Veel üks eluring seljataga

Ma olen alati arvanud, et 6 ja 16 on minu numbrid ja seega peaksid õnnelikud olema. Samas aasta 2016 oli minu elu üks keerulisemaid. Olen sellest siin natuke kirjutanud ka, aga ei juhtu päris igal aastal nii, et põhimõtteliselt päeva pealt tänavale tõstetakse, kaotad lähedasi ja lõpuks ka oma töö. 2017 ei olnud palju parem. Rabelesin ikka veel, et jalgu alla saada ja nii aasta lõpuni. 2018 aga on mul nii palju, mille eest tänulik olla. Samas, pean tunnistama, et vundament sellele sai laotud juba 2016. aastal.

Ma ei suuda ise ka uskuda, kui palju on viimase aastaga muutunud ja positiivses suunas. See vist ei üllata kedagi, et enamik aastast on möödunud lapseootuse tähe all. See on nii eriline aeg, et mu blogimisisugi on taastunud. Samas olen ma taas seal, kus olin aasta eest - kodune, kuid hoopis teistel tingimustel. Olen nüüd pea aasta uues kohas tööd rabanud ja end tõestanud ja kuigi see ei ole tähendanud ainult pudrumägesid ja piimajõgesid, siis suures plaanis võin eluga väga rahul olla.

Lisaks pere- ja tööelule, kolisin ma vabatahtlikult ja sain ise valida vahelduseks oma kodu. Jah, mõnekuuse vahega sai ostetud lausa kaks kodu, aga lõpuks ometi ei ole mul pea kohal enam kirvest, et ühel hetkel keegi tuleb ja ütleb, et mul on aeg edasi liikuda. Tõele au andes, võib ju alati juhtuda, et suhe saab läbi ja tuleb leida mingi uus variant, aga esiteks on meiega kõik kõige paremas korras ja teiseks, ei oleks asi ka siis päris lootusetu, sest minu mitme aasta säästud on nüüdseks investeeritud oma koju ning üüri asemel maksan nüüd ju laenu, mis vaikselt kahaneb. Vajadusel saab need lihtsalt ümber paigutada. Me oleme muidugi olnud ka hästi tublid ja maksnud rohkem, kui tarvis. Mõni ütleb kindlasti, et ma olen loll, et maksan laenu ajal, kui intressid on madalad, aga mulle tundub siiski, et ka madal intress suurelt summalt on palju ja kui intress ühel hetkel tõuseb, siis mulle meeldiks, et igakuised kogukulud selle võrra väga ei tõuseks. Tolle vältimiseks aga on vaja laenu baassumma allapoole tuua.

Pesaloomisega on tekkinud mulle ka natuke mööblit lõpuks. Mulle küll meeldiks mõte alustada päris nullist oma kodu sisustamist, aga ma ei kurda selle üle, et mu elukaaslane tuli juba kaasavaraga. Küll jõuame ka aja jooksul kodu aina rohkem enda näo järgi muuta. Ühe hiljutise külalise arvates juba oligi minu kodu väga minu moodi - parasjagu nipsasjakesi ja segadust ja soojust. Samas üsna lihtsa joonega, aga sisaldab detaile maailma eripaigust.

Nüüd on jäänud loetud päevad beebi tulekuni, kuigi endal pole üldse veel tunnet, et midagi juhtuma hakkaks. Vastupidi - vahepeal ei tule mulle meeldegi, et rase olen. Peeglist siiski paistab 38. nädalale vastav kõht ja voodist on aina raskem välja saada. Siputan nagu ümber läinud sajajalgne, asjade järele sirutades. Siis aga teen kõhule pai kohtades, kust Triibu parasjagu välja punnitab ja tuleb selline heldimus peale. Mul on nii vedanud Lemmikuga ja ma ei jõua ära oodata, millal meist päriselt perekond saab. Viimane aasta teeb tänulikuks.

Järjekordne tehnoülevaatus

Täna oli meil järjekordne ülevaatus ämmaemanda juures. Tema arvates on meil vist aega veel maa ja ilm, sest ta ei tahtnud üldse veel hakata rasedse kokkuvõtet kirjutama, kuigi tema asendaja andis juba eelmisel korral paberi küsimustega kaasa, et me seekord kokkuvõtte koos teeksime. Muidu aga oli tore nagu alati. Seekord isegi ei torgitud vahelduseks, aga sain üllatuslikult saatekirja ultrahelisse samaks päevaks, sest eelmise korra kõhu mõõtmine teise inimese poolt ja selle korra tulemus muutis ämmaka veidi ettevaatlikuks, sest kõht ei ole viimastel nädalatel eriti kasvanud. Samas mulle endale tundub, et Triibu on kaval ja käitub eelkujulikult ainult arsti juures. Muul ajal keerutab ringi, perssib nagu jaksab ja isegi vahetult enne vastuvõttu krambitasin.

Tavaolukorras oleks mind lihtsalt järgmisel nädalal uuesti kõhtu mõõtma kutsutud, aga kuna pikad pühad on tulemas ja meie ämmakas puhkab, siis ei ole sel mõtet. Peaksin tegelema kellegi teisega, mis võib taaskord mõjutada mõõtmise tulemust.

Igatahes, ma ei muretsenud, aga tundus olevat hea võimalus veelkord meie beebit ekraanilt näha. Keegi oli õnneks just oma aja ära ka tühistanud ja seega jalutasime pool tunnikest ja polnudki rohkem aega muretseda.

Ultrahelitädid on meie lähimas kliinikus hästi toredad. Seekord käis see küll üsna kiiresti, aga saime teada, et Triibu hoiab eeskujulikult kasvujoont ja peaks praeguseks, kui on täitunud täpselt 36 nädalat, olema igati normaalses suuruses. Hetke kaaluks ennustati 2700 frammi ja sain veel teada, et tema kõht on hetkel täiesti ümmarguse läbilõikega. Huvitav oli veel kinnitust saada, et vastupidiselt sellele, mida võiks arvata, ongi raseduse edenedes aina keerulisem ultrahelipildist midagi aru saada.

Tehniliselt on algamas 37. nädal, mis tähendab, et ta võib nüüd iga hetk õigustatult välja vupsata. Nii imelik on mõelda, et loetud nädalate pärast kuulub meile üks täiesti uus inimene. Enda tehtud armas ja kallis. Ja siis me lihtsalt peame jooksu pealt välja mõtlema, kuidas tema eest võimalikult hästi hoolt kanda.

Ma kohe kindlasti ei jää igatsema valutavat sabakonti, kõrvetisi, kõhu- ega ka üksikuid jalakrampe, aga see tunne, et keegi elusolend end mu kõhus liigutab, on küll midagi erilist, mida ma ei tahaks unustada. Teeme talle muudkui läbi kõhu pai lootuses, et siis ta ei püüa nii hoolega läbi mu kõhunaha välja tulla.

Täna saime üllatuslikult veel ühelt mu kolleegilt, kel on kolm last, portsu beebimänguasju. Proovime neid nüüd ettevaatlikult pesta, aga päris käsitsi ei nühi, kuigi instruktsioon nii käsib. Kuidas teie pehmeid maju jms peseksite? Aga siis, kui seal mingid piiksutajad sees on?

Kirjad Kahele Triibule 14

Tere, mu kallis!

Tänase seisuga ongi ainult kuu aega jäänud sinu arvatava tulekuni. Vahel tundub, et sa tahad kohe tulla ja otse läbi kõhunaha. Sul on vist tõesti juba üsna kitsas, sest iga sinu sirutus on üsna selgelt tunda ja ka näha läbi kõhu. Sa jätkuvalt luksud üsna tihti ja keerutad end. Ma püüan veel mitte muretseda selle üle, kuigi nüüd peaksid sa juba paiksemaks jääma, pea allapoole.

Sinuga on muidu jätkuvalt tore. Igapäevased krambisessioonid on küll veidi pikemaks veninud ja kõrvetised ei lase ka end unustada, aga sina ise käitud väga hästi ja nii tore on sulle läbi kõhu pai teha. Eriti, kui sa mõne jäseme välja sirutad. Sinu issi käib sind ka muudkui kallistamas ja musitamas ja välja meelitamas, aga tegelikult meile jätkuvalt meeldiks, kui sa uue aastani ootaksid. Muidugi sa võid ise otsustada, aga tea, et sinu otsusest sõltub ka näiteks see, kas sa saad olema üks noorimaid või vanemaid oma klassis ning mis aastal sa üldse kooli lähed.

Muideks, sinu nõbud ootavad ka sind juba ja kutsuvad sind nimepidi. Pisike Ludde käib teadlikult kallistamas sind ja mind mõlemat. Emme aga tunneb, kuidas ta kõht muudkui venib ja loodab, et sa viimasel kuul päris hulluks ei lähe kasvamisega. Me muidugi toidame sind jõuluperioodil igasuguste maiustustega. Eks näis, mida ämmaemand sellest kõigest neljapäeval arvab. Sellest järgmine visiit aga jääb juba uude aastasse, kui sa nii kaua oodata jaksad. Meie aga jääme selle nädala lõpust koju, mis on päris tore, sest nüüd hakkab ringiliikumine veidi raskemaks muutuma, kuid sellegipoolest on asjalood palju paremad, kui ma julgesin arvata, et praegusel hetkel on. Mitte miski pole tegemata jäänud, aga jalad ja selg väsivad kiiremini.

Kas ma võin sulle veel ühe pisikese palve esitada? Kui sa vähegi saad, siis ära oma emmet päris lõhki rebi. Hetkel veel ei ole mul parandamatuid vigastusi, aga loodetavasti nii jääb ka. Samas tea, et kui on valida sinu ja minu heaolu vahel, siis valin kindlasti sinu.

Kalli-musi-pai!

Kõik teavad paremini

See ei ole just hästi varjatud saladus, et inimestele meeldib teisi õpetada. Eriti kõiges, mis puudutab lastekasvatamist. Olgu nende enda kogemused lastekasvatamisega siis olematud või aastakümnetetagused. Mis mind aga üllatas, oli see, kui vara see kõik pihta hakkab.

Mul ei ole veel Triibu käeski ja juba olen end korduvalt avastanud situatsioonidest, kus keegi ilma igasuguse tõestusmaterjalita püüab mulle selgeks teha, kuidas miski tegelikult on. Tihti on tegu asjadega, mille kohta olen mina just erinevatest usaldusväärsetest allikatest kuulnud või lugenud, teine pool aga mitte. Ma ei tea, kas asi ongi minus, et kui ma mingeid teadmisi jagan, siis ei kõla see piisavalt usaldusväärselt või on inimestel aastatega kujunenud lihtsalt ülikindlad veendumused, millel ei pruugi faktidega midagi ühist olla.

Igatahes, rääkimata maitseküsimsutest või erinevate koolkondade soovitustest, ka konkreetsed faktide mustast valgest rääkimised on väsitavad. Tahaks lihtsalt öelda, et usu mind! Usu vähemalt seni, kuni leiad tõestuse, et mina eksisin. Mul ei ole mingit probleemi ka sellises olukorras oma vigu tunnistada. Küll aga ei meeldi mulle tunda, et minu suust tulles ei ole ka faktid faktid, vaid midagi läbiräägitavat.

Püüan nüüd keskenduda vaid arukatele arvamustevahetustele ja ignoreerida muud lollust.

Pea kaheksa kuud kahekesi ühes kehas

Ja ikka mul esineb neid momente, kus see kõik pähe ei mahu. Vaatan üle mõne aja peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kelle kõht see suur on? Mitte, et ma kaalu pärast põeks - seda mitte - aga lihtsalt uskumatu on tunne, et meist saavadki kohe varsti lapsevanemad ja seda loodetavasti/arvatavasti kogu meie ülejäänud eluks. Enam ei ole enam ainult mina ja tema ja meie mull. Beebimull saab ka kindlasti äge olema, aga ma annan endale aru, et see muutus on päris suur.

Ma olen sel nädalal saanud kätte jälle hulga nunnusid mähkmeid. Ennastki ajab naerma, kui elevil ma mähkmete üle olen ja kuidas ootan hetkel pesupesemist. Ma olen kindel, et kui sellest saab argipäev, siis ma enam ei oota, aga ma tahan seda tunnet mäletada. Pesta läbi asju oma pisikese jaoks on kuidagi eriline.

Muus osas aga täitus 34. nädal. Käisime taas ülevaatusel ja seekord oli kõik kuidagi nii teistmoodi, kaasa arvatud ämmakas ise. Sain aru, et mu enda oma on ikka väga tore. Lisaks olid kõik näidud hoopis teistpidi. Näiteks leidis asendaja, et mu kõht on kahanenud. Ma väga ei põe, sest ma olin siiani jälginud normkurvi ülemist äärt. Seega oli veidi puhvrit ja ta võis lihtsalt teises asendis olla. Ta üldse keerutab siiani päris palju. Lugesin, et kui luksumist on tunda all, siis on pea ka all. See on esimene asi, mis aitab mul mitu korda päevas aru saada, kuidas ta paikneb ja see luksumine ikka liigub üle kõhu.

Oleme ka mitmel beebikoolitusel käinud sel nädalal ja muidu valmistunud. Täna aga tõime kuuse ära. Neist võivad saada Triibu esimesed jõulud. Ehtisime kuuse ära ka ja mulle täitsa meeldib, kui kirju see sel aastal on. Natuke tavapäraseid kuule, minu imeilusad lumehelbed ja veidi erilisemaid ehteid, mida sel aastal ükshaaval kokku olen ostnud erinevatest riikidest. Lisaks Lemmiku soovil ka taas meie suured ja lapselikud lumememmed. Disainiauhindu sellega vist ei võidaks, aga meie saime proovida, kuidas kuusk meie lounge'inurka sobib ja nüüd oleme jõuludeks valmis. Mul on kaks nädalat veel jäänud tööl käia, siis pikad pühad ja siis millalgi võiks Triibu saabuda.

Ahjaa, Lemmik üllatas mind advendikalendriga. Ta teadis, et olin juba aastaid ühest unistanud, aga kuidagi ei sattunud sobival hetkel ette ühtegi ilusat. Nüüd ta siis ostis korraliku Lindti kommidega minu rõõmustamiseks ja see on nii tore. Tema on nii tore ja olen kindel, et temast saab ka suurepärane isa just nii, nagu ta on olnud suurepärane partner minule.

Things are getting real

Laupäeval korraldati mulle babyshower kõige ootamatuma inimese poolt. See küll ei olnud üllatus, aga just tema soov seda teha, oli kohe kindlasti. Kui tihti ikka juhtub, et elukaaslase eks sellise asja ette võtab, abiks elukaaslase ema?

Igatahes, oli rahulik pärastlõuna klaasipuhastusvedeliku-sinise vahuveini ja snäkkidega. Olid mõned sõbrannad ja ämm. Kahjuks paljud ei saanud tulla, aga ma ei tahtnudki suurt üritust ja üritan seda mitte südamesse võtta. Huvitav oleks küll teada, mis põhjusel paljud ei tulnud, aga ma neid üle kuulama ka ei hakka.

Kuigi ma seda ei oodanud, saime ka hunniku kingitusi. Kõige armsam oli vist taas korraldajalt - väga huvitavate küsimustega beebiraamat ja integreeritud mälestustekast. See oli küll täitsa kümnesse. Lisaks sai Triibu nunnusid puitmänguasju ja veel ühe pidukostüümi. Mitu vesti see nüüd kokku teebki? Nüüd on tal ka kikilips.

Lisaks olin väga liigutatud, et ämm tegi ise võileivatordi ja ei olnud mingit kohutavat printsessitorti, vaid hoopis maiustused, mida korraldaja oli märganud, et ma armastan. Teised on nüüd kadedad mu ämma peale :)

Eile hakkasime pakkima ka haiglakotte - üks Triibule ja teine meile. Loodetavasti kahest piisab. Mulle tundub, et meil on veel aega, aga kõik ümberringi juba pakivad ja mu rasedusapp ütles, et kott peaks nüüd koos olema. Ka sünnitusplaani kirjutasin valmis ühel õhtul kirjutamistujus olles. Muidugi mõlema sisu võib veel muutuda ja riideid ma endale ei oska veel pakkida, sest ma ei taha oma väheseid selgaminevaid asju kuni üheksaks nädalaks kättesaamatuks muuta.

Tänasega on täis juba 33 nädalat. See tähendab, et Triibu võib tulla juba 7 nädala pärast. Või siis ka 4-5. Või veidi hiljem. Asjade poolest on pea kõik valmis ja isegi mähkmete järgi ei sügele ma hetkel enam, sest pea kõik, mida veel proovida soovin, on kodu poole teel. Muidugi hiljem võib juhtuda, et miski ei sobi ja müüme maha, aga mis sellest?

Mõelda vaid - loetud nädalate pärast peaksime me saame lapsevanemateks. Igaveseks. Miski ei ole kunagi enam sama. Ühest küljest ma nii ootan. Teisest aga natuke kardan ka. Ma küll püüan sellele mitte mõelda, aga ma tean isiklikult kahte inimest, kes on lapse kaotanud just kaheksanda kuu paiku. Mulle ei mahu nii kole võimalus pähegi meie puhul.

Ka tööl on nüüd jäänud põhimõtteliselt vaid kolm nädalat. Ausalt öeldes ei ole mul üldse kahju. Ma loodan, et mu asendaja ei riku ära kõike, mille nimel ma olen vaeva näinud, aga samas ma olen juba vaimselt lahti lasknud üsnagi kõigest. Järgmisel aastal tuleb siis, mis tuleb. Ainus, mis loeb, on Triibu tulek.

Kirjad Kahele Triibule 13

Tere, mu kallis!

Nii uskumatu, kui see ka ei tunduks, oleme me edukalt jõudnud koos käia üle seitsme kuu ja jäänud ongi veel kuni kümme nädalat, sest kui sa selle aja peale ise välja ei tule, siis sikutatakse.

Eile käisime taas ämmaemanda juures. Nii harjumatu on käia nii tihti. Kahe nädalaga ei jõua ma veel arstivisiite igatsema hakatagi, aga samas on hea teada, et sina oled ikka eeskujulik tegelane, kes järgib etteantud kasvukurvi ja püsib muidu normis. Me eile naersime, et pean su paksuks söötma, et sind taas näha saaksin ultrahelis, aga ära muretse. Nii egoistlik ma ka ei ole.

Mina olen siin natuke hädisem olnud viimasel ajal, aga sind selles küll süüdistada ei saaks. Kui kõik rasedused oleksid sellised nagu sinuga, siis võiksid sa vabalt veel hulgim õdesid-vendi saada, aga ma ette ei luba siiski, okei!?

Oleme nüüd mõnda aega regulaarselt õhtuti su liigutusi lugenud, nagu käsitakse, ja sa näid olevat üsna aktiivne tegelane. Vähemalt siis, kui uneaeg kätte jõuab. Sul ei möödu vist päevagi, kui viie minutiga alla kümne tou kirja saaksin. Samas, haiget ei tee sa ka praegu, kuigi sul on seal kõhus vist juba üsna kitsas. Miks sa muidu muudkui keerutad? Ma küll ei usu, et su pea kogu aeg põranda suunas on või oled sa mingi eriti paindlik tegelane, sest kuigi enamasti oled sa mu paremal küljel, siis vahel leian su ka vasakult või hoopis ülevalt. Praegugi turnid sa kõrgustes. Peaasi aga, et sul seal hea on.

Nädalavahetusel käisime me issiga lasteasjade messil ja see oli sinu õnn, sest nüüd ootavad sind lõpuks ees ka mõned mõnusalt värvilised ja lapselikud riideesemed. Seni, kuni see on minu teha, ei hakka sa erinevalt enamikest rootsi lastest tapeediga kokku sulama. Ma ei jõua ära oodata, millal sulle kõiki uusi asju tutvustada ja selga proovida saan, kuigi riidest mähkmed on nii nunnud, et võib-olla pead siin hoopis nende väel suure osa ajast veetma hakkama emme rõõmuks.

Eraldasime sulle ka juba poole oma ruutriiulist. Sa pole veel sündinudki ja juba on sul seal neli kasti asju ja kummutitäis riideid. Nipet-näpet siin-seal veel ning suuremad asjad on ka mujal. Ostsime nüüd ka uue suure porimati, mille peal sinu vankrit hoiustada, aga sorri. Kassid jõudsid ette ja on täiesti veendunud, et see vaip on nende oma. Eks sa pead edaspidi nendega oma territooriumi eest võitlema hakkama, aga tea, et nad on üldiselt toredad. Kui sa just ise neile haiget ei tee.

Sinu issi korrutab nüüd juba üsna tihti, et tule välja. Sina aga vastad talle julgete müksudega ja õige ka. See on sinu otsus siiski ning hetkel võiksid sa veel veidi end koguda ja kasvada. Nii kiire meil ka ei ole. Ootame sind aga kõige meelsamini jaanuari esimeses pooles, kui sa just päris issi nimepäeval tulla ei taha. Usu mind, detsembris ei taha sa ise ka edaspidi sünnipäeva pidada, sest siis on kõigil jõuludega piisavalt tegemist ja sind ähvardaksid jõulu ja sünnipäeva ühiskingitused ning tähelepanu jagama pidamine. Sul on aga õigus täiesti sinu enda sünnipäevale, mil see ongi kõige tähtsam sündmus. Samas, ma ei soovita sul liiga kaua ka venitada, sest siis me saame kahjuks issiga vähem aega sinuga kodus olla. Kas oleme kokku leppinud?

Armastame ja ootame,
Sinu emme ja issi

Kõik käib kõhupõrkega

Ma ei tea, kas ma sellest juba olen teile rääkinud, aga rasedusega kaasneb suur kõht. See fakt iseenesest ei ole vast kellelegi üllatuseks. Küll aga üllatas mind, kui palju kehakuju muutumine minu elu mõjutada võib.

Tavaolukorras ka kergelt pehmemas vormis olles ei jää kõht mulle tavaliselt ette. Nüüd aga ei möödu peaaegu päevagi, mil ma midagi endale peale ei ajaks. Tihti aga põrkavad asjad kõhult veel edasi nagu lutsu visates ja siis on plekke hulgem, püüdku ma olla nii hoolikas kui tahes. Eriti piinlik oli viimati Eestis vahvleid süüa, sest vahvlipuru on halastamatu ja maandus põrkest ikka üsna kaugel igal pool minu ümber, vastavalt algsele kukkumisnurgale. Minu pealt saaks geomeetriat õppida. Mulle tundus juba, et mina olen kui laps mitte lihtsalt lapsekandja. Samas, kuni mu raseduskaebused püsivad enam-vhem sellisel tasemel, siis mul on põhjust rahul olla olukorraga.

Meie elu möödub muidu ka nagu ikka raseduse tähe all. Nüüd on vastav programm juba üsna tihedaks muutunud ja igal nädalal mõni koolitus või arstikülastus. Lisage sinna juurde pea nädal kestnud seljavaevused, toonused, hingamisharjutusi tegema panevad kõhukrambid ja kõrvetised ning siis ei unune hetkekski, et midagi suurt on toimumas. Alatest eilsest on jäänud ka ainult ühekohaline arv nädalaid oodata ja me nii tahaksime juba kohtuda minu kõhu üle võtnud elanikuga. Samal ajal üritan ma sünnituse üle muretsemist muudkui edasi lükata, kuigi ega siinsed osad põhimõtted mulle just positiivsust alati sisenda.

Ühest küljest on siin üsna modernne ja paindlik lähenemine asjadele ja kindlasti ka tipptasemel meditsiiniline abi saadaval. Teisest küljest aga käsitakse siin kodus kannatada vähemalt nii kaua, kuni kümne minuti jooksul 3-5 tuhu käivad. Need peaks olema ka ligi minut pikad ja sellist ajakava jälgima poolteist-kaks tundi enne, kui soovitatakse esimest korda haiglaga suhelda. Klassikaline pidi olema kolm kõne haiglasse enne päriselt kohale minemist ja minu jaoks kõige hirmutavam on, et vahepeal võib see haigla, kellega suhelnud oleme, täis saada ning tuleb hoopis kuhugi mujale sammud seada. Kujutate ette - poolteist-kaks tundi piinelda iga teine minut ja lisaks närvitseda, et kuhu ma üldse oodatud olen.

Teine suurem mure on valu ja selle kontrollimine. Muidugi oleks ilus mõelda, et ma saan ise hakkama selle ilusa loomuliku asjaga, aga ma ei viitsi ka lõputult kangelast mängida, nui neljaks. Samas ei taha ma nõelu näha rohkem kui vaja - eriti oma seljas. Ühtegi tõhusat alternatiivi aga ei pidanud olema. Eks me varsti näeme, kuidas selle üle elan.

Positiivse poole pealt aga pidi siin ämmaemand olema põhimõtteliselt ainult minu päralt ja on täiesti okei nõuda, et ta kogu aeg minu juures olemas oleks. On isegi välja reklaamitud, et kui mõnega üldse ei klapi, siis võin uut ämmakat nõuda. Samas, nad on ju ka inimesed ega oota kuskil riiulil reas, kuni keegi neid igatsema hakkab. Loodetavasti mul selliseid probleeme ei teki või kui ka tõesti üldse ei sobi üks, siis leitakse ruttu keegi uus.

Mis veel? Lubati, et esimesed tunnid lastakse perel rahus üksteisega tutvuda ja puhata - miinus kontroll iga viieteist minuti tagant. Samuti ei kiirustata nabanööri läbilõikamisega ja kõik süstid on vabatahtlikkuse alusel. Eks ma pean varsti hakkama oma sünnitusplaani kokku kirjutama.

Röögime mõnuga

Heihopsti! Kas ma teile juba meie uuest lambist rääkisin? Nüüd igatahes räägin!

Oma suurelt shoppingureisilt tulime tagasi ka uue vannitoalambiga. Vana oli kole ning pime ja kui seal pirni tugevama vastu vahetasime ja seejärel koduhoidjad päev läbi tuld põletasid, ootas meid tagasitulles hulk deformeerunud plastikut. Ega me pahandanudki, sest miski muu peale koleda lambikatte kahjustada ei saanud. Uue lambiga polnud ka kiiret, aga ikkagi olime rahul, et nüüd üks sobiv isend ette jäi.

Kodus ei läinudki kuigi kaua kuni Lemmik uue lambi lakke pani. Oli tema mõnusalt valge ja kena. Küll aga on temaga üks suur aga, mille peale ei oleks osanud ka kõige loomingulisematel hetkedel tulla.

Nimelt on tegu kõlar-lambiga. Meie jaoks kõlas see lihtsalt kui meeldiv boonus. Et saab turvaliselt vannis muusikat kuulata jne. Samas ei näinud me end just selle funktsiooni sagedaste kasutajatena.

Siis aga selgus, et kas meie oleme imelikud või on seda lambi autorid. Nimelt, hakkab see raibe iga kord tule süütamise järel meie peale karjuma, et tal kas õnnestus või ei õnnestunud bluetoothiga ühenduda. Ma ei tea, miks see üldse oluline info on. Piisaks ju sellest, kui ta käsu peale muusikat mängima hakkaks. Aga ei. Iga kord on vaja lärmata oma porgandihäälel ja ikka kohe maksimaalselt valjusti.

Muusika kuulamine läbi vannitoalambi tundub meile selline üsna kõrvaline tegevus võrreldes näiteks vetsus paberi üles leidmisega, Ja selleks pole meil mitte heli vaid valgust vaja. Heli ehk aitaks juhul, kui ta tõesti juhendaks, et veidi vasakule vms. Aga seda ta ju ka ei tee.

Me arvasime, et kuidagi peaks ju saama seda heli reguleerida, aga ühtegi nuppu kusagilt ei paistnud. Lemmik siis helistas lambitootjale ja sai teada, et a)heli välja lülitada ei saa ja b)vaiksemaks seda keerata ka ei saa. Ongi selline loll lamp. Nuta või naera.

Igatahes on see jobu juba mitu korda keset ööd, kui emb-kumb vetsu vaikselt hiilib, mõlemad korralikult üles ajanud. Mis siis veel saab, kui beebi kohal on!? Ja kes oleks võinud arvata, et üks lamp nii õel olla võib. Ta on iseenesest hea lamp, aga varem või hiljem läheme me sellele kõlarile kallale ja siis juba ilma siidikinnasteta.

Kõhukatsujad ja muidu kommenteerijad

Selle ise rase olemisega olen ma üht-teist õppinud ja avastanud ka, et varem olen isegi vist teiste rasedate vastu ebaviisakas olnud. Nüüd aga olen targem ja näiteks ei hakka lambist kommenteerima kellegi kõhusuurust ka siis, kui tean kindlalt, et seal keegi kasvab. Enne ei tundunud mulle eriline patt kommenteerida, et küll sul on ikka suur kõht, sest see vahel tõesti üllatas mind. Veel vähem tundus mulle patt kommenteerida kellegi väiksust. Nüüd aga, olles lugenud üht-teist ja kuulnud teiste rasedate arvamusi, tean, et kummagi kommentaariga inimesele just head meelt ei valmista. Parem on need arvamused endale hoida. Ühelegi inimesele ei meeldi ju, kui teised lambist nende kehale hinnanguid annavad. Miks peaks ühele niigi hormonaalsele rasedale selline asi rohkem meeldima? Halvimal juhul tekitab see lausa lisastressi ja muret.

Lisaks suurusele ei ole mõtet ka kommenteerida kellegi kehakuju. Põhjus on täpselt sama. Mu oma ema pidas vajalikuks mind informeerida, et mu kõht pidi kummalisel kõrgusel olema. No aitäh! Aga kuni ämmaemand kõike normaalseks peab, siis usun pigem teda kui kedagi, kellel palju vähem sellealaseid teadmisi ja kogemusi.

Ja lõpuks veel... kõhukatsujad. Olin neist kuulnud igasuguseid lugusid, aga väga kaua ei puutunud need üldse minusse. Viimase kuu-kahega on aga hakatud ka mind rohkem katsuma. Ma ei ole väga tundlik selle osas, sest ma tean, et üldiselt inimesed mõtlevad sellega ainult head. Samas eriti kummaline on see, et oma lähedased ei katsu. Pigem on nendeks omavolilisteks katsujateks just võõramad inimesed ja tavaliselt juhtub see nii ootamatult ja ruttu, et jõuan vaid möelda, et so that's what just happened. Miks nad arvavad, et see on okei? Lemmik ütleb, et katsu vastu, aga kuna minu peas ei ole okei teisi loata katsuda, siis ei suuda ma ka samaga vastata. Samas, huvitav oleks ju küll nende reaktsiooni näha.

Muidu aga on mul üks tore kõhutantsija ja hästi läksid nii ultraheli eelmisel nädalal kui ämmakavisiit teisipäeval. Ta on juba 39cm pikk, jalasuurusega 5,9cm ja ka juukseid on tal juba veidi. Nüüd tundub, et aeg hakkab rohkem lendama, sest tänase seisuga on juba 30 nädalat täis. Kohe-kohe ongi vaid ühekohaline nädalate arv jäänud ja ma ei tea, kas ma peaksin rohkem pabistama.

Me oleme üsna valmis Triibu tulekuks. Seekord Eestis käies ostsin veel igasugust vajalikku kraami kokku ja üleeile, kui leidsin autost ühe lutipudelijupi ning selle sujuvalt oma käekotti viskasin, sain hiljem naerda, kui see mulle taas kotis vastu vaatas. Olin juba unustanud, et see seal on ja ajas muigama, et ise ma ei ole veel emagi, aga juba on ema käekott.

Oleks ma teadnud, kui keeruline on lasteriiete majandus

Ühest küljest, shopata nunnusid beebiriideid on tore. Teisest aga, mida oleks vaja ja kui palju - arvamusi on nii erinevaid. Lisaks ju beebid kipuvad kiiresti kasvama, nii et peame igasuguseid suurusi kokku krahmama.

Olen püüdnud asjale süsteemselt läheneda. Meil on Google Docsis tabel, kus kirjas peamised riietetüübid ja suurused ning oleme järjest lisanud, mis olemas on. Samas, nüüdseks olen kõik läbi pesnud ja algsetest suurustest pole suurt midagi järel. Asjad on kas suuremad või väiksemad kui sildid väidavad ja mis suurusele nad päriselt vastavad nüüd, pole mul aimugi.

Käisin täna kõik riided läbi, kõrvutades samatüübilisi omavahel pikkuse osas ning siis liigutades neid kas paremale või vasemale vastavalt selle, kas asi oli teistega võrreldes suurem või väiksem. Juba nii tekkis hulk hunnikuid. Tegelikult võiks ju ka laiusi vaadata, aga ma lihtsalt ei jaksa. Ja ma üldse ei oota, et peaksin sama tegevust kordama iga pesupäeva järel. Samas, ma ei taha maha magada millegi kandmist, sest kes teab, kui kiiresti meie Triibu kasvama hakkab.

Igatahes, nüüd tundub mulle, et 50 suurust meil praktiliselt ei olegi. Aga võib-olla on need nüüd hoopis veel väiksemaks muutunud ja 56 on uus 50. Või uus 53 näiteks. Rootsi kaasemade soovitust igaks päevaks kahte riietekomplekti omada ei suuda me veel kaugeltki täita. Vähemalt mitte nädala varuga. Samas on meil nüüd olemas mõned bodyd igas suuruses, osa neist pikkade, teised lühikeste või olematute varrukatega, mõned püksid, mõned pidžaamad/kombed, mõned paksemad kombed, üksikud pluusid ja hunnikus päranduseks saadud mütse. Ikka veel tundub mulle, et meil ei ole üldse jakke/pusasid/kampsikuid ja kõik, mis on, saavad veel tükk aega suured olema. Päranduseks oleme saanud ka natuke kummalisemaid riideid nagu ülikonnavestid, mil isegi dekoratiivne taskurätik kaasas, mõningad traksipüksid jms. Ma ei oska neid veel kuhugi liigitada.

Lemmik naerab ja soovitab mulle järjekindlalt, et ma võiksin kohe suure lapse sünnitada ning et ta võiks hundinahas ringi liikuda. Samas ma tean, et küll asjad lahenevad kogemuste tekkimisega. Hetkel aga tunnen ma end üsna lost olevat kogu selles maailmas.

Rasedusrõõmud

Juba mõnda aega pole, külg ees, kuhugi minemisest mitte mingit kasu, aga tee lollile peale selgeks. Harjumus on tugevam.

Ka rasedariided hakkavad juba vaikselt volte tekitama. Ma ei tea, kuhu see viimastel kuudel kiiresti kasvav kõht veel mahtuma peaks.

Vahel valutab siit ja sealt ning kõik uurivad, et kuidas ma end tunnen ja kuigi tähelepanu on meelitav, siis enamasti pigem kummastav, sest ma ei oska kuidagi vastata. Ma siiski olen ikka see sama mina. Lihtsalt ümaram. Ja Triibu on olnud nii chill kaaslane, et tema üle ma ei saa ega taha kurta. Ei peksa ta mind ei ribidesse ega ürita jalaga ust sisse lüüa allpool. Samas keha ei käitu päris nii ikka nagu enne. Näiteks - piinliku jutu hoiatus - täna tundsin end üsna gaase täis olevat ja siis järsku tundus nagu puuks oleks kõhus trepist alla kukkunud, aste astmelt. Ma ei oska seda isegi kirjeldada. Olin vaid tänulik, et see show üsna vaikselt ja vetsus lahti läks.

Muidu aga on hea olla. Elasin üllatavalt hästi üle meie tuhandekilomeetrise shopingureisi. Kaasa võetud padjad olid terve aja tagaistmel ilma minuta, sest sabale meeldib me uus auto. Nüüd on meil aga olemas eel hulk asju tuleviku tarbeks alates beebilusikatest ja tekstiilidest kuni uue vannitoalambi ja lumelabidani. Triibu kogu täienes veel osade roosade asjadega, sest need olid ainsad nunnud. Samas ühest õhukesest roosast marlist sai juba kasutuseelse läbipesuga hallikas koristuskalts.

Koju tuli ka veidi riideid kosuvale minule ning ports lehmaasju tibule. Sel nädalal said tellitud ja jõudsid jube ruttu kohale ka turvahäll ning paar magamiskotti, et tal talvel voodis turvaline ja mõnus oleks. Selleks ajaks aga, kui ta kasvab, on nüüd juba olemas ka päris voodipesu. Lisaks esimesed ise ostetud lutid igaks hädavajaduseks, autopeegel lapse jälgimiseks, muusikaline mänguasi, mõned vannitoatarbed ja maailma pikima tšeki jagu asju veel. 28 nädalat on täis, 12 veel. Nüüd hakkab vist aeg lendama.

Kirjad Kahele Triibule 12

Tere, mu kallis!

Tahtsin lihtsalt teada anda, et ettevalmistused sinu tulekuks on täies hoos. Oleme siin ostnud kokku nunnusid riidest mähkmeid ning neid ja sinu riideid läbi pesnud hoolega, sest sinu issi tõi lõpuks Ikeast sulle ära isikliku kummuti. Lisaks oli ta nii armas, et tõi töökojast ära ka emme tehtud klaaskausi ja läks oma algatusel laupäeva hommikul kell seitse lennujaama tädi Laurale vastu. Vot selline mees on sinu issi! Ja sinu emme armastab teda väga.

Igatahes, nüüd on sinu tulekuks valmis ports riideid suurustes 50-56, Rootsi vanaema ostetud esimene kaisukas ning hulk mähkmeid, mis ei tekita emmele südametunnistuse piinu.

Sina ise aga arened ka hoolega. Viimase nädalaga oled sa hakanud kuidagi teistmoodi liigutama. Enam ei ole väikesed värelused ja vopsud. Nüüd on näha, et sa proovid piire edasi lükates omale ruumi teha ning korra isegi nägin väljaspoolt, kuidas sa vist keerasid. Terved sellised lained käivad üle kõhu. Kunagi näitan sulle videost, kui tahad. Lisaks on nüüd käes esimesed kogemused sellega, kuidas sa luksud. See tõesti on nii ühtlase rütmiga, et pole kahtlustki, mis toimub.

Oleme ostnud sulle nüüdseks ka mähkimisaluse ning beebiasjade koti, nii et pea kõik esmavajalik on olemas. Ja üht-teist veel. Lisaks võtame homme ette suure retke Ullaredi, et osta ära veel mida iganes kasulikku ja nunnut nad beebidele pakuvad. Ma loodan, et sa hindad seda 1000-kilomeetrist reisi, mille me peamiselt sinu pärast ette võtame pooleteise päevaga. Alguses lootsime ühe päevaga hakkama saada, aga see tundus veidi liiga karm.

Igatahes, tänaseks oled sa 27 nädalat vana ja esimene beebi sinu beebigrupist on juba sündinud. Ma loodan, et sina siiski ootad veel sellega mõnda aega. Sinu issi aga meenutas mulle, et varsti on jäänud sinu tulekuni vaid ühekohaline arv nädalaid ja kuigi me väga ootame, on see omajagu hirmuäratav ka. Eelkõige see, kuidas sa küll minu kõhust välja saad ja selge on, et emme jaoks see meeldiv olema ei saa. Sinu emme on kaks nädalat juba kannatanud, sest ämmaemand tegi talle vereproovi võtmisega väga haiget. Mis siis beebi kõhust välja saamisest rääkida. Aga me teeme selle koos ära nii hästi, kui oskame. Eks!?

Varsti näeme!

Kirjad Kahele Triibule 11

Tere, mu kallis!

Mulle ei mahu pähe, et umbes kolme - kindlasti vähem kui nelja - kuu pärast oled sa meiega. See on ju vaid paar kuud! Nii hirmus tore. Ja ongi hirmus ja tore korraga. Ma võin ju olla lugenud igasuguseid tarku raamatuid ja artikleid selle kohta, mida beebiga oodata, aga see ei tähenda, et ma päriselt mõistan, kuidas meie elu edaspidi välja nägema hakkab. Kas me üldse kunagi enam magame? Ja kas ma ka, nagu Lemmiku sõbrad, silmagi pilgutamata tati su ninast välja imen.

Igatahes, me oleme teinud veel natuke ettevalmistusi sinu tulekuks. Broneerisime end ühele sünnitusettevalmistuse kursusele ja tellisin sulle esimesed nunnud riidemähkmed ära. Proovimiseks. Nüüd ootan, kuni naabruskonna väikeettevõtjal uus mähkmekaup tuleb ja siis läheme taas talle koju külla katsuma ja ostma. Ta juba korra seletas meile üsna põhjalikult, mis on mis.

Eile ostsin sulle maailma kõige pehmema tekikese, aga sinu issi ei lubanud mul uues ägedas beebipoes liiga pikalt ringi jalutada. Isegi imestasin, et ta selle tekiga nõus oli. Ma tahaks muudkui sellele pai teha. Sinu imearmsa pesa ja imetamispadja saime ka kätte. Kas ma juba kirjutasin sellest? Igatahes, läks kaks korda kauem ja kulus kordades rohkem närvirakke, kui ma sellele kulutada kavatsesin, aga nüüd on mul millega magada ja sul saab ka olema. Lisaks saime ühelt naabritädilt sulle hunniku riideid ja sealhulgas on sul juba rohkem ülikondi kui issil vist. Issi aga tõi sulle Mallorcalt ka ühe kostüümi juurde.

Sel nädalavahetusel tahtsime ka oma lemmikturvatoole katsumas/ostmas käia ainsas poes, kus need mõlemad olemas paistsid olevat, aga võta näpust! Polnud neil kumbagi kohapeal. Lisaks soovitati meil maha matta mõte sind kohe tooli panna ja lahkusime sealt suuremas segaduses kui enne. Tegin terve eilse õhtu taas uurimistööd ja tuleb vist ikka sulle kõigepealt turvahäll hankida. Ja siis loota, et leiame ka sobivad adapterid. Ja kõige lõpuks kuna see on ootamatu kulu, siis peame veidi ka rahakotile mõtlema. Mitte küll sinu turvalisuse arvelt, aga hetkel on oht, et sul saab seekõttu korallroosa häll olema. Moodne väikemees kohe algusest.

Ja täna, täna jõudis lõpuks kätte uus ämmaemanda vastuvõtt. Eelmine oli ju juuni alguses. See oli maailmatuma ammu ju! Täna ta mõõtis emme vererõhku ja sinu pesa suurust. Kuulsime esimest korda su südamelööke, mis jäid 140 ringi ja emmet torgiti mitu korda, aga meie tulemustega jäädi rahule. Katsu edaspidi ka sama hea laps olla ja näeme juba varsti!

Kuidas alustada rasedana päeva?

Eks ikka trepist alla kukkumisega!

Ah, ärge nüüd liigselt ka ehmatage. Haiget said vaid hüppeliiges, üks sõrmeküüs ja ego ning viimase haavu lakkusin tööasjade pärast juba niigi. On lausa võimalik, et just selle tõttu kogu see jabur kukkumine juhtuski. Pea oli pulki täis. Igatahes, ei jõudnud ma oma kodumajast väljagi, kui suutsin õigest trepiastmest mööda astuda ja süldina põrandale oma jala peale maanduda. Kukkusin küll vaid kaks astet ja ehmatus oli paras. Ka esimesed sammud seejärel olid üsna ebameeldivad ja ka ülejäänud täna pole otseselt nauditavad olnud, aga meiega on kõik korras. Beebi on aktiivne ja esimest korda tunnen teda ka ülevalpool naba lööke harjutamas. Oli igati õnnelik õnnetus, aga tahtsin lihtsalt ajaloo huvides siia ka jäädvustada, kui koba ma olen.

Esimest korda õnnelikult paks

Täna oli selline päev, milmu ilus mantel keeldus esmakordselt eest kinni minemast. No tegelikult ta võis keelduda juba nädala eest, aga ma kannan oma erinevaid jopelisi vaheldumisi ja seega ei tea. Igatahes, see oli huvitav kogemus. Elus esimest korda vist ma ei põe selle pärast. Või vähemalt mitte kaalu pärast. Väike mure on vaid, et mida ma edaspidi kannan ja et talv on tulemas, aga kuna ma suutsin endale netist talvejope pähe nagunii õhukese tellida, siis esialgu vähemalt muret ei ole. Lihtsalt mu tavapärast vaheldust riietumisel ka kauaks enam mitte.

See-eest aga hoolitseb kõhubeebi muud laadi vahelduse eest. Näiteks vahelduvad kõhukrambid kõrvetistega või kõrvetised taas tunda andva sabavaluga. Samas ma veel ei näe põhjust kurta. Pigem on ebameeldiv hetkel punni löönud suur kõht, sest käimine on ka hetkel ebamugav ja ma ei saagi aru, kas see on söögist või millestki muust tingitud. Eile olin igatahes täielik õhupall. Ja kui siis Eros mu kõhule lebotama heitis, sai ta karistuseks seestpoolt peksa.

Muidu aga tulevad tegusad ajad. Plaanime minna hullumeelsele shoppinguretkele 500 kilomeetri kaugusele, valmistume kõhufotoshoodiks. Ees ootab Lemmiku vennatütre sünnipäev ja sellega seoses paar käiku ning ka teise sünnipäev ei ole enam mägede taga. Lisaks lubas Laura varsti külla tulla, nii et ma ei imesta, kui septembrist märkamatult oktoober või isegi november saab.

Me siin arutleme veel perekonnanime võimaluste üle ning püüame viisakaks jääda meei beebipesa tegijaga, kuigi tegijaks on teda hetkel palju nimetada. Pigem lubajaks ja see ajab mind nii närvi, et tahaksin väga lasta ta peal käiku kogu rasedaraevu. Tema õnneks võttis Lemmik suhtlemise hetkel üle.

Üks huvitav aeg

Rasedus on ikka üks huvitav aeg. Iseenesest ei olegi väga hull, et saan enamiku tundemärke om nahal ära proovida - eriti, kuna see toimub kergendatud kujul, just nagu vaktsineerimise järel võid kogeda vastava haiguse sümptomeid aga palju kergemalt.

Nüüdseks juba nädal aega ei ole mu saba valutanud. Ise ka hästi ei usu pärast mitut kuud igapäevast piina. Mis siis nüüd muutus? Ma juba valmistusin sellega raseduse lõpuni elama. Viimastel päevadel aga on mingid uued nähtused. Esiteks on kõht punni läinud. No kohe nii, et nabast on väike auk järel ja võtsin rõnga igaks juhuks ära. Teiseks, sain teada, misasjad on kõrvetised. See on midagi sarnast tundega, kui oled mõne karmima shoti alla kummutanud ja koge söögitoru põleb hetkeks. Ainult, et kõrvetised püsivad kauem. Eks näis, kui suurt rolli need mu elus nüüd mängima hakkavad.

Muidu aga on elu üsna lill. Oleme siin varunud jupiti päris korraliku koguse erinevaid beebiriideid ja Triibu ise paistab ilusasti kasvavat. Sel nädalal sündis talle ka väike sõbranna, nii et kui Triibu sünnib, siis juba heasse seltskonda. Naljakas mõelda, kuidas neli kuud vanusevahet võib olla ühtemoodi ülipikk ja -lühike aeg. Hetkel on see ju tema seisukohast tervelt pool teed. Pikemas perspektiivis aga saavad need lapsed eakaaslased olema. Ega palju lähemal nad vanuseliselt olla ei saakski.

Riietega seoses veel, kas kellelgi on häid soovitusi talvepoisile? Mida ja kui palju alguses varuda võiksime, et ükski asi seepärast ära jääma ei peaks, et kogu riietevaru on korraga pesus või siis pole temperatuurile vastavaid esemeid?

Kirjad Kahele Triibule 10

Tere, mu kallis!

Meil on siin taas natuke eriline nädal olnud. Lisaks sellele, et aeg-ajalt tunnen ma läbi kõhu ühte kõvemat eset, mis kohta vahetab - sinu pea äkki? - siis nägime su issiga ka esmakordselt sinu liigutusi läbi kõhu. Sinu issi tundis ka eile sinu konkreetsemaid lööke. Lõpuks ilma kahtlusteta olid see sina.

Siis, kui me sind läbi kõhu kombata proovime, ärkad sa üles ja lööd vastu. Mis on tore, sest meile meeldib sinuga suhelda. Ma loodan, et me ka su olemist liiga ebamugavaks pole teinud.

Mõni päev oled sa aktiivsem kui teine ja ma veel ei tea, mis seda põhjustab. Loodan lihtsalt, et suurem aktiivsus on hea märk sinu ilusti kasvamisest ja arenemisest. Nüüdeks peaksid sa olema umbes melonisuurune. Ma arvan, et see on tõsi pikkupidi, aga sama ümar sa küll olla ei saa. Muidu oleksin mina ka veel tunduvalt ümaram.

Muidu aga on kõik üsna hästi. Aeg-ajalt saan mõne minuti õhku ahmida, sest kõht krambitab, aga see pole nüüd miskit üleelamatut ja sa oled seda kohe kindasti väärt!

Nagu tellimise peale

Selgus, et Triibu on ajastanud enda tõenäolise sünnipäeva oma issi nimepäevale. Ei, temast ei saa Issi Juunior. Aga naljakas ikka.

Aga ma ei oska ju

Ma siin aeg-ajalt ikka leian end imestamas oma uue olukorra üle. Endal on üle poole rasedusest seljataga ja siiani ma ei saa hästi aru, kuidas see võimalik on, et ma enda sees teist inimest kasvatan ja et ühel hetkel tuleb ta sealt ka välja. Ma ei oska ju. Ma ei oska süüagi teha. Mis siis veel lapse valmis meisterdamisest rääkida! Ja ometi ta kasvab ja annab endast aina rohkem märku meile.

Kohati tahaks teda väga kiusata, et ta veel rohkem suhtleks meiega, aga nii ei ole vist ilus või on see okei, kui ma ainult enda last kiusan? Mis te arvate?

Ja kui minust saab ema, siis kas ma pean ise ka kuidagi rohkem täiskasvanuks saama? Vastutustundlikumaks? Tõsisemaks? Pedantsemaks? Ma tegelikult arvan, et vastutustundega mul probleeme ei ole, aga koristamine on ikka nõrkadele. Eks näis, kuidas meil beebit kassikarvade ja muu sodi eest kaitsta õnnestub. Ja kas me oskame tema märguandeid õigesti lugeda. Kas tal saab olema meiega sarnane iseloom ja eelistused või on ta hoopis omamoodi. See kõik on nii põnev.

Täna selgus, et ka mu kolleeg ootab poega. Seega on poisse oodata 17, 19. ja 21. jaanuaril või natuke enne või pärast seda. Põnev :)