Mulle tõi kurg isa

Naljakas. Mulle meenutab see isaga tutvumine pigem kohtamas käimist. No tavaliselt ei pea ju hakkama järsku isa nullist tundma õppima. Ja eile oli second ja täna third date ning kuna täna oli nii lahe päev minu jaoks, siis võib arvata, et he's a keeper.

Täna sain tuttavaks osade tema lähedastega ja vihjeid, et veel mõningad on huvitatud minuga kohtumisest. Mul on huvitav. Ja mul oli muidu ka huvitav. Sain elus esimest korda ATV-ga sõita ja peaaegu kohe ise juhtida ka. Näidati, et siin, siin ja siin on pidurid ja näe see on gaas ja läks. Läksimegi. 20km/h tundus algul helikiirusena, aga pärast kerget kohanemist oli juba ka 45 reachable. Aga kui tänase pisikese ringi tehtud sain, olid käed ikka päris väsinud. Rool käitub ju käes hoopis teistmoodi, aga mu püüdsin seal sama loogikat rakendada. Ei rakendunud. Aga ma tahan veel proovida. Ja siis sain ma veel üle tüki aja püssi paugutada. Kõrv on siiani lukus, aga nii lahe oli. Lahe seepärast, et algaja kohta olin väga äss. Tegin kogenenumatelegi ära.

See on naljakas, kuidas mu isa ongi hakanud kõvasti isa mängima. Tahab mulle näidata enda jaoks olulisi asju ja lasta kuulata oma lemmikmuusikat ja rääkida rääkida rääkida. Ta küll selline mees pole, kellelt sõnu välja kangutama peaks. Pigem olen mina vaikne kuulaja ja kes mind teab, teab ka, et ma ei ole väga vaikne tüüp just päris elus. Ja siis vahepeal ta mängib kurja isa - käsib rohkem riidesse panna ja mitte külmetada ja täna tegi rummijutu peale imelikke nägusid, kui telefonis jaanipäeva planeerisin, aga ma ei vihasta, sest omamoodi on see isegi lahe ja uus ju. Aga see muna kavatseb kana (või kukke) ka kasvatama hakata.

Ja täna oli selles mõttes ka äge päev, et nägin üle mitme aasta Kaire ja tema pisikese ära. Tibu tudus mitu tundi mu süles nii mõnusasti. Ja pärast sain ühe peaaegu kolmeaastase sõbranna ja paar head tuttavat ning kaks karvast sõpra, kes lunisid sügamist ja tahtsid mind limpsida. Aga nüüd ma vast olen paar päeva jälle audis ja peale jaani jälle eks! Head jaani kõigile!

Laseme ühed petturid põhja!?

Olete käpad! Ma olen praegu nii kuri, et võiksin kõigi peale karjuda. Kõrvust tuleb otseloomulikult tossu ka välja. Kas teile on funmobile tuttav nimi? Mina olin kuskil küll kuulnud, aga kuna mind üldse ei huvita igasugused mobiiliteenused, siis pole ka sellele väga tähelepanu pööranud. Täna aga suutsid nad mind niimoodi välja vihastada, et ma pöördun kohe tarbijakaitsesse, kui nende telefon enam kinnist tooni ei anna.

Kujutage ette olukorda, kus näete intenetis eestikeelset reklaami üht IQ-testi teha. Mõtlete, et ok. Äkki on lõbus ja klikite lingile. Vastate mõningatele küsimustele, mis hindavad pigem teie faktiteadmisi kui üleüldist intellektuaalset võimekust ja siis ongi valmis. Nüüd palutakse teil määrata, millist telefonioperaatorit kasutate ja sisestada oma telefoninumber. Päris täpselt aru ei saa, milleks, aga ei näe selles ka mingit kahju. Eestikeelne leht tundub ju ka turvaline. Tegelikult sel hetkel sa veel ei tea, et ajad asju mingisuguse funmobile'iga. Siis saadetakse sulle sõnum mingi numbrikombinatsiooniga, mis tuleb sisestada ühte lahtrisse sinu arvutiekraanil, mille järel saad teada, et oled päris tark ja saabub uus sõnum, et palju õnne! Kuulud nüüd meie mingisse klubisse, mis läheb sulle igal nädalal maksma 38eeki. Nice eks. Sinnamaani ei olnud keegi rääkinud sõnagi sellest, et hakkad kellegagi mingit püsilepingut sõlmima või et selle eest keegi rahaküsida võiks. Kusjuures ma ei tea siiamaani, kas see test ka mulle midagi maksma läks ja kasutustingimustest, mille lugemise kohta tuli linnuke panna, on küll kirjas palju jama nende kasuks aga ei sõnagi sellest, et nii liitudki või et milelga liitud ja mis miski maksab. Teenusest loobumine on omaette jama, mille maksumusest samuti keegi ei räägi, aga ma juba oletan, et see läheb mulle midagi maksma. Palju arvatavasti. Ma väga loodan, et saan neist lahti. Alati pole see nii lihtne, nagu ma kuulen, aga lootus sureb viimasena. Igaljuhul soojalt soovitan funmobile'i boikoteerida.

Yours truly

Murekirja kangelanna?

Esimest korda arvan, et mul on põhjust Silmarõõmu peale vihastada, aga samas ei saa ma selles kindel olla ja küsida ka ei julge. Liiga piinlik teema.

Nimelt sattus mulle üks päev juhuslikult kätte paar Eesti Playboy numbrit, mida ajatäiteks sirvisin ja lugesin ka sealset küsimus-vastus rubriiki ja komistasin ühe kirja otsa, kus kirjeldati üht vägagi meie suhet meenutavat aspekti. Midagi, milles mina üldse probleemi ei näe, aga tema on päris mitu korda sellel teemal vihjeid teinud. Ja vastus küll kaitses mind, aga andis ka küsijale veidi nõu. Ja siis nüüd mõni päev tagasi saime Silmarõõmuga kokku, nautusime teineteise seltskonda nagu tavaliselt, kuni järsku avastasin, et ta paistab jälgivat sama nõuannet. Kokkusattumus? Ma ei tea. Eesti on üsna väike ju. Aga kui see oli tema, siis minu meelest oleks ta võinud siiski minuga seda arutada. Ta peaks juba teadma, et ma suudan rääkida väga erinevatest teemadest vabalt ja punastamata. Hetkel lihtsalt ei taha riskida tema alusetult süüdistamisega. Ja võib-olla puhun kogu asja üldse liiga suureks?

Mis kamm nende selgete grupijuhtidega on?

Juba mitmendat aastat mõtlen seda. Nagunii on palju neid vastutustundlikke inimesi, kes ühel või teisel põhjusel nõustuvad sõpradele kaine rool olema - olgu selleks siis jaanipäev, aastavahetus või reede. Aga miks peaks keegi end registreerima raadiokampaania raames? Raadiokampaaniaid iseloomustavad tavaliselt auhinnad, aga selle kampaania juures ei räägita ühestki meenest. Isegi mitte lihtsate diplomite väljajagamisest. Ja ma pole märganud ka, et kuskil registreeritute nimesidki välja toodaks ja sel viisil neid tunnustataks. Seega, miks ma peaksin raiskama oma aega registreerumisele? Ma saaksin aru lihtsalt üleskutsest jääda kaineks, aga registreerumine? No tõsiselt. Kas tõesti see, et end kuskile kirja paned, distsiplineerib nii palju rohkem, et on mõtet sellist asja aastast aastasse korraldada?

Aga laske edasi. Sotsiaalselt vastutustundlik reklaam on hea. Kui vaid keegi seletaks pointi ära.

P.S Kas olete rpoovinud, mis juhtub siidrile veidi kakaod lisades? Me saime üks päev kogemata palju nalja. Soovitan poolest purgipirnikat ja kahte kuhjaga teelusikatäit kakaod. Nii tuleb maitsev ka.

Groupie:D

On olnud huvitav nädal. Olen käinud kaks korda Silmarõõmu põhibändi proovis - nad on muideks suurepärased ja teinud paljudest originaalis headest lugudest suurepärased - ja eile ka kaks korda erakorralise meditsiini osakonnas. Üsna tore on hommikul kell kuus üles ärgata tapva põiepõletikuga, pean mainima, aga teie rõõmuks detailidesse ei lasku. Hea meelega unustaksin ise ka ära eilse päeva.

Ühe huvitava idee peale tulin ka täna. Kas Tema on Cappie ja Silmarõõm on Max? Ja huvitav, kuhu see välja viib?

Ahjaa... Silmarõõm ehmatas mind ühel õhtul päris korralikult. Mitte just negatiivses mõttes, aga veidi hirmuäratavas küll. Nimelt ta ütles, et on hakanud mõtlema kokkukolimisele. Esimest korda elus. Minuga. Sellises what if versioonis vestlus oli ka vist maksimum, mida ma praegu suudaksin üle elada, sest kuigi meil on koos väga hea, arvan, et me ei ole selleks veel valmis. Õigemini ma ei ole. Ja tema tõenäoliselt ei ole väga läbi mõelnud, mis selle negatiivsed küljed on. Mina olen üsna enesekeskne - ehk olete märganud!? Ja tema on täiuslik boyfriend. Always puts me first. Aga ma kardan, et varsti ta väsib sellest ära. Ja ta ei mõtle, et mul on vaja privaatset ruumi ja aega ja, et me ei olegi proovinud koos siiani eriti argielu, kus kumbki nokitseb oma nurgas oma asjade kallal - koos eraldi olemist. Meil on koos koos, eraldi eraldi ja eraldi koos läbi kommunikatsioonivahendite. Ja mulle hetkel sobib selline kassi eluviis. Tulen ja läheb, kui ise tahan. Ja muidugi ma tahaksin olla talle suurepärane ja võrdne partner, aga ma usun, et tegelikult ei ole. Ma ei neela kõike alla ja nõuan seda, mida tahan ja peale kõige muu ma sunniksin teda tema kodus väga suuri muutusi läbi viima, mis võiks lõppeda katastroofiliselt sellega, et ta ei tunneks enam, et see on tema kodu. Ta ise ütles ka, et peaks vist kõigepealt juurde hankima ühe väga suure lisa riidekapi. Aga see on ju alles algus. Mul on palju riideid ja tema kapis on ruumi kõvasti üle. Ja teda ei häiri, et tal on vaid üks terviklik komplekt voodipesu või et ta peab iga päev kodust lahkudes vee kinni keerama, sest muidu jääb wc natuke tilkuma. Või et tal ei ole morsiklaase või kohatine korralagedus. Mina olen harjunud elama teistmoodi ja sõidan temast ka neis punktides üle ja kindlasti on veel palju avastada üksteise eluviisi juures. Ja see võib ka tema jaoks kulukaks osutuda. Aga loodetavasti kunagi olen valmis perekonda mängima temaga, nagu me mu ristiema sõnul juba praegu teeme. Ja lahe on see, et mu lähedased hakkavadki aina rohkem teda kohtlema kui permanentset osa minu elust. Ja veel lahedam, et ta suudab ka vastata kõigi ootustele:D Aga aitab tänaseks.

Kaheaastane seksifänn

Ehk mul on uus klient ja tööots. Eile oli esimene päev ja kuigi see on väga raske, sest laps ei ole hoidjatega harjunud ja lisaks sellele on võõras keskkonnas ja ema juurest ära terve nädala; on olnud ka päris tore.

Näiteks eile mängisime lapse ja tema varateismelise õega nende isa suures voodis padjasõda ja siis ühel hetkel hakkas mu kaheaastane klient voodis hüppama ja kordama sõna: seksu. Seksu. Seksu! SEKSU!!!! Ma algul ei reageerinud, sest lapsed ju leiutavadki uusi sõnakombinatsioone ja see võis olla vaid kokkusattumus, aga siis küsis õde talt, mida ta mõtleb. Ja laps hakkas korrutama hoopis sõnapaari "emme seks". Õel oli veidi piinlik ja meil mõlemal naljakas, aga naerupisarateni jõudsime siis, kui ta sõnast "emme" loobus ja edasi voodis hüpates vaid seksi nõudis. Ise sõna tähendust arvatavasti teadmata, aga meeletult naljakas oli ja me ei suutnud välja mõelda ka, kust ta seda kuulda võis.

Aga ta on muidu ka killumees. Eile rääkis mulle, et tema on poiss, aga ta õde on tüdruk iga päev. No selge siis:D Ja siis ta kasutab väljendeid: väike pätt, sina putukas ja sooda. No nii naljakas lihtsalt, kuidas lapsed vanematelt asju üle võtavad.

Ahjaa... kui mul on edaspidi näha pikka armi otsaees, siis see on tänu antud lapse teravatele küüntele, millega ta müramishoos mu kõrvast ja näost kinni haaras. Aga muidu on nagu ikka - naeru ja pisaraid; nii tal kui mul. No päris pisaraid mul mitte, aga eilseks õhtuks olin küll nii pinges esimese päeva tõttu, et pea valutas. Aga see on loogiline ka, kui saad aru, kuidas laps ema igatseb ega saa talle lubada, et emme tuleb õhtul või isegi homme ja samuti ei olnud see õde väga hea üllatus. Kuigi temast on palju abi - ausalt saaks ta ka üksi hakkama enamusega - tunnen ma, et enda südametunnistuse järgi endast parima andmisest jääb väheks. Nagu iga päev oleks üheksatunnine või pikemgi tööintervjuu, mil pead oletama, mida sult oodatakse ja ootusi ületama, aga sulle ei öelda otse, kas või mis ei sobi, vaid käitutakse viisakalt ja naeratatakse.

Hakkan kurjaks naiseks!

Esiteks, mul on seljataga tõeliselt imeline öö ja pool päeva. Õhtul käisime kallimaga tema sõbra pool, kus põrkasin kokku kunagise klassivennaga - väike Eesti. Edasi liikusime keset ööd ja Silmarõõmu koju, aga tema ei teadnud, et ma panin äratuse kella kolmeks öösel, sest ma tahtsin üks kord elus päikseloojangu asemel päiksetõusu vaatama minna ja soovitatavalt Suurupisse. Mida me ka tegime. Tema sai kõigest teada jälle alles viimasel minutil. Mull nii meeldib teda kiusata selliste toredate üllatustega, aga eks ühel hetkel maksab ta kätte ja hoiab mind teadmatuses. Esialgu plaanib ta juba minu sünnipäeva koos alternatiividega vastavalt sellele, kus ma tol hetkel olen. Rohkem ma ei tea. Üritan end mitte teadmatusele mõtlemisega hulluks ajada:D Kahjuks päikest me ei näinud. Nii pilves oli. Meil on vaja ilmataadiga tõsisem jutuajamine maha pidada sel teemal, kuidas ta mu plaane rikub. Aga muidu oli väga tore keset ööd field trip ette võtta ja siis läbi Maci drive-ini peatuse koju välja magama minna ja siis sellega aktiivselt tegeleda hilise pärastlõunani. Siis shokolaadijäätist hommikuks süüa ja suunduda minu koju päris toidu suunas.

Aga ausalt... nüüd jõuan päris teemani. Mäletate, ma kunagi vingusin, et tal on ainult üks aga suur viga? Noh... nüüd julgen välja öelda. Ütlesin talle ka näkku. Pidasin talle terve loengu teemal, kuidas ta (ja teised mehed nende peres) kohtlevad tema ema. Mulle üldse ei meeldi see. Jah, ma pole ka musterlaps. Aga täna oli mul tõesti piinlik Silmarõõmu käitumise pärast. Tema ema helistas. Ta tuleb homme varem Tallinnasse ja pakkus välja, et peseb siis Silmarõõmu juures aknad ära. Mees muidugi rõõmus eks. Proovis veel oma õnne, et äkki ema organiseerib end ühistranspordiga ise kohale ka. Selle katse tühistasin ma ära juba enne tuleku põhjust teadmatagi, aga pärast oli nii hea meel. Millest ma aru ei saa, on see, et kuidas üks täiskasvanud mees laseb oma emal tulla enda koju koristama ja kuidas ta saab arvata, et ema tahab seda teha? Never ever ju. No-one. Koos elades on veidi teine lugu. Koristab see, kellel taluvusepiir enne vastu tuleb. Aga sellini visiitkoristus? Not on my watch. Anyway... sain Silmarõõmu mõtlema ja võimalik, et ka minu vaatenurgast aru saama ning tegin nii, et homsest üritusest saaksid meie kolme ühised talgud, sest kui tal ei ole häbi, siis nii on minul vähemalt minimaalselt häbi. naljakas, et jõudsngi punkti, kus pean meest ümber kasvatama hakkama. Vähemalt saab ta väga hästi aru, et mina ei ole tema ema ja mina ei hakka kunagi laskma endale nii pähe istuda. Ka siis, kui peaksin samamoodi olema ainus naine meesteenamusega peres.

Suvi seksita - so what!?

Kindlasti nii mõnigi teist on avastanud juba selle uue seksiblogi Õhtulehest, mida keegi Maris, keda natuke aega Lauri Pedajaga seostati, peab ja kes teeb suure probleemi oma katsest viiskümmend päeva seksita olla. No halleluuja. By all means... ma ei taha talle ega ta blogile reklaami teha ja ma ei hakka ka tema eest kinnitama, et see on käkitegu - ta pole ainus, kellele seks meeldib - aga minus tekitab rohkem huvi see, miks Õhtuleht seda blogi hostib? Ok, seks müüb, aga löönud idee üle ja pannud mõni intelligentne prominentne kirjaoskaja sellist eksperimenti läbi viima ja sellest siis ajaleheveergudel rääkima. Hetkel aga pole seda ega teist. Olen õel mitteanonüümne kommentaator - jajaaaa!

Sarjapalavik meid neelab

Olen jälle tõega nautinud jälle tekkinud vabu päevi. Riin soovitas mulle mõni aeg tagasi USA korbinoorte sarja nimega Greek ja see on jälle nii minu maitse järgi irooniline. Ja mulle väga meeldib, kuidas see sunnib mind pidevalt oma eelarvamustest lahti ütlema, sest seal ei ole puhtaid good ja bad charactere nagu päris eluski.

Peategelasteks on nohikust vend ja social butterfly'st õde, kes mõlemad on siiski pigem head tegelased, kuid mõlemad on olenevalt olukorrast ka küüsi näidanud ja ebaväärikamaid valikuid teinud. Näiteks ei andesta kõike või on kellegagi vastikud.

Ja pealegi see poisspeategelane - Rusty meenutab mulle väga nohikversiooni Vahurist, mis on nii jabur. Ta ei ole üldse mingi keskmine nägu.

Seal on Rusty toakaaslane Dale, kes meenutab ebatolerantset varianti Printsessi päevikute Lilyst. Mõlemad on kohati vägagi enesekindlad, kuigi väga põhjust ei oleks ja võitlevad igasuguse elitaarsuse vastu.

Seal on geipoisid, kes ei sobi kreeka süsteemi traditsioonidega ja see, kuidas süsteeme muudetakse.

Seal on bitchist tüdrukute korbi president, kes kasutab oma tahtmise saamiseks kõiki manipuleerimisevahendeid ja ometi ei anna midagi tagasi. Samas on ka tema kunagi hea olnud. Natuke.

Ja seal on Rebecca - hellitatud senaatori tütrest preili, kes ei löö risti ette millegi ees Casey - meie naispeategelase - elu põrguks tegemise nimel, kuid samas on hoopis teine inimene koos Cappiega.

Ja Cappie ise - Casey eks ja tegelikult ka true love, kes on hetkel Rebeccaga koos - kusjuures mitte kättemaksust. Aga ta on nii lahe tüüp. Kõige paremad killud tulevad tema suust. Ja ta on nii aus ja tark ja samas ei võta elu liiga tõsiselt. Aga on tõeline sõber. Minu meelest seal üks parimaid tegelasi.

Ja Evan - teine mees Casey elus, kes hetkel on ka pigem see jerk, aga kunagi oli tema see tore nohik, kes Cappie varju jäi ja nüüd on Cappie see, kellele enamus Evanit eelitab.

Miks ma sellest kirjutan? Ma ei ole ise ka päris kindel, aga mulle meeldib ja te ei peagi aru saama. Küll aga võiksite proovida seda vaadata, kui igav hakkab.

Vähemalt ei olnud mu esivanemad igavad inimesed

Nüüd on see siis tehtud. Esimene kohtumine üle elatud ja esimesed muljedki läbinäritud, kuid kaugeltki veel mitte selgeks mõeldud ja ära seeditud. Minu pettumuseks oli tal aega palju vähem, kui ootasin. Viis mu lihtsalt koju ja siis rääkisime maja ees autos juttu. Kokku vast tunnike. Vähemalt pean tunnistama, et mul oli huvitav, tema oma ülikonna ja roosikimbuga soliidne. Samas tema jutt oli nii põnev. Liigagi põnev. Samaaegselt nii slaapärane ja lünklik kui minu hinnangul lubamatult avameelne tõenäoliselt, et meenutas väga meie Hispaania sõpra Davidit. Vähemalt tean nüüd, et mul on õde ja vend ja vanaema ja tädi ja onu ja vabadussõja soomusrongijuhist vanavanaisa, kes küll enam ei ela ning kaks vanaonu - üks neist endine TÜ ajaloodekaan ja teine see mitte kedagi külmaks jättev Jüri Liim. Mina vist siiski olen selle koha pealt neutraalne. kasvatus ütleb, et pole ilus asju õhku lasta ja seadust peaks ka täitma, aga samas saan temast aru. Irooniline on see, et üht vanaonu peetakse väga punaseks ja teist väga mitte:D

Aga ma loodan õppida veel veidi paremini oma isa tundma. Kusjuures mul on talle isa lihtsam öelda, kui nimepidi kutsuda, sest minu elus on olnud nii mitu mulle olulist tema nimekaimu, kes mulle meeldivad. Isa suhtes ma veel kindel olla ei saa. Aga vähemalt ta lubas mind vaikselt sugulastega integreerida. Ma väga midagi loota ei julge ja on veidi hilja hakata mängima one big happy family't, aga sellegipoolest tahaksin teada, kust ma tulen ja kes ma olen ja kellele mille poolest sarnanen. Ja teate, mis veel on äge? Ma olen alati olnud kurb, et ma ei saa kunagi olla kellegi tädi, kuid nüüd selgus, et ma juba olen seda. Ühele viieaastasele poisile. Pasatski, nagu mu isa ütles. Hmm... huvitav, kas ma suudan talle näkku ka isa öelda? Tema poole nii pöörduda? Temast nii ju räägin, kuigi kardan, et võin oma elevusega ja selle sõnaga emale palju haiget teha. But I can't help myself. Mu isa on vist elanud päris kirjut elu, mistõttu täna uurin netist lausa ajalugu. Aga tema nime kuskilt ei leia. Vaid nimekaimu oma, kes isa sõnul talle ka totakaid sekeldusi kaasa on toonud. Aga ta põhjendas ka, mis teda netis olemas ei ole. Ja kui see on tõsi, siis ma saan aru ka. Ta imestas, et rahvastikuregistriski olemas on. Lucky me, I guess. Veider on olla nüüd järsku kahe vanema laps. Mis sest, et puhtalt juhusuhtest ja vähemalt ühelt poolt originaalis tahtmatu. Vähemalt selgus, et ta aktsepteerib mind ja tänu sitakeeraja tähtkujust inimestele, teavad minust ka kõik teised lähedased. Jälle vist lucky me. Mulle meeldib, kui mind tähele pannakse:D Aga eks ma annan teada, kui mingeid edasisi arenguid tuleb.

Tere, issi! Meeldiv tutvuda?

Homme kohtun loodetavasti põhimõtteliselt elus esimest korda oma isaga. Hinges on palju vastakaid tundeid ja ometi ei suuda ma tema suhtes viha välja valamise asemel mitte mõelda, et maybe I'm not good enough!? Kas see pole mitte twisted? Igal juhul ootan huviga. See plaan ja tänane üllatuslik telefonikõne temalt paigutasid bakakaitsmise tähtsuse järjekorras nii palju allapoole. Ahjaa... olen nüüd ka kõrgelt haritud inimene. Ei läinud just kõige paremini. Tahtsin B-d, aga sain C, mis oli ka minu miinimum. Aga savi sellest. Üle viieteist aasta või tema mälu järgi 21 esimest korda kohtumine ajab mind palju rhkem närvi ja samas ka põnevile. Vaatame, mis saab. Võiksite pöialt hoida, et me mõlemad sealt vähemalt sama terve psüühikaga tagasi tuleksime.

Nõukogudeajal olid londid defitsiitsed:D

Mäletate, ma vingusin neljapäeval, et nüüd on kõik? Et ma ei jaksa enam Tema mänge kaasa mängida. No aga reedel ta helistas mulle lambist, et mis oleks, kui ta kohe Eestisse tuleks? Kusjuures ta vist ei teadnud, et ma juba nii piiri peal olin. Ja ta tuligi Eestisse ja minu vastupanu jälle murtud. Enam-vähem. vastik suutsin õnneks ikka olla veidi:D Aga teda jälle näha ja vähem kui üheksakuuse pausi järel, mis sest, et üleni lõhkisena, oli ikkagi väga tore.

Aga muidu oli ka tore nädalavahetus. Nägin jälle Svead ja Hartit ja teisi ja sain Kadrinas puhata ja päevitada ja ujuda - muidugi poistest kauem, sest ma olen ju kangem:P Ja Silmarõõmuga keset ööd nii lolli juttu ajada, et mõlemad olime naerukrampides. Need on mõnusad nädalavahetused. Ja ma isegi ei vingu väga, et ära kõrbenud olen, sest mul on selline mees, kes viitsid terve õhtu mind aaloega määrida ja valutavaid lihaseid masseerida ja minuga koos teistest maha jääda, sest ma tegin Sandrat ja väänasin esimest korda elus korralikult jala välja matkamise esimeses faasis. Oli jah kuradi valus korraks. Aga mul läks vist õnnelikumalt, sest ma saan käia. Lihtsalt veidi valus ja paistes on, aga isegi mitte oluliselt värvilisem.

Ja nüüd tuleb lihtsalt veel kõige õudsem osa üle elada ja baka ära kaitsta. Siis saab end lõdvaks lasta ja jälle hindusid piinama hakata põhjalikult. No ei ole ok see venitamine. Aga ma niiiiiii kardan seda kaitsmist. Mu kaitsekõne on hetkel kümne asemel kakskümmend minutit ja mu töö ei meeldi enam mu retsensendile, kes sellega enna väga rahul oli. Aga tundub, et kõigile korraga polegi võimalik meeldida. Ma olen lihtsalt kurb, et tema tundub olevat ainus, kes sellest tööst hoolib ja on nüüd kurb selle viimases vaatuses pealesunnitud lihunikutöö pärast. Ja mul on kurb, et nad ei tulnud ise eelkaitsmisele kõik kohale, sest siis nad ei süüdistaks pealesunnitud muudatustes mind ning vast keegi oleks mind kaitsnud ka. Aga tema pakkus, et ma võiksin C saada. Kui ma mõne vastuväite tõrjuda suudan ja kui lisada võrrandisse see kuri tädi, keda ma eriti kardan, siis äkki tulebki C kokku. See on ka miinimum, millega ma lepiks nii oma töömahu seisukohast kui ka keskmise hinde hoidmise seisukohast.