks maksime ära sissemaksu üliarmsa pesa jaoks, et sul saaks siin kodus ka alguses mõnus ja turvaline olema.

Täna aga on su emme veidi kade, sest teised sinuga samavanad beebid hakkavad järjest enda olemasolust oma emmedele müksudega märku andma, aga sina ei vaevu. Ehk ongi nii hea. Järelikult sul ei ole veel liiga kitsas vms, aga samas ma ju nii tahaks, et sa mulle enda heaolust rohkem märku annaksid. Muidu ma siin aina mõtlen ja loodan ning vahel tahes tahtmata ka muretsen natuke.

Kaks nädalat veel ja siis näeme sind taas telekast. Ehk selgub siis ka, kas sa oled poiss või tüdruk. Õnnelikud oleme me igal juhul, aga iga järgnev infokild sinu kohta teeb nii palju rõõmu.

Ega siis muud midagi seekord.

Kalli-musi-pai!

Otsin otsustajat

See beebimajandus on üsna keeruline ja ei ole üldse palju vaja enne, kui mul juhe kokku jookseb infouputusest. Kas poleks tore, kui keegi teeks head otsused minu ees ära, võttes arvesse minu/meie funktsionaalseid, finantsilisi ja esteetilisi eelistusi? Oleks ju!

Viimastel nädalatel olen hakanud tegema veidi uurimistööd beebile vajalike asjade teemal - mida kujutab endast üks hea vanker, millega beebit kanda ja millised võiksid olla turvatool ja beebipesa. Sellegipoolest ei saa ma veel aru hästi, misasi on travel system või baby jogger või misasi on pram ja mis stroller. Kas usaldada siinset kõige võrdlemise lehte, millel on vaid koondhinne aga ei mingeid kommentaare lasteasjadele või otsida ja võrrelda ise asju nii hästi, kui nende kodulehelt materjali leian. Järelturule pole ma veel üldse vaadanud, kuigi me mõlemad Lemmikuga leiame, et kindlasti oleks mõistlik paljud asjad just järelturult osta. Samas aga ma ei taha mingeid plekilisi ja kriibitud asju ja ei ole nii lihtne käia kõike oma silmaga vaatamas.

Kõige keerulisem ja samas kiirem paistab olevat turvatooliga. Kas osta niisama tool või koos turvalisema kinnitusraamiga? Aga kuhu seda kinnitada, kui meil oma autot ei ole? Kas osta sangaga imikutool või kallis ja kvaliteetne statsionaarne asi pikkadeks aastateks? Või mõlemad?

Kust leida nunnusid beebipesasid talutava hinnaga? Kas oleks mõtet Eestist osta ja kaasa vedada? Kui jah, siis millal? Sel aastal me ehk jõuamegi ainult ühe korra sinna.

Kust leida ilusaid rasedamantleid? Keset suve tundub see olevat mission impossible vähemalt.

Kust ma leiaksin hea vankrite võrdluse, mis võtaks arvesse ka turvateste?

Kas ja mis mööblit hakkab ruttu vaja minema? Kummutit? Mis mõõdus? Kuidas mähkimine käima hakkab ja kus? Kas ta hakkaks oma voodis magama? Kas kassid lasevad tal elada?

Kus saaks igasuguseid asju katsuda ja testida? Ma ei taha internetist pildi järgi osta. Tahaks kärutada erinevate vankritega ja näha, mida üldse meie laps igasugustest kiigutajatest arvab.

Samas on mul ikka veel tunne, et me mängime mingit pretend-game'i. Et tegelikult ei olegi mingit last ja äkki mul on üldse mingi paeluss või kõik veidrad tunded peas kinni. Sama rase kolleeg ütles täna, et ta tunneb end täpselt samamoodi, kuigi on juba mitu korda ultrahelis oma pisikest näinud. Me siin peame veidi veel ootama ja ma ikka veel loodan, et siis muutuvad asjad kuidagi reaalsemaks.

Pühapäeval rääkisime oma saladusest ka siinsetele sõpradele. Me ei olnud terve nädalavahetuse kindlad, kas ja millal. Lõpuks Lemmik siiski arvas, et räägime siis. Me ei olnud selleks mingit erilist strateegiat paika pannud ja nii ma siis rääkisin möödaminnes. Neil läks veidi aega, et aru saada, mida ma üldse ütlesin, aga lõpuks jõudis kohale ja siis tuli palju rõõmsaid emotsioone ja ma sain lõpuks rääkida sellest kõigest, millest ma nagunii kogu aeg praegu mõtlen. Seega peaproov perele teatamiseks on läbitud. Järgmised teadaanded on juba ka rohkem planeeritud.

Kirjad Kahele Triibule 4

Tere, mu kallis!

Ma ei jõua ära oodata, millal me sinuga lõpuks kohtume. Tore oleks sinu piltigi alustuseks näha. Ma loodan, et sa oled fotogeenilisem kui mina.

Päev-päevalt muutub raskemaks sinu teiste eest saladuses hoidmine. Vähemalt üks inimene on juba ära arvanud, et sa olemas oled ja onu Ricardo oleks peaaegu teistele ka välja rääkinud.

Kõige raskem on siis, kui emme kolleegidega välja sööma läheb. Sa ei luba mul ju nii paljusid asju süüa ega juua. Tahaks lõhevõileiba, aga enne tuleb kindlaks teha, kuidas seda valmistati. Tahaks Kreeka salatit, aga siis oleks ju imelik järsku ainult feta järgi jätta. Keegi kutsub kaasa sushile, teades, et su ema on soovitanud isegi seda konkreetset sushikohta, ja siis ma pean end kuidagi välja keerutama. Teised söövad mahlast roosat picanhat ja joovad veini ja sinu ema teeskleb pirtsutamist.

Sina aga paistad muudkui kasvavat või siis on su emme ise selles süüdi, et kõht tahab vägisi ette tulla. Sa võiksid ikka seal veel natuke aega rahus kasvada ja areneda ilma üleliigse tähelepanuta ja küll me jõuame sinust teistele veel rääkida ka.

Me oleme sinu issiga hakanud mõtlema, kuidas sinu saabumisest teistele rääkida ja meil on mõned plaanid. Mulle ju on alati meeldinud teistele üllatusi teha. Eks näis, kuidas neile seekord reageeritakse. Kui üldse.

Eile hakkasin tegema ka esimesi konkreetseid ettevalmistusi ja meisterdasime Nokiaga kahekesti kodus. Eks ma hiljem räägin lähemalt, mida.

Tänaseks oled sa ligi kaheksa nädalat mu kõhus ringi ujunud ja ametlikult on kümme nädalat täis. Ma loodan, et sul on seal mõnus ja varsti näeme, eks!

Kuidas sa end tunned?

Mina tunnen end päris hästi. Viimased neli päeva lausa täiesti normaalselt. Ei tea, kas olla õnnelik või mures. Eeldatavasti on ikka kõik korras.

Rääkisin sel nädalal tööjuures ühele personaliinimesele rasedusest ja juhtus kõige naljakam asi. Kui ma laususin, et olen 9 nädalat rase, vastas tema: mina ka! Ta on meist paar päeva maas. Seega see vestlus kulges palju õhinapõhisemalt, kui ma olin kartnud.

Erinevalt töökaaslasest ja paljudest teistest tulevastest emadest meie Facebooki grupis, on mul vägagi hea olla. Vist päris esimestest päevadest on olnud puhitustunne ja rinnad vahelduva eduga hellad, aga ei midagi ekstreemset. Testitegemise nädal oli natuke karmim, sest iga mõte ajas iiveldama ja lõpuks paar korda tuli toit välja ka, aga selles võis osaliselt ka närve süüdistada. Ei ole mul aga ei mingeid selja- või peavalusid. Ei ole probleeme toiduga. Ei ole tapvat väsimust ega emotsioonide virr-varri. Küsisin lemmikult üle viimase kohta ja ärkan pigem ise varem. Ei vaja ma erikohtlemist ega ole veel paiste läinud. Üldiselt tunnen vaid, kuidas miski kõhus venib, aga viimastel päevadel isegi mitte seda. Kui nii jätkub, siis on täitsa rõõm kõhtu kasvatada ja keskenduda vaid oma pisikese inimese ootamisele.

Millal ja kuidas

Täna oli meil esimene päris ämmaemanda aeg. Olime seda kolm nädalat kannatamatult oodanud. Õnneks ta oli väga tore ja kõik esmased asjad paistsid korras olevat. Samas oli nii naljakas, et ta ei teinud mitte midagi, et kontrollida, kas ma üldse rase olen. Ütles vaid, et kui ma juba kaks testi tegin, siis ta usub mind. Lähinädalatel pean siiski minema verd andma ja seejärel siiski juba ka valikulisse ultrahelisse, mis peaks andma mulle kindluse mõningate tõsiste kromosoomihaiguste osas ja noh - viimaks saab ka siis titat näha. Ehk hakkab siis asi rohkem nagu päris tunduma.

Me oleme siin vahepeal mõelnud, kuidas küll sellest kõigest oma kallitele rääkida. Lemmik oli juba natuke sunnitud oma ülemusele ütlema ja tema oli väga toetav. Mina veel ei tea, millal või kuidas tööl rääkida. Arvatavasti siis, kui kolm kuud ehk see kõige riskantsem periood on läbi, aga kena oleks vist perele enne öelda. Seejärel tuleme juba ka Eestisse ja saame seal rääkida ja enne reisi arvatavasti räägime Lemmiku perele. Mul on juba üks õhtusöögiidee, kus kogu menüü võiks olla beebiteemalisi vihjeid täis. Oma ema jaoks on ka idee olemas ja Lemmiku emale üks käsitöötellimus plaanis esitada. Sõpradele tahaksin aga jagada käest kätte kutseid sünnipäevale, mis peaks üsna naljakalt välja kukkuma, sest mu enda sünnipäev on ju sel perioodil. Huvitav, kuidas inimesed reageerivad, kui üldse reageerivad? Lemmik aga mõlgutab mingi mõistatusliku telefonimängu mõtet. Õnneks meil on veel veidi aega.

Igatahes, Triibu peaks meiega liituma jaanuari keskel. Äppid ütlevad, et tähtaeg on 18 ehk täpselt minu vanaema sünniaastapäev. Ämmaemand ütles täna aga 17. jaanuari tähtajaks olevat. Eks nad kinnitavad seda veel siis, kui poole raseduse peal siinne ainuke plaaniline ultraheli ära tehakse. Muidu aga ongi naljakas, et ämmaemandaga me enne uuesti ei kohtu, kui pool rasedust seljataga on. Eesti emmedegrupis on kõigil juba igasugused kohtumised ja protseduurid seljataga või vähemalt lähiajal plaanis. Ma saan lähiajal ainult nimetu pissiampulliga suvalist ämmaemandat taga ajada. On vist vähe veel kummalisemaid esmamulje jätmise võimalusi. A la tere, palun võta nüüd mu piss.

Ma olen natuke kade ja segaduses, et kuidas meie väikene vaene Eesti rohkem teeb, aga samas tunnen end ka siin keskkonnas üsna turvaliselt. Iseasi, kuidas töövärgid beebi ajakavaga klappima hakkavad. Vähemalt on mul üsna normaalne olla taas, kui hetke kõhuvalu välja arvata. Lihtsalt kahju veidi, et ma seetõttu viimasesse tantsutundi ei jõudnud.

Kirjad Kahele Triibule 3

Nüüdseks peaksid sa olema mustika-suurune. Ma arvan, et äkki ma hakkangi sind Mustikaks kutsuma. Nii nunnu ju. Ja see suuruse jälgimine ning erinevate esemetega võrdlemine on ka oluliselt ägedam, kui ma oodata oskasin.

Viimasel nädalal oled sa olnud täitsa hea laps, kui nii võib öelda. Sinu issi küll ütleb, et sind on liiga vara lapseks kutsuda, aga mida tema ka teab :)

Tundub, et sa oled üks üsna rahulolev tüüp. Sulle küll alati ei meeldi, kui sinu emme kolleegid tööl oma sööki soojendavad, aga oleme ausad. Ega mulle ka ei meeldi paljud asjad, mida nad söövad. Siis arvad sa veel, et toidupoed ajavad öökima. Sõna otseses mõttes. Kumbki aga ei ole eriline probleem. Vähemalt lased sa emmel süüa ja küsid juurdegi. Mul tundub kogu aeg nälg olevat ja isegi, kui veidi iiveldab, siis söök üldjuhul aitab. Samas oled sa sundinud meid mõlemaid su issiga tükk maad tervislikumalt toituma hakkama. Šokolaadi sa ei tahagi, aga jäätist vahel ikka praeguse kuumaga ja arvestades, kui palju puuvilju ma praegu teadlikult söön, siis ei ole üldse vale sind puuviljaga võrrelda, mu kallis Mustikas.

Mis veel? Ma ei oska enam magada 12ni. Heh! Isegi mitte kümneni ja ma kahtlustan, et sul on midagi sellega pistmist. Harjutad emmet edasiseks eluks?

Tundub, et su tibatillukesusest hoolimata, loksub emmel kõhus miski ja võõras kõhukuju on ka, aga samas ma pole juba tükk aega saanud kõhtu sisse tõmmata normaalselt. Arusaadav ka, et sul läheb nii kitsaks.

Lisaks paistad sa olevat täitsa oma emme laps. Ükskõik, kui väsinud ta/me oleme, siis tantsutundi jõudes on alati tore ja teeme kõike korralikult kaasa.

Me sinu issiga ei jõua ära oodata esimest päris arstivisiiti ja kindlustunnet, et sinuga on kõik nagu peab olema.

Kiri Kahele Triibule 2

Tere, kallis!

Sa oled juba nädalakese olnud meiega. No tegelikult kauemgi, aga nüüd me oskame sinuga arvestada ja sa oled endast terve selle nädala ka väga selgelt märku andnud.

Sinu lemmiktoit paistab olevat soolakõrsikud ja lemmikjook on Coka. Häbi meile mõlemale! Aga... kui sa sellisel dieedil olles õnnelik oled, siis eks ma püüa sind usaldada.

Ja juba sa õpetad meile igasuguseid asju. Näiteks seda, et kui ma söön hommikuks maasikaid, siis need maitsevad ka välja tulles hästi. On oluliselt hullemaid asju kui maasikatoormoos.

Tundub, et sulle ei meeldi eriti lennata või äkki sulle just meeldib õhus olla ja probleem on maandumisega!? Miks muidu ma just siis üleni higiseks tõmbun ja saan omale oksekotiga tuult lehvitada? Juba jõudis kätte ka uus olukord, kus ma vahetasin oma mõnusa aknaaluse koha keskmise istme vastu, et olla vetsule lähemal. Kahjuks vahekäigupoolsed kohad olid juba kõik täis, aga pidasime vastu.

Lisaks jõudis juba kätte sinu pärast muretsemine. Kuna sa oled siin igapäevaselt mulle suurenenud süljevoolu ja hingamisharjutusi korraldanud, siis eile, kui ma end taas normaalselt tundsin, hakkas mul täitsa mure su pärast. Et kuidas nii!? Täna aga jätkus kõik "vanas" rütmis.

Sinu olemasolu muutub iga sammuga aina reaalsemaks. Täiteks käisid sinu emme ja issi esimest korda ämmaemanda vastuvõtul grupiloengut kuulamas. Otseloomulikult oli sinu emme seal teiste algrasedate seltskonnas ainus, kes pidi vahepeal mitu vetsupeatust tegema, aga ma ei kurda. Väga. Saaks kindlasti hullemgi olla ja tore, et sa sellist asja korraldad seltskonnas, kus sinu tulekust nagunii juba teatakse ja mitte näiteks emme töö juures.

Me vaatasime täna sinu issiga beebi arengu teemalist dokumentaalfilmi ja saime natuke targemaks. Lisaks loodame me väga, et sa kuulud selle 50% sisse, kes elusalt sünnivad. Sa oled siiani ju nii tubli võitleja olnud sinu emme kiire kevade kiuste.

Ootame armastusega!

Kiri kahele triibule 1

Alates tänasest hakkan ma avaldama tagant järgi minu enda jaoks väga märgilisi postitusi. Ehk on kellelgi veel huvitav.

----------

Ma olin täna öösel nii ärevil, et ei jäänud tükk aega magama. Mis teha, kui järsku on nii põnev lihtsalt plastikjoogitopsi pissimise tõttu!?

Eile nimelt oli meie jaoks väga eriline päev. Pärast hullumeelset kuud ei olnud mul ikka veel päevad hakanud ja käes oli rekordpikk tsükkel. Samas võis ju arvata, et kogu selle hullumeelsuse keskel ja olles alles märtsis pillid ära jätnud, et mu keha kohaneb stressi ja hormonaalse muutusega.

Lisaks arvasime me, olleks kuulnud teiste kogemusi ning toetudes enda omadele, et sinu tulekuni võib kuluda aastaid. Nüüd aga otsustasin siiski hommikul ärgates ära teha kodus vedelenud rasedustesti ja esimest korda elus näitas see mitte ühte, vaid kahte triipu. Meie Triibu!

Unesegasena ei tulnud mul pähe ühtegi huvitavat viisi, kuidas seda sinu tulevasele issile öelda. Nii et kui ta küsis, millal me vastuse teada saame, ütlesin vaid midagi sellist, et me vist juba teame. Sest pissipulga ekraanilt paistsid kaks selget ja rasvast triipu. Midagi, mida pole kunagi varem juhtunud, aga see-eest on mul testides alati hästi läinud ja ka rasedustestid on mulle just selliseid tulemusi näidanud, nagu ma olen tahtnud.

Me sinu isaga olime juba nalja viluks mänginud mängu, mis su nimeks võiks saada. See ei olnud üldse lihtne. Me veetsime suurema enamuse seitsmekäigulisest õhtusöögist nimesid edasi-tagasi loopides ja väga paljud kas lihtsalt ei meeldi meist ühele või teisele või kõlavad kas eesti, rootsi või inglise keeles imelikult või tähendavad midagi imelikku või oleksid rasked kirjutada jne. Aga me ei oodanud, et meil nimesid nii varsti vaja võiks minna.

Kuna ma pidin sel hommikul nagunii kodus tööd tegema ja kapis vedeles üks test veel, siis pissisin sinna peale ka. Ja jälle tulid kaks triipu. Aga nüüd ma ei usaldanud neid enam, sest järsku märkasin kuupäeva, mille kohaselt olid testid hiljuti aegunud. Samas internet ütles, et vanad testid valetavad väga harva positiivse suunas. Sinu issi aga üritas ka mind kahe jalaga maa peal hoida ja seletada, et igasuguseid asju võib juhtuda ja testid võivad valetada.

Seega sinu emme ostis veel ühe testi ja selgus, et tänapäeva testid on juba väga targad. Sellel oli digitaalne ekraan ja karmid juhised seda täpselt teatud maani ja täpselt 20 sekundit pissi sees hoida. Lisaks lubas see ennustada, kui kaua sa juba minu kõhus olnud oled. Minu kõhus. Minu Triibu! Nii sürreaalne. Ja see test kinnitas, et juba vähemalt kolm nädalat olen ma kellegi maja. Me sinu issiga ei tea, kas me veel päris valmis oleme sinu tulekuks, aga tea, et sa oled väga oodatud.

Eesti ja e-riik - nalja teete või?

E-riik vast tähendab igaühe jaoks natukene erinevaid asju, aga minu jaoks tähendab see seda, et enamikku vähemalt riiklikke asju saab ajada mugavalt digikanalite kaudu. Esimeses järjekorras näiteks võiks ligi pääseda erinevatele andmetele enda kohta ning vajadusel ka vajalikke taotlusi esitada. Süsteemid peaksid omavahel suhtlema, nii et inimene ei pea aina uuesti sama infot riigile andma. Minu hiljutine kogemus aga oli kõike muud kui seda.

Nimelt hakkasid mu isikut tõendavad dokumendid kehtivust kaotama ja, elades ise teises riigis, tundus kõige mõistlikum esitada taotlus uuteks digitaalsel kujul ning püüda puhkuse ajal dokumendid ka kätte saada.

Kõigepealt sain PPA lehte päris mitu korda risti-põiki läbi kammida, et välja selgitada, mida ma täpselt tegema pean, sest mingil kummalisel põhjusel on võimalik ID-kaarti taotleda läbi nende e-teeninduse, aga kui tahta passi ka, siis tuleb ikkagi kas läbi posti, näost näkku või e-maili teel suhelda. Kuskil aga polnud selgelt kirjas, kuhu ma siis neile e-maili saatma peaksin. Töötades ise digiturunduse spetsialistina, usun, et minu veebis navigeerimisoskused on üsna tasemel. Lõpuks lihtsalt oletasin.

Olles valmistanud ette kõik nõutud dokumendid, saatsin need ka ära ja jäin tagasisidet ootama. Kui 3-4 päeva oli möödas, proovisin neile helistada, sest ikka veel oli vaikus. Ma ei tea, miks nad ei suuda kogu protsessi lihtsalt automatiseerida, aga see selleks. Telefonikõne andis küll veidi rohkem vastuseid, aga pidin edasi ootama.

Kui möödas oli rohkem kui nädal, sain lõpuks vastuse kelleltki sealselt töötajalt, kes nüüd soovis ühest dokumendist uut koopiat ja digiallkirja. Olin enne küll väga hoolikalt näpuga järge ajanud nõudmiste osas, aga no olgu peale. Täitsin paberi uuesti ära, digiallkirjastasin ja lootsin, et asjad sobivad seekord ilma füüsilise allkirjata paremini. Õnneks sobisidki.

Edasi läks natukene paremini. Juba kahe päeva pärast oli pass valmis, aga kuna soovitati mõlema valmimine ära oodata enne järgiminemist, siis muudkui kontrollisin oma emaili. Möödus veel nädal ja mu mailboxis oli jätkuvalt vaikus. Minul aga hakkas aeg otsa saama ja seega läksin nende esindusse kohale, et kas või pass kätte saada.

Pass oligi täiesti olemas. Sain seda isegi käes hoida ja teeninduse tädi möönis ka, et kummaline, et ID-kaarti veel ei ole. Ta kontrollis oma andmebaasist ja nägi, et teine on trükitud, aga mitte veel kohal, aga ei saavat midagi teha, et asju enam kiirendada. Ta soovitas vaid järgmisel hommikul neile helistada ja uurida, kas see on jõudnud, aga ütles ka, et oleksin kõik dokumendid kiiremini saanud, kui oleksin nende kontorisse taotlema läinud. No muidugi on korralikus e-riigis kiirem minna kaks korda kuhugi kontorisse ja oodata järjekorras, kui et digitaalselt tellimus ära esitada! Hakkas jaburaks kiskuma.

Siis aga tuli kõige suurem löök. Tädi avastas, et ta ei saagi mulle mu passi kätte anda, sest mul oli kaasas ainult vana ID-kaart (pluss kaks teist isikut tõendavat dokumenti) ja käskis järgmine kord korralikumalt lugeda kättesaamise emaili. Emaili, mis oli tulnud nii hilja, et ma poleks nagunii midagi muuta saanud, sest mu pass oli Rootsis ja mina Eestis. Kes siis Euroopa-siseselt passiga reisib!? Niisiis, pidin passi tagasi andma ja ID-kaarti ka ei olnud. Ma olin väga lähedal vihapisaratele, aga sain sealt vähemalt avalduse, mille alusel saadetakse dokumendid ühel hetkel Rootsi Eesti saatkonda. Muidugi pidin sinna taas lisama kõik samad andmed, mida neile just korduvalt esitanud olin. See aga ei seganud neid mulle järgmisel päeval, reedel, pärast tööpäeva lõppu kirjutamast, et mu ID-kaart on nüüd Tallinna esindusse jõudnud. Mind aga ootas pühapäeval tagasilend. Seega minu varased pingutused dokumendid ära vahetada pole siiani mingit vilja kandnud.

Urr. Urrrr. Urrrrrrgh!

Kaks nädalat

Kaks nädalat võib tunduda kuradima pikk aeg. Või vaid kui hetk, kui sul on:

Kaks nädalat, et pidada maha kolm tõsist workshopi kolmes riigis ja enne nendeks ka tõsiselt valmistuda.
Kaks nädalat, et võõrustada kolme gruppi ööseks jäävaid külalisi.
Kaks nädalat, et pakkida, kolida ja lahti pakkida.

Ja muidugi on need juhtumisi samad kaks nädalat, mis tänasest jooksma hakkasid.


Wish me luck.

Pariis - ja siis?

Ma olen pikale mõelnud, et kuna ma veel Pariisis käinud ei ole, siis enne ei lähe ka, kui saan minna õige kaaslasega. Igasugune sõber või peika ei sobinuks. Tegu on ju siiski üheks maailma romantilisemaks peetava linnaga ja siis võiks ju juba täie rinnaga seda nautida. Seega olen reisi muudkui edasi lükanud ja kaasa kutsujatele Ei öelnud. Aga mitte enam.

Meil sai elukaaslasega veebruaris täis kaks aastat kohtumisest ja kuigi tema ei ole eriline kingiinimene, siis mina olen mitme eest ja ostsin talle üllatusena meile lennupiletid Pariisi. See sobis ka minusugusele laiskvorstile, sest ma ei pidanud kingituse leidmiseks ega kättesaamiseks isegi voodist lahkuma.

Igatahes, nüüd on värskelt seljataga meie pikk Pariisi nädalavahetus, kuigi tagantjärele mõeldes oleksin võinud sellise Pariisiskäigu ette võtta kellega iganes.

Lendasime reede õhtul pärast tööd kohale. Kell oli maandudes juba nii mitu, et vedasime vaid kotid hotelli, mis omakorda oli põhjuseks, miks romantikast eriti asja ei saanud, aga see-eest sai täiega palju tehtud ja nähtud. Olime tavapäraselt jahtinud head hinna ja kvaliteedi suhet ning nüüd maandusime kogemata üsna hostelilikus uberikus, kus üheinimesevoodid krigisesid ja veeresid ratastel ning läbi seina kuulis sedagi, kui keegi kraanikaussi rögistas. Tuba ise oli pisike ja pime, vaatega 2-ruutmeetrisele sisehoovile, aga meid see kõik väga ei morjendanud. Kurjaks sain vaid siis, kui keegi koristaja viskas ära mu hoolikalt puhtaks loputatud taaskasutatava reisišampooni pudeli, aga jättis puutumata näiteks tühja veepudeli. Mida loogikat!?

Igatahes, sel esimesel õhtul käisime vaid Eiffeli torni nuusutamas ning sattusime peale täistunnile, mil terve torn sädelema hakkab. Seejärel lasime end pügada mingis turistilõks-restoranis, kus snäkivaagna pähe toodi meile mõned juustu- ja vorstitükid ning visati kaunistuseks juurde mõned avamata hotellihommikusöögilikud võipakid.

Omamoodi huvitav kogemus oli, kui kelner küsis lauanaabritelt, kas nad plaanivad jootrahaks jätta 15 või 20 protsenti. Me siis kohe googeldasime kombeid ning kui jõudis kätte meie kord maksta, siis küsisime, et mis juba seaduse järgi arvele lisatud teenindustasust sai? Ja esimest korda saime näha, kuidas kelner võtab taskust värske palgalipiku, et näidata, kui niru palk tal on. Eesti mõistes oli see muidugi üle keskmise, aga veidi kahju meil temast hakkas, nii et päris ilma teda ka ei jätnud.

Teine päev oli hästi tegus. Alustasime kohe Eiffeli torni vallutamisega ning marssisime teise korruseni trepist ehk siis ligi 700 sammu, mis ei lase end veel unustada. Aga vaade oli tõesti äge ja hea oli reisi alguses kohe linnast ülevaade saada ning siis tornist näpuga näidata, mida lähemalt näha tahame.

Järgnes pannkoogilõuna Seine'i kaldal jalgu kõigutades ning kuna tahtsime soojast ja päikeselisest ilmast igaks juhuks viimast võtta, siis käisime ka jõekruiisil. Tagasitulles tegime teoks veel ühe mu pikaajalisema soovi ehk siis lasime endast karikatuuri maalida. Valisime üsna hoolikalt kunstnikku, aga lõpuks tundus ikka, et saime mõnusalt pügada, sest ta võttis seda portreemaalimist ikka üsna loominguliselt ja ma ei tea, kes sealt paberilt vastu vaatab.

Pärast väikest hotellipeatust, tahtsin kirja saada vähemalt teisegi turistiatraktsiooni selleks päevaks, sest kuidagimoodi oli Eiffel siiani ainuke. Seega suundusime mäe otsa Montmartre'i rajooni ühte Pariisi uhkemat usuehitist, Sacre Coeur'i vaatama ja avastasime end vist Pariisi kõige nunnumast linnaosast.

Leidsime ka ühe armsa restorani ning andsin järele ahvatlusele toorest liha testida. Olin kunagi sõbrannalt ühe ampsu saanud ja see tundus täitsa tore. Kus siis veel terve portsu boef tartare'iga maadelda kui mitte Prantsusmaal!?

Õhtusöögi vahepeal googeldasime möödaminnes, et huvitav, kuskandis Moulin Rouge asub, sest seda oleksin ka vähemalt väljastki näha tahtnud ja selgus, et olime 10-minutilise jalutuskõigu kaugusel. Ideaalne ajastus oli, sest tõenäoliselt eraldi tagasi samasse kanti kolme päeva jooksul tulla ei õnnestunuks. Nüüd aga nägime ära. On sest nägemisest mõned selfied'ki.

Kuna alles Pariisis kohapeal olles avastasime, et samal nädalavahetusel leiab aset Pariisi maraton sealsamas kesklinnas, siis lisaks ilmale, planeerisime tegevuskava ka veidi selle järgi. Kindluse mõttes sai niisiis veel esimesel õhtul ette võetud ka vaateratta sõit, mida ma kindlasti teha tahtsin, sest olin lugenud, et see hooaeg võib kuulsale rattale jäädagi viimaseks. Kui just uusi tegijaid-vedajaid peale ei kasva. Ja jälle vedas, sest nende paari sõiduminuti jooksul lõi Eiffel taas taustal särama kui peenem tordiküünal.

Teine päev polnud üldse kehvem. Kui valutavad lihased ja luud välja arvata. Kuradi vanus! Taas paistis päike ning ilm oli ka statistiliselt ülisoe. Seega sain näkku jume ja kohati T-särgi väel ringi lipata. Plaanis oli tõsine matkapäev, nii et käisime vaatasime üle kõik ülejäänud kesklinna meelepärased kaunisasjandused. Kohati oli surm silme ees, sest kuidagimoodi ei jäänud meile mitme tunni vältel ette vähimatki toidupoodi, kust vett lisaks osta, aga lõpuks Google aitas. Lisaks veele saime veel mahla, kuivatatud sinki ja haisvat juustu ning pidasime taas jõe kaldal Louvre'i ja hiiglasliku Britney postri vastas piknikku. Nii mõnus oli. Mu lemmikosa Pariisist vist oligi päike ja jõe kallal jalgade kõlgutamine, mis minu puhul hõlmas ka Eurosentide ümberpööramist ja puuduolevaga oma kolleksiooni täiendamist. Ja siis mu kolleeg ütles sel nädalal, et ma ei kvalifitseeru nohikuks.

Anyway, pärast lõunat käisime vaatasime üle ka kuulsa Notre Dame'i katedraali, mis on päris elus muljet avaldavam kui piltidel. Lisaks sain veel paar soovi nimekirjast mahakriipsutatud, kui leidsin lõunaks austrid - ei midagi erilist, seejärel poekese, mis müüs gelatot lillekujulisena ja koos makroonidega ning kuidagi kümne minutiga omale elu esimese päris nahktagi. Hind tegi natuke haiget, aga kui see nüüd päriselt ka kauem vastu peab kui kunstnahksed, siis ma ei nuta. Lisaks leidis see ka kohe kasutust, mis on alati minu emme tingimus uutele asjadele.

Istusime veel veidi ühes kuulsamas pargis ning siis leidsin mailboxist ülemuselt vihje, kust head šokolaadi otsida. Me siis lisasime veel mõned sammud oma päevanormile.

Viimane õhtu möödus hotellis tukkudes, sest me olime surmväsinud, väga selgelt kohalikele suunatud pitsakohta väisates ning Eiffelile head aega öeldes. Elasime me ju üsna torni lähedal, nii et polnud suurem vaev end ma ei tea, mitmendat korda kohale vedada, möödaminnes muidu üsna vastuolulise mulje jätnud kohvikust maailma parimat kuuma šokolaadi kaasa krabades ja siis juba kolmandat korda puhta vedamisena tornisära imetledes ning Eiffelisuveniiride müüjaid öös ignoreerides.

Veel oli jäänud üks üsna pikk päev. Kuid seekord sadas vihma. Õnneks olime sellega arvestanud ja jätnud meelega Louvre'i külastamise sellele päevale. Olime küll kuivas, kuid kolmas päev tõsist trampimist jutti tappis mu üsna ruttu ära. Lisaks tekkis päris kiirelt kunsti üleküllastumus. Ma saan ju mõistusega aru, et iga skluptuur on võtnud meeletu aja, aga lõpuks sulavad need mu peas kokku ikka lihtsalt lõputuks valgete kujude mereks. Huvitavam oli uurida peendetaile siin ja seal ning seda, kui oskuslikult meistrid erinevaid materjale kohelnud on. Mona Lisa aga jättis külmaks. Ning kõikjale me kindlasti ei jõudnudki selles lõputus kunstilabürindis.

Muuseumist väljudes ootas meid juba korralik sadu, aga õnneks leidsime varju ühes üsna viisakas restoranis. Ja see on minu suust juba tõsine kiitus, sest hea söögi ja teeninduse leidmine oli Pariisis ka Tripadvisoriga täielik bingo loto. Ajasin veel veidi toorest liha endale sisse, aga seekord lõpuni süüa ei suutnud enam. Mind over matter töötab vaid mingi punktini ja lõputult ei suuda end veenda, et see on ju vaid kui lihasushi. Vähemalt sai ka üks creme brule ära söödud viimaks.

Pärast sööki jalutasime veel kangelaslikult vihmas mööda Champs-Elysee'd Triumfikaareni ja siis juba kiirustasime koju kasside juurde, kes mind öösel pooleks sõtkuda ja lakkuda üritasid.

Kokkuvõtteks, oli tore, aga punkt punktilt oleks raske kaitsta seda linna paljude teiste huvitavamate ja sõbralikumate kohtade ees.

Hea karma või mis?

Ma olen tavaliselt see tüüp, kellega igasugused veidrad asjad ja õnnetused juhtuvad. Olles nüüd, kodu ostmas ja vana müümas ja teades, et turg on üle aastate esimest korda kõvasti kukkunud ning lisaks täpselt meie müügiajaks seadused karmistumas, olin ekstra närvis. Alles ma ju sain selle korteri omanikuks ja nüüd isegi maaklerid hoiatasid, et äkki ikka ootaks müügiga, kuni uute seadustega kohanetakse. Igal juhul oli korralik oht, et peame müüma tunduvalt alla ostuhinna ja kuigi enda meelest saime ka uue kodu üsna hea hinnaga, siis tunne oli, et kõik mu viimaste aastate säästud lähevad vastu taevast.

Peamisel avatud uste päeval läksime juba varakult kodust ära kohalikku kaubanduskeskusesse. Suutsin seal kokku osta mitu rasket klaaspurki, mida terve päeva kaasa tarida. Sealsamas kukkus kuidagi maha ja puruks ka mingi klaasehe. Oleksin võinud selle vargsi tagasi panna, aga otsustasin üles tunnistada, et vist läksin sellele vastu kuidagi ja ei pidanudki seda kinni maksma. Lisaks näitasin neile ette veel mingit kahjustatud kaupa ning tõmbasin ühe teise müüja tähelepanu tema ripakile jäänud poevõtmetele. Pisiasjad, aga tundus olevat õige mitte lihtsalt ingoreerida neid.

Kui me lõpuks koju tagasi saabusime, selgus, et olenemata ühtlaselt hallist ilmast oli kõige kriitilisemal ajal ka päike välja tulnud ja lisaks lausa 15 seltskonda me kodu vaatamas käinud. See oli üsna julgustav, kuigi me veel ju ei teadnud, kas ka keegi pakkumise teeb.

Järgmisel päeval suutsin esmakordselt unustada oma mobiili koju, mis oligi vist hea, sest pakkumised hakkasid tulema. Esimesed olid muidugi madalad - alghinna lähedal, kuigi alghinda ega allapoole ei püütudki pakkuda. Ma oleksin vist lihtsalt närvitsenud, aga õnneks oli tööl ka päris kiire päev.

Pärastlõunaks olid pakkumised jõudnud sinnamaani, millega juba leppida võinuks, kuigi veel oli meie ostuhinnani ruumi. Samas maakler hoiatas, et esimesed on juba loobunud ja tundub, et enam hind eriti ei tõuse.

Õhtupoolikul oli veel teine avatud uste sessioon ja üks ostuhuvilistest tuli juba teist korda seda vaatama. Nüüd koos mõõdulindiga. See oli väga julgustav. Olime juba valmis müüma, aga siis tuli pooleteiste tunni sees veel kolm 50000 kroonist pakkumist järjest. Muide, sõnumihääl tekitab minus ka nädalaid hiljem imeliku tunde, nagu tulnuks pakkumine. Meile tundus see uskumatu, sest olime järsku ületanud oma ostuhinna ja eesmärgi. Praegustes turutingimuses tundus lausa, et see hind on võimatu ja eriti nähes, et teine üsna sarnane korter, mis meie piirkonnas samal ajal müügis oli, seisis ikka 3 miljoni juures - meie oma oli tõusnud 3,5ni. Õnneasi või karma?

Järgmisel päeval müüsimegi ühele teisele meievanusele paarile 3500000 oma kalli kodu. Ning selles õnnes tundus õige oma head vedamist jagad ning toetasin Rohinga põgenikele ajutiste majade ehitamist. Las raha läheb ringlusesse. Ja ka kodud.