Kõik sai alguse sellest, kui mu kursaõde hakkas paar kuud tagasi oma vanemate maale toodavaid isepruunistuvaid salvrätikuid maale tooma. Tal õnnestus mõned ka mulle pähe määrida. Mina aga ei tahtnud neid enne kasutada, kui see ilus pruun ihu ka kuskilt välja paista saab ja seega pidin ootama mõne klubõhtuni, mida ma saan praegu omale väga harva lubada. Lihtsalt ei ole neid vabu peojärgseid hommikuid kusagilt võtta ja teisiti ma ei saa.
Enivei, selle nädalavahetuse võtsin ekstra töölt vabaks, et saaksime sõbrannadega klubitada. Ja enne siis muidugi lõime end hästi üles ja ma sain lõpuks kanda ka oma uut kleiti ja uusi kunstripsmeid. Ettevalmistus võttis tunde ja sellest oli peaaegu kahju, sest seal klubis ei olnudki peaaegu mehi, peale fotograafi, kes niimoodi tähelepanu naisele pööraksid. Nojah. Mis siis ikka. Eile õhtul proovisin siis ka ühe imelise salvrätiku ära ja siis... mitte midagi. Mitte krdi midagi ei juhtunud ja kui te vaid teaksite, mida need asjakesed maksavad. Okei. Ma ei ole veel pankrotis, aga tudengina on mul ikkagi rahast kahju.
Ja siis tegime oma isiklikud tervitusjoogid ja suundusime uude Club Tallinnasse, mis tegelikult ei ole enam sugugi uus, aga ma polnud sinna veel sattunud. Nojah. Sisustus mulle meeldis. Teeninduse üle ei saa ka kurta, aga rahvast ei olnud ning oli laupäev ja ma lihtsalt pean ütlema, et muusika sakkis sajaga. Kaks tundi ei läinud keegi tantsuplatsile. Saate aru? Peo nimi oli nr 1 hitid, millest ma kuulsin lõpuks vist ühte ja ka nõmeda miksina. Ma ei tea, kas mina olen kaua klubidest eemal olnud ja asi on selles või tõesti oleks pidanud selle peo teema olema: lood, mis kunagi raadiosse ei jõudnud. Pigem vist viimast, sest ma siiski autos kuulan raadiot ega olnud neid ÜLDSE kohanud, esikohaks olemisest rääkimata. Siuke vastik ila tuli kõlaritest. Ma ei oska sellele isegi nime anda. Ja ... pange nüüd tähele... esimesed paar tundi tuli see ila ka valmis miksituna plaadi pealt. Diskorit polnud puldi tagagi. Nojah. Mina kui klubi ei maksaks vist ka eraldi kellelegi sellise jama tootmise eest. Ma ei tea. Kas siis tõesti oli nii raske valmis kirjutada üks mp3 täis tegelikult ka raadioeetrites figureerevaid uusi ja vanu hitte - Star FM kindlasti aitaks - ja siis see plaat peale panna. Ei oleks ju samuti totakat DJ-d vaja palgata. Urr!
Lõpuks siiski hakata mängima piisavalt kuulatavat muusikat, et ma saaksin paar tundi end hästi tunda tantsuplatsil ja seda ma tegingi. Muidugi mitte siis, kui ma parasjagu oma kleiti ei kohendanud, mida ma tegin ka kogu aeg, et asi päris pornoks ei läheks. Rohkem ma selle kleidiga igatahes tantsima ei lähe. Ja siis läksid lood jälle jamaks ja tulime ära. Kõrvad lausa undasid. ma hakkan vanaks jääma vist:D
No ja nüüd tuli minu jaoks hommik ja mida ma nägin, kui silmad lahti tegin?
MA OLEN ÜLENI TRIIBULINE! Tõesti tore nagu. Ja ma püüdsin ühtlaselt end hõõruda eile. Ja ikkagi! Ma ei saa nüüd vist mitu päeva õue minna. Või vähemalt mitte millegi paljastavamaga. Huvitav, kuidas selle maha saab? Ma olen küll ja küll kasutanud spreipäevituse pudelit, mida peaks olema palju raskem kasutada, aga mul on alati ühtlaselt jäänud ja nüüd siis nii. Pettumus missugune. Rohkem ma neid asju küll ei proovi. Ja pealegi. Keegi oleks võinud hoiatada, et tulemus jõuab kohale alles 12+ tunni pärast.
märts 30, 2008
märts 29, 2008
Mitu uut sõna teie täna õppisite?
Mina õppisin vähemalt ühe. Ja see oli väga naljakas. Sandra koopiamasina kasutusjuhendi peale oli kirjutatud kiirstardi õpetus. Nagu tõsiselt:D Algne nimi olli muidugi Quick Start Guide, aga keegi oli võtnud vaevaks selle ka kohe otse eesti keelde tõlkida. Hirnu herneks. Ja sanra naeris veel minu "muremeelsete" üle. See ON sõna! Ausalt:D
Jauraks nüüd ka veidi.
Täna sain jälle end seaks vihastada. Meil oli jälle SEE tund. See tund, mis üksinda on alati hullem, kui mu ülejäänud nädala kõik tunnid kokku. See tund, kus mul on pidevalt tunne, et see inimene ei saa ju ometi õppejõud olla, sest õppejõult eeldaks teatud teadmisi ja ka loogilist mõtlemist. Ma ei maini meelega tunni ega õppejõu nime, sest a)ma ei taha solvamise eest kohtuasja kaela saada ja see oleks ebaeetiline, b)ma ei taha olla vastutav selle eest, kui keegi esmaskursuslastest juhtub seda teksti lugema ja otsustab seejärel kooli pooleli jätta. Aga tegelikult ka... selle õpsiga tuleb selline isu kergelt kätte ja ma ei ole mingi luusertüüp, kes kooli pooleli jätaks. Saate aru v? See tund on nii igav ja samas nii arusaamatu, et isegi kursuse assistendid lappavad terve aja Postimees Online'i. Ja see aeg venib alati pikemaks kui ette nähtud. Kas keegi oskab öelda, kas õppejõud üldse tohib inimesi üle aja ja pausita kinni hoida? Ta ei mõtle üldse sellele, et osal meist on ka peale seda tundi teised tunnid. Ja seekord seisnes meie paus selles, et meile öeldi, et me võime püsti tõusta küll ja siis kolmekaupa kontrolltööd teha. Saate aru jah? Jabur. Ja siis kõik need, kes lahkusid siis, kui tunni ametlik ajalimiit täis sai, jäävad ka tunnipunktidest ilma, sest see õppejõud leidis, et järelikult ei ole nad loengus olnud, kui nad ei olnud kohal viimasl kahel minutil, kui nimedeleht ringi käima saadeti. Mul on alati metsik masendus ja okseisu enne, pärast ja selle tunni ajal. Masendust suurendab seegi, et kunagi ei tea, kaua see piin kestab. Tõesti, see tund on nagu USAs detention, kus hoitakse inimesi kinni, ilma et neil oleks midagi kasulikku teha. Karistustund. Korra ka üks assistent tunnistas, et tema meelest peakski inimestel vahel igav olema ja nad peaksid selelga harjuma. Huvitav, kas nemad harjutavadki meid sellega? Kas selle tunni tegelik mõte ongi meile näidata, et elu ei ole vaid meelakkumine, sest aine nimel ja sisul on üsna vähe ühist.
Okey. Pean ikka näiteid ka tooma.
Nt meil pidi täna kontrolltöö olema ühe õpiku peale, mida tegelikult ka kuskilt ei saa ja me ütlesime talle seda. Tema aga vastas, et me ei tohi lasta end sellest teemast hetkel segada ja läks lasi raamatukoguhoidjal välja otsida nimekiri, kust seda saad oleks. Raamatukogutädi otsiski ja tuli kinnitama meie juttu, et selles linnas seda lihtsalt ei ole, mille peale õppejõud tegi meile ikka kontrolltöö. Saate aru v??? Tunni algul rääkis ta veel meie üllatuseks, et me peaksime kindlasti katsuma selle läbi lugeda (millalgi lähitulevikus vist) ja siis tegi ikka töö.
Ja siis rääkisime ühest tulevast kodutööst, mille puhul keegi küsis, kas seda peab üksi tegema. Ta sai vastuseks "absoluutselt" ja kui ta küsis lisaks, kas kahekesi ei või, ütles õpetaja, et tema poolest võime seda ka kahekesi teha. Terve klass naeris jälle. Siuke halenaljakas olukord on seal kogu aeg. No tõesti. Olen mina siis see loll, kes aru ei saa või? Urr! Rohkem ei urise, muidu keeran end nii üles, et ei saagi magama minna.
Homme pidutsema! Jee!
Jauraks nüüd ka veidi.
Täna sain jälle end seaks vihastada. Meil oli jälle SEE tund. See tund, mis üksinda on alati hullem, kui mu ülejäänud nädala kõik tunnid kokku. See tund, kus mul on pidevalt tunne, et see inimene ei saa ju ometi õppejõud olla, sest õppejõult eeldaks teatud teadmisi ja ka loogilist mõtlemist. Ma ei maini meelega tunni ega õppejõu nime, sest a)ma ei taha solvamise eest kohtuasja kaela saada ja see oleks ebaeetiline, b)ma ei taha olla vastutav selle eest, kui keegi esmaskursuslastest juhtub seda teksti lugema ja otsustab seejärel kooli pooleli jätta. Aga tegelikult ka... selle õpsiga tuleb selline isu kergelt kätte ja ma ei ole mingi luusertüüp, kes kooli pooleli jätaks. Saate aru v? See tund on nii igav ja samas nii arusaamatu, et isegi kursuse assistendid lappavad terve aja Postimees Online'i. Ja see aeg venib alati pikemaks kui ette nähtud. Kas keegi oskab öelda, kas õppejõud üldse tohib inimesi üle aja ja pausita kinni hoida? Ta ei mõtle üldse sellele, et osal meist on ka peale seda tundi teised tunnid. Ja seekord seisnes meie paus selles, et meile öeldi, et me võime püsti tõusta küll ja siis kolmekaupa kontrolltööd teha. Saate aru jah? Jabur. Ja siis kõik need, kes lahkusid siis, kui tunni ametlik ajalimiit täis sai, jäävad ka tunnipunktidest ilma, sest see õppejõud leidis, et järelikult ei ole nad loengus olnud, kui nad ei olnud kohal viimasl kahel minutil, kui nimedeleht ringi käima saadeti. Mul on alati metsik masendus ja okseisu enne, pärast ja selle tunni ajal. Masendust suurendab seegi, et kunagi ei tea, kaua see piin kestab. Tõesti, see tund on nagu USAs detention, kus hoitakse inimesi kinni, ilma et neil oleks midagi kasulikku teha. Karistustund. Korra ka üks assistent tunnistas, et tema meelest peakski inimestel vahel igav olema ja nad peaksid selelga harjuma. Huvitav, kas nemad harjutavadki meid sellega? Kas selle tunni tegelik mõte ongi meile näidata, et elu ei ole vaid meelakkumine, sest aine nimel ja sisul on üsna vähe ühist.
Okey. Pean ikka näiteid ka tooma.
Nt meil pidi täna kontrolltöö olema ühe õpiku peale, mida tegelikult ka kuskilt ei saa ja me ütlesime talle seda. Tema aga vastas, et me ei tohi lasta end sellest teemast hetkel segada ja läks lasi raamatukoguhoidjal välja otsida nimekiri, kust seda saad oleks. Raamatukogutädi otsiski ja tuli kinnitama meie juttu, et selles linnas seda lihtsalt ei ole, mille peale õppejõud tegi meile ikka kontrolltöö. Saate aru v??? Tunni algul rääkis ta veel meie üllatuseks, et me peaksime kindlasti katsuma selle läbi lugeda (millalgi lähitulevikus vist) ja siis tegi ikka töö.
Ja siis rääkisime ühest tulevast kodutööst, mille puhul keegi küsis, kas seda peab üksi tegema. Ta sai vastuseks "absoluutselt" ja kui ta küsis lisaks, kas kahekesi ei või, ütles õpetaja, et tema poolest võime seda ka kahekesi teha. Terve klass naeris jälle. Siuke halenaljakas olukord on seal kogu aeg. No tõesti. Olen mina siis see loll, kes aru ei saa või? Urr! Rohkem ei urise, muidu keeran end nii üles, et ei saagi magama minna.
Homme pidutsema! Jee!
märts 28, 2008
Vaadake ja õppige!
Hullumeelne nädal on olnud siiamaani. Ikka up and down, up and down on a merry-go-around. Ja see algas juba esmaspäeva hommikul, kui mul oli plaanis üheksa kolmekümnese bussiga Tartusse tulla. Mitte, et see oluline oleks. Aga... astusin mina siis trammi peale, et bussijaama sõita, kui mind ründas tugev kusehais. Teate küll. Selline, mida asotsiaalid levitama kipuvad. Hais tuli ühelt ratastoolis istuvalt tädilt, kes samuti trammiga liikles ja võib-olla on inetu minust isegi mõelda, et ta lõhnas pahasti, sest arvata võib, et hügieeninõuete täitmine on tema jaoks raskendatud.
Igatahes, varsti ta hüüdis mind vene keeles. Ta tahtis, et ma aitaksin teda siis, kui tema peatus tuleb ja noh... kuidas öelda ei eks. Nõustusin, muidugi. Ise veel mõtlesin, et kuidasmoodi ma küll sellega hakkama saan, nii et tema, mina kui naise niigi suuresti imporviseeritud ratastool ühes tükis välja jõuaksime. Läksin siis talle lähemale ja avastasin, et tal on veel kummastki jalast pool puudu. Ja tädi ütles, et ma hoiaksin tooli paigal ning kujutage ette - ta ronis sealt ise välja ja jäi seisma oma jalaköntidele. Ma ei kujuta ettegi, kui valus see võis olla. Mõelge ise, kui teie jalaluud ei ühineks jalalabaga vaid avaldaksid otse survet lihale, mis könti ümbritseb. Samal ajal aga suruks liha teiselt poolt trammipõrand. See on sõna otseses mõttes ju litsumine.
Ega tädigi nii kaua vastu ei pidanud. Võttis aga oma nahkkinda ja toetas selles paikneva käe, rusikas, maha. Jagas raskust ümber. Siis tuli mulle üks teine nii vene kui eesti keelt rääkiv neiu appi ja kohe tuligi naise peatus ja ta läks trammist oma jalul välja. Minu meelest täiesti uskumatu. Ma vaatasin sellise respektiga järele talle. Siiani tekib hämmeldus sellele mõeldes. WOW! Suurte tähtedega WOW!
Naine ronis aega-mööda välja ja ma vaid lootsin, et trammijuht ei pane vahepeal tähelepanematusest uksi kinni, et naine ise jääks ukse vahele või siis jõuaks maha, aga tool jääks trammile. Siiski ei läinud nii halvasti. Tuli veel välja, et see tool on kohutavalt raske. Me tirisime tolle vene neiuga kahekesi seda suurte raskustega välja. Muidugi, suured tänud kõigile trammi peal olnud meestele, kes aitasi naist ja tooli välja tõsta! Tegelt ka vä? Arvasite, et tõesti tulid mingid noormehed appi. Tulge tagasi maa peale! Eestis küll selline eetikakoodeks ei kehti. Lõpuks said välja nii naine kui tool, aga meil polnud isegi aega teda tagasi tooli aidata, sest tramm hakaks uksi sulgema. Oli ju niigi "planeeritust pikem" peatus olnud. Aga ikkagi. Kas siis sellise puudega inimestele ei paku riik transpordi osas abi? See ei ole ju normaalne, et nad peavad ÜKSI ühistranspordiga liiklema. Oleks siis hooldajagi kaasas. Kurb. Tõeliselt kurb. Ma vaid loodan, et mina kunagi samasse olukorda ei satu, sest mina vist küll nii hästi endaga hakkama ei saaks.
Edasi juhtus midagi, mis selle jutu otsa tundub eriti silmakirjalik, aga... ma jäin bussist maha ning pidin uut ootama ligi 50 minutit. Nimelt, ma jõudsin kohale nii vara, et isegi kella üheksane buss oli veel ees. Läksin siis mina bussi peale ja bussijuht ütles mulle, et sry. Kaardiga selles bussis maksta ei saa. Nagu mis mõttes? See oli kõige uuemat sorti sebe. See hiigelpikk volask. Kui kuskil, siis just seal eeldaks kaardimaksevõimalust ja ma tean, et kuskil bussis olen ma saanud kaardiga maksta. Kas keegi oskaks mulel konkreetselt öelda, millistes bussides saab? Pakkusin siis, et lähen võtan ruttu raha, aga vastati, et ollakse juba niigi kaua oodanud ja jäeti mind julmalt maha. Fine! Mitte nagu ma poleks pidanud kella kaheteistkümneks ühte väga olulisse seminari jõudma. Mkmm...
Ja siis selgus, et kõik järgnevad bussid sõidavad Tunne Eestit liinidel, mida muidugi netis kirjas ei olnud. Ma ekstra kontrollisin. Kui olin sunnitud kella kümneks pileti ostma ja pikalt ootama, küll korra kihvatas, et kui see naine poleks sattunud minu trammi peale, siis ma oleksin äkki jõudnud, aga ma ei oleks ikkagi teda abita jätnud ja suure tõenäosusega oleksin nagunii bussist mmaha jäänud, sest see oli niigi juba viis minutit liiga kaua oodanud.
Aga nüüd toredad asjad. Jäin küll sinna seminari hiljaks, aga tuli välja, et seal on tore õps ja mul õnnestus ka edukalt integreeruda grupitöösse ja vajalikud punktid kätte saada.
Ja siis teisipäeval saime üle pika aja Sandraga kokku, mis on alati tore. Sest... no kellele ei meeldiks parima sõbrannaga catch up'ida? Aga me olime natuke muremeelsed ka, sest me oleme juba ligi kuu aega otsinud inimesi, kes meid Hispaanias majutaksid ja täiesti edutult. Vaid paar inimest on vastanud ja siis ka kas ebalevalt või eitavalt. Sel õhtul me kaalusimegi juba tasulise ööbimise võimalusi, kugi karta on, et see pole see, see on kallis ja nii hilja uurides pea võimatu.
Siis aga tuli kolmapäev ja me saime kaks... KAKS... positiivset vastust. Ma siiani hüppan ja kargan sellepärast ja Sandra vist ka. See ju tähendab, et meie reisist saab asja. Jee! Tegelikult on ju veel Marti ka, kes oli vägagi nõus, aga kartis, et kuna ta peab ise poole meie reisi aja pealt kauaks reisima minema, siis tal pole võimalik meid aidata, aga äkki siiski teeme midagi koos. Ta tundub lahe vähemalt. Ja kena ka. Hispaania veri ju ikkagi;) Ja tänu neile toredatele abivalmis inimestele, kellele ma hetkel kaela hüpata tahaksin, sain ma ka mitu tundi hispaania keelt meelde tuletada. Ma olen siiski palju rohkem roostes, kui arvasin ja Sandra ei julgenud ise nendega üldse hispaania keeles suhelda, aga inglise keeles on nad väga nõrgad.
Ahjaa... üks superuudis veel. Paistab, et mu praktikasoov võib täide minna. Järgmisel nädalal on nö tööintervjuu. Mulle nii meeldiks, kui ma ikka saaksin sinna. See oleks nagu superluks. Aga ma hetkel veel ei taha täpsemalt kirjutada. Äkki sõnun veel ära või midagi? Aga nüüd ma lähen küll tuttu. Kui ma tavaliselt ütlen, et mul ei ole üldse aega, isegi blogimiseks, mida mulle meeldib teha, siis sel nädalal on veel eriti ekstreemvariant hullust nädalast. Seega - tsau!
Igatahes, varsti ta hüüdis mind vene keeles. Ta tahtis, et ma aitaksin teda siis, kui tema peatus tuleb ja noh... kuidas öelda ei eks. Nõustusin, muidugi. Ise veel mõtlesin, et kuidasmoodi ma küll sellega hakkama saan, nii et tema, mina kui naise niigi suuresti imporviseeritud ratastool ühes tükis välja jõuaksime. Läksin siis talle lähemale ja avastasin, et tal on veel kummastki jalast pool puudu. Ja tädi ütles, et ma hoiaksin tooli paigal ning kujutage ette - ta ronis sealt ise välja ja jäi seisma oma jalaköntidele. Ma ei kujuta ettegi, kui valus see võis olla. Mõelge ise, kui teie jalaluud ei ühineks jalalabaga vaid avaldaksid otse survet lihale, mis könti ümbritseb. Samal ajal aga suruks liha teiselt poolt trammipõrand. See on sõna otseses mõttes ju litsumine.
Ega tädigi nii kaua vastu ei pidanud. Võttis aga oma nahkkinda ja toetas selles paikneva käe, rusikas, maha. Jagas raskust ümber. Siis tuli mulle üks teine nii vene kui eesti keelt rääkiv neiu appi ja kohe tuligi naise peatus ja ta läks trammist oma jalul välja. Minu meelest täiesti uskumatu. Ma vaatasin sellise respektiga järele talle. Siiani tekib hämmeldus sellele mõeldes. WOW! Suurte tähtedega WOW!
Naine ronis aega-mööda välja ja ma vaid lootsin, et trammijuht ei pane vahepeal tähelepanematusest uksi kinni, et naine ise jääks ukse vahele või siis jõuaks maha, aga tool jääks trammile. Siiski ei läinud nii halvasti. Tuli veel välja, et see tool on kohutavalt raske. Me tirisime tolle vene neiuga kahekesi seda suurte raskustega välja. Muidugi, suured tänud kõigile trammi peal olnud meestele, kes aitasi naist ja tooli välja tõsta! Tegelt ka vä? Arvasite, et tõesti tulid mingid noormehed appi. Tulge tagasi maa peale! Eestis küll selline eetikakoodeks ei kehti. Lõpuks said välja nii naine kui tool, aga meil polnud isegi aega teda tagasi tooli aidata, sest tramm hakaks uksi sulgema. Oli ju niigi "planeeritust pikem" peatus olnud. Aga ikkagi. Kas siis sellise puudega inimestele ei paku riik transpordi osas abi? See ei ole ju normaalne, et nad peavad ÜKSI ühistranspordiga liiklema. Oleks siis hooldajagi kaasas. Kurb. Tõeliselt kurb. Ma vaid loodan, et mina kunagi samasse olukorda ei satu, sest mina vist küll nii hästi endaga hakkama ei saaks.
Edasi juhtus midagi, mis selle jutu otsa tundub eriti silmakirjalik, aga... ma jäin bussist maha ning pidin uut ootama ligi 50 minutit. Nimelt, ma jõudsin kohale nii vara, et isegi kella üheksane buss oli veel ees. Läksin siis mina bussi peale ja bussijuht ütles mulle, et sry. Kaardiga selles bussis maksta ei saa. Nagu mis mõttes? See oli kõige uuemat sorti sebe. See hiigelpikk volask. Kui kuskil, siis just seal eeldaks kaardimaksevõimalust ja ma tean, et kuskil bussis olen ma saanud kaardiga maksta. Kas keegi oskaks mulel konkreetselt öelda, millistes bussides saab? Pakkusin siis, et lähen võtan ruttu raha, aga vastati, et ollakse juba niigi kaua oodanud ja jäeti mind julmalt maha. Fine! Mitte nagu ma poleks pidanud kella kaheteistkümneks ühte väga olulisse seminari jõudma. Mkmm...
Ja siis selgus, et kõik järgnevad bussid sõidavad Tunne Eestit liinidel, mida muidugi netis kirjas ei olnud. Ma ekstra kontrollisin. Kui olin sunnitud kella kümneks pileti ostma ja pikalt ootama, küll korra kihvatas, et kui see naine poleks sattunud minu trammi peale, siis ma oleksin äkki jõudnud, aga ma ei oleks ikkagi teda abita jätnud ja suure tõenäosusega oleksin nagunii bussist mmaha jäänud, sest see oli niigi juba viis minutit liiga kaua oodanud.
Aga nüüd toredad asjad. Jäin küll sinna seminari hiljaks, aga tuli välja, et seal on tore õps ja mul õnnestus ka edukalt integreeruda grupitöösse ja vajalikud punktid kätte saada.
Ja siis teisipäeval saime üle pika aja Sandraga kokku, mis on alati tore. Sest... no kellele ei meeldiks parima sõbrannaga catch up'ida? Aga me olime natuke muremeelsed ka, sest me oleme juba ligi kuu aega otsinud inimesi, kes meid Hispaanias majutaksid ja täiesti edutult. Vaid paar inimest on vastanud ja siis ka kas ebalevalt või eitavalt. Sel õhtul me kaalusimegi juba tasulise ööbimise võimalusi, kugi karta on, et see pole see, see on kallis ja nii hilja uurides pea võimatu.
Siis aga tuli kolmapäev ja me saime kaks... KAKS... positiivset vastust. Ma siiani hüppan ja kargan sellepärast ja Sandra vist ka. See ju tähendab, et meie reisist saab asja. Jee! Tegelikult on ju veel Marti ka, kes oli vägagi nõus, aga kartis, et kuna ta peab ise poole meie reisi aja pealt kauaks reisima minema, siis tal pole võimalik meid aidata, aga äkki siiski teeme midagi koos. Ta tundub lahe vähemalt. Ja kena ka. Hispaania veri ju ikkagi;) Ja tänu neile toredatele abivalmis inimestele, kellele ma hetkel kaela hüpata tahaksin, sain ma ka mitu tundi hispaania keelt meelde tuletada. Ma olen siiski palju rohkem roostes, kui arvasin ja Sandra ei julgenud ise nendega üldse hispaania keeles suhelda, aga inglise keeles on nad väga nõrgad.
Ahjaa... üks superuudis veel. Paistab, et mu praktikasoov võib täide minna. Järgmisel nädalal on nö tööintervjuu. Mulle nii meeldiks, kui ma ikka saaksin sinna. See oleks nagu superluks. Aga ma hetkel veel ei taha täpsemalt kirjutada. Äkki sõnun veel ära või midagi? Aga nüüd ma lähen küll tuttu. Kui ma tavaliselt ütlen, et mul ei ole üldse aega, isegi blogimiseks, mida mulle meeldib teha, siis sel nädalal on veel eriti ekstreemvariant hullust nädalast. Seega - tsau!
märts 22, 2008
Isad ja lapsed
Kes lootis nüüd, et ma teatan oma rasedusest või midagi, peab kahjuks pettuma. Vara veel. Pole veel seda kedagigi, kellega tahaks last teha ja kasvatada. Räägin hoopis oma töö näitel.
Minu üllatuseks käib mängutoas päris suur hulk lapsi ema asemel hoopis koos isaga ja need kliendid on peaaegu alati lahedamad. Isad müravad oma lastega ja teevad lollusi. Nad ei karda, et lapsed saavad haiget ja annavad neile rohkem tegutsemisvabadust. Ja nad mängivad tihti ise ka.
Mind ajab alalõpmata kadedaks see, kui näen, kuidas mne isa näost peegeldub heldimus ja suunurgad lihtsalt tõmbuvad üles poole - nii mul kui isadel - kui nad jälgivad oma lapsi tegevuses. Minul ju lapsepõlvest sellist mälestust ei ole, sest minu isa ei võtnud vaevaks mind oma ellu lisada. Hea mees, kes teebki.
Eile näiteks oli mul üks väike preili mängimas, kellele pärast isa järgi tuli. Aga väike preili ei tahtnud veel ära minna ja muudkui lubas isale, et oota. Ma joonistan ühe asja veel ja siis kohe tulen. Joonistas selle ühe asja ära ja siis joonistas edasi. Kui isa küsis lubaduse kohta, siis preili vastas, et tegelikult ta mõtleski selle ühe asja all kahte, millest kujunes veel paar asja edaspidi. Isa aga võttis rahulikult ega hakanud ka last jõuga toast välja lohistama. Ta hoopis ootas, telefon käes, kuni laps pildi valmis saab ja siis tegi sellest paar klõpsu, et ka ema saaks lapse kunstiteosest rõõmu tunda ja võib-olla ka väike preili ise vaataks seda rõõmuga veidi kõrgemas eas. Hästi armas hetk oli igatahes.
Täna sain ka ühe huvitava kogemuse juurde. Minu juurde tuli mängima üks laps-vanem paar, kellest kumbki ei kuulnud mind. Kohe mitte sõnagi. Päriselt. Meditsiinilise diagnoosiga. Algul ma pabistasin küll veidi, kui vanem ära läks. Ma ei teadnud isegi, kas küsida ta kontaktnubrit, sest telefoni teel ju huultelt ei loe ja zheste ei näe. Aga ta andis mulle ise oma numbri ja tuletas meelde ka sõnumi saatmise funktsiooni.
Edasi oli täitsa tore. Saime hakkama küll. Pärast tuli vanem ka tagasi meie mängu jälgima. Mina üritasin kogu hingest neid mitte haletsema hakata, sest see ei meeldi ju kellelegi. Aga kätega sai peaaegu kõik räägitud ja mulle tundus, et laps jäi ka rahule mängutoas veedetud ajaga.
Aga üldjuhul mulle tundub, et kauaks seda mängutuba ei ole. See on ju veel uus, uhke ja huvitav, aga ikkagi on käive kahanenud nii 50-90% ja ei ole võimalik, et firma kasumisse jääks. Ma ei kujuta ettegi, millest meile palka sel kuul makstakse ja ei tule kõne allagi, et teenin veel vähem, kui eelmise kuu üheainsa päeva eest. Ma ei tea, kas ma kirjutasin, aga ma teenisin ligi 25 lapse hoidmise eest vähem, kui ma olen teeninud kahe lapse hoidmise eest ja see ei ole ju normaalne. Täna aga, näiteks oli mul rekordiliselt hõre päev. Istusin tunde ja lahendasin sudokusid, sest midagi muud ei olnud teha.
Tsau-blau nüüd!
Mina olen siis see ebanormaalne valge inimene
Lugesin just Postimehest lugu sellest, kuidas politseireidil peeti kinni 250 ilma turvavööta sõitjat. Võtsin seekord ka kommentaarid ette, ebatervest uudishimust. Ja kohe esimesest kommentaarist selgus, et mina ei ole normaalne valge inimene, sest mina "teibin end tooli külge kinni". Selge siis. Sel juhul olen hea meelega ebanormaalne valge inimene.
Silma jäi ka üks hea kommentaar, millest saaks järgmise kampaania jaoks hea lööklause. Autor otsustas anonüümsuse kasuks, seega ma ei hakka viitama ka, aga mõte oli selles, et kes ei kasuta turvavööd, on idioot ja see, kes ei saa aru, miks see nii on, on veelgi rumalam.
Minu meelest on see sada protsenti tõsi. Ja siis veel need, kes vinguvad, et politsei teenib vaid raha sellega, on ka idioodid. No kuskilt peab ju alustama ja mis selles halba on. Küll neid jätkub ka teiste pahategude peale, aga ükskord tuleb ju aidata idiootide mõistus koju. Urr. Närvi ajab selline ignorants teiste suhtes ja puhas rumalus.
Silma jäi ka üks hea kommentaar, millest saaks järgmise kampaania jaoks hea lööklause. Autor otsustas anonüümsuse kasuks, seega ma ei hakka viitama ka, aga mõte oli selles, et kes ei kasuta turvavööd, on idioot ja see, kes ei saa aru, miks see nii on, on veelgi rumalam.
Minu meelest on see sada protsenti tõsi. Ja siis veel need, kes vinguvad, et politsei teenib vaid raha sellega, on ka idioodid. No kuskilt peab ju alustama ja mis selles halba on. Küll neid jätkub ka teiste pahategude peale, aga ükskord tuleb ju aidata idiootide mõistus koju. Urr. Närvi ajab selline ignorants teiste suhtes ja puhas rumalus.
märts 11, 2008
Life goes on
Kogu aeg toimub midagi ja ma ei ole üldse jõudnud siia asju kirja panna. Üks teema ootab juba nädalaid välja laskmist, aga ei ole tulnud seda õiget aega või tuju ja tunded, mis teemadega kaasas käivad, tuhmistuvad kiiresti. Üritan siiski kirja panna, mis vahepeal juhtunud on.
Möödunud kümnest päevast kaheksal pidin olema hõivatud tööga, mida on minu jaoks väga palju. Lõpuks siiski läks nii, et vaid seitse neist olin tööl, sest tervis ütles üles, aga paljudesse neist päevadest mahtus nii töö kui kool kui muu elu. Eelmise nädala jooksul jõudsin isegi elus esimest korda Ekraanis käia. Täitsa hea kinokogemus oli, sest film oli minu mõistes ideaalne. Hollywoodi seebikas võis ta ju olla, aga ta meelitas minust kõik põhiemotsioonid välja, mis teebki filmi heaks.
Nüüd peaksin Laurat tänama - ja Sandrat ka, aga hoopis teise asja eest - sest ta päästis mu täna täitsa ära. Ma vist ei olekski saanud valmis ühe raamatu lugemisega ja ka selle põhjal tehtava kontrolltööga, kui abi poleks tulnud sealt, kust ma oodatagi ei osanud. Ma ei hakka siin lahti seletama asja, aga suured tänud! Ja Sandrale selle eest, et ta mind KMiga hädast välja aitas samal ajal, kui üks ... mind kinni hoidis.
No ma ei saa aru lihtsalt. Jutt käib ühest õppejõust, kes tundub inimesena täitsa tore olevat ja tundub, et ta saab ka oma erialast hästi aru, aga õpetada ta küll ei tohiks. Hetkeseisuga raiskavad tema loengud vaid nii meie kui tema enda aega. Ainus lause, mis eelmisest tunnist meelde jäi, saab vist küll legendaarseks. Sain teada, et ajakirjanikud on tegelikult hoopis ämmaemandad. Minu meelest ka jah... mida iganes see ka tähendama pidi. Lisaks sellele, et me käime ühel päeval nädalas oma aega raiskamas, raiskame me seda õppejõu nõudmisel tunduvalt rohkem kui tohiks ja peaks. No kuidas teie seda kutsukste, kui teie paus jäetaks põhimõtteliselt ära ja siis, kui loeng läbi saama peaks, jätkab õpetaja tundi vihjetele vaatamata ja sõidab sedasi teistele tundidele julmalt sisse? Urr!
Puhas leht. Uus teema. Ei viitsi end enam MHG või selle õppejõuga välja vihastada.
Täna oli tore. Past jättis ilusa ilma puhul pool loengut ära ja siis oli mul mõni minut ooteaega - Mari pidi rühmatöö materjalide järgi tulema - mille veetsin ühes kotipoes, kus ma polnud varem käinud. Arvake, kas ma ostsin midagi ära või ei? Ma ise ei vasta sellele küsimusele.
Seejärel tulin korraks koju, et lugeda, et mind oodatakse väga hoopis mujal - kohtumisel uue lasteaia osanikega - ja tormasingi kohe tagasi uksest välja. Täitsa tore oli. Nüüd ma tean, mis nägu Epp tegelikult on ja mis häält ta teeb. Kusjuures, see oli minu jaoks suurim üllatus. Ja Marta on tõesti hästi armas. Kohe, kui meid omavahel tutvustati, lendas ta mind kallistama ja siis tasakaalustuseks sellele zhestile küsis ta mult, miks mul nii paks pea on. Pole ammu sellise aususega kokku puutunud. Ei osanudki midagi asjalikku vastata. Aga edasi olime sõbrad. Ja teised lapsed on ka täitsa nunnud, kuigi nendega kontakti saamiseks peab vist veidi rohkem pingutama ja see võtab veidi rohkem aega ka. Igal juhul tundub, et kõik sujub ja minust saab kohe varsti lasteaia kasvataja. Minugi poolest. Kordan peas lauset: kes teeb, see jõuab. endal on küll juba kerga kahtlus, et ma kõike ei jõua, aga ma siiski tahaksin oma ellu ära mahutada lasteaia, kooli, KMi, mängutoa, lehetöö ja sõbrad ja vahel peaks ju õppima ja magama ka ning laiselda peaks ka saama. Ma loodan vaid, et pensioniaeg jõuab ruttu:D Ega vist varem saa...
Möödunud kümnest päevast kaheksal pidin olema hõivatud tööga, mida on minu jaoks väga palju. Lõpuks siiski läks nii, et vaid seitse neist olin tööl, sest tervis ütles üles, aga paljudesse neist päevadest mahtus nii töö kui kool kui muu elu. Eelmise nädala jooksul jõudsin isegi elus esimest korda Ekraanis käia. Täitsa hea kinokogemus oli, sest film oli minu mõistes ideaalne. Hollywoodi seebikas võis ta ju olla, aga ta meelitas minust kõik põhiemotsioonid välja, mis teebki filmi heaks.
Nüüd peaksin Laurat tänama - ja Sandrat ka, aga hoopis teise asja eest - sest ta päästis mu täna täitsa ära. Ma vist ei olekski saanud valmis ühe raamatu lugemisega ja ka selle põhjal tehtava kontrolltööga, kui abi poleks tulnud sealt, kust ma oodatagi ei osanud. Ma ei hakka siin lahti seletama asja, aga suured tänud! Ja Sandrale selle eest, et ta mind KMiga hädast välja aitas samal ajal, kui üks ... mind kinni hoidis.
No ma ei saa aru lihtsalt. Jutt käib ühest õppejõust, kes tundub inimesena täitsa tore olevat ja tundub, et ta saab ka oma erialast hästi aru, aga õpetada ta küll ei tohiks. Hetkeseisuga raiskavad tema loengud vaid nii meie kui tema enda aega. Ainus lause, mis eelmisest tunnist meelde jäi, saab vist küll legendaarseks. Sain teada, et ajakirjanikud on tegelikult hoopis ämmaemandad. Minu meelest ka jah... mida iganes see ka tähendama pidi. Lisaks sellele, et me käime ühel päeval nädalas oma aega raiskamas, raiskame me seda õppejõu nõudmisel tunduvalt rohkem kui tohiks ja peaks. No kuidas teie seda kutsukste, kui teie paus jäetaks põhimõtteliselt ära ja siis, kui loeng läbi saama peaks, jätkab õpetaja tundi vihjetele vaatamata ja sõidab sedasi teistele tundidele julmalt sisse? Urr!
Puhas leht. Uus teema. Ei viitsi end enam MHG või selle õppejõuga välja vihastada.
Täna oli tore. Past jättis ilusa ilma puhul pool loengut ära ja siis oli mul mõni minut ooteaega - Mari pidi rühmatöö materjalide järgi tulema - mille veetsin ühes kotipoes, kus ma polnud varem käinud. Arvake, kas ma ostsin midagi ära või ei? Ma ise ei vasta sellele küsimusele.
Seejärel tulin korraks koju, et lugeda, et mind oodatakse väga hoopis mujal - kohtumisel uue lasteaia osanikega - ja tormasingi kohe tagasi uksest välja. Täitsa tore oli. Nüüd ma tean, mis nägu Epp tegelikult on ja mis häält ta teeb. Kusjuures, see oli minu jaoks suurim üllatus. Ja Marta on tõesti hästi armas. Kohe, kui meid omavahel tutvustati, lendas ta mind kallistama ja siis tasakaalustuseks sellele zhestile küsis ta mult, miks mul nii paks pea on. Pole ammu sellise aususega kokku puutunud. Ei osanudki midagi asjalikku vastata. Aga edasi olime sõbrad. Ja teised lapsed on ka täitsa nunnud, kuigi nendega kontakti saamiseks peab vist veidi rohkem pingutama ja see võtab veidi rohkem aega ka. Igal juhul tundub, et kõik sujub ja minust saab kohe varsti lasteaia kasvataja. Minugi poolest. Kordan peas lauset: kes teeb, see jõuab. endal on küll juba kerga kahtlus, et ma kõike ei jõua, aga ma siiski tahaksin oma ellu ära mahutada lasteaia, kooli, KMi, mängutoa, lehetöö ja sõbrad ja vahel peaks ju õppima ja magama ka ning laiselda peaks ka saama. Ma loodan vaid, et pensioniaeg jõuab ruttu:D Ega vist varem saa...
Karjaloomaefekt
Kas te teadsite, et sisuliselt ei ole mingit vahet eliitkoolsi ja mujal käivate laste käitumise vahel? Mina sain hiljuti selle kohta kinnitust. Nimelt käisin Miina Härma Gümnaasiumis ja olin sunnitud seal kohe mitu tundi veetma, aga see on pikk jutt - sitt jutt. Hoopis huvitavam oli jälgida sealsete õpilaste käitumist vahetunni ajal. Kõigepealt igas vanuses peeneid preilisid, kes vastasid nõudele "spordijalatsitega kooli territooriumil viibimine keelatud" koridoris roosade rulltossudega ringi sõitmisega. Missugune jalats üldse saaks veel spordim olla? Ma ei olnudki neid papusid varem päriselus näinud.
See selleks... Suuremat tähelepanu pöörasin teismelistele poistele. Kas teie teate, kuidas nad oma sõpru tervitavad? Minu vaatlusest selgus, et traditsiooniliselt lähenetakse ootavale sõbrale seljatagant ja siis püütakse tõmmata tähelepanu ootamatu rünnakuga. Mina nägin konkreetselt pealt, kuidas üks haaras teisel seljatagant kägistamisvõttega kaelast kinni ja teine vastas sirge jalalöögiga, mis peatus umbes kümme sentimeetrit sõbra ninast eemal. Teine sõpradepaar aga sai kontakti kerge jalalöögiga tagumikku, millele vastati tugeva tõuke ja mõne hirmuäratava liigutusega. No tore küll. Eriti, et nii käitutakse koolijuhtkonna ukse ees. Lasen koolile vee peale? Kui jah, siis kurb ma küll ei ole. Tundub, et neil olekski vaja veidi egosid allapoole tõmmata. Keegi peaks neile meelde tuletama, et tavakooli lõpetanu on ka inimene. Mina siis antud juhul.
märts 04, 2008
Hästi või halvasti - sõimata saad ikkagi!
Tean-tean, pidin juba reedel oma uuest tööst muljetama, aga ma ei tea, kuidas teiega on. MInul igatahes ei jätkunud peale kümnetunniseid tööpäevi energiat veel siia ka milegi kirjutamiseks. panustasid viimased energiaraasukesed hoopis igavast õpikust sõnade kokku veeremiseks ainsa eesmärgiga lehthaaval edasi jõuda. Meelde ei jäänud midagi nagunii ja aru ei saanud ammugi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada.
Tahtsin kirjutada uuest tööst muidugi. Ja teistest muljetest ka. Esiteks, esimesed 28 tundi tööd olid täitsa toredad. Muidugi oli raske, sest pidin ära õppima ligi 90 lapse näod ja nimed, lisaks veel vanemate näod, et õige lapse ja vanema pärast kokku viia suudaksin. Samuti ei jõudnud laupäeval ei sööma, jooma ega ka isegi mitte WC-sse, aga ikka ma ei taha kurta. Töö on ju tore ja lapsed on armsad. Nalja saab ka palju.
Ainult osa vanematest suudab tuju ära nullida. Mõned kohe tulevad ja kukuvad vinguma ning kõik asjad on muidugi lapsehoidja süü. Nt reegel, et lapse saab tagasi peale arve tasumist või et kassas pole hetkel ühtegi müüjat, kellele maksta. Sada muud asja ka. Nt see, et ruumi ei mahu pallimeri ära. Ja siis peetakse vajalikuks ähvardada, et sellise seisu korral rohkem tagasi ei tulda. Täitsa lõpp nagu. Ärgu tulgu siis, kui ei meeldinud, aga miks sellega mind kui palgatöötajat, kelle võimuses nagunii midagi sellist muuta pole, ähvardada? Vahel tekkis ikka väga suur tahtmine vastu sitasti öelda, aga klient on kuningas ju. Isegi, kui ta käitub kui tõeline mats. Kuidas teisiti saab öelda inimese kohta, kes keerab selja ja lahkub nägemist ütlemata? Ise tead, et pole midagi valesti teinud, aga paha tunne jääb ikka päris kauaks sisse. Urr!
Okey. Häid asju ka. Tundub, et ülemused respekteerivad väga minu arvamusi ja jagavad minuga ka vastutust osaliselt. Mina saan ka otsuseid langetada. Mul lausa palutakse seda teha. Ja minu arvamus loeb. Samuti, ma tunnen, et minust on kasu ja ma suudan lastes häid tundeid esile kutsuda. Ma tean, et see pole minust päris õiglane, aga mul on hea meel, kui laps nuttes lahkub. See ju tähendab, et talle meeldis minu juures mängida nii väga, et ta ei taha ära minna.
Täna olin lõpuks tubli. Käisin koos Siljaga verd andmas. Uhke tunne oli. Olin juba Siljast üks kord rohkem käinud. Ja tõestasin endale, et energiajoogist ei ole vererõhu tõstmisel kahju. Ikka pidin seda pesupulbri taolist valget stuffi sööma. Ja siis mängisime veel minu veeniga kulli. Kaks tädi surusid viimaks nõela plastikosani kätte, sest veen liikus muudkui eest ära, kui nõel seda puudutas, ja verd ei tulnud tilkagi. Siis sain teada, et mehed annavad verd võidu. See külas küll jaburalt, aga ega ma saanud siis kehvem olla. Küsisin ka, kaua mul aega läks. Kaotasin ligi kahe minutiga:(
Lõpuks vaidlesin veel registratuuritädidega, sest ma ei tahtnud nänni. Tundus kuidagi õilsam teha seda vaid hea eesmärgi nimel, aga lõpuks sunniti mind ikkagi kahe shokolaadiga lahkuma.
Ja Sandra tuli täna Tartusse tagasi. Koos sai muidugi suur hulk raha kaubanduskeskusele annetatud. Ma ei julge veel kontoseisu vaadata. Huvitav, kes sel nädalal tõesti jään nälga? Ega palka ka enne järgmise kuu kümnendat saa. Huh!
Ma tean, et selle teksi ilukirjanduslik väärtus on hetkel olematu, aga mul on sügavalt savi. Asja mõte on ju vaid mulle endale mälestus minu sellest eluperioodist tekitada.
Tahtsin kirjutada uuest tööst muidugi. Ja teistest muljetest ka. Esiteks, esimesed 28 tundi tööd olid täitsa toredad. Muidugi oli raske, sest pidin ära õppima ligi 90 lapse näod ja nimed, lisaks veel vanemate näod, et õige lapse ja vanema pärast kokku viia suudaksin. Samuti ei jõudnud laupäeval ei sööma, jooma ega ka isegi mitte WC-sse, aga ikka ma ei taha kurta. Töö on ju tore ja lapsed on armsad. Nalja saab ka palju.
Ainult osa vanematest suudab tuju ära nullida. Mõned kohe tulevad ja kukuvad vinguma ning kõik asjad on muidugi lapsehoidja süü. Nt reegel, et lapse saab tagasi peale arve tasumist või et kassas pole hetkel ühtegi müüjat, kellele maksta. Sada muud asja ka. Nt see, et ruumi ei mahu pallimeri ära. Ja siis peetakse vajalikuks ähvardada, et sellise seisu korral rohkem tagasi ei tulda. Täitsa lõpp nagu. Ärgu tulgu siis, kui ei meeldinud, aga miks sellega mind kui palgatöötajat, kelle võimuses nagunii midagi sellist muuta pole, ähvardada? Vahel tekkis ikka väga suur tahtmine vastu sitasti öelda, aga klient on kuningas ju. Isegi, kui ta käitub kui tõeline mats. Kuidas teisiti saab öelda inimese kohta, kes keerab selja ja lahkub nägemist ütlemata? Ise tead, et pole midagi valesti teinud, aga paha tunne jääb ikka päris kauaks sisse. Urr!
Okey. Häid asju ka. Tundub, et ülemused respekteerivad väga minu arvamusi ja jagavad minuga ka vastutust osaliselt. Mina saan ka otsuseid langetada. Mul lausa palutakse seda teha. Ja minu arvamus loeb. Samuti, ma tunnen, et minust on kasu ja ma suudan lastes häid tundeid esile kutsuda. Ma tean, et see pole minust päris õiglane, aga mul on hea meel, kui laps nuttes lahkub. See ju tähendab, et talle meeldis minu juures mängida nii väga, et ta ei taha ära minna.
Täna olin lõpuks tubli. Käisin koos Siljaga verd andmas. Uhke tunne oli. Olin juba Siljast üks kord rohkem käinud. Ja tõestasin endale, et energiajoogist ei ole vererõhu tõstmisel kahju. Ikka pidin seda pesupulbri taolist valget stuffi sööma. Ja siis mängisime veel minu veeniga kulli. Kaks tädi surusid viimaks nõela plastikosani kätte, sest veen liikus muudkui eest ära, kui nõel seda puudutas, ja verd ei tulnud tilkagi. Siis sain teada, et mehed annavad verd võidu. See külas küll jaburalt, aga ega ma saanud siis kehvem olla. Küsisin ka, kaua mul aega läks. Kaotasin ligi kahe minutiga:(
Lõpuks vaidlesin veel registratuuritädidega, sest ma ei tahtnud nänni. Tundus kuidagi õilsam teha seda vaid hea eesmärgi nimel, aga lõpuks sunniti mind ikkagi kahe shokolaadiga lahkuma.
Ja Sandra tuli täna Tartusse tagasi. Koos sai muidugi suur hulk raha kaubanduskeskusele annetatud. Ma ei julge veel kontoseisu vaadata. Huvitav, kes sel nädalal tõesti jään nälga? Ega palka ka enne järgmise kuu kümnendat saa. Huh!
Ma tean, et selle teksi ilukirjanduslik väärtus on hetkel olematu, aga mul on sügavalt savi. Asja mõte on ju vaid mulle endale mälestus minu sellest eluperioodist tekitada.
Tellimine:
Postitused (Atom)