Oleks ma teadnud, kui keeruline on lasteriiete majandus

Ühest küljest, shopata nunnusid beebiriideid on tore. Teisest aga, mida oleks vaja ja kui palju - arvamusi on nii erinevaid. Lisaks ju beebid kipuvad kiiresti kasvama, nii et peame igasuguseid suurusi kokku krahmama.

Olen püüdnud asjale süsteemselt läheneda. Meil on Google Docsis tabel, kus kirjas peamised riietetüübid ja suurused ning oleme järjest lisanud, mis olemas on. Samas, nüüdseks olen kõik läbi pesnud ja algsetest suurustest pole suurt midagi järel. Asjad on kas suuremad või väiksemad kui sildid väidavad ja mis suurusele nad päriselt vastavad nüüd, pole mul aimugi.

Käisin täna kõik riided läbi, kõrvutades samatüübilisi omavahel pikkuse osas ning siis liigutades neid kas paremale või vasemale vastavalt selle, kas asi oli teistega võrreldes suurem või väiksem. Juba nii tekkis hulk hunnikuid. Tegelikult võiks ju ka laiusi vaadata, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma üldse ei oota, et peaksin sama tegevust kordama iga pesupäeva järel. Samas, ma ei taha maha magada millegi kandmist, sest kes teab, kui kiiresti meie Triibu kasvama hakkab.

Igatahes, nüüd tundub mulle, et 50 suurust meil praktiliselt ei olegi. Aga võib-olla on need nüüd hoopis veel väiksemaks muutunud ja 56 on uus 50. Või uus 53 näiteks. Rootsi kaasemade soovitust igaks päevaks kahte riietekomplekti omada ei suuda me veel kaugeltki täita. Vähemalt mitte nädala varuga. Samas on meil nüüd olemas mõned bodyd igas suuruses, osa neist pikkade, teised lühikeste või olematute varrukatega, mõned püksid, mõned pidžaamad/kombed, mõned paksemad kombed, üksikud pluusid ja hunnikus päranduseks saadud mütse. Ikka veel tundub mulle, et meil ei ole üldse jakke/pusasid/kampsikuid ja kõik, mis on, saavad veel tükk aega suured olema. Päranduseks oleme saanud ka natuke kummalisemaid riideid nagu ülikonnavestid, mil isegi dekoratiivne taskurätik kaasas, mõningad traksipüksid jms. Ma ei oska neid veel kuhugi liigitada.

Lemmik naerab ja soovitab mulle järjekindlalt, et ma võiksin kohe suure lapse sünnitada ning et ta võiks hundinahas ringi liikuda. Samas ma tean, et küll asjad lahenevad kogemuste tekkimisega. Hetkel aga tunnen ma end üsna lost olevat kogu selles maailmas.

Rasedusrõõmud

Juba mõnda aega pole, külg ees, kuhugi minemisest mitte mingit kasu, aga tee lollile peale selgeks. Harjumus on tugevam.

Ka rasedariided hakkavad juba vaikselt volte tekitama. Ma ei tea, kuhu see viimastel kuudel kiiresti kasvav kõht veel mahtuma peaks.

Vahel valutab siit ja sealt ning kõik uurivad, et kuidas ma end tunnen ja kuigi tähelepanu on meelitav, siis enamasti pigem kummastav, sest ma ei oska kuidagi vastata. Ma siiski olen ikka see sama mina. Lihtsalt ümaram. Ja Triibu on olnud nii chill kaaslane, et tema üle ma ei saa ega taha kurta. Ei peksa ta mind ei ribidesse ega ürita jalaga ust sisse lüüa allpool. Samas keha ei käitu päris nii ikka nagu enne. Näiteks - piinliku jutu hoiatus - täna tundsin end üsna gaase täis olevat ja siis järsku tundus nagu puuks oleks kõhus trepist alla kukkunud, aste astmelt. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Olin vaid tänulik, et see show üsna vaikselt ja vetsus lahti läks.

Muidu aga on hea olla. Elasin üllatavalt hästi üle meie tuhandekilomeetrise shopingureisi. Kaasa võetud padjad olid terve aja tagaistmel ilma minuta, sest sabale meeldib me uus auto. Nüüd on meil aga olemas eel hulk asju tuleviku tarbeks alates beebilusikatest ja tekstiilidest kuni uue vannitoalambi ja lumelabidani. Triibu kogu täienes veel osade roosade asjadega, sest need olid ainsad nunnud. Samas ühest õhukesest roosast marlist sai juba kasutuseelse läbipesuga hallikas koristuskalts.

Koju tuli ka veidi riideid kosuvale minule ning ports lehmaasju tibule. Sel nädalal said tellitud ja jõudsid jube ruttu kohale ka turvahäll ning paar magamiskotti, et tal talvel voodis turvaline ja mõnus oleks. Selleks ajaks aga, kui ta kasvab, on nüüd juba olemas ka päris voodipesu. Lisaks esimesed ise ostetud lutid igaks hädavajaduseks, autopeegel lapse jälgimiseks, muusikaline mänguasi, mõned vannitoatarbed ja maailma pikima tšeki jagu asju veel. 28 nädalat on täis, 12 veel. Nüüd hakkab vist aeg lendama.

Kirjad Kahele Triibule 12

Tere, mu kallis!

Tahtsin lihtsalt teada anda, et ettevalmistused sinu tulekuks on täies hoos. Oleme siin ostnud kokku nunnusid riidest mähkmeid ning neid ja sinu riideid läbi pesnud hoolega, sest sinu issi tõi lõpuks Ikeast sulle ära isikliku kummuti. Lisaks oli ta nii armas, et tõi töökojast ära ka emme tehtud klaaskausi ja läks oma algatusel laupäeva hommikul kell seitse lennujaama tädi Laurale vastu. Vot selline mees on sinu issi! Ja sinu emme armastab teda väga.

Igatahes, nüüd on sinu tulekuks valmis ports riideid suurustes 50-56, Rootsi vanaema ostetud esimene kaisukas ning hulk mähkmeid, mis ei tekita emmele südametunnistuse piinu.

Sina ise aga arened ka hoolega. Viimase nädalaga oled sa hakanud kuidagi teistmoodi liigutama. Enam ei ole väikesed värelused ja vopsud. Nüüd on näha, et sa proovid piire edasi lükates omale ruumi teha ning korra isegi nägin väljaspoolt, kuidas sa vist keerasid. Terved sellised lained käivad üle kõhu. Kunagi näitan sulle videost, kui tahad. Lisaks on nüüd käes esimesed kogemused sellega, kuidas sa luksud. See tõesti on nii ühtlase rütmiga, et pole kahtlustki, mis toimub.

Oleme ostnud sulle nüüdseks ka mähkimisaluse ning beebiasjade koti, nii et pea kõik esmavajalik on olemas. Ja üht-teist veel. Lisaks võtame homme ette suure retke Ullaredi, et osta ära veel mida iganes kasulikku ja nunnut nad beebidele pakuvad. Ma loodan, et sa hindad seda 1000-kilomeetrist reisi, mille me peamiselt sinu pärast ette võtame pooleteise päevaga. Alguses lootsime ühe päevaga hakkama saada, aga see tundus veidi liiga karm.

Igatahes, tänaseks oled sa 27 nädalat vana ja esimene beebi sinu beebigrupist on juba sündinud. Ma loodan, et sina siiski ootad veel sellega mõnda aega. Sinu issi aga meenutas mulle, et varsti on jäänud sinu tulekuni vaid ühekohaline arv nädalaid ja kuigi me väga ootame, on see omajagu hirmuäratav ka. Eelkõige see, kuidas sa küll minu kõhust välja saad ja selge on, et emme jaoks see meeldiv olema ei saa. Sinu emme on kaks nädalat juba kannatanud, sest ämmaemand tegi talle vereproovi võtmisega väga haiget. Mis siis beebi kõhust välja saamisest rääkida. Aga me teeme selle koos ära nii hästi, kui oskame. Eks!?

Varsti näeme!

Kirjad Kahele Triibule 11

Tere, mu kallis!

Mulle ei mahu pähe, et umbes kolme - kindlasti vähem kui nelja - kuu pärast oled sa meiega. See on ju vaid paar kuud! Nii hirmus tore. Ja ongi hirmus ja tore korraga. Ma võin ju olla lugenud igasuguseid tarku raamatuid ja artikleid selle kohta, mida beebiga oodata, aga see ei tähenda, et ma päriselt mõistan, kuidas meie elu edaspidi välja nägema hakkab. Kas me üldse kunagi enam magame? Ja kas ma ka, nagu Lemmiku sõbrad, silmagi pilgutamata tati su ninast välja imen.

Igatahes, me oleme teinud veel natuke ettevalmistusi sinu tulekuks. Broneerisime end ühele sünnitusettevalmistuse kursusele ja tellisin sulle esimesed nunnud riidemähkmed ära. Proovimiseks. Nüüd ootan, kuni naabruskonna väikeettevõtjal uus mähkmekaup tuleb ja siis läheme taas talle koju külla katsuma ja ostma. Ta juba korra seletas meile üsna põhjalikult, mis on mis.

Eile ostsin sulle maailma kõige pehmema tekikese, aga sinu issi ei lubanud mul uues ägedas beebipoes liiga pikalt ringi jalutada. Isegi imestasin, et ta selle tekiga nõus oli. Ma tahaks muudkui sellele pai teha. Sinu imearmsa pesa ja imetamispadja saime ka kätte. Kas ma juba kirjutasin sellest? Igatahes, läks kaks korda kauem ja kulus kordades rohkem närvirakke, kui ma sellele kulutada kavatsesin, aga nüüd on mul millega magada ja sul saab ka olema. Lisaks saime ühelt naabritädilt sulle hunniku riideid ja sealhulgas on sul juba rohkem ülikondi kui issil vist. Issi aga tõi sulle Mallorcalt ka ühe kostüümi juurde.

Sel nädalavahetusel tahtsime ka oma lemmikturvatoole katsumas/ostmas käia ainsas poes, kus need mõlemad olemas paistsid olevat, aga võta näpust! Polnud neil kumbagi kohapeal. Lisaks soovitati meil maha matta mõte sind kohe tooli panna ja lahkusime sealt suuremas segaduses kui enne. Tegin terve eilse õhtu taas uurimistööd ja tuleb vist ikka sulle kõigepealt turvahäll hankida. Ja siis loota, et leiame ka sobivad adapterid. Ja kõige lõpuks kuna see on ootamatu kulu, siis peame veidi ka rahakotile mõtlema. Mitte küll sinu turvalisuse arvelt, aga hetkel on oht, et sul saab seekõttu korallroosa häll olema. Moodne väikemees kohe algusest.

Ja täna, täna jõudis lõpuks kätte uus ämmaemanda vastuvõtt. Eelmine oli ju juuni alguses. See oli maailmatuma ammu ju! Täna ta mõõtis emme vererõhku ja sinu pesa suurust. Kuulsime esimest korda su südamelööke, mis jäid 140 ringi ja emmet torgiti mitu korda, aga meie tulemustega jäädi rahule. Katsu edaspidi ka sama hea laps olla ja näeme juba varsti!

Kuidas alustada rasedana päeva?

Eks ikka trepist alla kukkumisega!

Ah, ärge nüüd liigselt ka ehmatage. Haiget said vaid hüppeliiges, üks sõrmeküüs ja ego ning viimase haavu lakkusin tööasjade pärast juba niigi. On lausa võimalik, et just selle tõttu kogu see jabur kukkumine juhtuski. Pea oli pulki täis. Igatahes, ei jõudnud ma oma kodumajast väljagi, kui suutsin õigest trepiastmest mööda astuda ja süldina põrandale oma jala peale maanduda. Kukkusin küll vaid kaks astet ja ehmatus oli paras. Ka esimesed sammud seejärel olid üsna ebameeldivad ja ka ülejäänud täna pole otseselt nauditavad olnud, aga meiega on kõik korras. Beebi on aktiivne ja esimest korda tunnen teda ka ülevalpool naba lööke harjutamas. Oli igati õnnelik õnnetus, aga tahtsin lihtsalt ajaloo huvides siia ka jäädvustada, kui koba ma olen.

Esimest korda õnnelikult paks

Täna oli selline päev, milmu ilus mantel keeldus esmakordselt eest kinni minemast. No tegelikult ta võis keelduda juba nädala eest, aga ma kannan oma erinevaid jopelisi vaheldumisi ja seega ei tea. Igatahes, see oli huvitav kogemus. Elus esimest korda vist ma ei põe selle pärast. Või vähemalt mitte kaalu pärast. Väike mure on vaid, et mida ma edaspidi kannan ja et talv on tulemas, aga kuna ma suutsin endale netist talvejope pähe nagunii õhukese tellida, siis esialgu vähemalt muret ei ole. Lihtsalt mu tavapärast vaheldust riietumisel ka kauaks enam mitte.

See-eest aga hoolitseb kõhubeebi muud laadi vahelduse eest. Näiteks vahelduvad kõhukrambid kõrvetistega või kõrvetised taas tunda andva sabavaluga. Samas ma veel ei näe põhjust kurta. Pigem on ebameeldiv hetkel punni löönud suur kõht, sest käimine on ka hetkel ebamugav ja ma ei saagi aru, kas see on söögist või millestki muust tingitud. Eile olin igatahes täielik õhupall. Ja kui siis Eros mu kõhule lebotama heitis, sai ta karistuseks seestpoolt peksa.

Muidu aga tulevad tegusad ajad. Plaanime minna hullumeelsele shoppinguretkele 500 kilomeetri kaugusele, valmistume kõhufotoshoodiks. Ees ootab Lemmiku vennatütre sünnipäev ja sellega seoses paar käiku ning ka teise sünnipäev ei ole enam mägede taga. Lisaks lubas Laura varsti külla tulla, nii et ma ei imesta, kui septembrist märkamatult oktoober või isegi november saab.

Me siin arutleme veel perekonnanime võimaluste üle ning püüame viisakaks jääda meei beebipesa tegijaga, kuigi tegijaks on teda hetkel palju nimetada. Pigem lubajaks ja see ajab mind nii närvi, et tahaksin väga lasta ta peal käiku kogu rasedaraevu. Tema õnneks võttis Lemmik suhtlemise hetkel üle.

Üks huvitav aeg

Rasedus on ikka üks huvitav aeg. Iseenesest ei olegi väga hull, et saan enamiku tundemärke om nahal ära proovida - eriti, kuna see toimub kergendatud kujul, just nagu vaktsineerimise järel võid kogeda vastava haiguse sümptomeid aga palju kergemalt.

Nüüdseks juba nädal aega ei ole mu saba valutanud. Ise ka hästi ei usu pärast mitut kuud igapäevast piina. Mis siis nüüd muutus? Ma juba valmistusin sellega raseduse lõpuni elama. Viimastel päevadel aga on mingid uued nähtused. Esiteks on kõht punni läinud. No kohe nii, et nabast on väike auk järel ja võtsin rõnga igaks juhuks ära. Teiseks, sain teada, misasjad on kõrvetised. See on midagi sarnast tundega, kui oled mõne karmima shoti alla kummutanud ja koge söögitoru põleb hetkeks. Ainult, et kõrvetised püsivad kauem. Eks näis, kui suurt rolli need mu elus nüüd mängima hakkavad.

Muidu aga on elu üsna lill. Oleme siin varunud jupiti päris korraliku koguse erinevaid beebiriideid ja Triibu ise paistab ilusasti kasvavat. Sel nädalal sündis talle ka väike sõbranna, nii et kui Triibu sünnib, siis juba heasse seltskonda. Naljakas mõelda, kuidas neli kuud vanusevahet võib olla ühtemoodi ülipikk ja -lühike aeg. Hetkel on see ju tema seisukohast tervelt pool teed. Pikemas perspektiivis aga saavad need lapsed eakaaslased olema. Ega palju lähemal nad vanuseliselt olla ei saakski.

Riietega seoses veel, kas kellelgi on häid soovitusi talvepoisile? Mida ja kui palju alguses varuda võiksime, et ükski asi seepärast ära jääma ei peaks, et kogu riietevaru on korraga pesus või siis pole temperatuurile vastavaid esemeid?

Kirjad Kahele Triibule 10

Tere, mu kallis!

Meil on siin taas natuke eriline nädal olnud. Lisaks sellele, et aeg-ajalt tunnen ma läbi kõhu ühte kõvemat eset, mis kohta vahetab - sinu pea äkki? - siis nägime su issiga ka esmakordselt sinu liigutusi läbi kõhu. Sinu issi tundis ka eile sinu konkreetsemaid lööke. Lõpuks ilma kahtlusteta olid see sina.

Siis, kui me sind läbi kõhu kombata proovime, ärkad sa üles ja lööd vastu. Mis on tore, sest meile meeldib sinuga suhelda. Ma loodan, et me ka su olemist liiga ebamugavaks pole teinud.

Mõni päev oled sa aktiivsem kui teine ja ma veel ei tea, mis seda põhjustab. Loodan lihtsalt, et suurem aktiivsus on hea märk sinu ilusti kasvamisest ja arenemisest. Nüüdeks peaksid sa olema umbes melonisuurune. Ma arvan, et see on tõsi pikkupidi, aga sama ümar sa küll olla ei saa. Muidu oleksin mina ka veel tunduvalt ümaram.

Muidu aga on kõik üsna hästi. Aeg-ajalt saan mõne minuti õhku ahmida, sest kõht krambitab, aga see pole nüüd miskit üleelamatut ja sa oled seda kohe kindasti väärt!

Nagu tellimise peale

Selgus, et Triibu on ajastanud enda tõenäolise sünnipäeva oma issi nimepäevale. Ei, temast ei saa Issi Juunior. Aga naljakas ikka.

Aga ma ei oska ju

Ma siin aeg-ajalt ikka leian end imestamas oma uue olukorra üle. Endal on üle poole rasedusest seljataga ja siiani ma ei saa hästi aru, kuidas see võimalik on, et ma enda sees teist inimest kasvatan ja et ühel hetkel tuleb ta sealt ka välja. Ma ei oska ju. Ma ei oska süüagi teha. Mis siis veel lapse valmis meisterdamisest rääkida! Ja ometi ta kasvab ja annab endast aina rohkem märku meile.

Kohati tahaks teda väga kiusata, et ta veel rohkem suhtleks meiega, aga nii ei ole vist ilus või on see okei, kui ma ainult enda last kiusan? Mis te arvate?

Ja kui minust saab ema, siis kas ma pean ise ka kuidagi rohkem täiskasvanuks saama? Vastutustundlikumaks? Tõsisemaks? Pedantsemaks? Ma tegelikult arvan, et vastutustundega mul probleeme ei ole, aga koristamine on ikka nõrkadele. Eks näis, kuidas meil beebit kassikarvade ja muu sodi eest kaitsta õnnestub. Ja kas me oskame tema märguandeid õigesti lugeda. Kas tal saab olema meiega sarnane iseloom ja eelistused või on ta hoopis omamoodi. See kõik on nii põnev.

Täna selgus, et ka mu kolleeg ootab poega. Seega on poisse oodata 17, 19. ja 21. jaanuaril või natuke enne või pärast seda. Põnev :)

Ma hakkan vist hulluks minema

Meil on veel vähemalt neli kuud aega Triibu tulekuni ja juba ma sügelen hullult riidest mähkmete tellimise järgi. Neid on nii palju erinevaid ja ilusaid ning täna leidsin ühe eriti hea veebilehe. Muidugi, ma ei saa siiani päris hästi aru, kui bränditruu ma peaksin olema, et mähkmeosad omavahel hästi kokku sobiks ja samuti ei ole ma veel otsustanud, mis tüüpi mähkmed mulle kõige rohkem meeldivad. Tahaks proovida nii taskumähkmeid kui ka kaheosalisi ja kõik ühes variante. Igasuguse voltimise jätaks siiski kõrvale. Aga... aga.

Ma arvan, et ma ostan igat tüüpi natukene ja võimalusel ka erinevatelt firmadelt. Taskumähkmed on vist lapsele kõige meeldivamad, aga endale tunduva kõige ebameeldivamad. Muudkui liida ja lahuta ja solberda sõna otseses mõttes sita sees. Kõik ühes tunduvad kõige mugavamad, aga kas ka kõige vastupidavamad!? Mõlemat tüüpi peab aga täiskoosseisus pesema ja seega kulub neid palju.

Kaks ühes variante on vähem, kuid need tunduvad kõige mõistlikumad. Pääseks vahel välimise osa pesukordadest ja asi see siis ei ole sisusid hunnikus osta. Lisaks ei ole mingit erilist toppimist. Äärmisel juhul on vaid kinnitused nurkades, aga see osa jääb mulle veel segaseks.

Lisaks olen välja mõelnud, et krüpsudega variante ma ei taha. Ma kahtlustan, et neid õpib laps üsna ruttu avama. Lisaks on oht, et need jäävad muude asjade külge kinni, korjavad enda külge kassikarvu ja on üsna ruttu kasutuskõlbmatud. Samas trukkide kinnitamine on veidi keerulisem ja pole ju garantiisid, et needki kinni püsivad. Mingil hetkel igatahes hakkan tellima ja eks me siis näeme, mis ja kuidas sobib meile kõige paremini.

Triibu ise aga paistab olevat hea ja aktiivne beebi. Üritas enne arvutit kõhu pealt minema peksta, aga nüüdseks on alla andnud või jäi lihtsalt tuttu. Räägin kõigile küsijatele, et ta on hea laps ja kuigi võitlen taas aeg-ajalt krampidega, siis selles oleks vist ebaaus teda süüdistada või mis!?

Vahel tahaks tuge

Ma arvatavasti olen kirjutanud ka, et Rootsis ei näe rasedana arste üldse, kui just konkreetset vajadust ei ole. Ka ämmaemandaga olen siiani kohtunud korra, aga pole hullu. Juba kuu aja pärast näeme. Siis, kui kuus kuud täis hakkab saama. Kõik teised imestavad, aga siin tundub see normaalne olevat. Olin ka juba leppinud, sest midagi mul ju viga ei ole olnud ja mis see viimane kuu siis oodata ära ei ole. Kolm kuud on ju juba oodatud. Aga siis...

Laupäeval sain paraja ehmatuse osaliseks. Mõistusega sain siiski aru, et riskid on väikesed, ent pisarad hakkasid kontrollimatult voolama ja ma olin nii mures. Nimelt hoidsime reedel Lemmiku vennalapsi ja laupäeval alles selgus, et üks neist on just tuulerõugetest paranemas. Tuulerõugetest!!! Ja keegi ei pidanud vajalikuks meid sellest eelnevalt isegi informeerida. Mina aga olin just lugenud oma rasedusäppist artiklit tuulerõugete kohta.

Hakkasime siis matemaatikat tegema. Me olime seda last hoidnud ka umbes täpselt siis, kui tema nakatumine juhtuda võis. Lisaks käisid vahepeal külas teised selle pere liikmed ja nüüd veetsime pika õhtu koos ja see väike nunnu käis mind korduvalt kallistamas ja kõhtu patsutamas. Samas oli ta juba taas koolikõlbulikuks tunnistatud ja kui ma sel esimesel kohtumisel oleksin nakatunud, siis oleks peiteaeg juba läbi olnud. Sellegipoolest, mu äpp oli hoiatanud, et kui olen veetnud kas või 15 minutit ühes ruumis nakatunuga, siis peaksin end testima ja ei tohiks sümptomeid ära oodata.

Igatahes, laupäeval palusin Lemmikul helistada arstide nõuandeliinile. Nemad soovitasid aga oma ämmakaga kontakteeruda, mis tähendas, et pidin esmaspäevani ootama. Eile asusin googeldama oma ämmaka kontaktandmeid ja lugesin, kuidas ämmakas peaks olema tervel sel teekonnal rasedale tugiisikuks ja usaldusaluseks. Seda kummalisem oli, et mitte kusagilt ei ole võimalik leida tema telefoninumbritki. Täna selgus veel, et ainus telefoninumber, mille nende kodukalt leidsin, suunas mind automaatvastajale, mis omakorda lubas, et nad helistavad tagasi mulle juba viie tunni pärast. Ja seda nad tõesti tegid ka. Ainult, et mina sain kõne hoopis ühest teisest kliinikust ja mulle helistanud naisterahvas oli küll väga abivalmis, aga sai minu eest vaid minu enda ämmakaga ühendust võtta.

Õnneks helistas mu ämmakas mulle üsna ruttu tagasi, aga olekski vist olnud liiga palju tahetud, et ta ühe kohtumise järel mäletaks minuga inglise keeles rääkida. Muus osas aga oli ta ka marurahulik. Kui esimene telefonitädi rääkis testimise võimalusest, siis mu enda ämmakas ütles, et kui ma olen läbi põdenud tuulerõuged varem, siis ohtu ei ole (pole just tõsi) ja kui ma ei ole, siis tõenäoliselt nakatusin juba. No tore teada. Ja kõige toredam asi, et minu ihuämmakas helistas mulle salastatud numbrilt.

See kõik paneb mind tõsiselt kulme kergitama, kui mu eestlastest kaasteelised kurdavad Facebookis, et nad pole juba kuu aega oma arsti näinud või julges too kaheks nädalaks keset suve puhkusele minna. Mina loodan lihtsalt, et mu rasedus kulgeb õnnelikult ja ma abi ei vaja, sest ma ei julge küll enam nende abile loota. Mismoodi, kui ma ei saa ämmakaga ühendustki võtta!? Õnneks lõpupoole peaks neid kohtumisi päris tihedalt olema. Vaatame, kas siis usaldatakse mulle ka telefoninumber või vähemalt emaili aadresski. Samas nädal veel ja siis nad soovitavad nagunii juba sünnitushaiglaga kontakteeruda probleemide korral.

Aga ving läbi. Kergem veel ei saanud, aga ma olen veidi vähem mures ja keskendun ka praegu rünnanud külmetusega võitlemisele.

Kirjad Kahele Triibule 9

Tere, mu kallis!

Sa oled nüüd juba kakskümmend nädalat mu kõhus olnud. Nii kummaline! See tähendab, et keegi on nii kaua päriselt minu sees elanud ja kasvanud ja see tähendab ka, et nüüdseks on pool rasedust seljataga.

Ma ei saa öelda, et see päris lennates möödunud oleks, sest ma olen siin üsna hoolega päevi ja nädalaid lugenud. Samas pärast kolme kuu täitumist tundub tõesti, et aeg läheb kiiremini. Sina muudkui kasvad ja nüüd on see teistele ka üsna arusaadav. Meie aga muudkui ootame ja valmistume.

Mõlemad sinu vanaemad on saanud juba lasteasjade shoppamist nautida ja ega meiegi patust puhtad ei ole. Lisaks said sa eile endale juba teise vankri igasuguste lisadega. Su issi vist küüribki praegu seda kusagil. Igatahes, võib tunduda, et me oleme siin juba päris hulluks läinud, aga me ju ei tea veel, mis päriselt mugav on. Seega ootab sind ees üks uuem ja ilusam mudel ja teine, millel on selline üleviidava sangaga raam, mida me ammu jahtinud oleme. Täiesti võimalik aga, et ühel hetkel lisandub meie vankriparklasse veel midagi, sest huvitav oleks ju ka keerlevaid rattaid proovida ja ühel hetkel on ehk ka kergemat ja väiksemat käru vaja. Ja nii need lapsevanemad vaeseks jäävadki.

Nüüd sa vist alles hakkad tõsisemalt kasvama. Sündides kaalud sa ju arvatavasti kümme korda rohkem kui praegu, kuigi pikkusest on juba pool olemas. Ju sa üks kribu hetkel oled. Pikema banaani mõõtu tegelane. Samas liigutad sa selgelt rohkem kui mõni puuvili. Ja see on nii tore. Issile me ikka ei näita eriti midagi, aga meil kahekesi on mingi oma salakeel. Tundub, et sa suhtled kõige rohkem siis, kui sul on kitsas või vastupidi - hästi mugav. Kohati ma kaalungi siin su olemist kitsamaks muuta, sest eriti, kui ma ettepoole istudes nõjatun, hakkad sa märku andma, et halloooo. Kas ma unustasin su ära!?

Ei unustanud, kallis. Ei unustanud.

Beebihullus

Ma ei tea, mis nüüd siis toimub, aga mul on hea meel. Nimelt selgus eile, et ühed meie head sõbrad ootavad ka last ja ka poega ja kõige tipuks vaid paar päeva hiljem kui meie. Nii naljakas. Me plaanisime eile neile oma lapseootusest rääkida, aga nemad jõudsid ette. Vähemalt igati küpsete täiskasvanutena saime me hõisata, et meie tähtaeg on kaks päeva varem. Igatahes, super tore saab olema koos sellel teel käia :)

Muidu aga on meil täis saanud 19 nädalat. Peaaegu pool rasedusest. Ja selle nädalaga on meie lapseriiete varu kasvanud ühelt kingitud kostüümilt kahele suurele kotitäiele. Lisaks on ka minu ema beebihullus tabanud ja ta ostis ka hunniku asju kokku. Meie aga käisime täna järelturuga tutvumas, sest me oleme ammu arutanud ja jõudnud ühisele arusaamale, et me tahame järelturult lasteasju hankida. Kindlasti saab meil olema üks paras segu uutest ja kasutatud asjadest, aga turvavarustust valime väga hoolega ja ostame uuena. Riided jms aga võib vabalt meieni jõuda kellegi poolt juba paar kuud kasutatuna, säästes nii loodust ja meie raha.

Kõigepealt käisime täna kodu lähedal ühel ajutisel väljamüügil, mille naabrid olid korraldanud. Nüüd on hull isu oma kvartalis sama korraldada, sest siin on nii palju lapsi ja arvatavasti ka ülejäävaid asju. Ostsime sealt olematu raha eest üht-teist ning siis sain Antoni nõusse, et mõned päris kaltsukad üle vaadata. Ühte neist kiidavad kõik teadjamad eestlased ja saime sealt tõesti mõned asjad väga hea hinnaga. Näiteks viisaka soojakoti vankrisse 100 krooni eest samas, kui uute hinnad algavad tuhandest. Teiseks ostsime ühe lambavillase paksu kombeka, millega on ka vast vankris hea olla. Hind oli taas uuest kordades odavam. Ma tean, sest samasuguseid hoidsin just ka Kappahlis käes. Lisaks tulid koju veel nii mõnedki nunnud esemed ja teine ports veel ühest väkesest lastele pühendatud kaltsukast.

Täna oli nii aktiivne päev, et jõudsime ära tuua ka esimese tasuta beebipaki. Ma ootasin igasugust reklaamirämpsu ja seda oli muidugi ka, aga lisaks sellele saime terve paki mähkmeid, kaks pakki märgi salfakaid, kaks erinevat lutipudelit ja luti. Mulle väga meeldib, et saame nii erinevaid asju testida. Kunagi ju ei tea, mis meie Triibule sobima hakkab.

Nii tore on see beebiks valmistumine!

Tere, poja!

Täna oli meil taas kauaoodatud ultraheli. Seda viis läbi taas üks väga tore tädi, kes ütles, et sa oled ilus laps. Ta oli rahul kõigi sinu põhielementidega. Lisaks saime lõpuks kinnitust, et riskid geneetilisteks haigusteks on madalad.

Ultrahelisessiooni lõpus asus ta ka lõpuks vaatama, mis soost sa meil oled. Ja sa oled poiss! Meie poja!

Ausalt öeldes pean ma selle mõttega veel harjuma, kuigi sisetunne ütles juba ammu, et sa poiss oled. Viimasel ajal aga tundus mulle, et äkki sa oled hoopis tüdruk siiski. Ma olen pikalt ette kujutanud, mida ma väikese tütrega koos teeksin. Väike poeg aga... see on uus territoorium ka koos mu lapsehoidmise kogemustega. Ma ei ole end kunagi kujutanud ette poja emana. Kuidas see käib? Mina ju kasvasin üles tüdrukuna ja ilma õdede-vendadeta.

Suures plaanis oleksime me rahul olnud nii poja kui tütrega, aga tüdruku-uudisele oleksin ma vist tugevamalt reageerinud. Samas poisi või mehena saab sinu elu kindlasti lihtsam olema. Saad meie pikki geene nautida ja paremat palka. Lisaks oleme me rohkem üksmeelel poistenimede osas. Ja äkki saab sinust ühel hetkel Suur Vend? See oleks ka ju väga tore.

Igatahes, nüüd sain ma esimest korda shopata asju mõttega, et need on meie pisipojale. Sa said omale hunniku loomadega riideid, aga tegelikult tahaksime me siiski säästlikumad ja keskkonnasõbralikumad olla ning kasutatud asju sulle sobitada.

Sind ootavad ees juba paar sõpra ja sõbrannat ja nad kõik on väga toredad ja armsad. Kindlasti saad ka sina olema.

Ole sama hea kõhubeebi edasi ja loodetavasti varsti oled sa juba meie kätel, Triibu :)

Muide, mida sa lillelistest kangastest arvad? Sinu issi arvab, et sa kannaksid need välja nagu ka täna ostetud kiisudega body.

Kirjad Kahele Triibule 8

Nii kiiresti see läkski ja kõige kummalisem on, et juba praegu ma ei suuda hästi enam meenutada, kuidas enne oli. Tundub, et sa müttad kõhus kogu aeg. Sul on seal oma elu ja tegemised. Meie tegemised sind ei sega. Kui just issi kätt kõhule ei pane. Samas ära ajada sa seda ka ei püüa.

Ma ei suuda uskuda, et pea pool su planeeritud kõhuperioodist on juba läbi. Millal see juhtus? Samas meil saab olema veel üsna mitu kuud sõna otseses mõttes kooskasvamist ja nii põnev on, kuidas see küll tunduma saab. Kas ma jäängi selliseks õnnelikuks rasedaks, keda eriti miski ei vaeva? Mulle sobiks see küll, aitäh :)

Selgus, et sa saad omale ühe väikese sugulase - poisi - vahetult enne sinu sündi, aga samas ega see kindel ei ole, kumb teist enne jõuab. Nüüd ma mõtlen siin, et kas saab juba kolmandat põlvkonda olema nii, et poisid saavad pojad ja tüdrukud tütred. Äkki neljapäeval saame teada. Teised on igatahes seda mustrit jälginud.

Mõtlesin siin ka milelegi, mida lugesin. Et tita omandab juba ema kõhus olles ema järgi keeletunnetuse. Aga sinu emme ju räägib 99% ajast siin inglise keeles. Kas sellest saabki sinu default keel siis? Samas, küll me jõuame pärast kahekesi kodus olles eesti keeles vadistada.

Igatahes, ootame nagu hullud! Tead ju küll.

Nüüd sa siis näitad

Vahepeal on taas veidi aega mööda saanud ja sina oled 18 saanud. Järgmine 18 saab olema alles väga tüki aja pärast, aga see on juba suurem sündmus, seoses pesast väljalendamisega.

Igatahes, enne oma praegust 18ndat hakkasid sa endast märku andma. Ma ei olnud selles päris tükk aega kindel, aga hakkasin alakõhus üsna samas piirkonnas mingeid anomaaliaid tundma. Keegi nagu torkis pehmelt korra või paar. Sa oled mind juba ka kuidagi kõdistanud ja see pole eriti aus, sest ma ei saa sulle samaga vastata veel. On olnud ka mõned kung fu mitmeosalised löögid ja viimasel kahel päeval paistad sa seal vahepeal niisama ringi tantsivat.

Sinu issi tahaks ka juba nii väga sinuga suhelda. Pea iga kord, kui mina olen midagi tundnud, on ka tema oma käe või pea mu kõhule pannud ja ootama jäänud. Sina aga pole mingi dresseeritud ahv, et sa käsu peale hüppaksid. Issi peab veel ootama, aga vähemalt mul on hea meel, et sa seal selgelt elad. Isegi praegu, selle postituse kirjutamise ajal, andsid sa endast kergelt märku. Mul on selle üle nii hea meel, aga tööle keskendumisele see küll kaasa ei aita eriti.

Me käisime korra Amsterdamis sinu ja minu garderoobi täiendamas. Sinu jaoks said ostetud mõned esimesed riided, kui tädi Laura kingitus välja arvata. Nüüd ootab sind ees veel mõni body, mütsikesi, kindaid ja paar kombet. Ühte neist upud sa vist küll vähemalt esimesel aastal ära, aga see oli nii armas pehme ja valgenupsuline, et ma ei saanud seda lihtsalt poodi jätta. Küll sa pärast tänad mind. Või siis mitte, kui see sinu stiil ei ole.

Ikka veel on nii kummaline mõelda, et sa mu kõhus kasvad. Ja kasvad. See inimese meisterdamine on nii müstiline. Vähemalt oled sa üsna sõbralik tegelane siiani. Loodetavasti meeldime meie sulle ka.

Kiri Kahele Triibule 7

Tere, kallis!

Sel nädalal oled sa kahjuks mulle päris tihti haiget teinud. Mitte palju, aga piisavalt, et panna mind suu kaudu hingama ja kägarasse tõmbuma. Samas sul on hetkel täielik õigus egoistlik olla ja teha nii, nagu sulle endale kõige parem on. Meie su ju kitsikusse sõna otseses mõttes saatsime ja sinust peaks seal üks täisväärtuslik väike inimene saama.

Muidu aga valmistume hoogsalt sinu tulekuks. Räägime inimestele aega-mööda sinust. Onu Abdul arvas, et sa võiksid näiteks tema järgi nime saada. Oleme käinud proovisõitmas erinevate autodega, mis võiksid sinu vajadustele vastata. Natuke aga võiksid nad ka emmele-issile meeldida. Emme tahab, et see näeks viisakas välja ja oleks mugav kasutada. Issi tahab, et me mõlemad õnnelikud oleksime ja, et ka tal oma 190 sentimeetriga seal kitsas ei oleks. Me mõlemad tahame, et me igavesti selle auto orjad ei oleks, kes jäävadki oma võlga tagasi maksma.

Ega meil palju valikuid ei olnudki. Ainult kaks tegelikult ja nüüd tundub, et üks jääb selgelt peale. Minu jaoks on see tõeline üllataja. Ma ei arvanud sellest brändist enne midagi. Eks näis, kumb teist enne meie koju tuleb. Me loodame, et punane auto. Siis on sul juba mugavam tulla.

Ootame ikka, et sinu liigutusi tunda. Vahel nagu tundub, et midagi oleks, aga see võib ka lihtsalt meie soovmõtlemine olla. Sina annad endast siiani enim märku kerge ebamugavusega, olgu selleks siis need uutmoodi kõhukrambid või mu sabakondi valulik teisaldamine. Sellegipoolest armastame ja ootame sind hästi palju!

Sinu emme ja issi

17 - tuul ja torm

No tegelt mitte väga. Tänaseks olen ma juba 17 nädalat rase. Sina siis oled meiega ligi 15 nädalat olnud päriselt ja see on nii tore.

Nii naljakas, kuidas nüüd, kus teine trimester jookseb, paistan ma rohkem rase, aga tunnen end vähem rasedana. Lihtsalt enamasti pole kohe mitte millegi üle kurta ja nunnu punu on ka tekkinud. Mõned on juba aru ka saanud, et ju sa seal oled.

Kui üldse kurta, siis sabakondi üle või mis iganes see on, mis mul rahus istuda ei lase. Pidevalt on tunne, nagu oleks tagumiku ära põrutanud või üle pika aja rattaga sõitmas käinud. Ainult, et nüüdseks on see tunne olnud minuga juba ligi kaks kuud. Kindlasti aga saaks ka hullemini. Kui paremaks ei lähe, siis ma lähen lasen end mõnel profil mudida.

Meil aga on sinuga tore. Oleme palju ujumas käinud ja kunagi ma ehk räägin sulle, kui erakordselt ilus ja soe suvi meil oli siis, kui sa alles päris uus olid.

Eilse õhtu veetsin tervikuna sinu nimel googeldades. Sinu emme ju ei tea veel, mis vahe on erinevatel soojakottidel ja miks mitut ja millist vaja peaks olema. Nüüd ma küll tean veidi rohkem, aga selgeks ikka ei saanud, mida ostma peaks. Üleüldse, me sinuga peame ostma hunniku kalleid talveasju, mida me kumbki vast vaid paar kuud kanda saame.

Nüüd on ka üsna kindel, et kuigi sa saad alguses olema üks pisitilluke abitu putukas, on sul autot vaja, et mugavalt ringi liikuda ja kõik oma asjad kaasa võtta. Sinu issi tahab tutikat liisingautot, aga emme muretseb kulude suurendamise üle ajal, mil meie sissetulekud kokku kuivavad. Eks me siis esitame sulle hiljem arve või laseme sul end hästi mõnusasse vanadekodusse panna. No pressure!

Varsti näeme!

It's official

Viimased kaks nädalat Eestis olid väga toredad. Saime kõigile häid uudiseid rääkida ja veeta palju aega oma kõige lähedasematega, aga kõigest ükshaaval.

Jõudsime Eesti koju pärast keskööd, aga nagu ikka, ei läinud me kohe magama ja kuna oli nii palav, et olin T-särgis, siis oli päris keeruline ema ees veel saladust hoida või nii mulle vähemalt tundus.

Järgmisel päeval läksime, nagu kokku lepitud, talle uut telefoni ostma ja siis istusime maha kuskile kohikusse, et seda seadistama hakata. Ema oli nii põnevil ja samas ähmi täis ning siis lajatasime teise uue asja kohe sinna otsa, saates talle oma plani kohaselt "proovipilte". Mõte ju uue telefoniga oligi see, et meil oleks lihtsam nüüd ja edaspidi suhelda ning ka pilte vahetada ja kohe kindlasti saab see kõik koos beebiga veel olulisem olema.

Igatahes, ega ta päris kohe ei saanudki aru, mis pildi me talle saatsime, kuni ütlesin, et see on tema lapselaps. Siis tulid šokk ja pisarad ning mul muidugi ka taas pisarad. Vesistasime seal natuke ning siis rääkisime talle tibu kohta nii palju, kui ise teadsime. Ta oli nii üllatunud, et tundis end terve päeva justkui purjus. Meie aga pidime edasi liikuma ühe nunnu väikese neiu esimesele sünnipäevale.

Meid ootas tore ja suurejooneline pidu ning ka seal küsiti paar korda meie lasteplaanide kohta, aga ei tundunud olevat veel õige aeg rääkida. Oli ju teise lapse päev ja ma tahtsin veenduda, et kõige lähemad kuulevad sellest ikka esimesena. Seega me põiklesime vastustega.

Ka järgmisel päeval saime uudiseid jagada, aga see oli ka ainus kord, kui meie plaane ennetati. Nimelt kohe, kui Lauraga üksteist nägime, küsis ta, et kas ma olen rase. Ma siis ei hakanud enam varjama ka. Ta väidab siiani, et see oli ilmselge, aga tundub, et ainult talle.

Esmaspäeval rääkisime lapsest Annikale, aga palusime tal see veel enda teada hoida. Ta oli üsna üllatunud, aga väga rõõmus ja siis rääkisime rasedustest, kuni ta tööle tagasi minema pidi. Pärast sain veel korra hämada lapseplaanide kohta, et vaikselt mõtleme sellele, sest tahtsin Katsu ära oodata. Ka sealne seltskond oli üllatunud, aga väga rõõmus meie uudise üle. Meie isetehtud sünnipäevakutsed töötasid hästi. Rääkisime natuke lastest, sest Katsul on neid nüüd ju kaks, teine päris väike, ning et millest on kasu olnud.

Teisipäeval sain lõpetada kõhu sees hoida püüdmise ka Kati juures. Ta reaalselt hüppas sellest uudisest teada saades ning jagas kohe igasugu raamatuid ning li nõus meiega lasteasju vaatama tulema, nagu olingi lootnud. Nad vist hakkasid kohe lennupileteid tas vaatama talveks.

Kolmapäevast läksime Lõuna-Eesti reisile, aga neljapäeval pühendasime asjasse ka mu onu ja ühe onutütardes, keda ma polnud vist viis aastat näinud. Onu oli küll vist rohkem segaduses kõigest kui midagi muud.

Reedel kohtusime Tartu sugulastega ja rääkisin neilegi, miks ma vahuveini ei joo koos nendega, aga tundub, et mida võõramad inimesed, seda vähem reageeritakse. Seal oli puhas null. Ei õnnesoove, ei kallistusi vms, aga oli muidu tore.

Laupäeval käisime tädi Mare juures ja kui ta oma kaardi lõpuni läbi oli jõudnud lugeda ning välja mõtles, mida see kõik tähendab, siis oh seda puhast rõõmu! Pisardasime kõik jälle natuke ja kallistasime ja oli väga tore.

Pühapäeval käisime maa ja taeva vahel lõunatamas, sest meile oli selline asi kingitud, ja seejärel suundusime Katiga lastepoodidesse. Eestis on nii palju nunnusid asju, aga hoidsin end veel tagasi.

Teisipäeval ootas ees veel paar esmakohtumist ehk rääkisime mu isale uudiseid. Tema sõnul pidi juba meie kolmekuune loode väga intelligentne välja nägema ja tema nägu olema. Nagu paljud teisedki, arvab ta, et tuleb poiss. Ema aga otsis üles mu enda beebiraamatud, kust tuli välja, et kolmeaastane mina oli lubanud, et kui ma naiseks saan, siis ma sünnitan endale vanaisa. Kes teab, kes teab :) Samasse õhtusse jäi ka Marikale ja Raunole rääkimine. Seal tulid ka sekundiga pisarad. Nii lahe on olnud neid reaktsioone jälgida.

Kolmapäeval nägime Anni ja ka tema oli siiralt õnnelik me üle ning jäänud oligi vaid Riin.

Riin sai teada enam-vähem kohe, kui ta meie juurde jõudis ja nüüd ta saab nädal aega mu rasedusemuljeid kuulata.

Muidu aga on üsna hea olla. Kui vaid sabakont ei valutaks.