Kuidas alustada rasedana päeva?

Eks ikka trepist alla kukkumisega!

Ah, ärge nüüd liigselt ka ehmatage. Haiget said vaid hüppeliiges, üks sõrmeküüs ja ego ning viimase haavu lakkusin tööasjade pärast juba niigi. On lausa võimalik, et just selle tõttu kogu see jabur kukkumine juhtuski. Pea oli pulki täis. Igatahes, ei jõudnud ma oma kodumajast väljagi, kui suutsin õigest trepiastmest mööda astuda ja süldina põrandale oma jala peale maanduda. Kukkusin küll vaid kaks astet ja ehmatus oli paras. Ka esimesed sammud seejärel olid üsna ebameeldivad ja ka ülejäänud täna pole otseselt nauditavad olnud, aga meiega on kõik korras. Beebi on aktiivne ja esimest korda tunnen teda ka ülevalpool naba lööke harjutamas. Oli igati õnnelik õnnetus, aga tahtsin lihtsalt ajaloo huvides siia ka jäädvustada, kui koba ma olen.

Esimest korda õnnelikult paks

Täna oli selline päev, milmu ilus mantel keeldus esmakordselt eest kinni minemast. No tegelikult ta võis keelduda juba nädala eest, aga ma kannan oma erinevaid jopelisi vaheldumisi ja seega ei tea. Igatahes, see oli huvitav kogemus. Elus esimest korda vist ma ei põe selle pärast. Või vähemalt mitte kaalu pärast. Väike mure on vaid, et mida ma edaspidi kannan ja et talv on tulemas, aga kuna ma suutsin endale netist talvejope pähe nagunii õhukese tellida, siis esialgu vähemalt muret ei ole. Lihtsalt mu tavapärast vaheldust riietumisel ka kauaks enam mitte.

See-eest aga hoolitseb kõhubeebi muud laadi vahelduse eest. Näiteks vahelduvad kõhukrambid kõrvetistega või kõrvetised taas tunda andva sabavaluga. Samas ma veel ei näe põhjust kurta. Pigem on ebameeldiv hetkel punni löönud suur kõht, sest käimine on ka hetkel ebamugav ja ma ei saagi aru, kas see on söögist või millestki muust tingitud. Eile olin igatahes täielik õhupall. Ja kui siis Eros mu kõhule lebotama heitis, sai ta karistuseks seestpoolt peksa.

Muidu aga tulevad tegusad ajad. Plaanime minna hullumeelsele shoppinguretkele 500 kilomeetri kaugusele, valmistume kõhufotoshoodiks. Ees ootab Lemmiku vennatütre sünnipäev ja sellega seoses paar käiku ning ka teise sünnipäev ei ole enam mägede taga. Lisaks lubas Laura varsti külla tulla, nii et ma ei imesta, kui septembrist märkamatult oktoober või isegi november saab.

Me siin arutleme veel perekonnanime võimaluste üle ning püüame viisakaks jääda meei beebipesa tegijaga, kuigi tegijaks on teda hetkel palju nimetada. Pigem lubajaks ja see ajab mind nii närvi, et tahaksin väga lasta ta peal käiku kogu rasedaraevu. Tema õnneks võttis Lemmik suhtlemise hetkel üle.

Üks huvitav aeg

Rasedus on ikka üks huvitav aeg. Iseenesest ei olegi väga hull, et saan enamiku tundemärke om nahal ära proovida - eriti, kuna see toimub kergendatud kujul, just nagu vaktsineerimise järel võid kogeda vastava haiguse sümptomeid aga palju kergemalt.

Nüüdseks juba nädal aega ei ole mu saba valutanud. Ise ka hästi ei usu pärast mitut kuud igapäevast piina. Mis siis nüüd muutus? Ma juba valmistusin sellega raseduse lõpuni elama. Viimastel päevadel aga on mingid uued nähtused. Esiteks on kõht punni läinud. No kohe nii, et nabast on väike auk järel ja võtsin rõnga igaks juhuks ära. Teiseks, sain teada, misasjad on kõrvetised. See on midagi sarnast tundega, kui oled mõne karmima shoti alla kummutanud ja koge söögitoru põleb hetkeks. Ainult, et kõrvetised püsivad kauem. Eks näis, kui suurt rolli need mu elus nüüd mängima hakkavad.

Muidu aga on elu üsna lill. Oleme siin varunud jupiti päris korraliku koguse erinevaid beebiriideid ja Triibu ise paistab ilusasti kasvavat. Sel nädalal sündis talle ka väike sõbranna, nii et kui Triibu sünnib, siis juba heasse seltskonda. Naljakas mõelda, kuidas neli kuud vanusevahet võib olla ühtemoodi ülipikk ja -lühike aeg. Hetkel on see ju tema seisukohast tervelt pool teed. Pikemas perspektiivis aga saavad need lapsed eakaaslased olema. Ega palju lähemal nad vanuseliselt olla ei saakski.

Riietega seoses veel, kas kellelgi on häid soovitusi talvepoisile? Mida ja kui palju alguses varuda võiksime, et ükski asi seepärast ära jääma ei peaks, et kogu riietevaru on korraga pesus või siis pole temperatuurile vastavaid esemeid?

Kirjad Kahele Triibule 10

Tere, mu kallis!

Meil on siin taas natuke eriline nädal olnud. Lisaks sellele, et aeg-ajalt tunnen ma läbi kõhu ühte kõvemat eset, mis kohta vahetab - sinu pea äkki? - siis nägime su issiga ka esmakordselt sinu liigutusi läbi kõhu. Sinu issi tundis ka eile sinu konkreetsemaid lööke. Lõpuks ilma kahtlusteta olid see sina.

Siis, kui me sind läbi kõhu kombata proovime, ärkad sa üles ja lööd vastu. Mis on tore, sest meile meeldib sinuga suhelda. Ma loodan, et me ka su olemist liiga ebamugavaks pole teinud.

Mõni päev oled sa aktiivsem kui teine ja ma veel ei tea, mis seda põhjustab. Loodan lihtsalt, et suurem aktiivsus on hea märk sinu ilusti kasvamisest ja arenemisest. Nüüdeks peaksid sa olema umbes melonisuurune. Ma arvan, et see on tõsi pikkupidi, aga sama ümar sa küll olla ei saa. Muidu oleksin mina ka veel tunduvalt ümaram.

Muidu aga on kõik üsna hästi. Aeg-ajalt saan mõne minuti õhku ahmida, sest kõht krambitab, aga see pole nüüd miskit üleelamatut ja sa oled seda kohe kindasti väärt!

Nagu tellimise peale

Selgus, et Triibu on ajastanud enda tõenäolise sünnipäeva oma issi nimepäevale. Ei, temast ei saa Issi Juunior. Aga naljakas ikka.

Aga ma ei oska ju

Ma siin aeg-ajalt ikka leian end imestamas oma uue olukorra üle. Endal on üle poole rasedusest seljataga ja siiani ma ei saa hästi aru, kuidas see võimalik on, et ma enda sees teist inimest kasvatan ja et ühel hetkel tuleb ta sealt ka välja. Ma ei oska ju. Ma ei oska süüagi teha. Mis siis veel lapse valmis meisterdamisest rääkida! Ja ometi ta kasvab ja annab endast aina rohkem märku meile.

Kohati tahaks teda väga kiusata, et ta veel rohkem suhtleks meiega, aga nii ei ole vist ilus või on see okei, kui ma ainult enda last kiusan? Mis te arvate?

Ja kui minust saab ema, siis kas ma pean ise ka kuidagi rohkem täiskasvanuks saama? Vastutustundlikumaks? Tõsisemaks? Pedantsemaks? Ma tegelikult arvan, et vastutustundega mul probleeme ei ole, aga koristamine on ikka nõrkadele. Eks näis, kuidas meil beebit kassikarvade ja muu sodi eest kaitsta õnnestub. Ja kas me oskame tema märguandeid õigesti lugeda. Kas tal saab olema meiega sarnane iseloom ja eelistused või on ta hoopis omamoodi. See kõik on nii põnev.

Täna selgus, et ka mu kolleeg ootab poega. Seega on poisse oodata 17, 19. ja 21. jaanuaril või natuke enne või pärast seda. Põnev :)

Ma hakkan vist hulluks minema

Meil on veel vähemalt neli kuud aega Triibu tulekuni ja juba ma sügelen hullult riidest mähkmete tellimise järgi. Neid on nii palju erinevaid ja ilusaid ning täna leidsin ühe eriti hea veebilehe. Muidugi, ma ei saa siiani päris hästi aru, kui bränditruu ma peaksin olema, et mähkmeosad omavahel hästi kokku sobiks ja samuti ei ole ma veel otsustanud, mis tüüpi mähkmed mulle kõige rohkem meeldivad. Tahaks proovida nii taskumähkmeid kui ka kaheosalisi ja kõik ühes variante. Igasuguse voltimise jätaks siiski kõrvale. Aga... aga.

Ma arvan, et ma ostan igat tüüpi natukene ja võimalusel ka erinevatelt firmadelt. Taskumähkmed on vist lapsele kõige meeldivamad, aga endale tunduva kõige ebameeldivamad. Muudkui liida ja lahuta ja solberda sõna otseses mõttes sita sees. Kõik ühes tunduvad kõige mugavamad, aga kas ka kõige vastupidavamad!? Mõlemat tüüpi peab aga täiskoosseisus pesema ja seega kulub neid palju.

Kaks ühes variante on vähem, kuid need tunduvad kõige mõistlikumad. Pääseks vahel välimise osa pesukordadest ja asi see siis ei ole sisusid hunnikus osta. Lisaks ei ole mingit erilist toppimist. Äärmisel juhul on vaid kinnitused nurkades, aga see osa jääb mulle veel segaseks.

Lisaks olen välja mõelnud, et krüpsudega variante ma ei taha. Ma kahtlustan, et neid õpib laps üsna ruttu avama. Lisaks on oht, et need jäävad muude asjade külge kinni, korjavad enda külge kassikarvu ja on üsna ruttu kasutuskõlbmatud. Samas trukkide kinnitamine on veidi keerulisem ja pole ju garantiisid, et needki kinni püsivad. Mingil hetkel igatahes hakkan tellima ja eks me siis näeme, mis ja kuidas sobib meile kõige paremini.

Triibu ise aga paistab olevat hea ja aktiivne beebi. Üritas enne arvutit kõhu pealt minema peksta, aga nüüdseks on alla andnud või jäi lihtsalt tuttu. Räägin kõigile küsijatele, et ta on hea laps ja kuigi võitlen taas aeg-ajalt krampidega, siis selles oleks vist ebaaus teda süüdistada või mis!?

Vahel tahaks tuge

Ma arvatavasti olen kirjutanud ka, et Rootsis ei näe rasedana arste üldse, kui just konkreetset vajadust ei ole. Ka ämmaemandaga olen siiani kohtunud korra, aga pole hullu. Juba kuu aja pärast näeme. Siis, kui kuus kuud täis hakkab saama. Kõik teised imestavad, aga siin tundub see normaalne olevat. Olin ka juba leppinud, sest midagi mul ju viga ei ole olnud ja mis see viimane kuu siis oodata ära ei ole. Kolm kuud on ju juba oodatud. Aga siis...

Laupäeval sain paraja ehmatuse osaliseks. Mõistusega sain siiski aru, et riskid on väikesed, ent pisarad hakkasid kontrollimatult voolama ja ma olin nii mures. Nimelt hoidsime reedel Lemmiku vennalapsi ja laupäeval alles selgus, et üks neist on just tuulerõugetest paranemas. Tuulerõugetest!!! Ja keegi ei pidanud vajalikuks meid sellest eelnevalt isegi informeerida. Mina aga olin just lugenud oma rasedusäppist artiklit tuulerõugete kohta.

Hakkasime siis matemaatikat tegema. Me olime seda last hoidnud ka umbes täpselt siis, kui tema nakatumine juhtuda võis. Lisaks käisid vahepeal külas teised selle pere liikmed ja nüüd veetsime pika õhtu koos ja see väike nunnu käis mind korduvalt kallistamas ja kõhtu patsutamas. Samas oli ta juba taas koolikõlbulikuks tunnistatud ja kui ma sel esimesel kohtumisel oleksin nakatunud, siis oleks peiteaeg juba läbi olnud. Sellegipoolest, mu äpp oli hoiatanud, et kui olen veetnud kas või 15 minutit ühes ruumis nakatunuga, siis peaksin end testima ja ei tohiks sümptomeid ära oodata.

Igatahes, laupäeval palusin Lemmikul helistada arstide nõuandeliinile. Nemad soovitasid aga oma ämmakaga kontakteeruda, mis tähendas, et pidin esmaspäevani ootama. Eile asusin googeldama oma ämmaka kontaktandmeid ja lugesin, kuidas ämmakas peaks olema tervel sel teekonnal rasedale tugiisikuks ja usaldusaluseks. Seda kummalisem oli, et mitte kusagilt ei ole võimalik leida tema telefoninumbritki. Täna selgus veel, et ainus telefoninumber, mille nende kodukalt leidsin, suunas mind automaatvastajale, mis omakorda lubas, et nad helistavad tagasi mulle juba viie tunni pärast. Ja seda nad tõesti tegid ka. Ainult, et mina sain kõne hoopis ühest teisest kliinikust ja mulle helistanud naisterahvas oli küll väga abivalmis, aga sai minu eest vaid minu enda ämmakaga ühendust võtta.

Õnneks helistas mu ämmakas mulle üsna ruttu tagasi, aga olekski vist olnud liiga palju tahetud, et ta ühe kohtumise järel mäletaks minuga inglise keeles rääkida. Muus osas aga oli ta ka marurahulik. Kui esimene telefonitädi rääkis testimise võimalusest, siis mu enda ämmakas ütles, et kui ma olen läbi põdenud tuulerõuged varem, siis ohtu ei ole (pole just tõsi) ja kui ma ei ole, siis tõenäoliselt nakatusin juba. No tore teada. Ja kõige toredam asi, et minu ihuämmakas helistas mulle salastatud numbrilt.

See kõik paneb mind tõsiselt kulme kergitama, kui mu eestlastest kaasteelised kurdavad Facebookis, et nad pole juba kuu aega oma arsti näinud või julges too kaheks nädalaks keset suve puhkusele minna. Mina loodan lihtsalt, et mu rasedus kulgeb õnnelikult ja ma abi ei vaja, sest ma ei julge küll enam nende abile loota. Mismoodi, kui ma ei saa ämmakaga ühendustki võtta!? Õnneks lõpupoole peaks neid kohtumisi päris tihedalt olema. Vaatame, kas siis usaldatakse mulle ka telefoninumber või vähemalt emaili aadresski. Samas nädal veel ja siis nad soovitavad nagunii juba sünnitushaiglaga kontakteeruda probleemide korral.

Aga ving läbi. Kergem veel ei saanud, aga ma olen veidi vähem mures ja keskendun ka praegu rünnanud külmetusega võitlemisele.

Kirjad Kahele Triibule 9

Tere, mu kallis!

Sa oled nüüd juba kakskümmend nädalat mu kõhus olnud. Nii kummaline! See tähendab, et keegi on nii kaua päriselt minu sees elanud ja kasvanud ja see tähendab ka, et nüüdseks on pool rasedust seljataga.

Ma ei saa öelda, et see päris lennates möödunud oleks, sest ma olen siin üsna hoolega päevi ja nädalaid lugenud. Samas pärast kolme kuu täitumist tundub tõesti, et aeg läheb kiiremini. Sina muudkui kasvad ja nüüd on see teistele ka üsna arusaadav. Meie aga muudkui ootame ja valmistume.

Mõlemad sinu vanaemad on saanud juba lasteasjade shoppamist nautida ja ega meiegi patust puhtad ei ole. Lisaks said sa eile endale juba teise vankri igasuguste lisadega. Su issi vist küüribki praegu seda kusagil. Igatahes, võib tunduda, et me oleme siin juba päris hulluks läinud, aga me ju ei tea veel, mis päriselt mugav on. Seega ootab sind ees üks uuem ja ilusam mudel ja teine, millel on selline üleviidava sangaga raam, mida me ammu jahtinud oleme. Täiesti võimalik aga, et ühel hetkel lisandub meie vankriparklasse veel midagi, sest huvitav oleks ju ka keerlevaid rattaid proovida ja ühel hetkel on ehk ka kergemat ja väiksemat käru vaja. Ja nii need lapsevanemad vaeseks jäävadki.

Nüüd sa vist alles hakkad tõsisemalt kasvama. Sündides kaalud sa ju arvatavasti kümme korda rohkem kui praegu, kuigi pikkusest on juba pool olemas. Ju sa üks kribu hetkel oled. Pikema banaani mõõtu tegelane. Samas liigutad sa selgelt rohkem kui mõni puuvili. Ja see on nii tore. Issile me ikka ei näita eriti midagi, aga meil kahekesi on mingi oma salakeel. Tundub, et sa suhtled kõige rohkem siis, kui sul on kitsas või vastupidi - hästi mugav. Kohati ma kaalungi siin su olemist kitsamaks muuta, sest eriti, kui ma ettepoole istudes nõjatun, hakkad sa märku andma, et halloooo. Kas ma unustasin su ära!?

Ei unustanud, kallis. Ei unustanud.

Beebihullus

Ma ei tea, mis nüüd siis toimub, aga mul on hea meel. Nimelt selgus eile, et ühed meie head sõbrad ootavad ka last ja ka poega ja kõige tipuks vaid paar päeva hiljem kui meie. Nii naljakas. Me plaanisime eile neile oma lapseootusest rääkida, aga nemad jõudsid ette. Vähemalt igati küpsete täiskasvanutena saime me hõisata, et meie tähtaeg on kaks päeva varem. Igatahes, super tore saab olema koos sellel teel käia :)

Muidu aga on meil täis saanud 19 nädalat. Peaaegu pool rasedusest. Ja selle nädalaga on meie lapseriiete varu kasvanud ühelt kingitud kostüümilt kahele suurele kotitäiele. Lisaks on ka minu ema beebihullus tabanud ja ta ostis ka hunniku asju kokku. Meie aga käisime täna järelturuga tutvumas, sest me oleme ammu arutanud ja jõudnud ühisele arusaamale, et me tahame järelturult lasteasju hankida. Kindlasti saab meil olema üks paras segu uutest ja kasutatud asjadest, aga turvavarustust valime väga hoolega ja ostame uuena. Riided jms aga võib vabalt meieni jõuda kellegi poolt juba paar kuud kasutatuna, säästes nii loodust ja meie raha.

Kõigepealt käisime täna kodu lähedal ühel ajutisel väljamüügil, mille naabrid olid korraldanud. Nüüd on hull isu oma kvartalis sama korraldada, sest siin on nii palju lapsi ja arvatavasti ka ülejäävaid asju. Ostsime sealt olematu raha eest üht-teist ning siis sain Antoni nõusse, et mõned päris kaltsukad üle vaadata. Ühte neist kiidavad kõik teadjamad eestlased ja saime sealt tõesti mõned asjad väga hea hinnaga. Näiteks viisaka soojakoti vankrisse 100 krooni eest samas, kui uute hinnad algavad tuhandest. Teiseks ostsime ühe lambavillase paksu kombeka, millega on ka vast vankris hea olla. Hind oli taas uuest kordades odavam. Ma tean, sest samasuguseid hoidsin just ka Kappahlis käes. Lisaks tulid koju veel nii mõnedki nunnud esemed ja teine ports veel ühest väkesest lastele pühendatud kaltsukast.

Täna oli nii aktiivne päev, et jõudsime ära tuua ka esimese tasuta beebipaki. Ma ootasin igasugust reklaamirämpsu ja seda oli muidugi ka, aga lisaks sellele saime terve paki mähkmeid, kaks pakki märgi salfakaid, kaks erinevat lutipudelit ja luti. Mulle väga meeldib, et saame nii erinevaid asju testida. Kunagi ju ei tea, mis meie Triibule sobima hakkab.

Nii tore on see beebiks valmistumine!

Tere, poja!

Täna oli meil taas kauaoodatud ultraheli. Seda viis läbi taas üks väga tore tädi, kes ütles, et sa oled ilus laps. Ta oli rahul kõigi sinu põhielementidega. Lisaks saime lõpuks kinnitust, et riskid geneetilisteks haigusteks on madalad.

Ultrahelisessiooni lõpus asus ta ka lõpuks vaatama, mis soost sa meil oled. Ja sa oled poiss! Meie poja!

Ausalt öeldes pean ma selle mõttega veel harjuma, kuigi sisetunne ütles juba ammu, et sa poiss oled. Viimasel ajal aga tundus mulle, et äkki sa oled hoopis tüdruk siiski. Ma olen pikalt ette kujutanud, mida ma väikese tütrega koos teeksin. Väike poeg aga... see on uus territoorium ka koos mu lapsehoidmise kogemustega. Ma ei ole end kunagi kujutanud ette poja emana. Kuidas see käib? Mina ju kasvasin üles tüdrukuna ja ilma õdede-vendadeta.

Suures plaanis oleksime me rahul olnud nii poja kui tütrega, aga tüdruku-uudisele oleksin ma vist tugevamalt reageerinud. Samas poisi või mehena saab sinu elu kindlasti lihtsam olema. Saad meie pikki geene nautida ja paremat palka. Lisaks oleme me rohkem üksmeelel poistenimede osas. Ja äkki saab sinust ühel hetkel Suur Vend? See oleks ka ju väga tore.

Igatahes, nüüd sain ma esimest korda shopata asju mõttega, et need on meie pisipojale. Sa said omale hunniku loomadega riideid, aga tegelikult tahaksime me siiski säästlikumad ja keskkonnasõbralikumad olla ning kasutatud asju sulle sobitada.

Sind ootavad ees juba paar sõpra ja sõbrannat ja nad kõik on väga toredad ja armsad. Kindlasti saad ka sina olema.

Ole sama hea kõhubeebi edasi ja loodetavasti varsti oled sa juba meie kätel, Triibu :)

Muide, mida sa lillelistest kangastest arvad? Sinu issi arvab, et sa kannaksid need välja nagu ka täna ostetud kiisudega body.

Kirjad Kahele Triibule 8

Nii kiiresti see läkski ja kõige kummalisem on, et juba praegu ma ei suuda hästi enam meenutada, kuidas enne oli. Tundub, et sa müttad kõhus kogu aeg. Sul on seal oma elu ja tegemised. Meie tegemised sind ei sega. Kui just issi kätt kõhule ei pane. Samas ära ajada sa seda ka ei püüa.

Ma ei suuda uskuda, et pea pool su planeeritud kõhuperioodist on juba läbi. Millal see juhtus? Samas meil saab olema veel üsna mitu kuud sõna otseses mõttes kooskasvamist ja nii põnev on, kuidas see küll tunduma saab. Kas ma jäängi selliseks õnnelikuks rasedaks, keda eriti miski ei vaeva? Mulle sobiks see küll, aitäh :)

Selgus, et sa saad omale ühe väikese sugulase - poisi - vahetult enne sinu sündi, aga samas ega see kindel ei ole, kumb teist enne jõuab. Nüüd ma mõtlen siin, et kas saab juba kolmandat põlvkonda olema nii, et poisid saavad pojad ja tüdrukud tütred. Äkki neljapäeval saame teada. Teised on igatahes seda mustrit jälginud.

Mõtlesin siin ka milelegi, mida lugesin. Et tita omandab juba ema kõhus olles ema järgi keeletunnetuse. Aga sinu emme ju räägib 99% ajast siin inglise keeles. Kas sellest saabki sinu default keel siis? Samas, küll me jõuame pärast kahekesi kodus olles eesti keeles vadistada.

Igatahes, ootame nagu hullud! Tead ju küll.

Nüüd sa siis näitad

Vahepeal on taas veidi aega mööda saanud ja sina oled 18 saanud. Järgmine 18 saab olema alles väga tüki aja pärast, aga see on juba suurem sündmus, seoses pesast väljalendamisega.

Igatahes, enne oma praegust 18ndat hakkasid sa endast märku andma. Ma ei olnud selles päris tükk aega kindel, aga hakkasin alakõhus üsna samas piirkonnas mingeid anomaaliaid tundma. Keegi nagu torkis pehmelt korra või paar. Sa oled mind juba ka kuidagi kõdistanud ja see pole eriti aus, sest ma ei saa sulle samaga vastata veel. On olnud ka mõned kung fu mitmeosalised löögid ja viimasel kahel päeval paistad sa seal vahepeal niisama ringi tantsivat.

Sinu issi tahaks ka juba nii väga sinuga suhelda. Pea iga kord, kui mina olen midagi tundnud, on ka tema oma käe või pea mu kõhule pannud ja ootama jäänud. Sina aga pole mingi dresseeritud ahv, et sa käsu peale hüppaksid. Issi peab veel ootama, aga vähemalt mul on hea meel, et sa seal selgelt elad. Isegi praegu, selle postituse kirjutamise ajal, andsid sa endast kergelt märku. Mul on selle üle nii hea meel, aga tööle keskendumisele see küll kaasa ei aita eriti.

Me käisime korra Amsterdamis sinu ja minu garderoobi täiendamas. Sinu jaoks said ostetud mõned esimesed riided, kui tädi Laura kingitus välja arvata. Nüüd ootab sind ees veel mõni body, mütsikesi, kindaid ja paar kombet. Ühte neist upud sa vist küll vähemalt esimesel aastal ära, aga see oli nii armas pehme ja valgenupsuline, et ma ei saanud seda lihtsalt poodi jätta. Küll sa pärast tänad mind. Või siis mitte, kui see sinu stiil ei ole.

Ikka veel on nii kummaline mõelda, et sa mu kõhus kasvad. Ja kasvad. See inimese meisterdamine on nii müstiline. Vähemalt oled sa üsna sõbralik tegelane siiani. Loodetavasti meeldime meie sulle ka.

Kiri Kahele Triibule 7

Tere, kallis!

Sel nädalal oled sa kahjuks mulle päris tihti haiget teinud. Mitte palju, aga piisavalt, et panna mind suu kaudu hingama ja kägarasse tõmbuma. Samas sul on hetkel täielik õigus egoistlik olla ja teha nii, nagu sulle endale kõige parem on. Meie su ju kitsikusse sõna otseses mõttes saatsime ja sinust peaks seal üks täisväärtuslik väike inimene saama.

Muidu aga valmistume hoogsalt sinu tulekuks. Räägime inimestele aega-mööda sinust. Onu Abdul arvas, et sa võiksid näiteks tema järgi nime saada. Oleme käinud proovisõitmas erinevate autodega, mis võiksid sinu vajadustele vastata. Natuke aga võiksid nad ka emmele-issile meeldida. Emme tahab, et see näeks viisakas välja ja oleks mugav kasutada. Issi tahab, et me mõlemad õnnelikud oleksime ja, et ka tal oma 190 sentimeetriga seal kitsas ei oleks. Me mõlemad tahame, et me igavesti selle auto orjad ei oleks, kes jäävadki oma võlga tagasi maksma.

Ega meil palju valikuid ei olnudki. Ainult kaks tegelikult ja nüüd tundub, et üks jääb selgelt peale. Minu jaoks on see tõeline üllataja. Ma ei arvanud sellest brändist enne midagi. Eks näis, kumb teist enne meie koju tuleb. Me loodame, et punane auto. Siis on sul juba mugavam tulla.

Ootame ikka, et sinu liigutusi tunda. Vahel nagu tundub, et midagi oleks, aga see võib ka lihtsalt meie soovmõtlemine olla. Sina annad endast siiani enim märku kerge ebamugavusega, olgu selleks siis need uutmoodi kõhukrambid või mu sabakondi valulik teisaldamine. Sellegipoolest armastame ja ootame sind hästi palju!

Sinu emme ja issi

17 - tuul ja torm

No tegelt mitte väga. Tänaseks olen ma juba 17 nädalat rase. Sina siis oled meiega ligi 15 nädalat olnud päriselt ja see on nii tore.

Nii naljakas, kuidas nüüd, kus teine trimester jookseb, paistan ma rohkem rase, aga tunnen end vähem rasedana. Lihtsalt enamasti pole kohe mitte millegi üle kurta ja nunnu punu on ka tekkinud. Mõned on juba aru ka saanud, et ju sa seal oled.

Kui üldse kurta, siis sabakondi üle või mis iganes see on, mis mul rahus istuda ei lase. Pidevalt on tunne, nagu oleks tagumiku ära põrutanud või üle pika aja rattaga sõitmas käinud. Ainult, et nüüdseks on see tunne olnud minuga juba ligi kaks kuud. Kindlasti aga saaks ka hullemini. Kui paremaks ei lähe, siis ma lähen lasen end mõnel profil mudida.

Meil aga on sinuga tore. Oleme palju ujumas käinud ja kunagi ma ehk räägin sulle, kui erakordselt ilus ja soe suvi meil oli siis, kui sa alles päris uus olid.

Eilse õhtu veetsin tervikuna sinu nimel googeldades. Sinu emme ju ei tea veel, mis vahe on erinevatel soojakottidel ja miks mitut ja millist vaja peaks olema. Nüüd ma küll tean veidi rohkem, aga selgeks ikka ei saanud, mida ostma peaks. Üleüldse, me sinuga peame ostma hunniku kalleid talveasju, mida me kumbki vast vaid paar kuud kanda saame.

Nüüd on ka üsna kindel, et kuigi sa saad alguses olema üks pisitilluke abitu putukas, on sul autot vaja, et mugavalt ringi liikuda ja kõik oma asjad kaasa võtta. Sinu issi tahab tutikat liisingautot, aga emme muretseb kulude suurendamise üle ajal, mil meie sissetulekud kokku kuivavad. Eks me siis esitame sulle hiljem arve või laseme sul end hästi mõnusasse vanadekodusse panna. No pressure!

Varsti näeme!

It's official

Viimased kaks nädalat Eestis olid väga toredad. Saime kõigile häid uudiseid rääkida ja veeta palju aega oma kõige lähedasematega, aga kõigest ükshaaval.

Jõudsime Eesti koju pärast keskööd, aga nagu ikka, ei läinud me kohe magama ja kuna oli nii palav, et olin T-särgis, siis oli päris keeruline ema ees veel saladust hoida või nii mulle vähemalt tundus.

Järgmisel päeval läksime, nagu kokku lepitud, talle uut telefoni ostma ja siis istusime maha kuskile kohikusse, et seda seadistama hakata. Ema oli nii põnevil ja samas ähmi täis ning siis lajatasime teise uue asja kohe sinna otsa, saates talle oma plani kohaselt "proovipilte". Mõte ju uue telefoniga oligi see, et meil oleks lihtsam nüüd ja edaspidi suhelda ning ka pilte vahetada ja kohe kindlasti saab see kõik koos beebiga veel olulisem olema.

Igatahes, ega ta päris kohe ei saanudki aru, mis pildi me talle saatsime, kuni ütlesin, et see on tema lapselaps. Siis tulid šokk ja pisarad ning mul muidugi ka taas pisarad. Vesistasime seal natuke ning siis rääkisime talle tibu kohta nii palju, kui ise teadsime. Ta oli nii üllatunud, et tundis end terve päeva justkui purjus. Meie aga pidime edasi liikuma ühe nunnu väikese neiu esimesele sünnipäevale.

Meid ootas tore ja suurejooneline pidu ning ka seal küsiti paar korda meie lasteplaanide kohta, aga ei tundunud olevat veel õige aeg rääkida. Oli ju teise lapse päev ja ma tahtsin veenduda, et kõige lähemad kuulevad sellest ikka esimesena. Seega me põiklesime vastustega.

Ka järgmisel päeval saime uudiseid jagada, aga see oli ka ainus kord, kui meie plaane ennetati. Nimelt kohe, kui Lauraga üksteist nägime, küsis ta, et kas ma olen rase. Ma siis ei hakanud enam varjama ka. Ta väidab siiani, et see oli ilmselge, aga tundub, et ainult talle.

Esmaspäeval rääkisime lapsest Annikale, aga palusime tal see veel enda teada hoida. Ta oli üsna üllatunud, aga väga rõõmus ja siis rääkisime rasedustest, kuni ta tööle tagasi minema pidi. Pärast sain veel korra hämada lapseplaanide kohta, et vaikselt mõtleme sellele, sest tahtsin Katsu ära oodata. Ka sealne seltskond oli üllatunud, aga väga rõõmus meie uudise üle. Meie isetehtud sünnipäevakutsed töötasid hästi. Rääkisime natuke lastest, sest Katsul on neid nüüd ju kaks, teine päris väike, ning et millest on kasu olnud.

Teisipäeval sain lõpetada kõhu sees hoida püüdmise ka Kati juures. Ta reaalselt hüppas sellest uudisest teada saades ning jagas kohe igasugu raamatuid ning li nõus meiega lasteasju vaatama tulema, nagu olingi lootnud. Nad vist hakkasid kohe lennupileteid tas vaatama talveks.

Kolmapäevast läksime Lõuna-Eesti reisile, aga neljapäeval pühendasime asjasse ka mu onu ja ühe onutütardes, keda ma polnud vist viis aastat näinud. Onu oli küll vist rohkem segaduses kõigest kui midagi muud.

Reedel kohtusime Tartu sugulastega ja rääkisin neilegi, miks ma vahuveini ei joo koos nendega, aga tundub, et mida võõramad inimesed, seda vähem reageeritakse. Seal oli puhas null. Ei õnnesoove, ei kallistusi vms, aga oli muidu tore.

Laupäeval käisime tädi Mare juures ja kui ta oma kaardi lõpuni läbi oli jõudnud lugeda ning välja mõtles, mida see kõik tähendab, siis oh seda puhast rõõmu! Pisardasime kõik jälle natuke ja kallistasime ja oli väga tore.

Pühapäeval käisime maa ja taeva vahel lõunatamas, sest meile oli selline asi kingitud, ja seejärel suundusime Katiga lastepoodidesse. Eestis on nii palju nunnusid asju, aga hoidsin end veel tagasi.

Teisipäeval ootas ees veel paar esmakohtumist ehk rääkisime mu isale uudiseid. Tema sõnul pidi juba meie kolmekuune loode väga intelligentne välja nägema ja tema nägu olema. Nagu paljud teisedki, arvab ta, et tuleb poiss. Ema aga otsis üles mu enda beebiraamatud, kust tuli välja, et kolmeaastane mina oli lubanud, et kui ma naiseks saan, siis ma sünnitan endale vanaisa. Kes teab, kes teab :) Samasse õhtusse jäi ka Marikale ja Raunole rääkimine. Seal tulid ka sekundiga pisarad. Nii lahe on olnud neid reaktsioone jälgida.

Kolmapäeval nägime Anni ja ka tema oli siiralt õnnelik me üle ning jäänud oligi vaid Riin.

Riin sai teada enam-vähem kohe, kui ta meie juurde jõudis ja nüüd ta saab nädal aega mu rasedusemuljeid kuulata.

Muidu aga on üsna hea olla. Kui vaid sabakont ei valutaks.

See ei ole saladus...

Sel nädalavahetusel saime rõõmuuudiseid jagada ka Lemmiku ema ning vennaperega. Paar päeva varem aga teavitasime Itaalias suvitavaid sugulasi, kes lubasid kohe sealt riideid vaatama hakata.

Eilne päev oli pikalt ette planeeritud. Kutsusime kõik enda juurde õhtusöögile, kus iga käik andis ühe vihje. Eelroaks olid näiteks beebiporgandid ja teised suupärased tervislikud snäkid dipikastmetega. Pearoana serveerisime baby back ribisid, mida polnud üldse lihtne leida. Need kadusid ka nii ruttu kõhtudesse, et kellelgi polnud aega mingitele tagamõtetele keskenduda. Magustoiduks serveerisime lausa kausitäie Kinder Surprise üllatusmune. See tundus kõige lihtsam vihje üldse ja lisaks oli lemmikul seljas tutikas Star Warsi T-särk kirjaga I am your father.

Ometi... mitte keegi ei küsinud midagi. Lõpuks kupatasime kõik diivani ette ja isegi filminimi 2Stripes ei paistnud kelleski mingeid tundeid tekitavat, aga kohe, kui film peale hakkas, kukkus Lemmiku ema lahinal nutma ja siis hakkasid mul ka juba pisarad voolama. Teiste reaktsioone ei jõudnudki jälgida. 7-aastane vennapoeg ei saanud mitte muffigi aru ja küsis, kas seal pildil on mingi mustikas. Ka ju üsna täppi :) Ega vanemad õed ka eriti tugevalt ei reageerinud, kuigi nimesid veidi pakkusid. Tulevase vanaema reaktsioon on siiani ainulaadne.

Pärast me veel rääkisime veidi juttu kolmekesi ja ta ütles, et tal on väga hea meel, et see beebi tuleb ja, et just meie tema vanemateks saame. Muidu on ta aga nii diplomaatiline, et ütles isegi, et ta poleks kunagi muidu küsinudki midagi lapseplaanide kohta, sest kunagi ei tea ju, miks mõni paar saab ja teine mitte lapsi. Enamik (vana)emasid vast nii diplomaatilised ei oleks. Aga igatahes, meie Triibu on väga oodatud ja ma ei jõua ära oodata, et Eestis ka uudiseid jagada.

Sa oledki päris!

Ma ei tea, kas tänane päev jääb mulle meelde kogu eluks, aga tõenäosus selleks on päris hea. Sest täna hommikul me nägime sind. Ei olnud kahtluski, et sa oled väike inimene. Niipea, kui arstitädi pani ultraheliasja vastu mu kõhtu, paistis sealt üks väike inimene. Sina!

Alguses sa vist magasid. Või mängisid surnut, et me su ometi rahule jätaks. Aga su süda lõi tugevasti, nii et sa ei petnud meid ära ja järele me ka ei jätnud.

Seejärel vahetasid sa taktikat ja hakkasid mu kõhus tantsima. Ühel hetkel me nägime isegi, kuidas sa sirutasid oma väikesed konnajalad välja ja ristasid need pahkluude kõrguselt. Sa nägid nii chill välja, nii et nüüd ma usun, et sul on seal päris mõnus olla.

Teine naljakas asi oli see, kuidas sa vahepeal kogu kerega hüppasid just nagu sa luksuksid. Hüppama pani sind natukene ka see, kui ma naerma hakkasin.

Igatahes, sinuga paistab olevat kõik hästi. Sul on varbad ja seedesüsteem ja lillekujuline aju. Ma käisin terve päeva ringi, naeratus näol, ja täna rääkisin ka sinu tulekust oma ülemustele. Õigemini, ma näitasin neile pisikest videot sinust ja tundus, et nende meelest oled sa ka hea uudis.

Su kere on vaid pöidlapikkune - tänaseks 5,4 sentimeetrit - ja sinu tulekuks ennustatakse nüüd 16. jaanuarit, mis mulle väga meeldiks, sest siis oleks meil mõlemal 16ndal sünnipäev.

Nüüd igatahes julgeme sinust ka teistele rääkida ja see on nii tore. Ma ei pea enam varjama, et ma nagunii mõtlen pea kogu aeg sinust.

Varsti näeme jälle!

Kirjad Kahele Triibule 5

Tere, mu kallis!

Ma nii tahaks sind juba näha. Nüüd loen tunde, sest vähem kui 48 on jäänud meie esimese nägemiseni. Lõpuks ometi! Ma olen nii kade Eestis elavate emmede peale, kellel paistab iga kuu mõni ultraheli olevat. Minul/meil tuleb nüüd esimene.

Sinu issi juba latrab sinu tulekust kõigile. Nädalavahetusel rääkisime ka sinu Rootsi vanaisa perele ja nad olid rohkem elevil, kui me oodata oskasime. Emme aga on veidi pahane, sest ta tahaks kõigepealt veenduda, et sinuga on kõik hästi. Meil ei ole siiani ju mitte mingeid tõendeid sinu olemasolu kohta. Eelmisel nädalal küll võeti mult mitu-mitu ampulli verd, aga keegi ei selgitanud, mida nad täpselt sellega peale hakkavad. Vähemalt öeldi, et kui midagi on valesti, siis kuuleme nädala jooksul. Möödas on kaheksa päeva ja seega on vast kõik nii minu kui sinuga hästi.

Igatahes, eile me ostsime ühe pisikese laimi. Valisin seda hoolega, sest just sina peaksid praegu laimisuurune olema. Väikese laimi suurune. Tegime siis laimiga "perepilti". Kohe-kohe saab see kriitiliseks peetud kaksteist nädalat täis ja siis ma vast hakkan ka sinust inimestele rääkima. Ma küll natuke kardan, aga emme ülemusel ja töökaaslastel on õigus teada sinust. Lisaks tahaksin ma juba ammu seda rõõmu kõigiga jagada ja mitte keerutada söögi osas. Või soovi korral avalikult vinugda, kui sa mu olemise ebamugavamaks muudad.

Järgmisel nädalavahetusel räägime ka sinu Rootsi vanaemale ja onule ja onuperele. Sinu ümber saab olema nii palju toredaid inimesi. Siis nädal veel ja me läheme Eestisse, kus sinu emme üles kasvas. Seal räägime sinust ka sinu Eesti vanaemale ja tädidele-onudele ja vast ka vanaisale. Ja seejärel saab sinu emme juba südamerahuga ka bookmarkida ilusaid beebiasju ja beebiasjade lehekülgi. Ma juba leidsin nii ilusad beebipesad ja arvaku su isa mida tahes selle praktilisuse kohta, me saame sellise omale ka. Ja me leiame võimaluse teha ilusaid pilte sinuga koos. Ning me läheme arvatavasti ka 4D uuringule, et sind veelkord näha ja seda mitte niivõrd meditsiinilisest vaatenurgast, vaid uudishimulike vanemate omast.

Armastusega,
Emme

Kui 30 oli hirmus, siis 31 on päris tore

Ma siin sain vahepeal aasta vanemaks. Kui ma eelmisel aastal põdesin päris korralikult, siis seekord võtsin uue numbri peaaegu et rõõmuga vastu. Nimelt mu elu on selle viimase aastaga nii palju muutunud ja seda paremuse poole. Seljataha aga jäävad paar üsna dramaatilist aastat, aga sellest olen ma natuke kirjutanud ka.

Aasta tagasi ei olnud mul ei tööd, oma kodu ega pere. Oli aga armastav partner. Oma kolmekümne esimesel eluaastal aga leidsin uue töö, ostsin mitte ühe vaid kaks kodu ja lisaks on meie poole teel Triibu! Õnneks ei olegi rohkem vaja. No okei, Triibu võiks ilusasti ja suuremate probleemideta meie juurde tulla.

Seekord ei tahtnud ma pidu. Otsustasime hoopis võtta ette ühe lühireisi. See võib meil jääda viimaseks omasuguseks, sest varsti olen ma maakera mõõtu ja siis on meid juba kolm ning elu muutub igaveseks.

Võimalike ja mõistlike lendude kombinatsiooni jahtides sai sihtkohaks valitud Amsterdam, kus me kumbki siiani käinud ei olnud. Ega me väga ei teadnud, mida oodata ka. Olin küll näinud mingeid sõprade ilusaid pilte sildadega ja päris kivi all me ka elanud ei ole, aga reisiks hakkasime googeldama vaid paar päeva enne väljasõitu ja internet ei lugenud üles eriti midagi põnevat. Samas reis ise oli väga tore.

Olime Lemmiku soovil broneerinud uhke hotelli kanalivaatega - ja maksnud selle eest röögatu summa - ning vaade oli tõesti ilus. Seda kogu linnas, mis on täis veidi kõveraid piparkoogimaju ja kanaleid ning sildu on tõesti igal pool. Me praktiliselt ühistransporti ei kasutanudki, sest jalutada oli nii tore. Samme sai ikka kõvasti tehtud ja selgus, et kui teised linnad loevad oma reklaamides ette iga suvalise viisakama torni, siis hollandlased ei vaevu, sest üks maja on ilusam kui teine ja me nägime vist ühte koledat tänavat. Ei ole nii, et üks vaatamist väärt asi linna ühes otsas, teine teises. Pariisist jättis see ikka tunduvalt parema mulje, kui igal pool suitsetamine välja arvata.

Me käisime väga mõnusal väikese grupi kanalituuril ja järgisime edasi sealse giidi soovitusi. Üks neist oli sealses kuulsas pargis papagoide otsimine. Neid pidi seal palju olema ja ühe leidsime ka. Lisaks käisime tornmaja katusel üle ääre kiikumas ja see oli õudsem kui näis. Ka Punaste Laternate rajoon sai külastatud ning seal väisasime prostitutsioonimuuseumi, mis oli väga huvitav. Olime ka parajad toiduturistid. Kui Hollandi enda köök ei ole midagi erilist - välja arvata hommikusöögid - siis nad on ju kõvad koloniseerijad olnud ja põnevam oligi avastada selliste riikide kööki. Samas midagi erilist me ei kogenud.

Hommikusöögid aga väärivad isiklikku lõiku kui mitte postitust. Esiteks on neil mingid kohalikud pisikesed pannkoogid, mis viivad keele alla. Meile aga soovitati ka munaga praetud banaanileiba, mida on veel täiendatud peekoniribadega ja kreeka pähklitega. See oli üks kummaline aga jumalik kombo.

Veetsime Amsterdamis neli päeva üsna vaba graafiku alusel ja saime osa ka mingist kanalimuusikafestivalist, kuhu suur osa publikust paadiga tuleb ja siis on kanalid umbes. Oli üsna omapärane elamus.

Kui keegi veel on sinna minemas, siis ilma suurte muuseumideta on 3-4 päeva piisav, et linnast ülevaade saada ja ka natuke poodides käia. Meie ostsime näiteks kuuseehteid keset suve, aga igaühele oma.