Kiire vahekokkuvõte

No ei jõua kuidagi kirjutamisega ajale järgi.

Veel tahaks rääkida sellest, kuidas ma vaikselt hulluks lähen ja ka teisi nakatan. Näiteks puristan lamphetkel üksi või avalikus kohas olles või teen mõnda muud häält, millega last tavaliselt lõbustan. Aga puristamisega suutsin Vormsil ka kogu ülejäänud seltskonda nakatada.

Siis käisin üle ma ei tea mitme aja kirikus. Kohe jumalateenistusel. Mitte päris vabatahtlikult, aga ei kahetse. Minu esimene jumalateenistusekogemus stiilis: grupitöö - neljaks loe. No mida? Kohanemine võttis veidi aega, aga tegelikult mulle meeldis see vabadus traditsioonilisest lähenemisest palju rohkem. Ja parem muusika oli ka.

Katsikul käisin ka nädalavahetusel. Kolmenädalasel Silmarõõmu uuel sugulasel. Armas väike elukas oli. Teistele tundus suur, mulle minu lapse kõrval tibatilluke. Samamoodi nagu neile tundus, et ta röögib, mulle, et ta vaid avaldab arvamust, aga mitte eriti nõudlikult. Aga sain teda väntsutada tükk aega. Tänud julgetele vanematele. No kui tihti ma ikka nii pisikestega kätt proovida saan? Sel aastal siiski üsnagi.

Sajast asjast tahtsin veel kirjutada, aga muidugi praegu jälle ei mäleta.

Võib-olla ka sellest, kuidas minu meelest ma olen nii paha, aga Silmarõõm räägib ikka, kui super ma olen ja ma ei jõua talle piisavalt vastu vaielda, sest ma tean ju, et ma ei ole. Kohe üldse mitte. Ja tema meelest on isegi see armas, kuidas ma hambaid pesta ei oska ning alati üleni vahune olen. Ja minule tundub, et ma võiksin olla nii palju parem, aga ma eelistan olla mina ise, mitte kellegi fantaasia.

Raamatublogi tahaks ka täiendada. Mul on hetkel Rex Stout'i vaimustus. Selline kaif satiir. Kui nüüd õigesti liigitan.

Sellest, kuidas ma näen, et üks väga lahe tüüp, aga siiski minu sõbrannat halvasti kohtleb ja viimane laseb sel sündida ja mida see võib tähendada ja miks ma neist mõlemast aru saan. Aga ma nagunii tulevikus ei saa aru, mida ma mõtlesin siin praegu. Üldse viimasel ajal tunnen, et ma tahaks veel isiklikumalt kirjutada siia, aga ei saa. Vähemalt mitte nii, et keegi haiget ei saaks või end solvatuna ei tunneks ja ma olen juba selletagi piisavalt vastik inimene.

Aga ma rohkem ei jaksa jälle. Teinekord. Kunagi. Mõne päeva pärast peaks veidi rohkem aega tekkima. Siis ehk!? Bye

Jätkan elu lahtikirjutamist

Tänu lastega töötamisele, satun alalõpmata kohtadesse, kus saab linde toita. Põhikliendid on pardid, kajakad ja tuvid, aga sekka eksib ka varesepoegi ja varblasi. Ma hakkan juba konkreetseid tuvisid ära tundma, rääkimata igasuguste mutatsioonide märkamisest. Hetkelemmikud on pruunikirjud tuvilised. Olles juba rohkem süvenenud linnumaailma, panen tähele ka nende omavahelisi suhteid. Kas te teadsite, kui kurjad linnud üksteise vastu on? Alalõpmata kihutatakse üksteist toidu juurest eemale või võetakse lausa nokaga ümer kõri kinni ja lohistatakse nõrgem minema. Igasugusest vokaalsest sõjast pole mõtet rääkidagi, sest see on veel tavalisem. Aga minu jaoks olid kaklevad linnud paras šokk. Isegi pardid käituvad nii. Ja ka pardipojad terroriseerivad nõrgemaid. Nii kahju. Eriti kui toitu jätkuks kõigile nagunii. Mis mulle aga samuti nalja tegi, oli päevitavate partide vaatamine. Just selline mulje jäi osadest ilusa ilmaga kaldale tulnudest. Kuigi ma ei usu, et nad päikse käes väga värvi muudaksid. Aga tagasi arusaadavamate asjade juurde.

Poliitikast on mul ka kõrini. Mind ajab alati iiveldama kogu selle aja, kui linn on täis võltsnaeratusega poliitikute postreid. Muidugi võimalikult kirju taustaga ja tihti ka nii mitu tükki kõrvuti, kui vähegi mahub. Paistab, et see aeg on jälle käes. Ja mida lähemale jõuavad valimised, seda rohkem kuuleb lauseid: Savisaar on kõiges süüdi ja Ansip on paha. Kasvage suureks! Jah, teie, kes te vanuse poolest juba pensionärid olete, aga sama rumalat juttu ajate - teie ka! Meie elu ei korralda ainult kaks meest. See ei oleks võimalikki. Tõsi, ma ei ole poliitikas väga kodus. Ei tahagi olla. Ent nii palju ütleb mu loogika siiski, et ühe inimese kõiges maailma halvas süüdistamine, on äärmine rumalus. Samuti on äärmiselt rumal loota, et vaid üks inimene maailma päästa suudaks. Usklikest saan veel aru, aga mitte poliitikute kummardajatest. Ma keskendun alati ainult oma hingamise rütmile, kui keegi mulle sellist rumalust rääkima hakkab. Alati ei ole ma positsioonis, kus saaksin vastu vaielda. Tihti pole sel mõtetki. Aga oi kui õnnelik ma oleksin, kui inimesed hakkaksid nägema musta ja valge vahel värve ka. Mitte ainult poliitikas. Sama nõme on näiteks Tallinna ja Tartu vastandamine. Või ilma üle virisemine, kuigi see on veidi teise auku. HUvitav, kui paljud üldse oskavad neid kahte poliitikut milleski konkreetses süüdistada? Rahva mälu pidi ju lühike olema. Isegi kui teatakse mõne projekti eestvedajat või vastutajat, ununeb see üsna varsti.

Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene, tahtsin ka kirjutada. Aga ma veel ei tea, kuidas. kuidas selelst kirjutada ega kuidas selline olla. Seega las ta jääb hetkel siia lihtsalt kui üks soov.

Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata. Iga kord, kui sellest juttu teen, olen mina paha. Kui ma kohe alla ei anna, siis lausa nähvatakse. Mis sellest, et ma püüan vaid aidata. Aga paistab, et mõni asi ei jõuagi enne kohale, kui jõuab. Kui üldse kunagi jõuab. Ja mul on kurb ja abitu tunne. Ning ma tean, et ma ei saa olla tema kõrval 24/7, et teda valvata ning õigele teele suunata. ja isegi, kui see ajutiselt võimalik oleks, ei oleks see ju lahendus. Niisiis hetkeseisuga ma lihtsalt loodan, et ta saab sellest iseseivalt üle enne, kui on liiga hilja.

Kas te mäletate seda aega üheksakümnendate alguses, kui kõik käisid ringi värvilistes retuusides? Siis oli see moes. Aga ühel hetkel kadusid retuusid täielikult ära ja isegi mõte nende kandmisest tundus ülimalt veider. Juhul, kui tegu ei olnud just sportlasega. Mis oligi hea, sest enamuse figuur ei soosi retuuse. Aga siis tulid nad tagasi. Mulle nii meeldis see periood, kui neid seeliku all kanti. Oli soe ja kelmikas. Sai istuda liigselt põdemata selle üle, ega midagi sündsusetut välja ei paista. Aga nüüd. Nüüd on jälle tagasi paljad retuusid. Veel ei ole väga värve, aga inimesed näevad välja nii, nagu nad oleksid kodust väljunud sukkpükstes ja unustanud mingi riidehilbu. No lõpetage ära. See ei ole ju ilus. Või suudan ma varsti ka sellega kohaneda? Hetkel tundub küll väga tobe. Aga samas on huvitav, et mood on nii kiiresti algusesse tagasi jõudnud. Stiilist räägin ka. Ma imetlen inimesi, kes julgevad riideid miksida nii, et jäädki mõtlema, kas ta on nüüd ülimalt stiilne oma uudse valikuga või ületanud selle peene joone ja jõudnud stiilituseni. See piir on nii õhuke. Ja vaid julgete pärusmaa. Mina nii julge veel ei ole. Aga kuskilt peavad ju trendid alguse saama. Ja kes üldse otsustab, mis on stiilne? Mõni komplekt tundub selgelt ja lihtsalt vale. Sellest ma saan aru. Kõige lihtsalt ei saa kokku panna. Aga on võimalik luua väga omanäolisi komplekte. Näiteks mulle meeldib, kui inimesed mängivad värvidega. Ja kihtidega. Aga hiljuti nähtud vähemalt viies värvis tädi, kes kandis kampsuni peal vist trikotaažkleiti ja selle juures mehelikke kingi, lihtsalt ei mahtunud kuidagi trendiloojate sekka. Sorry.

Sandra sünna oli taaskord minu jaoks ääretult tore üritus. Sai näha inimesi, keda polnud terve aasta näinud ja veel mõne uue tuttavagi juurde. Me ei teinudki eriti midagi ja saime hakkama väga kitsastes tingimustes, aga meil oli nii fun. Või vähemalt mul oli. Ainus, mida ma ei oska siiani teha, on enda meelega tagaplaanile jätmine. No ma olen ju siiski lõvi. Aga ma imestan, et R sellega hakkama sai ja mina mitte. Ja ma loodan, et ma nii hull ei olnud, et see Sandrat seganud oleks. Vähemalt tundub, et tal oli ka tore. Ja siis, kui enamik külalisi öö saabudes lahkus, alles hakkas tõeliselt lõbus. Aga seda teavad vaid kohalolijad ja nii las jäädagi. Aga nüüd oleme me mõlemad S-iga vanad:D

Ma ei tea, kas ma rääkisin, aga ma käisin vahepeal jälle paar päeva lasteaias tööl. Vähe lapsi oli ja mul oli väga tore. Justkui puhkus praeguse põhitöö kõrvalt. Sain jälle laps olla ja teha täpselt seda, mis mulle meeldib. Aga ma avastasin, et minust pole ikka veel seda vastutustundlikku täiskasvanut. Mitte, et see just halb oleks. Ma ju ei lase lastel ohtu sattuda ega tõelisi rumalusi teha, aga ma ei karju ka nende peale läbi lombi minemise pärast. Ma ei tule selle pealegi. Vastupidi. Ma olin kade, et ma ise vastavalt riides ei olnud. Aga ma leidsin oma sünipeäval võimaluse ka ise paljajalu oma maja ees lombis paterdada. Ja see on nii lõbus. Soovitan proovida ja endale meelde tuletada laps olemist.

Kas te teate, mida ma sünnipäevaks soovisin? 16h und. Ja see on kõik. No ok. Uut telefoni ka, aga see on nagunii vajalik ost. Aga lihtsalt mu väsimuseaste on ammu nii suur, et ma ei ole enam kellelegi tore kaaslane. Täna on esimene päev üle kuu aja, kui ma saan üksi kodus vedeleda, nagu vahepeal. Lihtsalt vaatan netist Dexterit ja kõik. Olen omaette. Ei chati kellegagi. Ei vasta kõnedele. Ei tahagi kellegagi suhelda. No ok. Ühe inimesega ikka võiks. Aga ma ei avalda, millisega. Enivei, raske on olnud minu jaoks see, et ma ei saa isegi nädalavahetustel kaua magada. Ja seda põhjusel, et maailm on täis inimesi, kes on endale sisendanud, et elu ei tohi maha magada. No hallooo. Magamine ongi üks tähtis elu osa. Ma võin ju ise otsustada, millise osa peävast ma aktiivne olen. Mis vahet seal on, kas see juhtub olema päeva esimestel või viimastel tundidel? Vähemalt seni, kuni ma saan kõik vajaliku tehtud. Nii, et palun ärge rääkige mulle enam nooruse maha magamisest. See on lihtsalt ärritav ja ma ei muuda oma meelt magamise osas.

Muide, mul on vist alanud mingi üleemotsionaalne eluetapp. Ühel päeval rääkisin vanemale lapsele, keda ma hoian, luikede elust. Sellest, kuidas nemad valivad parneri igaveseks ja üksi jäädes ei torma kohe uut paarilist otsima, vaid elavad oma elu lõpuni armastatut meenutades. Nimelt Kadriorus on üks selline lesk nüüd juba mõnda aega. Lapse jaoks oli see üsna vapustav info. Ja mis ma ise tegin? Muidugi ma hakkasin oma jutu peale nutma. Ning ka sellest situatsioonist esimest korda rääkides, läksid silmad märjaks. Mis mul viga on? Ja ärge öelge pms. Asi ei saa ju järsku olla selles. Lihtsalt üllatasin iseennast.

Ongi peaaegu kõik. Sorry, et ma sellist keskpärast teksti kirjutan. Aga mälestuste korraga taastamine ei ole nii lihtne enam.

Veel plaanis kirjutada:
Vormsist
kaisukarudest

Hakkan vaikselt elu lahti kirjutama

Niisiis esimene kavapunkt hõlmas minu peaaegu läbi kasvuhoone kukkumist. Olime Silmarõõmuga maal. Tema ema saatis meid veel enne äratulekut vanaisa juurde tomateid-kurke korjama, aga kasvuhoones oli alla igasuguste ootuste kitsas käimisrada ning ma suutsin varba ära lüüa. Edasi käis kõik kiiresti, aga samas nagu aegluubis. Kaotasin tasakaalu, ei leidnud seda uuesti ja järgmisena olin vastu kümneid aastaid igasugust ilma üle elanud õhukest klaasi. Tol hetkel ma ei mõelnudki sellele eriti. Vedasin end vertikaali tagasi ja liikusin longates edasi. Alles hiljem tuli pähe, et mis siis oleks juhtunud, kui klaas või seda toetavad õhukesed puitosad järgi andnud oleksid. Kiirabi ja eluaegsed armid?

Samal nädalavahetusel sain ka juuksurit mängida üle pika aja. Viimane kord tegin seda kääridega ligi kümme aastat tagasi, kui püüdsin lapsepõlvesõbrannale järgus soengut lõigata, aga lugu lõppes sellega, et vanaisa võttis asja üle. No ma ei teadnud ju, et suvalise salgu sirgelt lühemaks lõikamine ei anna soovitud efekti. Seekord Silmarõõm ja ta ise jälle kamandasid ta ema, et too peab nende juuksed lühemaks lõikama. Mitte, et paluks või et läheks juuksuri juurde. See ei maksa ju meestel midagi. Ma siis otsustasin oma uudisihimu rahuldada ja ühtlasi selle vaese ema koormat kergendada ja võtsin oma kaasa ise ette. Lõikasin täielikult tunde järgi. Respect talle, et ta mind üldse kääridega enda lähedale laskis. Aga üllatusena tuli mul täitsa hästi välja. Muidugi jäi mõni pikem karv siia-sinna, aga kui arvata, et mul polnud erilist süsteemi ja ma ei uimerdanud üldse, siis tuli tulemus väga ilus ja loomulik ja ei võtnud eriti palju kauem aega kui juuksuri juures.

Nagu te vist teate, ma olen juba ligi kuu aega ühe pere lapsi teist korda hoidnud ja see pole olnud lihtne. On olnud tohutult toredaid aegu. Pisipoiss on heas tujus väga armas. Flirdib ja jutustab kõigiga, naeratab nagu teletupsu päike, lehvitab, žestikuleerib jne. Eriti lahe oli see, kui ta muru peal minu eest ära roomas, kuklalt paistmas nokamütsi kiri Speed, mis asjad nii ilusti kokku võttis. Teinekord aga on ta justkui väike kurat, kellel on tohutult võimsad häälepaelad ja julgus neid kasutada. Vahel olen ma psühholoogiliselt karjumisest nii läbi, et ei suuda koju jõudes isegi mitte rääkida kellegagi. Ja muidugi on raskendavaks asjaoluks see, et väga harva oleme me ainult kahekesi. On ka teised lapsed, vanemad ja vanavanemad, vahel ka teisi sugulasi. See tähendab, et lapsel polegi pühjust minuga leppida. Alati on võimalik jonnida, kuni kellegi teise sülle saab ja nii ei saa ma ju kedagi aidata. Kahekesi oleme me palju paremad sõbrad. Teeme koostööd. Muidu on tegu väga toreda perega, aga mind häirib see, kuidas lastele juba stereotüüpe sisse süstitakse. Ära topi särki püksi, kui ei taha välja näha nagu vanaisa! Tegelikult valikut ei pakuta. Ära ole venna/õe ees alasti - nad on kõik veel üsna väiksed tegelikult. Ära risti ebastiilsusega. Jne jne jne. Minu meelest on natuke tobe ka see, kuidas neile mänguasju ostetakse. Tihti mitu samalaadset korraga. Mitte üks. Ja see, kuidas imik kannab luksusbrände. No milleks? jah, Ralph Laureni triiksärk võib ta seljas tõeliselt armas välja näha. Aga sama armas näeks välja ka iga teine triiksärk. Kas on mõtet rahaga lehvitada nii vaid seepärast, et seda on? Aga ok. Rohkem tööandjat ei klatši. Inimesed ongi erinevad. Ja me ei saagi üksteisega kõiges nõustuda. Ja see on üldjoontes ju ok.

Aga muust jälle. Tagasi tolle nädalavahetuse juurde. Te vist teate, et mul oli vahepeal sünnipäev. Silmarõõmu perega tähistasime seda juba nädal varem, mil nad tegid mulle jaburalt kalli kingituse. Mitte, et ma ei hindaks nende pingutust. Vastupidi. Minu meelest oli see väga armas, et nad juba eelnevalt vaeva nägid mulle ideaalse kingituse välja mõtlemisega. Aga mulle oleks piisanud mõnest väiksest tähendusega asjast, mitte mitmetuhandekroonisest lauamängust, mis kindlasti harva kasutust leidma hakkab. Minu jaoks on ta nagunii hoopis meie kahe kohtumise sümbol, mitte midagi praktilist. Kallis, ära nüüd solvu seda lugedes eks. Ma ju tean, et sa tahtsid head. Aga sul on veel minu kohta üht.teist õppida.

See, mida Silmarõõm mu päris sünnipäevaks korraldas, võttis mul rohkem suu lahti. Esimest korda minu elus oli siis absoluutselt igas mõttes kohutav ilm. Suutsin seda nautida vaid ühel hetkel, aga sellest hiljem. Ja lisaks käigele muule jõudis õige hetk kätte taksos võõra inimese kõrval, kui peale keskööd töölt koju sõitsin ise isegi tajumata, et õige päev on käes. Ja juba peale lühikest und pidin jälle tööle suunduma. Jälle midagi esmakordselt minu sünnipäeval. Ja üleväsimusest ma ei viitsi enam rääkidagi. Täna oli üle kuu aja esimene päev, kui sain kauem kui kümneni magada. Lähen alles peale lõunat tööle. Aga mind aitas see, et teadsin, et mind ootab midagi põnevat ees. Ma polnud päris kindel, kas see mulle ka meeldima hakkab, aga paistab, et Silmarõõm siiski tunneb mind päris hästi. Ta vedas mu minimaalse etteteatamisega ülsmassaaži, mis tundus kui taevas pärast mu viimase aja rasket tööelu. Ma üldse pole töötüüp vist. Järgmine samm oli windsurfing. Ma ei suuda sellele eesti keeles head vastet leida. Pole ju purjetamine ega surfamine. Purilauaga sõitmine kõlab aga eriti perversselt. Ta oli rentinud mulle varustuse ja otsustanud mu lõpuks panna enda lemmiktegevust proovima. Lubas mulle, et ma kukun palju ja naeran palju. Mina, kes ma olin peale kalüpso selgavedamist surmväsinud, ei uskunud küll, et edasises pidevalt haigetsaamises midagi eriliselt naljakat olla võiks. Aga oli. Ja haiget ma peaaegu ei saanudki. Ainult esimesel kukkumisel, kui suutsin osaliselt purje peal maanduda. Ja edasi ainult naersingi kogu aeg. Kui ma just ei torisenud, et ta laseks mul uuesti ja iseseisvalt veel proovida lauale saamist. Ja jonnaks viis sihile. Suutsin juba paarikümnemeetriseid juppe sõita ka. Mis pidi olema väga tubli tulemus nii algaja kohta. Lõpuks olin nii laip, aga nii rahul. Ja riietumine jäigi kogu ürituse kõige raskemaks osaks.

Kolmas osa sisaldas materiaalseid kingitusi ja külalisi. Silmarõõm oli eelmisel õhtul jätnud mulle kirjalikud juhised edasiseks, kus ütles, mis ajaks ka külalisi kutsuda võin. Ja siis saatis kõigile kutsed varasemaks. A la surprise party. Aga ma parem ei kirjuta siin väga ausalt, mida ma sellisest asjast tegelikult arvan. Aga mõelge, mida ma võisin tunda, kui mind peale pandakaruks loputamist kõigi tuttavate, kellest mitmed pole mind aastaid meigita näinudki, ette tassiti. Sellises kohas eelistan plaanipärasust plaanivälisusele. Ja mul oli tore õhtu, aga ei ühtegi ilusat sünnipäevapilti minust. Aga lõpuks ometi on mul suur kaisukaru ja toatäis roose:D

Veel plaanis... (lisaks sellele, mida eelnevast praegu ei jõua)
Stiilist ja stiilitusest
Sandra sünnast
Porilompidest
16h unest ja nooruse maha magamisest
luikedest ja emotsionaalsusest

Sel aastal pidu ei tule. Sorry

Ma olen selle korraldamiseks lihtsalt liiga väsinud. Aga ema tegi kooki ja seitsme paiku võite tulla appi sööma. Sinnamaani olen Silmarõõmu pantvang. Ärge siis solvuge, et pole kutset saanud. Keegi teine ka ei saanud. Aga hea meel oleks teid näha ikkagi. Ja kingitusi ka tagasi lükkama ei hakka;)

Kas te lastepiiblit olete lugenud?

Kui meie väikesed olime, siis vähemalt suvel maal olles luges Annika vanaema meile laste piibleid ette. Neid on kaks tükki - helesinine ja tumesinine. Endal mul neid kodus pole olnud. Seetõttu avastasin alles täna, et selle raamatu päris nimi on Piiblilood. Nimelt lugesin seda samal ajal, kui lapsed lasteaias lõunaund magasid ja tuli meelde, kui väga see mulle meeldis. Ilusad ja üsna lihtsad jutud. Samas sõnavara arendavad ikkagi edasi. Pakun, et kõigil ateistidel või vähemalt enamikul tuleb juba kõrvust tossu välja, sest see on mingi tühipaljas muinasjutt nende meelest. Minu meelest olidki need huvitavad juturaamatud. Kunagi räägitud lood, ent erinevalt päris Piiblist on neist lihtne aru saada ja nad on ka väga loetavalt kirja pandud. Ma ei ole väga kodus ei Uue ega Vana Testamendi sisuga, aga täna hakkas tekkima terviklikum pilt maailma loomisest ja esimestest inimestest. Ainus, mis häiris, oli see tohutu verepilastus. Ma suudan leppida legendiga, et meie esivanemateks olid üks mees ja naine, aga miks ikka ja jälle on neid paaritatud oma lähisugulastega? Muidu on väga armsad raamatud. Soovitan kõigil neid vaadata. Eriti kõigil neil, kes ei taha või ei viitsi päris Piibliga jõudu veel katsuda. On Jumal olemas või mitte - usk ja piiblilod on väga palju mõjutanud ajalugu ja kultuuri. Nüüd tahaks neid endale ka koju. Loeksin hea meleega lõpuni.

Aga teisest teemast... ma poleks arvanud, et pikk päev lasteaias, kus kõik uus ja võõras on, võib olla puhkus ühe beebi hoidmisega võrreldes. isegi kui lisada lasteaiapoolele üks korralik verine kriis. Tõestasin jälle iseendale, et kriisikommunikatsioon on minu ala ja mu juhe kokku ei jookse. Pigem hakkab paremini tööle.

Te ei tea, kui palju ma öelda tahaks

Aga ma ei tea, millal mul kõigeks selleks jaksu on. Seega täna tulevad vaid märksõnad.

Näiteks sellest, kuidas ma eile peaaegu läbi kasvuhoone kukkusin.
Sellest, kuidas ma elus esimest korda meesterahvale soengut lõikasin. MItte masinaga ja täitsa edukalt.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi lastesse stereotüüpide ning valehäbi süstimine.
Sellest, kuidas mulle ei meeldi raha, kuulsuse ja maine nimel asjade tegemine.
Sellest, et Silmarõõm ja ta vanemad tegid mulle hullumeelselt kalli kingituse.
Igasugustest linnuasjadest alates kilpnäärmeprobleemiga tuvist, konkurentsist ja päevitavatest partidest.
Sellest, kuidas laps lõpuks heaks hakkas.
Sellest, kuidas mul on nii kõrini igasugusest konkreetsete poliitikute sarjamisest ja ainuisikuliselt kõigis maailma vigades süüdistamisest.
Sellest, kuidas ma tahaksin olla parem ja tugevam inimene.
Sellest, et ühel mu heal sõbral on tõsine psühholoogiline probleem ja ma ei oska teda aidata.
Ja kindlasti sajast asjast veel, mille praegu ära unustan. Näete jah, kui palju mu hingele juba kuhjunud on???

Tõeliselt loll tibi olen

Vähemalt ühe inimese koha pealt. Polegi rohkem midagi öelda.

Tuvitädi

Aeg on läinud vahepeal nii kiiresti. Olin kümme päeva jutti tööl. Nüüd on olnud imekombel kolm päeva puhkust, aga pole aimugi, millal jälle jalad seinale visata õnnestub.

Folk oli fun. Oli ääretult palju tööd, aga ka väga palju nalja. Avastasin seal, et olen hakanud ennast vanaks pidama. Kui kunagi alustasin Universaaliga, ütlesin peaaegu kõigile teie. Nüüd aga on viis aastat möödas ja ütlen peaaegu kõigile sina. Erandiks on vanad prouad. Ainult nendega ei tunne ma end veel võrdsena.

Folk oli veidi irooniline ka. Pikemalt saate lugeda selle kohta Sandra blogist. Minu poolt vaid veel nii palju, et me ei näinud ühtegi kontserti ega kuulnud ühtegi nooti. Küll aga nägime ära vist enamik esinejaid, kes nägid meid pille mängimas. Säh sulle muusikafestivali:D

Veel on minust saanud lastega jalutamas ning linde toitmas käies peaaegu et ornitoloog. Olen näinud nii palju erinevaid linde Tunnen juba ka mõned konkreetsed eksemplarid ära ja avastan järjest erinevaid ristandeid. Ahjaa... suutsin ka ühe kajaka ära solvata. Sõin peale tööd Tammsaare pargis õhtust, kui üks kajakas jäi minu ette ootava näoga seisma. Mõtlesin kõhu täis süüa ja siis jäägid talle anda, aga ta solvus enne ära, kui ma sinnamaani jõudsin. Nimelt ühel hetkel tegi ta väga koledat häält ja siis jalutas pea püsti ära.

Mõni amps hiljem ma siiski panin oma toidukarbi käest ja jäin teda ootama. Läks ikka mitu minutit enne, kui uhkus lubas tal uuesti läheneda. Siis ka röökis ta tükk aega minu peale ja lähenes väga ettevaatlikult. Ühel hetkel haaras ta kiiruga toidukarbi ja viis selle eemale. Sõi paar ampsu ja otsustas, et see pole siiski temale. Söögu ma ise oma vastikut kartuliputru juustu-brokoli kastmega.

Aga nädalavahetus oli tore. Sandra käis mul külas üle pika aja ja lõpuks oli meil aega muljetada. Folk meile selleks võimalust ei jätnud. Eile mängisime tema, Silmarõõmu ja vanematega Aliast ja naersime pisarateni. Muidugi sai ka hulk shoppamist ära tehtud. Minu rahakotile nii mittevajalikku tegevust. Aga samas ma ei kahetse oma viimaseid oste. Loodetavasti on neist mulle veel pikaks ajaks kasu. Ja kohe-kohe tuleb Madonna. Jee. Loodetavasti tuleb mu kaaslane ka kohale. Mitte nagu mu kogemustel põhinevates kujutluspiltides.