Vanity fair all the way

Aga arvake, kes käis esmaspäeval elus esimest korda massaazhis? Ametlikult küll kehahoolduses, sest mind kooriti ja määriti ka mudaga ja siis mässiti veel kilesse. Huvitv oli. Mõnus oli. Kallis oli, muidugi, ka. Minu jaoks ei ole tavaline viissada krooni tunniajase ümmardamise peale kulutada. Aga muidugi ma tahaksin tagasi minna.

Eile sai ka veidi raha enda peale kulutatud. Kuna mul oli pikk koolipäev ja siis mõnetunnine auk, millele pidi järgnema rühmatöö, siis otseloomulikult veetsin vahepealse aja Kaubamajas. Ja tulin tagasi ülinunnude roosa ja mustaga hantlitega. Ma tahtsin tegelikult juba tükk aega hantleid, aga ei jäänud jalgu ühtegi sobiva hinna ja välimusega plaani. Ja nüüd siis olen uhke roosade hantlite omanik.

Olen jah pealiskaudne täna, aga midagi põnevamat pole ka toimunud. Eks ma muljetan jälle, kui uude kohta tööle asun.

Hantlinalja ka natuke:
Hantlite karbist tuli välja selline hoiatus: TREENING VÕIB KAASA TUUA TÕSISE VÕI SURMAGA LÕPPEVA VIGASTUSE. KAITSEVARUSTUS EI VÄLISTA VIGASTUSI, VÕIB AGA VÄHENDADA NENDE ULATUST. VIGASTUSTE OHTU ON VÕIMALIK VÄHENDADA OHUTUID VÕTTEID JA ARUKUST RAKENDADES. ÄRGE HARJUTAGE ILMA KORRALIKU ÕPETUSE JA JUHATUSETA. ENNE KASUTAMIST KONTROLLIGE ALATI, ET VARUSTUS ON TERVE JA KORRAS.

Ma olen juba mitu tundi juurelnud, kui mitmel viisil võivad minu kilosed nunnud hantlid mind surmata. Oht, et üks neist või mõlemad mulle pähe kukuvad on ikka väga väike. Samuti ei suuda ma välja mõelda, missugust kaitsevarustust ma kandma peaksin. Seda sumoülikonda, mida vabaõhufestivalidel inimestele selga topitakse, et nad saaksid nalja teha ja oma samataolises konstüümis sõbra pikali rammida, ilma haiget saamata? Juhatus on ka huvitav küsimus. Kas treener käib hantlipaariga kaasas või pean eraldi ostma? Ma juba rikkusin tegelikult seda reeglit üksi võimeldes. Vähemalt on neil seal Adidase esinduses huumorisoont:)

Irooniat siit ja sealt

Viimasel ajal on saanud ni mitu korda suunurki veidi üles venitada, sest olukord on olnud selline, et ise ka ei tea, kas nutta või naerda või mida üldse mõelda.

Võtame näiteks möödunud kolmapäeva, kui pidin minema koos paar isõbraga üle pika aja verd annetama. Kõik oli planeeritud, pidin veel lubama mõlemale sõbrale, et pööran neile võrdselt tähelepanu ega lase neil ka omavahel raksu minna, sest nad ei ole teineteisest kuigi suures vaimustuses, aga mõlemad olid huvitatud minuga kaasa tulemisest. Ja siis vahetult enne uksest välja astumist otsustas minu keha, et ikkagi ei ole hea aeg kellelegi teisele vere andmiseks. Võite ise arvata, millest seda järeldan. Aga enam ei olnud midagi teha. Ma ei saanud neid telefoni teel kätte ka ja pealegi olin lubanud, et ei paku neile võimalust tülli minna, vaid summutan selle juba eos. Niisiis tuligi mul kaasa minna, mind torgiti sõrme ja alles siis öeldi, et sorry... praegu siiski ei saa. Ja nüüd pean ma hakkama veel lisaks siiani väikse valutunde kannatamisele oma ankeedile kirjutama, et JAH, mind on varem tagasi saadetud.

Aga ka minu elukaaslasel ei olnud vähem irooniline päev. Kats käis Sweeney Todd'i vaatamas koos saalitäie kõne- või kuulmispuudega inimestega, kes siis viiplesid. Ja mina ei saa siiani aru, kas too seltskond ei mõelnud üldse filmi valides või lihtsalt suduavadki olla nii eneseiroonilised, et lähevad kõik koos muusikali vaatama? Viimasel juhul minu respect neile.

Eile sai ka natuke iroonitseda. Kõik me teame, et sportlik inimene eelistab jalakäimist autole ja liikuvat tööd istuvale. Ja mida mina siis nägin? Keset Tartu Kaubamaja seisis auto kirjaga: Sportlik elu5. Nagu wtf? Mismõttes see sportlik on? Kas kiiresti liikuv auto teeb inimese eluviisilit kuidagi sportlikumaks? No nii lolli juttu ei anna ajada ju.

Iroonia on ju veel ka see, kui mul on terve nädalavahetus Tallinna-keskselt planeeritud ja alles peale kahepooletunnist sõitu Tartust siia selgub, et absoluutselt kõik plaanid on eripõhjustel tühistatud. Ei noh, fine. Kui mu sõbrad kunagi üles ärkavad ja telefonid sisse panevad, siis äkki isegi saab nädalavahetusest asja ja äkki siiski tuleb mul mõni geniaalne idee ja lisaks hulk energiat, mida rakendada järgmisesse lehte loo kirjutamiseks.

Aga üldiselt on kõik hästi ja liigub sinna suunda, kuhu mina tahan.

Killukesi koolialgusest

Ma mõtlesin, et semestri algus on must surm, aga ei olnudki nii hull, kui ma arvasin. Enamik aineid on igavad küll, jah, aga mõned on täitsa huvitavad ja uskuge või ei - sel nädalal võtsin ma osa absoluutselt igast toimunud tunnist.

Tore oli muidugi näha oma koolikaaslasi, aga muidugi oli natuke kurb ka ja Katariina sai sellest aru, sest Sandra ei käi ju enam koolis ja Anne ka mitte ja ma olin nii harjunud nendega koos tundides igavlema või muljeid vahetama või koos kooli ja koolist koju minema, mida ma nüüd teha ei saa, aga elu läheb edasi. Nende oma ju läheb ka.

Sõbrapäevast pole nagu eriti midagi rääkida. Ainus eriti armas üllatus oli see, kui mingi grupeering jagas Raekoja platsil lilli ja soovis head sõbrapäeva. Ma sain kogemata lausa kaks ilusat roosi. Pärast ei saanud tükk aega naeratust näolt. Aitäh teile, kes te iganes ka ei olnud.

Huvitavatest asjadest veel, et ma tegelesin tööotsimisega jälle ja mu maili peale tuli väga huvitava sisuga tööpakkumine, mille juures ei olnud absoluutselt ühtegi vihjet, mis firmalt see pakkumine olla võiks. Google'i abiga mõtlesin ikka välja ka. eks näis, mis sellest saab. Ja oma firma juhid otsisid mu üles, et ada värskemat infot mängutoa plaanide kohta. Ja siis mõtlesin, et what the heck ja esitasin avalduse Tallinkile, et nad mind vähemalt suveks kruiisijuhiks võtaksid. Elame, näeme. Vahepeal vaatasin tähelepaneliku piguga ringi ka praktikakohtade järele. Ja ma tean, et see on üks neist nõmedatest postitustest, kus ma lihtsalt panen ritta oma tegemised, mis tegelikult kedagi peale minu enda ei huvita, aga kerige siis edasi eks. Ma tahan ise võib-olla mõne aasta pärast teada, mida päragusel ajal tegin või mõtlesin. Nagu kronoloogia või nii...

Täna sain veid targaks ka. Suure reklamai peale otsustasin oma hirmust võitu saada ja ka Torrentitega rinda pista, sest filmid ja sarjad on ju hea viis igavuse peletamiseks. Ja juhtus nii, nagu minuga peaaegu alati kohe peale mingi ilegaalse asjade allatõmbamisprogrammi kasutusele võttu juhtub - sain kaks ühes - programmi ja trooja hobuse. Fun, eks? Ma imestan, et mu läpakas veel elab. Aga selle nimel tuli mul ka kõvasti programmeerimist harjutada, hambaid krigistada, ajusid ragistada ja närve krussi ajada. Tundub, et on happy ending, aga jälle on mul kadunud igasugune uudishimu ja soov selliseid asju netist alla laadida. Ja see peaks siis veel kõige turvalisem lahendus olema.

Ahjaa... ma käisin tegelikult ka sel nädalal kaks korda tööl. See tuli vägagi kasuks, sest oma asenduspangakaardile pole a siiani järgi jõudnud ja uue saan alles järgmisel reedel. Lisaraha ja lisatöökogemus tulevad nagunii alati kasuks ja samal ajal, kui mina katsun ühe pangakaardi peal ellu jääda, koguneb teisele raha, mille peaksin saama igasuguste raskusteta kõrvale panna teate küll, mille jaoks eks. :)

Ega rohkem polegi midagi põnevat rääkida. Head ööd kõigile ja küll te kuulete minust ka jälle:)

Eriti hull päev

No kuidas teie siis kutsuksite päeva, kui lähete vahetama mingit autojuppi, mis tegelikult vajas vahetamist juba poolteist aastat tagasi autot ostes, aga keegi ei suvatsenud seni mainida. Vahetamata jätmine aga viib varem või hiljem raudselt mootori kokkujooksmiseni. Lisaks sellele õnnestus mul kokku põrgata oma eksi ja tema uue armastusega ühes kõige ebaloogilisematest kohtadest ja nagu sellest veel väheks jääks, sain ma teada, et ka pangaautomaadid jooksevad XP-l, sest automaat jooksis minu lähenemise peale nii kapitaalselt kokku, et ma ei saanud isegi oma kaarti tagasi. Aga kõigest järjekorras.

Mu kasuisa ütles mulle paar päeva tagasi nii muuseas, et mu autol on mingi hammasrihm, mida pole tõenäoliselt ammu vahetatud ja see tuleks ära teha, kui ma ei taha uut autot otsima hakata ja oma ajusid ära nikastada mõtlemisega, kust see raha tulema peaks. Nimelt, see junn pidi katki minema mingil hetkel ja selle tagajärjeks pidi olema mootori kokku jooksmine, mis omakorda viiks auto vanarauaks müümiseni, sest... mootoriremont ei ole mingi pirnivahetamine. Niisiis, saingi eilseks Melasisse aja ja nad pidid üht-teist muud ka kontrollima.

Andsin oma auto toredate onude käsutusse ja läksin ise Kadaka selverisse oma sääste hävitama aja parajaks tegemise sildi all. üllatavalt vähe läks aega, kuni ma ei leidnud sealt enam midagi ostetavat ja end poest välja vedasin. Enne veel põikasin toiduosakonnas läbi ja siis tuli mõte vaadata selle kandi odavate riiete poed üle. Ma polnud nendes nii ammu käinud ja kuigi ma leian sealt harva midagi maitsele vastavat ja suuruse poolest sobivat, otsustasin sisse astuda.

Ja mis siis juhtus? Mina jalutan mööda parkimisplatsi, suu pitsat täis, ja siis jäävad mu vaatevälja üks onu ja tema käest kinni hoidev oluliselt noorem ja lühem neiu. Algul mõtlesin, et lihtsalt väga veider paar, aga siis vaatas see "himur vanamees" mulle otsa ja tundis mu ära. Läks veel mingi murdosa sekundist, kuni tõdesin, et tegemist on mu oma eksi ja tema uue lapspruudiga. No mis te arvate, kuidas am end tundsin? Kas selline olukord saaks üldse mitte piinlik ja ebamugav olla?

Nad ja kumbki ei ela Tallinnas ja ei ole neil ka sinna eriti asja, aga just sel momendil olid nad otsustanud MINUGA SAMASSE POODI MINNA!!! Olen jah egoist, et nii ütlen. Nad olid selle mõtte ju selgelt enne mind valmis mõelnud, aga kammoon. Sõita Tallinnasse korraks just sinna odavate riiete poodi? Nagu mismõttes? Rääkisime vaid paar sõna juttu ja peale seda põrkasime vaid pidevalt kokku igal pool. Ma ei saanudki aru, kas neil või mul oli ebamugavam? Mina vähemalt üritasin suhelda.

Ja siis sai mu auto lõpuks valmis. Enne olin muidugi jõudnud oma pangaarve tühjaks teha. Läksin siis automaati kontrollima, kas kasuisa on juba auto jaoks raha üle kandnud - ei olnud - ja üritasin kaarti välja võtta, kui juhtus midagi kummalist, et masin suri välja. Ta ärkas muidugi kohe uuesti ellu, aga minu kaardist ei olnud enam haisugi. Ja muidugi sel õhtul, kui mina pean päriseks jälle Tartusse sõitma. Veider oli ka see, et automaat näitas mulle lõpuks silti Suletud ja kohe kui ma jõudsin talle selja keerata, oli järgmine mees jõudnud masinani, kole kiri oli ära kadunud ja tema oli juba oma kaardi masinasse pistnud.

Ma küll hoiatasin teda, aga kõik paistis hästi minevat. Ta sai raha kätte ja pärast kviitungi jne, aga pul hakkas uuesti pihta sama koha peal, kus minulgi - kaardi tagastamisel. Nüüd oli meid, kaardituid, kaks. Me olime seal veel ligi kümme minutit ja vahtisime hullu aparaadiga tõtt - asjatult. Mina püüdsin pidevalt uusi potentsiaalseid ohvreid eemale peletada, et nad ei topiks oma plastikutükke sinna sisse ja onu suhtles pangaga. Lõpuks olin ma juba igale poole nii hiljaks jäämas, et ma loobusin ja lahkusin.

edasi oli normaalne, läksin autole järgi, sealsed tüübid jälle tögasid, tegin Klubi ja sõitsime kasuisaga Tartusse. Ja siis tuli öö.

Laagrielu

Vahepeal sai üle pika aja jälle kord Kaarlikese laagris käia. Nagu alati, lapsed olid toredad ja seekord jäi isegi häält karjumisest järgi, aga M suutis ikak paar korda mu tuju ära rikkuda. Ma ei tea, kuidas ta ei saa aru, et tema käitumine ei ole naljakas, vaid pigem solvav või kas ta tahabki mulle "kohta kätte näidata"? Mina tema pärast ka kogu seltskonnast ja kõigist sealsetest üritustest ei loobu.

Näiteid tema armastusväärsest käitumisest. No kas nutta või naerda, kui inimene, kes laiskusest ei viitsi akusid osta, klõpsib päevas mitmeid pakke patareisid tühjaks ja siis tuleb ühe tühja komplektiga sinu juurde ning ütleb: näe, ma kingin need sulle, vii need jäätmejaama! VII ISE, KRT KÜLL! Mis ma olen nüüd ori ka või?

Teine kord, kui vihastasin, oli see, kui meid sunniti pagasnikus reisima ja lisaks ebamugavusele, oli vaja mõnitada, et kas see on meil esimene kord, et me ei oska võõra auto pagansiku ust avada ning et me algul arvasime, et istume lihtsalt tagapingil. Kuigi meid oli kaks, mõnitati mind üksi. No tore küll. Ja see inimene tahab olla õpetaja. Pärast oli vaja veel kõigi teiste juuresolekul ka mind samal teemal mõnitada. Ma ei tea. ma olen nii mitmeid kordi proovinud uuesti alustada ja alati kaalun, kas võtta üritusest osa või mitte, kui teda on ka oodata. Ma ei jaksa enam. Tahaks talle ikka väga halvasti öelda. Mis ma talle teinud olen? Aga tema positsioon on tugevam kui minu oma. Vastik kibestunud inimene.

Aga muidu oli lahe. Sain endale Märjamaalt uue armsa kleidi ja jälle mõned uued tuttavad. Ning sain teada, et rohkem ma Pullekaga tegemist tegema ei pea. Poel eluski niimoodi D üle rõõmustanud. Ja pisikesed laagrilised olid nagu alati nunnud. Veider oli see, kui minu süles istusid korraga kuue- ja kaheteistaastane tüdruk, kes siis mu tähelepanu eest võitlesid. Aga samas, see on armas. Ja ma tean, et nt M-i tähelepanu eest ei võitle kunagi ükski sealne laps. Huvitav, kas tema koolis on lood teisiti?

Teisipäev oli lahe. Kaarlikad pidid tulema meile vastlapäeva pidama ja lõpuks ka mu siinset kodu vaatama. Kujutage ette, ma küpsetasin kaks päeva kukleid ja head tulid!!! Minul, kes ma ei suutnud pärast vajalikke nõusidki üles leida oma köögist. Aga tore õhtu oli ja M ei jõudnud isegi mu tuju ära rikkuda.

Täna oli ka veider päev. Ma käisin oma vanas koolis, mis on nii võõraks muutunud, KMile pikapäevarühmakohta otsimas ja kui veab, siis me ka saame selle. Mul on jälle hea tunne, sest sain midagi head ära teha. Ja käisin ka esimest korda Ökosahvris, kus mind kohe püsikliendiks vormistati. See oli neist kena. Ja head shokolaadi müüvad nad ka.

Aga täna juhtus ka midagi väga veidrat. Ma ei julge vist enam tükk aega Delfisse minna. No kas teie julgeksite, kui loetava uudise kõrvalt vahiks vastu teie kasuisa pilt Delfi Date'i reklaamis? Freaky. Ma ei tea siiani, mida arvata või kuidas talle otsa vaadata. Ema vaid naeris, aga veider ju ikkagi. Kas me oleme nüüd history? Ta on nagu pereliige juba ammu. Mis sellest, et me koos ei ela ja nad on emaga ka ammu üsna võõraks jäänud. Aga ikkagi. Kui ma vahel kellegi juures külas käiksin ja samas voodis magaksin, siis ma vist ikka ei vaataks paralleelselt netis ringi, et äkki on keegi veel huvitatud. Ja mis minust saab? Kas ma pean nüüd peale tema ka kõik tema sõbrad-sugulased ära unustama, sest ma ei ole ise ju kuidagi nendega suguluses? Huvitav, kas edaspidi hakavad Kati juures käima temaga kaasas keegi uus naine ja laps ja võib-olla mina ka? Või mind rohkem kaasa ei võetagi? Kes me nüüd üksteisele oleme siis? Sama veider olukord, nagu teistel on vist avastades, et nende pärisvanemad lahku lähevad. Minul on aga üsna ükskõik nende omavahelistest suhetest ja vaid enesekesksed hirmud. Ja segadus. Ma jään nüüd vait.

Teeks Kalev Spa-le veidi antireklaami

Ma ei ole halb inimene, aga ma tahan teisi hoiatada samasuguste juhtumite eest, nagu minuga täna juhtus.

Nimelt, meil oli KMiga juba teine basseinipäev. Ta on nädal aega kodus haige olnud ja iga päev sadu kordi kõigile läheduses olijatele rääkinud basseinist ja torust ja nurunud, et me uuesti läheksime. Läksimegi täna. Ainult et Keila Tervisekeskuse asemel Kalev Spa-sse. Ma lihtsalt tundsin end mugavamalt ilma selle pika sõiduta minu jaoks võõral teel.

Asjast ka...
Kalevis on sellised high-tech riietekapid, mis avanevad ja sulguvad käepaelaga mingi elektroonilise keskluku vms puudutamise peale. Me siis täna ajasime näpuga instruktsioonis järge ja suutsime kapi sulgeda enne basseini poole siirdumist. Tundus, et kõik läks hästi, sest elektrooniline tabloo ütles, et uks on lukus ja katsudes ka kapp ei avanenud.

Kahe tunni pärast basseinist tulles aga tabas mind paras shokk. Meie kapi uks oli lahti. Praokil, aga selgelt lukust lahti. Ma ei tea, kuidas, aga meil lihtsalt vedas, sest kõik asjad olid alles. Sellest võib järeldada ka, et kapp ei avanenud kellegi teise pingutuste tagajärjel. Ma nüüd olengi nõutu selle suhtes, kuidas järgmine kord käituda. Võtta kaasa ainult vajalik summa sularaha ja odavad pabertaskurätikud juhuks, kui vaja läheb? Ma olen kade. Ma ei taha oma asju kellelegi teisele loovutada ja ma ei tea, kaua ma peaksin kapi juures passima peale selle sulgemist, et näha, kas see äkki avaneb uuesti. Nõme tehnika. Miks Kalev ei võinud lihtsaid võtmega kappe enda veekeskuse külastajate jaoks osta. Oleks vast odavam ka tulnud. Ma olen igatahes väga pettunud.

Kuigi veekeskuse teenindus ja toode iseenesest mulle väga meeldivad, olen ma nende tehnilistes lahendustes tõsiselt pettunud. Lisaks kapijamale lagunes mu käes ka sealne avalik föön ära. Lihtsalt tore!

Mul oleks tegelikult veel väga palju mudu ka kirjutada. Ma tõesti ei tea, miks ma seda juba teinud ei ole ja kas teengi. Kui see ei oleks juba pikaajalisem probleem, siis ma süüdistaksin Pullekat mult kirjutamisisu ära ajamises, kuid tõsi ta on, et seda on nüüd veel vähem alles. Näeme-kuuleme-kirjutame varsti!