veebruar 28, 2012
Kodus kõik on kõige parem
Ehk siis mis sai pärast pulmi.
Esimesel pulmajärgsel päeval vedeles veel suurem osa külalisi hotellis ja taastus ning mina lugesin Harshi oodates katusel raamatut samal ajal, kui hotellipoisid mulle lausa sinna toateenindust jookide näol pakkusid. See erikohtlemine ajas muidugi hiljem teisi kõvasti naerma, aga ma sain neist aru küll. Nad kompasid ettevaatlikult valget inimest justkui potentsiaalset sõpra vms. Aga point on hoopis selles, et Harsh jäi nii palju hiljaks, et ma põletasin end päikse käes üleni paaviani pepu karva ja tema tädi pidas ka oluliseks mainida H peale hindis karjudes, et ma olen nagu ahv. Oh what the hell eks. Sai lihtsalt palju kreemi lunitud ja seda korduvalt määritud.
Sel päeval käisin ka kleidimeistrite peale karjumas. Või vähemalt tunne oli selline. Reaalsuses jäin siiski vist veel viisakuse piiridesse, nende pisike rätsepmehike mõõtis mu kummaliselt diagonaalis koos kõigi ülariietega üle ja lubas kahe päevaga asja ära parandada. See käik aga andis meile H-ga ühe vähestest hetkedest, mil meid võis autos koos näha terve linn, aga see tundus nagu hetk omaette olemist. Mingil hetkel aga muutus see kurvaks ning kuigi ma enam täpselt ei mäleta situatsiooni kulgu peale selle, et H rääkis masendavaid mõtteid ja minu peas keerles, et miks ma, rumal, üldse sinna läksin. See ei olnud kahjuks ainuke kord mu reisil, kui mõtlesin asjade momentaalsele kokkupakkimisele ning ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Olin terve päeva hotellis ka kodutu olnud, sest minu suureks jäänud tuba anti juba hommikul tagasi ning olles kuulnud terve päeva, et nüüd lähen tagasi nende koju, kolis kogu pere õhtuks viimaks hotelli, nii ka mina.
Jäin nutuselt oma uude voodisse magama, kuni H tuli mind ekstra minu jaoks hangitud kookosega äratama ja leppisime ära.
Ka järgnevast päevast poole veetsime hotellis, aga tundes, et mingi köhaline läheneb, saime jälle hetke apteeki põgenemiseks. oh rõõmu eks. Aga oli ka tegelikult. Tagasiteel sai H isalt kõne - mis juhtus keskmiselt korra viies minutis - et ta ven dläheb kohe hotelliinimestega kaklema. Ja siis H hirmutas mind. Temast sai sekunditega keegi, keda ma ära ei tundnud. Ta vajutas gaasipedaali põhja ning tuututas valimatult kõigi ettejääjate peale, kuni hotellini jõudsime.
Seal selgus, et oli tekkinud probleem hotellist välja kolimise ajaga ja sealsetel oli vist ootamine üle visanud ning nad ei palunud enam viisakalt. Eurroplasena saan väga hästi aru, et hotell saabki kurjaks, kui kümnese check out aja asemel on kahe ajal maja veel rahvast üsna täis. Neil oli aga olnud mingi erikokkulepe ja H vend on samasugune tulekera, kui H. Kuna aga hotelliinimesed olid tema meelest ta isa vastu ebaviisakad, siis sain aru, et keegi juba lükkas kedagi ja palju ei jäänud puudu päris kaklusest. Karjuti veel siiski, kui tagasi jõudsime, aga isa oli suutnud kõige agressiivsemate vahel käed-jalad laiali seista ja neid üksteisest eemal hoida. Sellest jätkus pinget ja kõneainet veel järgmise päevani ja seda meie väikses ringis.
Pärastlõunal suundusime siiski koju, kuhu oli maandunud ka ema paar venda oma peredega. Meile olid taas laenutatud voodid ning pidevalt tegi keegi teed või süüa. Onunaised võtsid ühe köögi üle ja isa assistent küpsetas teises - vanavanematest eemal liha. Minu oskuseid küll proovile ei pandud, kuigi H oli mind sellega ähvardanud. Kõige keerulisem minule antud ülesanne oli ananassi lahti lõikamine, mida siis ka serveeriti koos kirjeldusega, et Maria tegi. Nagu see annaks mingit lisaväärtust. Aga H isa häälest kostis justkui uhkust. Oma uudishimu sain rahudlatud kausitäie spinati hakkimisega koos teenijaga. Mulle oli see ju esmakordne selline tegevus ja teised olid kordades osavamad noaga, aga pusisin lõpuni. Viimaks võitsin ka nende heakskiidu valmsitated kohalikes oludes kirjut koera. Kõik lähemal olijad koondusid ümber mu töölaua, et ükski liigutus kahe silma vahele ei jääks ja siis koos H poolt peale surutud abiga või õige astmeni sulatamise osas saigi valmis imemaitsev koogivariant rosainate ja india pähklitega marmelaadi asemel. Järgmisel päeval, kui see söömisküpseks sai, sain kiita nii tema emalt, kes retsepti küsis, kui isalt, vanaisalt, noorpaarilt jne.
Olime ligi poolteist ööpäeva närveerinud koju saamise üle, sest H-l õnnestus tatkaliga meid vaid rongi järjekorda saada. Viimaks aga saime lausa kaks voodit. Kuigi meie kahe meelest oli üks neist üsna üleliigne.
Jätsime teistega kallistades hüvasti ja sõitsime nende tibatillukese auto ning kõigi asjadega rongijaama. Terve tee hoidis H pagasiluuki jõuga seest poolt enam-vähem kinni, et mu kohver sealt alla ei sajaks. Nimelt keeldus too uks sulgumast. Mina aga ei tohtinud mingil juhul sealjatoele toetuda. Iroonia eks.
Rongile saatis meid noorpaar ja siis lõpuks jäime omaette. Sõit oli päris huvitav. Sattusime istuma ühe pooleteistaastase poisi ja tema ema kõrvale. H sõnastas üsna hästi, et poisi meelest olen täitsa uus inimliik. Ta vaatas mind esialgu ikka vga umbusklikult ja hiljem tegi inimkatseid nagu, kas see valge nahk on kostüüm ja kui seda sikutada, siis kas alt tuleb normaalne inimene välja. Kuidas need juuksed, nina ja suu võiksid katsudes tunduda jne. Hiljem aga olime nii sõbrad, et kuni ema oli nägemisulatuses, võis ta vabalt ka minu süles turnida ning sealt maailma avastada. Mul on mõned üliarmsad pildid temast ja H-st, kes teda ka kohe välismaa šokolaadidega ära osta püüdis ning keda lapsed sma avähe külmaks jätavad kui mind. Tema sai ka emmega pikemalt jutustada. Too küll rääkis inglise keelt ja hiljem kuulsin, et elas enne abielu hoopis modernsemalt, aga vast oli hea, et lasin neil mugavalt emakeeles vestelda.
Koju jõudsime varahommikul ja ees ootas ülimalt külm rikšasõit juba vägagi tuttavat, ent ometi uudisehõngulist teed mööda. Linna oli aastaga päris palju edasi ehitatud. Ka meie kodu vastu oli maju nagu seeni kerkima hakkanud ja võisin iga päev näha, kuidas vastasasuvasse majja ehituse ajaks sisse kolinud vaene seal töötav perekond indiapäraselt segu telliskivide vahele märis kätega nii, et suurem osa sellest katuselt maha sadas ja neil oli huvitav mind jälgida.
Kodulinnas kohtusin küll vähemate sõpradega, kui võinuks ja ma kardan, et on neid, kelleni jõudis info minu korduvkülastusest teisi teid pidi ja kes ehk solvusidki, aga mulle oli H-ga veedetud aeg lihtsalt kallim.
Esimese päeva veetsime romantikat tehes. Korkisin lahti terve aja kaasa tassitud Asti, mis oli uueks kogemuseks nii H-le kui Muditile, kes palus endale klaasikese jätta. Ega meie kaks ei jõudnudki esimesest klaasist kaugemale. Mul oli seljas mdiagi erilist, mida olin tegelikult hoidnud mõneks sobivamaks hetkeks, söötsime üksteist südamekujulises karbis peitunud Anthon Bergidega ning pool klaasi vahuveini kulistasin jutiga alla, sest me ei mallanud kauem kammitsetutena ja riides olla.
Ma ei lasku detailidesse, mida me suurema osa päevast tegime, aga ütlen, et see toimus üsna väikesel territooriumil. Vahepeal aga digimuundusin ma oma emaks ja küürisin maja, sest tõenäoliselt eelkõige emotsionaalselt pulmadest väsinud H magas. Mina aga pesin üliroppu kraanikaussi, külmkappi, vannituba, meie toa ust, mis näis, kui keegi oleks sinna vetsust tulles pidevalt käsi pühkinud ning lõpuks isegi terve toa seinu. Mingil hetkel laekusid meile Muditi sõbrad, kes lasid samuti meie romantilistel kommidel hea maitsta, kuigi nad üldse mu plaani ei sobinud, aga nad elasid väga kaasa mu missioonile sellest majast jälle kodu teha. Ma lihtsalt pidin veidi koristama, et end seal hästi tunda. Ema, ole uhke! On keegi, kes on hullem siga kui su tütar. Häirivalt palju hullem. Aga ma kujutan ette, et selliseks võib maja tõesti aastaga muutuda, kui kõvasti üritada. Muditi uksele küürisin ainult keset sittalarakat ühe valge triibu, et nad näeksid erienvust. Nii see jäigi. Neid ei häirinud. H üritas mind ka küürimast ära tõmmata, aga ma naasin segaduse juurde ikka ja jälle.
Harsh pidi tegelikult kohe tööle naasma, aga millegipärast lükkas ta seda edasi uue nädalani. Mis mulle sobis:) Saime rohkem aega koos veeta. Esimesel Baroda õhtul - või oli see teisel? - käisime üle pika aja Barbeque Nation'is, mis oli minu suureks ülaltuseks veel kallimaks muutunud ja kus olid hetkel ropud järjekorrad - seda vist parasjagu toimuvate merepäevade tõttu.
Ootasime oma aja ära ja see tasus täiega ära. Ägasime krevettide, krabide, erinevate kalade ja isegi haikala ampsude all. Haikala!!! Usute või? Mul oli küll raske uskuda. Aga mul tekkis üsna ruttu loomse toidu üleküllastumus, mida ei leevendanud ka enam grillitud ananassitükid, mingi nämma kartuliasi ega kivikõvad maisitõlviku jupid. Ja see kõik oli alles eelroaks.
Põhiroani ma ei jõudnudki. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Sõin väikse kausitäie vähisuppi, maitsesin Harshi taldrikult kaheksajalga ja magusaleti poole ei julgenud vaadatagi. Kartsin, et üks motikas ei jõua meid kahte paksu enam koju viia, aga siiski viis.
Kohe esimesel päeval tuli meile külla ka Kitty, kes pulma ei jõudnud, aga ta oli kuidagi teistmoodi. Tema väitel olin seda aga hoopis just mina. Tegin talle kingituseks toodud kaartidega mängides talle ka kiiresti pähe ning mingil hetkel läks ta köhiva ja aevastava minu juurest ära koju.
Esimestel päevadel ei lahkunudki me kodust muidu kui vaid söögiks. Ka seda sai kohale toimetada lastud korduvalt. Aga mida päev edasi, seda rohkem see mulle närvidele käima hakkas. Ma tean, et H ei väljukski oma maja piiridest kui talle vaid see valik antaks, aga ma lootsin, et ta pingutab veidi, et minule head meelt teha. Ma ei tahtnud ju oma aasta ainukest puhkust maha magada - olgu siis tema kaisus kui tore tahes. Kusjuures seekord käitus ta ka kodust väljaspool minuga kuidagi rohkem armastava poiss-sõbra moodi.
Pühapäev oli paras närveerimsie päev. Ta planeeris juba igasuguseid asju, et ei peaks tagasi tööle minema põhjendusega, et tahab rohkem aega minuga koos veeta. H oli valmis laskma end asjatult kipsi panna, aga see plaan kukkus õnneks läbi.
Millalgi nendel esimestel päevadel läksime ka kolmekesi koos Muditiga just Euroopast naasnud aga haigele Anale külla. Seal sain tema värsketest varudest oma lagritsaisu täis süüa ning oli igati tore. Sain mälestuseks endale käsitöö pingviiniripatsi ja leppisime kokku, et kohtume veel.
Ööl vastu esmaspäeva ajas H, kes oli veel õhtul plaanind tööle minna, mu üles ja teatas, et tema kukkus trepist alla. Kukkus ta jee! Aga selline statement isegi ei ehmatanud mind. Kohe pühendati mind ka plaani lasta ühel sõbral talle hommikul järgi tulla ja ta haiglasse viia. Nii nad tegidki, aga mind jäeti koju magama, et asi oleks usutavam. H vist mängis valude käes piinleva vennikese rolli päris hästi, sest tema "välja väänatud jalast" tehti röntgenpilt, ta sai tagumikku valu vaigistava süsti (mida polnud ju vaja ja me kõik teame meeste ning nõelte vahekorrast eks) ning mõni tund hiljem maandus koju õnnelik elastiksidemes noormees, kes säras teavitades mind välja teenitud kümnest puhkepäevast. Arvata oli, et tema ülemus ei usu kokkusattumusse, et vahetult kahe nädalase puhkuse lõppedes kukub mu juurikast kallim kohe trepist välja ja vänab uuesti oma niigi korduvalt vigastatud jalga. Usun, et just see tegigi ta loo arsti jaoks usutavaks ja ülemus ei julgenud riikliku haigla arsti diagnoosi ametlikult kahtluse alla seada. Niisiis võitsime me palju aega juurde koos olemiseks ja kumbki ei suutnud üldse tööd teha. Ma ju plaanisin ka tema tööl olemise ajal ilgelt asjalik olla.
Uus seis aga muutis meie elukorraldust veelgi tubasemaks. Nüüd ei saanud ju raskesti vigastatud noormees end väljas näidata ja veel vähem valge neiuga, aga sain ta siiski peaaegu igal päeval vähemalt söögiajaks välja. Käisime parimates restoranides toidust karvu välja korjamas ja oma tellimusi pidevalt kordamas. Ma ei tea, kuidas nad nii alla käinud on.
igatahes, selgus, et olin unsutanud oma mälupulga koos võtmetega Ajmeri ning samuti oli tõenäoline, et H ülemus tuleb teda lähipäevil üle vaatama. Need kaks asja hoidsid meid veel päevi Barodas paigal ja vangis. Viimaks tõi noorpaar mulle aga võtmed möödaminnes ära ja H ülemus külastas teda ajal, kui olin vihastanud, et H jälle Beavise ja Buttheadiga teises toas hängib ning ebatervislikke rumalusi teeb, ja läinud sõbraga viimase hetke plaanina välja.
Amiti oli ülimalt tore näha. Tema oli muidugi minu seal olemisest väga üllatunud. Arvasin, et läheme jutustame veidi meie lemmikpargis, sest ei teadnud, kaua tööinimesel keset päeva aega on. Tema aga pakkus välja hoopis linnast välja sõitmise ja nii me siis läksimegi tema motikaga, minu lahtised juuksed aina rohkem omavahel sõlmumas ning tema tatt motikal jutustada püdües mulle pidevalt näkku lendamas. See ei olnud nii tore osa. Aga päev ise oli imeline. Käisime uskumatult ilusates kohtades, külastasime templeid, mida temagi esmakordselt nägi, sõime jõe ääres soolaga tähtvilju, mida meile värskelt lõigati ja mis oli minu selle korra uus avastus ning sõitsime isegi paadiga mööda laia jõge.
Selles punktis läksid asjad ka pisut kahtlaseks. Olin talle rääkinud oma pulmamuljetest ja proovilepanekutest ja nüüd palus tema, et laulaksin midagi oma keeles. Laulsin jälle Keelatud maa'd, aga seekord juba kindlamalt. Ja siis palus ta, et laulaksin midagi talle. Alarmkellad mu peas hakkasid helisema. Nagu ka siis, kui kuskil keset päeva tundus, et see, et H mu ukseni saatis ja kõik muu ei olnud teinud talle selgeks, et ta on ikka üks ja ainus ja minuga suhtes ning mul ei ole kodus teisi poiss-sõpru. Olin veidi solvunud, et ta seda üldse arvata võis või ehk kompis ta maad? Aga ta on üks toredamaid inimesi seal ja mulle on siiani tundunud, et temaga ei pea ma pidevalt kartma, et tal on minu suhtes mingid muud ootused.
Igatahes, olles sõitnud paadiga, pildistanud teise templi alal papagoisid ja ahve, käinud paljajalu preestrite isiklikus auguga vetsus ning näinud ära imelise Swaminarayan templi linnast eemal, kuhu külalisi kaugelt kokku tuleb ja kus naised meestest selgelt eraldatud on ning mehed kummardavad maha pikali heites ning taas püsti tõustes kordi ja kordi, viis ta mu tagasi koju. Lootsin kohata teda taas, aga ei soobunudki sobivat hetke.
Sellest järgmine päev oli reisi kõige masendavam. H eelistas suitsetada nende Buttheadidega, kes on iseenesest täitsa toredad tegelikult nagu korsten ja mitte vaid tubakat või siis vaadata loodusfilme arvutist minuga iga hetke veetmise asemel ning lõpetuseks sõid tüübid minu seljataga ära terve mu lemmik Fazeri. Mitte, et see polnud ainus, mida ma ei tahtnud teistega peale H jagada. Nutsin oma toas nii palju. Lisaks oli H murdmas jälle üht olulist lubadust lõunasse sõitmise kohta. Ühel õnnetumal hetkel olin üksi katusel oma juukseharjaga - paljajalu ja poolpaljalt värisedes, aga tahtmata tagasi tema juurde minna. See oli lihtsalt murdepunkt. olime ligi nädala teinud mitte midagi, näinud koos mitte midagi ja ka kodus oli arusaamatuid hetki, mil ta tõmbus justkui eemale või raiskas aega ebaolulisele, millega polnud isegi kiire.
Lõpuks siiski leppisime ära kuidagi ning sõime üheskoos kesköist jääkide nuudlirooga. Edasi läksid asjad taas paremaks.
Järgmisel hommikul ostsime ära lennupiletid lõunasse ja ta oli teinud õhtul ka plaani, mida kõike me võiks kuue järele jäänud vaba päevaga külastada. Seda oli palju. Aga plaan oli vaid peas ja reaalsuses sidus meid sellega vaid lend Goasse ning tagasi Cochinist Mumbaisse. Teadmatus oli omamoodi erutav.
Päev möödus reisierutuses ning õhtul käisime ka Adu ja tema nooriku uut kodu kaemas. Selle eel oli üks H nunnumatest momentidest. Kuna ta oli vigastatud, siis liiklesime rikšadega ja ta sai ka maigu suhu, mis tunne on, kui peaaegu alati püütakse sind petta. Igatahes, mul oli selge idee, millise pluusiga tahan nooriku ette esmaskordselt ilmuda. Siis aga märkasin sellele mingeid plekke, mis võisid vabalt olla vesi, aga triikides muutusid nad ülejäänust heledamaks. Seetõttu pesin vihaga terve pluusi kiiruga ära ja hakkasin maniakaalselt seda kuivaks triikima. H muudkui vaatas imestusega seda jaburust pealt ja ütles vaid, et ootab huviga, mis selles pluusis nii erilist on. Samas helsitas ta korduvalt rahulikult rikšadispetšerile ja palus neil hiljem tulla. See oli nii armas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et ma ei ole üks neist tüdrukutest, kelle järgi kaua ootama peab. Sel korral tõesti olin.
Adu uus kodu oli teistsugune. Neil oli mööbel ja nõud ja isegi väike palvetamisnurgake koos kogu atribuutikaga. Ja naisuke tegi igasuguseid häid sööke, aga ta oli nii vaikne, et ma ei saanudki temast eriti midagi teada. Tore oli aga kõiki korraga näha ja samas kummaline olla suures seltskonnas ainuke mitte-insener. Kitty aga pani mu terveks õhuks mossitama, sest soris mu käekotis ja varastas ära kingitud pingviini. Selline kiusamine oleks ehk naljakas olnud koolis - kui sedagi - ja maksimaalselt viieks minutiks, aga ta ei teinud nägugi, et tahaks seda mulle tagasi anda ja jauras vaid, et pingviin on mulle tema sõprusest tähtsam. Niisiis ma ei rääkinud temaga terve õhtu ja jutuastasin rohkem Achu ning Aduga, kellelt sai küsida igasuguseid abielumuutusi puudutavaid ja piinlikke küsimusi. Kõigil oli lõbus ja Hritesh kirjutas tema tarkusteri nalja pärast lausa üles. Aga Adust õhkus mingit uutmoodi küpsust ja mul on hea meel nende pärast, sest nad tunduvad õnnelikud. Aga ma mõtlen õudusega kõigile teistele india noortele pruutidele, kes peavad tihti kokku kolima täiesti võõra inimese ning tema perega ja kellest saab seal madalamail pulgal olija. Tihti elab uus pere ka enda vanematest, sõpradest ja senisest tööst meeletult kaugel, mis tähendab, et noor pruut võib algul olla hirmuäratavalt üksi uues kohas.
Aga jätkan reisi osaga mõni teine kord.
Esimesel pulmajärgsel päeval vedeles veel suurem osa külalisi hotellis ja taastus ning mina lugesin Harshi oodates katusel raamatut samal ajal, kui hotellipoisid mulle lausa sinna toateenindust jookide näol pakkusid. See erikohtlemine ajas muidugi hiljem teisi kõvasti naerma, aga ma sain neist aru küll. Nad kompasid ettevaatlikult valget inimest justkui potentsiaalset sõpra vms. Aga point on hoopis selles, et Harsh jäi nii palju hiljaks, et ma põletasin end päikse käes üleni paaviani pepu karva ja tema tädi pidas ka oluliseks mainida H peale hindis karjudes, et ma olen nagu ahv. Oh what the hell eks. Sai lihtsalt palju kreemi lunitud ja seda korduvalt määritud.
Sel päeval käisin ka kleidimeistrite peale karjumas. Või vähemalt tunne oli selline. Reaalsuses jäin siiski vist veel viisakuse piiridesse, nende pisike rätsepmehike mõõtis mu kummaliselt diagonaalis koos kõigi ülariietega üle ja lubas kahe päevaga asja ära parandada. See käik aga andis meile H-ga ühe vähestest hetkedest, mil meid võis autos koos näha terve linn, aga see tundus nagu hetk omaette olemist. Mingil hetkel aga muutus see kurvaks ning kuigi ma enam täpselt ei mäleta situatsiooni kulgu peale selle, et H rääkis masendavaid mõtteid ja minu peas keerles, et miks ma, rumal, üldse sinna läksin. See ei olnud kahjuks ainuke kord mu reisil, kui mõtlesin asjade momentaalsele kokkupakkimisele ning ei suutnud pisaraid tagasi hoida.
Olin terve päeva hotellis ka kodutu olnud, sest minu suureks jäänud tuba anti juba hommikul tagasi ning olles kuulnud terve päeva, et nüüd lähen tagasi nende koju, kolis kogu pere õhtuks viimaks hotelli, nii ka mina.
Jäin nutuselt oma uude voodisse magama, kuni H tuli mind ekstra minu jaoks hangitud kookosega äratama ja leppisime ära.
Ka järgnevast päevast poole veetsime hotellis, aga tundes, et mingi köhaline läheneb, saime jälle hetke apteeki põgenemiseks. oh rõõmu eks. Aga oli ka tegelikult. Tagasiteel sai H isalt kõne - mis juhtus keskmiselt korra viies minutis - et ta ven dläheb kohe hotelliinimestega kaklema. Ja siis H hirmutas mind. Temast sai sekunditega keegi, keda ma ära ei tundnud. Ta vajutas gaasipedaali põhja ning tuututas valimatult kõigi ettejääjate peale, kuni hotellini jõudsime.
Seal selgus, et oli tekkinud probleem hotellist välja kolimise ajaga ja sealsetel oli vist ootamine üle visanud ning nad ei palunud enam viisakalt. Eurroplasena saan väga hästi aru, et hotell saabki kurjaks, kui kümnese check out aja asemel on kahe ajal maja veel rahvast üsna täis. Neil oli aga olnud mingi erikokkulepe ja H vend on samasugune tulekera, kui H. Kuna aga hotelliinimesed olid tema meelest ta isa vastu ebaviisakad, siis sain aru, et keegi juba lükkas kedagi ja palju ei jäänud puudu päris kaklusest. Karjuti veel siiski, kui tagasi jõudsime, aga isa oli suutnud kõige agressiivsemate vahel käed-jalad laiali seista ja neid üksteisest eemal hoida. Sellest jätkus pinget ja kõneainet veel järgmise päevani ja seda meie väikses ringis.
Pärastlõunal suundusime siiski koju, kuhu oli maandunud ka ema paar venda oma peredega. Meile olid taas laenutatud voodid ning pidevalt tegi keegi teed või süüa. Onunaised võtsid ühe köögi üle ja isa assistent küpsetas teises - vanavanematest eemal liha. Minu oskuseid küll proovile ei pandud, kuigi H oli mind sellega ähvardanud. Kõige keerulisem minule antud ülesanne oli ananassi lahti lõikamine, mida siis ka serveeriti koos kirjeldusega, et Maria tegi. Nagu see annaks mingit lisaväärtust. Aga H isa häälest kostis justkui uhkust. Oma uudishimu sain rahudlatud kausitäie spinati hakkimisega koos teenijaga. Mulle oli see ju esmakordne selline tegevus ja teised olid kordades osavamad noaga, aga pusisin lõpuni. Viimaks võitsin ka nende heakskiidu valmsitated kohalikes oludes kirjut koera. Kõik lähemal olijad koondusid ümber mu töölaua, et ükski liigutus kahe silma vahele ei jääks ja siis koos H poolt peale surutud abiga või õige astmeni sulatamise osas saigi valmis imemaitsev koogivariant rosainate ja india pähklitega marmelaadi asemel. Järgmisel päeval, kui see söömisküpseks sai, sain kiita nii tema emalt, kes retsepti küsis, kui isalt, vanaisalt, noorpaarilt jne.
Olime ligi poolteist ööpäeva närveerinud koju saamise üle, sest H-l õnnestus tatkaliga meid vaid rongi järjekorda saada. Viimaks aga saime lausa kaks voodit. Kuigi meie kahe meelest oli üks neist üsna üleliigne.
Jätsime teistega kallistades hüvasti ja sõitsime nende tibatillukese auto ning kõigi asjadega rongijaama. Terve tee hoidis H pagasiluuki jõuga seest poolt enam-vähem kinni, et mu kohver sealt alla ei sajaks. Nimelt keeldus too uks sulgumast. Mina aga ei tohtinud mingil juhul sealjatoele toetuda. Iroonia eks.
Rongile saatis meid noorpaar ja siis lõpuks jäime omaette. Sõit oli päris huvitav. Sattusime istuma ühe pooleteistaastase poisi ja tema ema kõrvale. H sõnastas üsna hästi, et poisi meelest olen täitsa uus inimliik. Ta vaatas mind esialgu ikka vga umbusklikult ja hiljem tegi inimkatseid nagu, kas see valge nahk on kostüüm ja kui seda sikutada, siis kas alt tuleb normaalne inimene välja. Kuidas need juuksed, nina ja suu võiksid katsudes tunduda jne. Hiljem aga olime nii sõbrad, et kuni ema oli nägemisulatuses, võis ta vabalt ka minu süles turnida ning sealt maailma avastada. Mul on mõned üliarmsad pildid temast ja H-st, kes teda ka kohe välismaa šokolaadidega ära osta püüdis ning keda lapsed sma avähe külmaks jätavad kui mind. Tema sai ka emmega pikemalt jutustada. Too küll rääkis inglise keelt ja hiljem kuulsin, et elas enne abielu hoopis modernsemalt, aga vast oli hea, et lasin neil mugavalt emakeeles vestelda.
Koju jõudsime varahommikul ja ees ootas ülimalt külm rikšasõit juba vägagi tuttavat, ent ometi uudisehõngulist teed mööda. Linna oli aastaga päris palju edasi ehitatud. Ka meie kodu vastu oli maju nagu seeni kerkima hakkanud ja võisin iga päev näha, kuidas vastasasuvasse majja ehituse ajaks sisse kolinud vaene seal töötav perekond indiapäraselt segu telliskivide vahele märis kätega nii, et suurem osa sellest katuselt maha sadas ja neil oli huvitav mind jälgida.
Kodulinnas kohtusin küll vähemate sõpradega, kui võinuks ja ma kardan, et on neid, kelleni jõudis info minu korduvkülastusest teisi teid pidi ja kes ehk solvusidki, aga mulle oli H-ga veedetud aeg lihtsalt kallim.
Esimese päeva veetsime romantikat tehes. Korkisin lahti terve aja kaasa tassitud Asti, mis oli uueks kogemuseks nii H-le kui Muditile, kes palus endale klaasikese jätta. Ega meie kaks ei jõudnudki esimesest klaasist kaugemale. Mul oli seljas mdiagi erilist, mida olin tegelikult hoidnud mõneks sobivamaks hetkeks, söötsime üksteist südamekujulises karbis peitunud Anthon Bergidega ning pool klaasi vahuveini kulistasin jutiga alla, sest me ei mallanud kauem kammitsetutena ja riides olla.
Ma ei lasku detailidesse, mida me suurema osa päevast tegime, aga ütlen, et see toimus üsna väikesel territooriumil. Vahepeal aga digimuundusin ma oma emaks ja küürisin maja, sest tõenäoliselt eelkõige emotsionaalselt pulmadest väsinud H magas. Mina aga pesin üliroppu kraanikaussi, külmkappi, vannituba, meie toa ust, mis näis, kui keegi oleks sinna vetsust tulles pidevalt käsi pühkinud ning lõpuks isegi terve toa seinu. Mingil hetkel laekusid meile Muditi sõbrad, kes lasid samuti meie romantilistel kommidel hea maitsta, kuigi nad üldse mu plaani ei sobinud, aga nad elasid väga kaasa mu missioonile sellest majast jälle kodu teha. Ma lihtsalt pidin veidi koristama, et end seal hästi tunda. Ema, ole uhke! On keegi, kes on hullem siga kui su tütar. Häirivalt palju hullem. Aga ma kujutan ette, et selliseks võib maja tõesti aastaga muutuda, kui kõvasti üritada. Muditi uksele küürisin ainult keset sittalarakat ühe valge triibu, et nad näeksid erienvust. Nii see jäigi. Neid ei häirinud. H üritas mind ka küürimast ära tõmmata, aga ma naasin segaduse juurde ikka ja jälle.
Harsh pidi tegelikult kohe tööle naasma, aga millegipärast lükkas ta seda edasi uue nädalani. Mis mulle sobis:) Saime rohkem aega koos veeta. Esimesel Baroda õhtul - või oli see teisel? - käisime üle pika aja Barbeque Nation'is, mis oli minu suureks ülaltuseks veel kallimaks muutunud ja kus olid hetkel ropud järjekorrad - seda vist parasjagu toimuvate merepäevade tõttu.
Ootasime oma aja ära ja see tasus täiega ära. Ägasime krevettide, krabide, erinevate kalade ja isegi haikala ampsude all. Haikala!!! Usute või? Mul oli küll raske uskuda. Aga mul tekkis üsna ruttu loomse toidu üleküllastumus, mida ei leevendanud ka enam grillitud ananassitükid, mingi nämma kartuliasi ega kivikõvad maisitõlviku jupid. Ja see kõik oli alles eelroaks.
Põhiroani ma ei jõudnudki. Kõht oli lihtsalt liiga täis. Sõin väikse kausitäie vähisuppi, maitsesin Harshi taldrikult kaheksajalga ja magusaleti poole ei julgenud vaadatagi. Kartsin, et üks motikas ei jõua meid kahte paksu enam koju viia, aga siiski viis.
Kohe esimesel päeval tuli meile külla ka Kitty, kes pulma ei jõudnud, aga ta oli kuidagi teistmoodi. Tema väitel olin seda aga hoopis just mina. Tegin talle kingituseks toodud kaartidega mängides talle ka kiiresti pähe ning mingil hetkel läks ta köhiva ja aevastava minu juurest ära koju.
Esimestel päevadel ei lahkunudki me kodust muidu kui vaid söögiks. Ka seda sai kohale toimetada lastud korduvalt. Aga mida päev edasi, seda rohkem see mulle närvidele käima hakkas. Ma tean, et H ei väljukski oma maja piiridest kui talle vaid see valik antaks, aga ma lootsin, et ta pingutab veidi, et minule head meelt teha. Ma ei tahtnud ju oma aasta ainukest puhkust maha magada - olgu siis tema kaisus kui tore tahes. Kusjuures seekord käitus ta ka kodust väljaspool minuga kuidagi rohkem armastava poiss-sõbra moodi.
Pühapäev oli paras närveerimsie päev. Ta planeeris juba igasuguseid asju, et ei peaks tagasi tööle minema põhjendusega, et tahab rohkem aega minuga koos veeta. H oli valmis laskma end asjatult kipsi panna, aga see plaan kukkus õnneks läbi.
Millalgi nendel esimestel päevadel läksime ka kolmekesi koos Muditiga just Euroopast naasnud aga haigele Anale külla. Seal sain tema värsketest varudest oma lagritsaisu täis süüa ning oli igati tore. Sain mälestuseks endale käsitöö pingviiniripatsi ja leppisime kokku, et kohtume veel.
Ööl vastu esmaspäeva ajas H, kes oli veel õhtul plaanind tööle minna, mu üles ja teatas, et tema kukkus trepist alla. Kukkus ta jee! Aga selline statement isegi ei ehmatanud mind. Kohe pühendati mind ka plaani lasta ühel sõbral talle hommikul järgi tulla ja ta haiglasse viia. Nii nad tegidki, aga mind jäeti koju magama, et asi oleks usutavam. H vist mängis valude käes piinleva vennikese rolli päris hästi, sest tema "välja väänatud jalast" tehti röntgenpilt, ta sai tagumikku valu vaigistava süsti (mida polnud ju vaja ja me kõik teame meeste ning nõelte vahekorrast eks) ning mõni tund hiljem maandus koju õnnelik elastiksidemes noormees, kes säras teavitades mind välja teenitud kümnest puhkepäevast. Arvata oli, et tema ülemus ei usu kokkusattumusse, et vahetult kahe nädalase puhkuse lõppedes kukub mu juurikast kallim kohe trepist välja ja vänab uuesti oma niigi korduvalt vigastatud jalga. Usun, et just see tegigi ta loo arsti jaoks usutavaks ja ülemus ei julgenud riikliku haigla arsti diagnoosi ametlikult kahtluse alla seada. Niisiis võitsime me palju aega juurde koos olemiseks ja kumbki ei suutnud üldse tööd teha. Ma ju plaanisin ka tema tööl olemise ajal ilgelt asjalik olla.
Uus seis aga muutis meie elukorraldust veelgi tubasemaks. Nüüd ei saanud ju raskesti vigastatud noormees end väljas näidata ja veel vähem valge neiuga, aga sain ta siiski peaaegu igal päeval vähemalt söögiajaks välja. Käisime parimates restoranides toidust karvu välja korjamas ja oma tellimusi pidevalt kordamas. Ma ei tea, kuidas nad nii alla käinud on.
igatahes, selgus, et olin unsutanud oma mälupulga koos võtmetega Ajmeri ning samuti oli tõenäoline, et H ülemus tuleb teda lähipäevil üle vaatama. Need kaks asja hoidsid meid veel päevi Barodas paigal ja vangis. Viimaks tõi noorpaar mulle aga võtmed möödaminnes ära ja H ülemus külastas teda ajal, kui olin vihastanud, et H jälle Beavise ja Buttheadiga teises toas hängib ning ebatervislikke rumalusi teeb, ja läinud sõbraga viimase hetke plaanina välja.
Amiti oli ülimalt tore näha. Tema oli muidugi minu seal olemisest väga üllatunud. Arvasin, et läheme jutustame veidi meie lemmikpargis, sest ei teadnud, kaua tööinimesel keset päeva aega on. Tema aga pakkus välja hoopis linnast välja sõitmise ja nii me siis läksimegi tema motikaga, minu lahtised juuksed aina rohkem omavahel sõlmumas ning tema tatt motikal jutustada püdües mulle pidevalt näkku lendamas. See ei olnud nii tore osa. Aga päev ise oli imeline. Käisime uskumatult ilusates kohtades, külastasime templeid, mida temagi esmakordselt nägi, sõime jõe ääres soolaga tähtvilju, mida meile värskelt lõigati ja mis oli minu selle korra uus avastus ning sõitsime isegi paadiga mööda laia jõge.
Selles punktis läksid asjad ka pisut kahtlaseks. Olin talle rääkinud oma pulmamuljetest ja proovilepanekutest ja nüüd palus tema, et laulaksin midagi oma keeles. Laulsin jälle Keelatud maa'd, aga seekord juba kindlamalt. Ja siis palus ta, et laulaksin midagi talle. Alarmkellad mu peas hakkasid helisema. Nagu ka siis, kui kuskil keset päeva tundus, et see, et H mu ukseni saatis ja kõik muu ei olnud teinud talle selgeks, et ta on ikka üks ja ainus ja minuga suhtes ning mul ei ole kodus teisi poiss-sõpru. Olin veidi solvunud, et ta seda üldse arvata võis või ehk kompis ta maad? Aga ta on üks toredamaid inimesi seal ja mulle on siiani tundunud, et temaga ei pea ma pidevalt kartma, et tal on minu suhtes mingid muud ootused.
Igatahes, olles sõitnud paadiga, pildistanud teise templi alal papagoisid ja ahve, käinud paljajalu preestrite isiklikus auguga vetsus ning näinud ära imelise Swaminarayan templi linnast eemal, kuhu külalisi kaugelt kokku tuleb ja kus naised meestest selgelt eraldatud on ning mehed kummardavad maha pikali heites ning taas püsti tõustes kordi ja kordi, viis ta mu tagasi koju. Lootsin kohata teda taas, aga ei soobunudki sobivat hetke.
Sellest järgmine päev oli reisi kõige masendavam. H eelistas suitsetada nende Buttheadidega, kes on iseenesest täitsa toredad tegelikult nagu korsten ja mitte vaid tubakat või siis vaadata loodusfilme arvutist minuga iga hetke veetmise asemel ning lõpetuseks sõid tüübid minu seljataga ära terve mu lemmik Fazeri. Mitte, et see polnud ainus, mida ma ei tahtnud teistega peale H jagada. Nutsin oma toas nii palju. Lisaks oli H murdmas jälle üht olulist lubadust lõunasse sõitmise kohta. Ühel õnnetumal hetkel olin üksi katusel oma juukseharjaga - paljajalu ja poolpaljalt värisedes, aga tahtmata tagasi tema juurde minna. See oli lihtsalt murdepunkt. olime ligi nädala teinud mitte midagi, näinud koos mitte midagi ja ka kodus oli arusaamatuid hetki, mil ta tõmbus justkui eemale või raiskas aega ebaolulisele, millega polnud isegi kiire.
Lõpuks siiski leppisime ära kuidagi ning sõime üheskoos kesköist jääkide nuudlirooga. Edasi läksid asjad taas paremaks.
Järgmisel hommikul ostsime ära lennupiletid lõunasse ja ta oli teinud õhtul ka plaani, mida kõike me võiks kuue järele jäänud vaba päevaga külastada. Seda oli palju. Aga plaan oli vaid peas ja reaalsuses sidus meid sellega vaid lend Goasse ning tagasi Cochinist Mumbaisse. Teadmatus oli omamoodi erutav.
Päev möödus reisierutuses ning õhtul käisime ka Adu ja tema nooriku uut kodu kaemas. Selle eel oli üks H nunnumatest momentidest. Kuna ta oli vigastatud, siis liiklesime rikšadega ja ta sai ka maigu suhu, mis tunne on, kui peaaegu alati püütakse sind petta. Igatahes, mul oli selge idee, millise pluusiga tahan nooriku ette esmaskordselt ilmuda. Siis aga märkasin sellele mingeid plekke, mis võisid vabalt olla vesi, aga triikides muutusid nad ülejäänust heledamaks. Seetõttu pesin vihaga terve pluusi kiiruga ära ja hakkasin maniakaalselt seda kuivaks triikima. H muudkui vaatas imestusega seda jaburust pealt ja ütles vaid, et ootab huviga, mis selles pluusis nii erilist on. Samas helsitas ta korduvalt rahulikult rikšadispetšerile ja palus neil hiljem tulla. See oli nii armas. Kuigi mulle meeldib mõelda, et ma ei ole üks neist tüdrukutest, kelle järgi kaua ootama peab. Sel korral tõesti olin.
Adu uus kodu oli teistsugune. Neil oli mööbel ja nõud ja isegi väike palvetamisnurgake koos kogu atribuutikaga. Ja naisuke tegi igasuguseid häid sööke, aga ta oli nii vaikne, et ma ei saanudki temast eriti midagi teada. Tore oli aga kõiki korraga näha ja samas kummaline olla suures seltskonnas ainuke mitte-insener. Kitty aga pani mu terveks õhuks mossitama, sest soris mu käekotis ja varastas ära kingitud pingviini. Selline kiusamine oleks ehk naljakas olnud koolis - kui sedagi - ja maksimaalselt viieks minutiks, aga ta ei teinud nägugi, et tahaks seda mulle tagasi anda ja jauras vaid, et pingviin on mulle tema sõprusest tähtsam. Niisiis ma ei rääkinud temaga terve õhtu ja jutuastasin rohkem Achu ning Aduga, kellelt sai küsida igasuguseid abielumuutusi puudutavaid ja piinlikke küsimusi. Kõigil oli lõbus ja Hritesh kirjutas tema tarkusteri nalja pärast lausa üles. Aga Adust õhkus mingit uutmoodi küpsust ja mul on hea meel nende pärast, sest nad tunduvad õnnelikud. Aga ma mõtlen õudusega kõigile teistele india noortele pruutidele, kes peavad tihti kokku kolima täiesti võõra inimese ning tema perega ja kellest saab seal madalamail pulgal olija. Tihti elab uus pere ka enda vanematest, sõpradest ja senisest tööst meeletult kaugel, mis tähendab, et noor pruut võib algul olla hirmuäratavalt üksi uues kohas.
Aga jätkan reisi osaga mõni teine kord.
Another first
Täna helistas mu tädi mulle ja seda juhtub muidu ehk vaid mu sünnipäeval. Ärge saage valesti aru, ta on mulle väga kallis ja mina talle, aga me suhtleme pigem siis, kui oleme ühes ruumis. Muul ajal tervitame üksteist ema kaudu.
Täna aga sain tema peale esimest korda elus nii vihaseks, et korduvalt võitlesin endaga, et mis oleks kui viskaksin ikka toru ära. Ta ei jätnud mind rahule põiepõletiku teemal ja ma olen kindel, et tean praegugi, mida teen ning tegema peaksin. Seega palusin tal korduvalt teemat vahetada. Ta ignoreeris mu palvet kahel korral. Kolmanda järel küsis ta India pilte näha ja lõpetasime kõne.
Oi, kuidas ma urisesin veel tagant järelegi. Valjuhäälselt. Emaga juhtub meil selliseid asju, aga temaga oli see esmaskordne.
Täna aga sain tema peale esimest korda elus nii vihaseks, et korduvalt võitlesin endaga, et mis oleks kui viskaksin ikka toru ära. Ta ei jätnud mind rahule põiepõletiku teemal ja ma olen kindel, et tean praegugi, mida teen ning tegema peaksin. Seega palusin tal korduvalt teemat vahetada. Ta ignoreeris mu palvet kahel korral. Kolmanda järel küsis ta India pilte näha ja lõpetasime kõne.
Oi, kuidas ma urisesin veel tagant järelegi. Valjuhäälselt. Emaga juhtub meil selliseid asju, aga temaga oli see esmaskordne.
veebruar 26, 2012
Iseseisvuspäev erakorralise meditsiini osakonnas
Tere üle pika aja!
On nii palju asju, mida ma tahaksin teiega jagada, aga seda õiget tuju, et kõike hästi edasi anda ei ole veel tulnud. Seega räägin asjadest natuke tagurpidi.
Tuleb väga isiklik postitus, aga see ju ongi mu isiklik blogi ning pole kuigi palju teemasid, mida ma siin kajastanud ei oleks, nii et las siis olla. Valige next item või previous item, kui see hingele hakkab.
Igatahes, nädal tagasi laupäeval - kui oli jäänud vaid üks öö Indiast tagasi tulekuni - jäin korralikult haigeks. Sain tõeliselt kohutava põiepõletiku ning see tähendas terve öö wc vahet jooksmist, tohutut piina ning muret Harshi näos, sest ta vist tundis end abituna. Mängisimegi mõttega, et veedame oma viimase ühise öö koos wc-s, aga mul on hea meel, et ta mingil hetkel unne vajus, sest mul oli iseendagagi piisavalt tegemist. Tema murelikkus lisaks oleks mind vaid suurema koorma alla pannud.
Niisiis kujutage ette täiesti lootusetuna tunduvat ööd, kui suudate maksimaalselt kümme minutit korraga wc-st eemal olla, minutid venivad kui tunnid, teil on hirm, sest puudub kontroll OMA keha üle. Lugesin sekundeid, jõllitasin kannatamatult elektroonilist kella oma telefonil ja arvutis - et see ometi muutuks, mõõtsin palju kordi vahemaad hoovi uksest esiukseni sammudega, loendasin magava H hingetõmbeid, veelonkse, mida sundisin end iivelduseni tarbima ja veetsin pikki perioode potil istudes ning värskelt soetatud Kama Sutra raamatut rida realt ja kohati korduvalt lugedes, sest süveneda oli raske aga vaja. Te. Ei. Kujuta. Ette kui õudne see oli, kui te pole seda ise väga vihases versioonis läbi teinud.
Mingil hetkel kella viie paiku jäin ime läbi magama. Selleks, et H saaks mind pool seitse taas äratada ja murelikke küsimusi esitada. Sellest hoolimata, et palusin tal lasta mul magada. Ta ei lasknud. Ja siis tundsin, kuidas mu hirmud teoks saavad ning põis taas ärkab. Käisin taas vetsus ning tagasi tulles hirmust, et nüüd hakkab kõik taas otsast, hakkasin nutma. Ja alles siis sai ta vist aru, KUI õudne see on ning kuidas ma olin palvetanud, et saaksin edasi magada. Kasvõi natukenegi enne oma pikka reisi koju. Seda ma juba teadsin, et võimalus viimaseks romantiliseks ööks läks perse. H aga ei mõelnudki sellele vaid süüdistas end minu olukorra põhjustamises. Mis on muidugi nonsense. Selliseid asju juhtub. Eriti seal. Õnneks uinusin taas.
Õnneks olid mul antibiootikumid juba olemas veidi kergemast korrast. Kuritarvitasin neid meeleheitest. Aga nagu ma juba aimasin, siis hommik oli õhtust palju-palju ilusam.
Veetsime viimase päeva taas kingitusi kokku ostes, ostsime ka talle lõpuks sobiva kiivri ning käisime viimaks hiina restoranis pulkadega söömas. Olin seda juba pikka aega teha tahtnud, sest lootsin, et sealne hiina toit on geograafilise läheduse tõttu parem kui siin. Oli ka!
Õhtu oli muidugi kurvapoolne ning aeg liikus jälle imekiiresti. Kahjuks. Nii ruttu saabus moment, kui pidime lennujaama suunduma, et mina saaks koju minna. Üldse ei tahtnud! See ei ole aus, et pidin taas valima kõige kallimate vahel. Temagi viskas meeleheitest veksli välja, et lähme kohtusse ja abiellume, et saaksin jääda. Aga sel aastal ei olnud taoline plaan võimalik. Eelmisel aastal sidus mind kodumaaga palju vähem kohustusi kui praegu. Aga siis jällegi ei olnud meie suhe veel seal, kus ta on praegu.
Kitty kes tuli ka head aega soovima, tegi mulle isegi seljamassaaži ning H laulis mulle oma uut ilusat laulu, mis puudutabki mind. Kahju, et ma selle sõnadest ise veel aru ei saa. Ja siis saatsid nad mu ära. Viimased kallid ja musid, mis jäid tänu avalikkusele väga reserveerituks ning siis organiseeris mu üks lennujaamas töötav tuttav mu õigele lennukile. Tema sealt leidmine oli väga tore üllatus. Ja ta rebis puruks mu esimese pardakaardi, sest see ei olnud akna all. Poisid naersid jälle, et kuidas mul on NENDE linnas igal pool tuttavaid. Turvad kahtlustasid mind veel kaamerapatakate käsipagasis vedamise pärast. Mida vahepealsel reisil keegi ei uurinud. Kas keegi oskab mulle seletada patakatest tulenevat ohtu, ah? Ja siis juba olingi õhus. Koos patakatega õnneks.
Aga ma rääkisin praegu ju haige olemisest. Mõne raskema hetke ning Delhi flirtivate teenindajate hajameelsuse ning turvakontrolli onude ülima põhjalikkuse kiuste sain tänu mitmetele toredatele härras-ärimeestele vastu hommikut ka Türgi lennukile. Mitte et mind enne erinevate väravate vahet ei jooksutatud. Tegin ka lennujaama poodidele kassat ning ostsin ülikallist jäätist oma viimaste ruupiate eest. Ja siis asusime teele - Indiast ära. Türgi lennul söödeti meid taas igasuguse eestlase jaoks söödamatu kraamiga. Unistele inimestele topiti kätte hiigelpaksu fetalõiguga võileib nt ja magustoiduks oli mingi hapu jogurtisugulane. Ehk miskit kitsest välja pigistatut? Jäin üsna näljaseks, mistõttu läks Riia lennul juba tuttav low kalorie maitsetu kala ning toores kartul õudselt hästi. Ainus nende söök, mis mulle siiani on meeldinud, oli mingi kanaroog. Muidu aga pole neile õhuteeninduse osas midagi ette heita.
Elasin lennud paari üle naabrite vetsu ronimisega ilusti üle. Jõudsin isegi connection flightile üliväikse pausi kiuste. Alles Riias läks elu taas keeruliseks. Toll tõmbas mu pistelisse kontrolli ning otsis kohri korralikult läbi. Ju siis tundus neile, et üks inimene ei saa ometi nii palju kõrvarõngaid enda tarbeks osta.:D whatever. Aga siis selgus, et jäin kümne minutiga ühest Tallinna bussist maha. Olin palunud emal busse kontrollida ning saanud luureinfot, et mul on terve tund aega. Noh jah... selgus, et see tunni pärast väljuma pidav buss ei tulegi lennujaama vaid stardib bussikast. Sinna aga kohti müüa pole ning järgmisele mitu tundi hiljem väljuma pidavale ka mitte. Samuti olid Air Balticu esindajad kindlad, et ma ei jõua mingil juhul poole tunniga bussikasse, et kontrollida, kas neil ehk on kohapeal veel pileteid müügiks. Meeleheitel mina, kes tahtis kindlasti samal päeval koju jõuda, asus siiski taksoga bussijaama poole teele. Usun, et tegin õigesti, et mingit liinibussi ei valinud, sest jõudsime siiski õigeks ajaks ja kuigi sain külmas ja poolpaljalt närveerida, kas mulle üldse kohta jagub, tõstis sõbralik vene keelt rääkiv juht mu asjad pagasnikusse ning viimaks siiski anti mulle armu. Kusjuures tundub, et ka suur osa nende lennujaama staffist valdab võõrkeeltest vaid vene keelt. Sain kõvasti praktiseerida.
Bussiga oli veel see nali, et nad ei saanud eestikeelsest kaarditerminalist jagu ja minagi ei mõistnud selle jaburaid päringuid. Seega lunastas ema mu alles Tallinnas välja. Ja jõudsingi vaid 26,5 tunniga koju, mis on palju parem kui sinna minekuks kulunud 54 või 57 või mis ta oligi.
Viimane nädal on möödunud aklimatiseerudes, tööga taas kohanedes ning samas tagasilööke andva haigusega võideldes ning koduseid kõige kallimaid üle vaadates ning kingitustega kullates. No olgu, võib-olla mitte päris kullates, aga still. Segadusse ja vihaseks ajas mind aga see, kuidas iga kord, kui tundus, et nüüd on vist haigusega kõik, olukord jälle pea peale pöördus
Kui see aga vabariigi aastapäeval pärast õnnestunud profi photoshooti Sandraga, mille viimane mulle jõuluks kinkis, taas juhtus ja vihasemalt kui varem, siis sai otsa minu häbi EMO tülitamise osas. Uskuge mind - asi oli taas kole ja mul olid antibiootikumid otsa saanud. Samas oli selge, et ma ei julge oodata, millal ükskord perearstil minu ja minul keset tööpäeva tema jaoks aega on. Kes teab, kui hulluks asi minna võib eks. Seega palusin ristiemal meile järgi tulla ning mu kiirabihaiglasse viia. Ta tuli ka kohe mingi kümne minutiga. Olin nimelt oma auto käima saanud ja Peedule loovutanud, sest tema oma andis vahepeal otsad.
Aga jah, sain suurel pühal päris mitu head tundi koos teiste hädavigastega veeta. Selle aja sees tekkis lemmik vetsukabiin, mängisime S-iga naljakat sõnademängu ning naersime pisarateni, mis võis tunduda mõne jaoks arusaamatu, ehk isegi kohatu, aga eelistasin seda masetsemisele ning see aitas mul tähelepanu olukorra ebameeldivuselt eemale juhtida. Üks õde ähvardas minu emakat lambist millegipärast kirurgiga ning arst tõstis käed püsti, kui analüüsidest selgus, et mul tegelikult poleks heatujulisuseks põhjust ning ilmselgelt antibiootikumid ei mõju. Minule mõjus masendavalt aga see, kuidas saab nii levinud probleem nii abituks arste teha. Ta tundus tore mees olevat, aga rohtusid on ju erinevaid. Nüüd sain miskit nõrgemat ja kehvemate kõrvaltoimetega, aga asi seegi. Kusjuures olukord andis ise järgi enne, kui jõudsin uut kuuri alustada. Söön aga siiski praegu kamaluga pille, et suuremas osas kodusel režiimil veedetud nädal raisatuna ei tunduks ning rohkem tagasilööke ei tuleks. Ma lihtsalt ei jaksa enam. EI jaksA!
Aga see aasta tundub juba üsna iroonilisena. Algas uputusega, iseseisvuspäeva veetsin EMOs isamaalisi laule kuulates pingviinide vaatamise asemel... mis järgmiseks? Kas need seiklused annavad tõesti tooni tervele aastale?
Et siis jah... ehk saab vähemalt ilusaid pilte tollest päevast, sest fotograafi stuudios oli üllatavalt tore ja mugav olla. Kartsin küll pulgastumist, aga saime hoopis kiita;)
Ja nüüd püüan vastu astuda uuele tihedale nädalale.
P.S. Isa helistas täna. Ta tahtis sel pikal nädalalõpul kokku saada, aga kuigi see oleks täna võimalik olnud, otsustas ta seda mitte teha. Mis siis ikka. Ju ma pole enam uus ja põnev ning piisab korra sünnipäevaperioodil üle vaatamisest küll. Olen natuke solvunud. Ta küll kutsub mind kogu aeg maale, aga ma ei taha sinna hästi minna. Esiteks on see paras ettevõtmine ning teiseks oleksin üsna lõksus koos tema elukaaslasega, kes mind nende lahusoleku perioodil juba kurja kasuema moodi korra kohtles. No ei... isa peale vihastades lapsi ründavad kasuemad ei ole minu maitse. Ja ma ei näe enam, miks ma peaks pingutama, et talle meeldida. Võib-olla taasavastan selle põhjuse tulevikus. Kõik ju eksivad!?
On nii palju asju, mida ma tahaksin teiega jagada, aga seda õiget tuju, et kõike hästi edasi anda ei ole veel tulnud. Seega räägin asjadest natuke tagurpidi.
Tuleb väga isiklik postitus, aga see ju ongi mu isiklik blogi ning pole kuigi palju teemasid, mida ma siin kajastanud ei oleks, nii et las siis olla. Valige next item või previous item, kui see hingele hakkab.
Igatahes, nädal tagasi laupäeval - kui oli jäänud vaid üks öö Indiast tagasi tulekuni - jäin korralikult haigeks. Sain tõeliselt kohutava põiepõletiku ning see tähendas terve öö wc vahet jooksmist, tohutut piina ning muret Harshi näos, sest ta vist tundis end abituna. Mängisimegi mõttega, et veedame oma viimase ühise öö koos wc-s, aga mul on hea meel, et ta mingil hetkel unne vajus, sest mul oli iseendagagi piisavalt tegemist. Tema murelikkus lisaks oleks mind vaid suurema koorma alla pannud.
Niisiis kujutage ette täiesti lootusetuna tunduvat ööd, kui suudate maksimaalselt kümme minutit korraga wc-st eemal olla, minutid venivad kui tunnid, teil on hirm, sest puudub kontroll OMA keha üle. Lugesin sekundeid, jõllitasin kannatamatult elektroonilist kella oma telefonil ja arvutis - et see ometi muutuks, mõõtsin palju kordi vahemaad hoovi uksest esiukseni sammudega, loendasin magava H hingetõmbeid, veelonkse, mida sundisin end iivelduseni tarbima ja veetsin pikki perioode potil istudes ning värskelt soetatud Kama Sutra raamatut rida realt ja kohati korduvalt lugedes, sest süveneda oli raske aga vaja. Te. Ei. Kujuta. Ette kui õudne see oli, kui te pole seda ise väga vihases versioonis läbi teinud.
Mingil hetkel kella viie paiku jäin ime läbi magama. Selleks, et H saaks mind pool seitse taas äratada ja murelikke küsimusi esitada. Sellest hoolimata, et palusin tal lasta mul magada. Ta ei lasknud. Ja siis tundsin, kuidas mu hirmud teoks saavad ning põis taas ärkab. Käisin taas vetsus ning tagasi tulles hirmust, et nüüd hakkab kõik taas otsast, hakkasin nutma. Ja alles siis sai ta vist aru, KUI õudne see on ning kuidas ma olin palvetanud, et saaksin edasi magada. Kasvõi natukenegi enne oma pikka reisi koju. Seda ma juba teadsin, et võimalus viimaseks romantiliseks ööks läks perse. H aga ei mõelnudki sellele vaid süüdistas end minu olukorra põhjustamises. Mis on muidugi nonsense. Selliseid asju juhtub. Eriti seal. Õnneks uinusin taas.
Õnneks olid mul antibiootikumid juba olemas veidi kergemast korrast. Kuritarvitasin neid meeleheitest. Aga nagu ma juba aimasin, siis hommik oli õhtust palju-palju ilusam.
Veetsime viimase päeva taas kingitusi kokku ostes, ostsime ka talle lõpuks sobiva kiivri ning käisime viimaks hiina restoranis pulkadega söömas. Olin seda juba pikka aega teha tahtnud, sest lootsin, et sealne hiina toit on geograafilise läheduse tõttu parem kui siin. Oli ka!
Õhtu oli muidugi kurvapoolne ning aeg liikus jälle imekiiresti. Kahjuks. Nii ruttu saabus moment, kui pidime lennujaama suunduma, et mina saaks koju minna. Üldse ei tahtnud! See ei ole aus, et pidin taas valima kõige kallimate vahel. Temagi viskas meeleheitest veksli välja, et lähme kohtusse ja abiellume, et saaksin jääda. Aga sel aastal ei olnud taoline plaan võimalik. Eelmisel aastal sidus mind kodumaaga palju vähem kohustusi kui praegu. Aga siis jällegi ei olnud meie suhe veel seal, kus ta on praegu.
Kitty kes tuli ka head aega soovima, tegi mulle isegi seljamassaaži ning H laulis mulle oma uut ilusat laulu, mis puudutabki mind. Kahju, et ma selle sõnadest ise veel aru ei saa. Ja siis saatsid nad mu ära. Viimased kallid ja musid, mis jäid tänu avalikkusele väga reserveerituks ning siis organiseeris mu üks lennujaamas töötav tuttav mu õigele lennukile. Tema sealt leidmine oli väga tore üllatus. Ja ta rebis puruks mu esimese pardakaardi, sest see ei olnud akna all. Poisid naersid jälle, et kuidas mul on NENDE linnas igal pool tuttavaid. Turvad kahtlustasid mind veel kaamerapatakate käsipagasis vedamise pärast. Mida vahepealsel reisil keegi ei uurinud. Kas keegi oskab mulle seletada patakatest tulenevat ohtu, ah? Ja siis juba olingi õhus. Koos patakatega õnneks.
Aga ma rääkisin praegu ju haige olemisest. Mõne raskema hetke ning Delhi flirtivate teenindajate hajameelsuse ning turvakontrolli onude ülima põhjalikkuse kiuste sain tänu mitmetele toredatele härras-ärimeestele vastu hommikut ka Türgi lennukile. Mitte et mind enne erinevate väravate vahet ei jooksutatud. Tegin ka lennujaama poodidele kassat ning ostsin ülikallist jäätist oma viimaste ruupiate eest. Ja siis asusime teele - Indiast ära. Türgi lennul söödeti meid taas igasuguse eestlase jaoks söödamatu kraamiga. Unistele inimestele topiti kätte hiigelpaksu fetalõiguga võileib nt ja magustoiduks oli mingi hapu jogurtisugulane. Ehk miskit kitsest välja pigistatut? Jäin üsna näljaseks, mistõttu läks Riia lennul juba tuttav low kalorie maitsetu kala ning toores kartul õudselt hästi. Ainus nende söök, mis mulle siiani on meeldinud, oli mingi kanaroog. Muidu aga pole neile õhuteeninduse osas midagi ette heita.
Elasin lennud paari üle naabrite vetsu ronimisega ilusti üle. Jõudsin isegi connection flightile üliväikse pausi kiuste. Alles Riias läks elu taas keeruliseks. Toll tõmbas mu pistelisse kontrolli ning otsis kohri korralikult läbi. Ju siis tundus neile, et üks inimene ei saa ometi nii palju kõrvarõngaid enda tarbeks osta.:D whatever. Aga siis selgus, et jäin kümne minutiga ühest Tallinna bussist maha. Olin palunud emal busse kontrollida ning saanud luureinfot, et mul on terve tund aega. Noh jah... selgus, et see tunni pärast väljuma pidav buss ei tulegi lennujaama vaid stardib bussikast. Sinna aga kohti müüa pole ning järgmisele mitu tundi hiljem väljuma pidavale ka mitte. Samuti olid Air Balticu esindajad kindlad, et ma ei jõua mingil juhul poole tunniga bussikasse, et kontrollida, kas neil ehk on kohapeal veel pileteid müügiks. Meeleheitel mina, kes tahtis kindlasti samal päeval koju jõuda, asus siiski taksoga bussijaama poole teele. Usun, et tegin õigesti, et mingit liinibussi ei valinud, sest jõudsime siiski õigeks ajaks ja kuigi sain külmas ja poolpaljalt närveerida, kas mulle üldse kohta jagub, tõstis sõbralik vene keelt rääkiv juht mu asjad pagasnikusse ning viimaks siiski anti mulle armu. Kusjuures tundub, et ka suur osa nende lennujaama staffist valdab võõrkeeltest vaid vene keelt. Sain kõvasti praktiseerida.
Bussiga oli veel see nali, et nad ei saanud eestikeelsest kaarditerminalist jagu ja minagi ei mõistnud selle jaburaid päringuid. Seega lunastas ema mu alles Tallinnas välja. Ja jõudsingi vaid 26,5 tunniga koju, mis on palju parem kui sinna minekuks kulunud 54 või 57 või mis ta oligi.
Viimane nädal on möödunud aklimatiseerudes, tööga taas kohanedes ning samas tagasilööke andva haigusega võideldes ning koduseid kõige kallimaid üle vaadates ning kingitustega kullates. No olgu, võib-olla mitte päris kullates, aga still. Segadusse ja vihaseks ajas mind aga see, kuidas iga kord, kui tundus, et nüüd on vist haigusega kõik, olukord jälle pea peale pöördus
Kui see aga vabariigi aastapäeval pärast õnnestunud profi photoshooti Sandraga, mille viimane mulle jõuluks kinkis, taas juhtus ja vihasemalt kui varem, siis sai otsa minu häbi EMO tülitamise osas. Uskuge mind - asi oli taas kole ja mul olid antibiootikumid otsa saanud. Samas oli selge, et ma ei julge oodata, millal ükskord perearstil minu ja minul keset tööpäeva tema jaoks aega on. Kes teab, kui hulluks asi minna võib eks. Seega palusin ristiemal meile järgi tulla ning mu kiirabihaiglasse viia. Ta tuli ka kohe mingi kümne minutiga. Olin nimelt oma auto käima saanud ja Peedule loovutanud, sest tema oma andis vahepeal otsad.
Aga jah, sain suurel pühal päris mitu head tundi koos teiste hädavigastega veeta. Selle aja sees tekkis lemmik vetsukabiin, mängisime S-iga naljakat sõnademängu ning naersime pisarateni, mis võis tunduda mõne jaoks arusaamatu, ehk isegi kohatu, aga eelistasin seda masetsemisele ning see aitas mul tähelepanu olukorra ebameeldivuselt eemale juhtida. Üks õde ähvardas minu emakat lambist millegipärast kirurgiga ning arst tõstis käed püsti, kui analüüsidest selgus, et mul tegelikult poleks heatujulisuseks põhjust ning ilmselgelt antibiootikumid ei mõju. Minule mõjus masendavalt aga see, kuidas saab nii levinud probleem nii abituks arste teha. Ta tundus tore mees olevat, aga rohtusid on ju erinevaid. Nüüd sain miskit nõrgemat ja kehvemate kõrvaltoimetega, aga asi seegi. Kusjuures olukord andis ise järgi enne, kui jõudsin uut kuuri alustada. Söön aga siiski praegu kamaluga pille, et suuremas osas kodusel režiimil veedetud nädal raisatuna ei tunduks ning rohkem tagasilööke ei tuleks. Ma lihtsalt ei jaksa enam. EI jaksA!
Aga see aasta tundub juba üsna iroonilisena. Algas uputusega, iseseisvuspäeva veetsin EMOs isamaalisi laule kuulates pingviinide vaatamise asemel... mis järgmiseks? Kas need seiklused annavad tõesti tooni tervele aastale?
Et siis jah... ehk saab vähemalt ilusaid pilte tollest päevast, sest fotograafi stuudios oli üllatavalt tore ja mugav olla. Kartsin küll pulgastumist, aga saime hoopis kiita;)
Ja nüüd püüan vastu astuda uuele tihedale nädalale.
P.S. Isa helistas täna. Ta tahtis sel pikal nädalalõpul kokku saada, aga kuigi see oleks täna võimalik olnud, otsustas ta seda mitte teha. Mis siis ikka. Ju ma pole enam uus ja põnev ning piisab korra sünnipäevaperioodil üle vaatamisest küll. Olen natuke solvunud. Ta küll kutsub mind kogu aeg maale, aga ma ei taha sinna hästi minna. Esiteks on see paras ettevõtmine ning teiseks oleksin üsna lõksus koos tema elukaaslasega, kes mind nende lahusoleku perioodil juba kurja kasuema moodi korra kohtles. No ei... isa peale vihastades lapsi ründavad kasuemad ei ole minu maitse. Ja ma ei näe enam, miks ma peaks pingutama, et talle meeldida. Võib-olla taasavastan selle põhjuse tulevikus. Kõik ju eksivad!?
veebruar 06, 2012
Kord taat võttis eide…
Indias käivad asjad natuke teistmoodi, kui meil, aga seda te arvatavasti juba teate. Sellegipoolest oli huvitav pulmitamist lähedalt näha. Kuidas pruut-peigmees paluvad, et sa ei näitaks enne pulmade lõppu kellelegi pilti neist kaamera kohale lähestikku kummardamas, sest see on liiga porno nt.
Kihlusepäevaks kolisime kõik hotelli ümber. Lootsin, et see on hea asi. Et saan omaette toa ja viimaks ehk ka mõne hetke H-ga kahekesi olla. Kui aga tunnid möödusid ja keegi meile veel järelegi ei tulnud, hakkas süda aimama, et kõik ei saa nii ilus ja hea olema.
Läks hoopis nii, et hotell oli juba liiga täis. Pruudi poolt tuli kümmekord planeerimata külalist, aga kuna peigmehe pool võõrustas, siis oli ka meie asi enda mugavuse arvelt nende elu ikka ilusaks teha. Alguses plaaniti mind ja Monalit kõrvalhotelli panna. Sellest aga ei tulnud midagi välja, sest tolle hotelli tegelastel jätkus jultumust mind isegi mitte uksest edasi lubada, sest olen välismaalane ja minuga on liiga palju jama. Nemad aga ei viitsi mingeid blankette täita. Huvitav eks? turismiärikad ei taha turisti raha. Ilge tahtmine oli neile käru keerata. Lisaks läks mu kohvri sang seal ukse ees katki ning kõik prantsatas trepist alla. Kusjuures purunes metallosa.
Harsh tassis siis mu asjad tagasi esimesse hotelli ning siis juba autosse, et viib meid taas koju ning ma hakkasin väga kurjaks ning õnnnetuks muutuma, kui viimasel hetkel leiti meile siiski kuskil katuse all tuba kahe topeltvoodiga. Pidime seda H vanematega jagama. See tähendas küll, et pole lootustki omaette jäämiseks, aga olin tohutult tänulik.
Lõpuks siiski jagasime seda hoopis lastekarjaga, keda onud-tädid oma vooditesse mahutada ei tahtnud. Kõrvaltoas magas neid kahes voodis kolm paari ning noorima onu naine pabistas, et peab korralikus päevakostüümis elus esimest korda magama, sest teiste onunaiste ees ei sobi ööriided. Mul oli nii naljakas, aga nad kõik tegid tširkust üksteise ning eelkõige vanavanemate ees, kes ometi neid milleski muus kui traditsioonilises india naisterõivas näha ei tohtinuks.
Kihlus pidi toimuma alles õhtul, aga külalisi kogunes juba päevi. Hotell serveeris süüa alates hommikust ning kuigi nemad kõik väitsid, et nii kiire on ja pulmarituaalid ei mahu mitte kuidagi väiksema aja sisse, aga reaalsuses oli meeletult kasutut bufferaega. Vähemalt külalistel. Alles õhtul hakkasime sättima. Ja kuna H polnud viinud mind rohkem shoppama kui vaid kiiruga käevõrusid valima, siis polnud mul isegi alusseelikut ning pidin seda onunaiselt laenama. Nad olid kõik õnneks hästi sõbralikud minu vastu. Seega sättisin end proffide abiga üle pika aja lemmiksarisse, mis polnudki siiani kodust välja saanud ning siis koperdasin alla peosaali. Kõik oli mugavalt ühte majja koondatud.
Kõik jäi ka indiapäraselt tunde hiljaks, aga sellest polnud midagi. Sel õhtul istus pruutpaar uhkel troonil ning kõik tegid nendega koos pilte. Pruudipool kandis muudkui ette kingitusi peigmehe perele, mida seekord tegelikult ei nõutud, aga kombekohaselt toodi ikkagi igasuguseid brändirõivaid, köögitehnikat ja muud kola. Seejärel viis palgatud preester peigmehega läbi mõned rituaalid ning tema ja pruudipoolne meesisend tegid justkui kaupa, kumbki mingi totaka lapiga kaetud peaga ning viimaks oli käes läänelikum sõrmuste vahetamise aeg. Peigmees sai robustse kuldrõnga, mille lubas esimesel võimalusel vanemate silma alt ära olles valge vastu vahetada ning pruudi sõrme sai kaunistama natuke lapsik lillega ehe. Kumbki söötis teineteist mingi oranži maiusega ning rohkem nagu ei toimunudki midagi erilist. Põhiline oli ikka kõigi naiste võimalus oma uhkeid rõivaid demonstreerida.
Tore osa oli see, et kihluspeo ajaks jõudsid kohale ka mitmed Harshi sõbrad, kellega sain nüüd lähemalt tutvuda ning kõige kiuste leidsime ka mõned hetked üksteisele.
Teine pulmapäev kannab nime ladies’ sangiit, mida võib tõlkida naiste lauluõhtuks vms. tänapäeva versioonis ja vastavalt ühe või teise piirkonna eripäradele võib see olla ka peigmehe poole laulu- ja tantsuõhtu või nagu sel korral – kõigi ühispidu. Kui varasemalt peab pruut hoidma tagasihoidlikku joont, siis sel üritusel võib ka tema lõpuks rõõmustada ning tantsida. Ja kõik tantsisidki. Laulmist oli vähe. Erinevad grupid tegid planeeritud ning improviseeritud tantsuetteasteid. Ka mind sunniti korduvalt lavale ja kaamerad muudkui filmisid. Õhtu jooksul kaunistati ära ka naiste käed. Mind lükati hennakunstniku juurde muidugi esimeste hulgas. Kõik tahtsid ju näha, mis nägu see välismaalane teeb ja neile kõigile tundus nii oluline olevat mulle muljet avaldada. Ja see oli hästi armas, kuidas nad püüdsid panna mind ennast tundma nagu printsessi, kuigi kohati oleksin eelistanud olla rohkem publik ja mitte nende peaesineja tantsulaval. Seda aga ei andnud ka vältida. Mis siis ikka. Laulsin ju ka neile juba hääle värisedes. Nüüd siis oli aeg liigutada. Ja pärast sain muidugi palju kiita oma tantsuoskuste eest, kuigi kahtlen, et hindudega kummaski võistelda suudaksin. Nemad on laval nagu kalad vees.
Õhtu lõpupoole esitas noorpaar ka ühistantsu. Pruut sillerdas kui kalliskivi, mis teda ennast väga häiris, aga teistele paistis nii-nii kaunis. Ja magama kukkusime pärast hilisöist söögikorda pea kohe. Ei seganud üle pika aja üksteist nägevate laste kilked ega miski muu. Ma kustusin kohe ära.
Millalgi sel päeval käisime ka Pushkaris korraks, kus preester kogu mu raha ja rohkemat hea õnne nime all endale küsis ning järgmine kord koos laste ja abikaasaga tagasi tulema kutsus. Sain omale ka lõpuks laia seeliku.
Kolmas päev oli päris pulmapäev. H oli mulle vanade võlgade eest selleks päevaks imeilusa salwar kameezi ostnud. See on üks ilus kleidike koos kohalike retuusidega. Too versioon siis, mida mul veel polnud, aga mida nõustusin selga panema. Tahtsin lasta seda veidi käeaukudest suuremaks teha ning muidugi öeldi, et no problem. Pidin tolle enne pulmi tagasi saama ja sain ka. Aga kujutlege siis minu viha, olles usaldanud neid ja kahtlasi võetud mõõte, kui nüüd vahetult enne üritust asja selga proovides avastasin, et too on telgiks tehtud ning varrukad on ikka kitsad. Oi, kui kuri ma olin! Monali siis parandas haaknõeltega, mis andis ning puuduva püksipaela laenasin taas tädilt, kuid ma olin nii pahane. H käskis vaid maha jahtuda, aga kuidas ma suutnuks? Teadsin juba ette, et lähen nende peale karjuma. Eelkõige selle alusetult enesekindla suhtumise pärast.
Päris pulm algas paraadiga, mil orkester mängis, pisikesed tädid kandsid õlal hiigellühtreid ning peigmees istus uhkel valgel ratsul. Rahvas läbis lühikest lõiku tantsides vast tunni või kauemgi. Enne aga sai kõvasti külmetada, sest kes siis ilusat kostüümi vammustega katta tahab? Pealegi pidime teel samuti tantsu lööma ja H sõbrad üritasid mind muudkui enda sekka meelitada. Mina aga muudkui põtkisin, sest kandsin kaasas kaamerat ning kilekotti õrnade kingitustega. Neid aga polnud väga kuhugi jätta. Viimaks siiski pulmaplatsi väravas andsin alla ja ühinesin meeletult tantsivate Harshi sõpradega. Kuni mu kaamera õlal 360-kraadise pöörde tegi ning kõik ehmatasid. Siis tuli keegi appi ja võttis mul asjad käest ära. Aga H isa kutsele ei saanud ma ju, maksku mis maksab, ei öelda.
Poisid pidutsesid nii päevad kui ööd läbi ning alkoholi pakkusid mulle nii sõbrad kui sugulased. Viimane oli eriti üllatav, kuna mul oli käsk olla vooruslik neiu, kes ei joo. Aga võib-olla see oligi test või lihtsalt vastutulelikkus välismaalasele? Kes teab? Suutsin pulmad üle elada valetamata ja loodan, et see kätte ei maksa. Ma küll ei joonud, aga olin aus, et ei ole täiskarsklane ning seletasin soovijatele ka oma perekonnavormi ära. Neile muidugi tundusid kõik need kasuisad ja poolvennad jne kummalised, kuid nad tundusid siiski mõistvad olevat.
Pulmad ise toimuvad siin sellistel suurtel kaunistatud platsidel, kus paarike istub taas laval, üritab üksteisele mingeid hiigellillevanikuid kaela upitada samal ajal, kui sugulased üritust saboteerivad, kõik teevad nendega koos pilte ning seejärel saab süüa. Tihti alles öösel, kui suurem enamus on koju läinud ning raketidki õhku lastud, hakkab peale päris pulm. Paarike põlvitab maas kaunistatud lehtlalikus kohas, ümber sugulased ning juures palveid lugev preester. Korratakse viimase öeldut, mässatakse erinevate ohvriandidega. Peigmehe pool teeb uutele suguastele vastukingitusi ning pruut antakse mingi kätele voolava vee rituaaliga peigmehele üle. Viimaks seotakse poisi sallisaba ning tüdruku sariots sõlme ning nad peavad tegema seitse ringi ümber selle altarliku koha. Algul on tüdruk ees ja siis poiss. Ning viimas tõstetakse paari ette lina, vallalised neiud peavad silmad sulgema ning pruut saab otsaette erepunase abielunaise joone. Kõik plaksutavad ning siis lisandub ka eriline musta värviga kaelaehe tohututele kullakuhjadele.
Kusjuures kummaline oli see, kuidas üritusel trügisid esiritta kõige kaugemad sugulased ning selleks, et pruut ringi mahuks, pidi ta üsna palju vaeva nägema. Ülejäänud kogunesid veidi tahapoole madratsitele ja tekkidesse ning ei lasknud pühal üritusel oma jutuvada segada ning magasid, kui asi enam pinget ei pakkunud. Püha ürituse juurde käib ka kingarööv. Pruudi poole mehed peavad saama kätte peigmehe papud. Neid aga tuleb poisi sugulastel kaitsta, sest nende eest võib küsida ükskõik kui palju lunaraha. Seekord kukkus vaid üks röövel trepist alla, aga kingi vist kätte ei saadudki.
Millalgi keset kõige sügavamat ööd oli Amrithast ning Abishekist saanud abielupaar ning kõik suundusid hotelli magama. Viimased vastupidanud siis. Kuna Monali ja viimaseks päevaks laekunud Acchu olid veidi varem ära minema pidanud ja toavõti polnud veel minuni tagasi jõudnud, siis lapsed olid omale muu varjupaiga leidnud ning mina avastasin end üksi suures toas laiutamas ning külmetamas. Magasin uhke kleidiga, mida siinmaal küll tagasihoidlikuks nimetatakse, hommikuni.
Ahjaa… kõige lahedam osa oli see, et Harsh tantsis selle pulma kestel pääääääääääris palju. Ma ei saanud teda küll endaga tantsima ega õieti isegi mitte ühele pildile, aga see oli juba suur saavutus.
Kindlasti unustaisn nüüd kiiruga palju ära, aga mis siis! Küsige, kui miski huvi pakub.
Kihlusepäevaks kolisime kõik hotelli ümber. Lootsin, et see on hea asi. Et saan omaette toa ja viimaks ehk ka mõne hetke H-ga kahekesi olla. Kui aga tunnid möödusid ja keegi meile veel järelegi ei tulnud, hakkas süda aimama, et kõik ei saa nii ilus ja hea olema.
Läks hoopis nii, et hotell oli juba liiga täis. Pruudi poolt tuli kümmekord planeerimata külalist, aga kuna peigmehe pool võõrustas, siis oli ka meie asi enda mugavuse arvelt nende elu ikka ilusaks teha. Alguses plaaniti mind ja Monalit kõrvalhotelli panna. Sellest aga ei tulnud midagi välja, sest tolle hotelli tegelastel jätkus jultumust mind isegi mitte uksest edasi lubada, sest olen välismaalane ja minuga on liiga palju jama. Nemad aga ei viitsi mingeid blankette täita. Huvitav eks? turismiärikad ei taha turisti raha. Ilge tahtmine oli neile käru keerata. Lisaks läks mu kohvri sang seal ukse ees katki ning kõik prantsatas trepist alla. Kusjuures purunes metallosa.
Harsh tassis siis mu asjad tagasi esimesse hotelli ning siis juba autosse, et viib meid taas koju ning ma hakkasin väga kurjaks ning õnnnetuks muutuma, kui viimasel hetkel leiti meile siiski kuskil katuse all tuba kahe topeltvoodiga. Pidime seda H vanematega jagama. See tähendas küll, et pole lootustki omaette jäämiseks, aga olin tohutult tänulik.
Lõpuks siiski jagasime seda hoopis lastekarjaga, keda onud-tädid oma vooditesse mahutada ei tahtnud. Kõrvaltoas magas neid kahes voodis kolm paari ning noorima onu naine pabistas, et peab korralikus päevakostüümis elus esimest korda magama, sest teiste onunaiste ees ei sobi ööriided. Mul oli nii naljakas, aga nad kõik tegid tširkust üksteise ning eelkõige vanavanemate ees, kes ometi neid milleski muus kui traditsioonilises india naisterõivas näha ei tohtinuks.
Kihlus pidi toimuma alles õhtul, aga külalisi kogunes juba päevi. Hotell serveeris süüa alates hommikust ning kuigi nemad kõik väitsid, et nii kiire on ja pulmarituaalid ei mahu mitte kuidagi väiksema aja sisse, aga reaalsuses oli meeletult kasutut bufferaega. Vähemalt külalistel. Alles õhtul hakkasime sättima. Ja kuna H polnud viinud mind rohkem shoppama kui vaid kiiruga käevõrusid valima, siis polnud mul isegi alusseelikut ning pidin seda onunaiselt laenama. Nad olid kõik õnneks hästi sõbralikud minu vastu. Seega sättisin end proffide abiga üle pika aja lemmiksarisse, mis polnudki siiani kodust välja saanud ning siis koperdasin alla peosaali. Kõik oli mugavalt ühte majja koondatud.
Kõik jäi ka indiapäraselt tunde hiljaks, aga sellest polnud midagi. Sel õhtul istus pruutpaar uhkel troonil ning kõik tegid nendega koos pilte. Pruudipool kandis muudkui ette kingitusi peigmehe perele, mida seekord tegelikult ei nõutud, aga kombekohaselt toodi ikkagi igasuguseid brändirõivaid, köögitehnikat ja muud kola. Seejärel viis palgatud preester peigmehega läbi mõned rituaalid ning tema ja pruudipoolne meesisend tegid justkui kaupa, kumbki mingi totaka lapiga kaetud peaga ning viimaks oli käes läänelikum sõrmuste vahetamise aeg. Peigmees sai robustse kuldrõnga, mille lubas esimesel võimalusel vanemate silma alt ära olles valge vastu vahetada ning pruudi sõrme sai kaunistama natuke lapsik lillega ehe. Kumbki söötis teineteist mingi oranži maiusega ning rohkem nagu ei toimunudki midagi erilist. Põhiline oli ikka kõigi naiste võimalus oma uhkeid rõivaid demonstreerida.
Tore osa oli see, et kihluspeo ajaks jõudsid kohale ka mitmed Harshi sõbrad, kellega sain nüüd lähemalt tutvuda ning kõige kiuste leidsime ka mõned hetked üksteisele.
Teine pulmapäev kannab nime ladies’ sangiit, mida võib tõlkida naiste lauluõhtuks vms. tänapäeva versioonis ja vastavalt ühe või teise piirkonna eripäradele võib see olla ka peigmehe poole laulu- ja tantsuõhtu või nagu sel korral – kõigi ühispidu. Kui varasemalt peab pruut hoidma tagasihoidlikku joont, siis sel üritusel võib ka tema lõpuks rõõmustada ning tantsida. Ja kõik tantsisidki. Laulmist oli vähe. Erinevad grupid tegid planeeritud ning improviseeritud tantsuetteasteid. Ka mind sunniti korduvalt lavale ja kaamerad muudkui filmisid. Õhtu jooksul kaunistati ära ka naiste käed. Mind lükati hennakunstniku juurde muidugi esimeste hulgas. Kõik tahtsid ju näha, mis nägu see välismaalane teeb ja neile kõigile tundus nii oluline olevat mulle muljet avaldada. Ja see oli hästi armas, kuidas nad püüdsid panna mind ennast tundma nagu printsessi, kuigi kohati oleksin eelistanud olla rohkem publik ja mitte nende peaesineja tantsulaval. Seda aga ei andnud ka vältida. Mis siis ikka. Laulsin ju ka neile juba hääle värisedes. Nüüd siis oli aeg liigutada. Ja pärast sain muidugi palju kiita oma tantsuoskuste eest, kuigi kahtlen, et hindudega kummaski võistelda suudaksin. Nemad on laval nagu kalad vees.
Õhtu lõpupoole esitas noorpaar ka ühistantsu. Pruut sillerdas kui kalliskivi, mis teda ennast väga häiris, aga teistele paistis nii-nii kaunis. Ja magama kukkusime pärast hilisöist söögikorda pea kohe. Ei seganud üle pika aja üksteist nägevate laste kilked ega miski muu. Ma kustusin kohe ära.
Millalgi sel päeval käisime ka Pushkaris korraks, kus preester kogu mu raha ja rohkemat hea õnne nime all endale küsis ning järgmine kord koos laste ja abikaasaga tagasi tulema kutsus. Sain omale ka lõpuks laia seeliku.
Kolmas päev oli päris pulmapäev. H oli mulle vanade võlgade eest selleks päevaks imeilusa salwar kameezi ostnud. See on üks ilus kleidike koos kohalike retuusidega. Too versioon siis, mida mul veel polnud, aga mida nõustusin selga panema. Tahtsin lasta seda veidi käeaukudest suuremaks teha ning muidugi öeldi, et no problem. Pidin tolle enne pulmi tagasi saama ja sain ka. Aga kujutlege siis minu viha, olles usaldanud neid ja kahtlasi võetud mõõte, kui nüüd vahetult enne üritust asja selga proovides avastasin, et too on telgiks tehtud ning varrukad on ikka kitsad. Oi, kui kuri ma olin! Monali siis parandas haaknõeltega, mis andis ning puuduva püksipaela laenasin taas tädilt, kuid ma olin nii pahane. H käskis vaid maha jahtuda, aga kuidas ma suutnuks? Teadsin juba ette, et lähen nende peale karjuma. Eelkõige selle alusetult enesekindla suhtumise pärast.
Päris pulm algas paraadiga, mil orkester mängis, pisikesed tädid kandsid õlal hiigellühtreid ning peigmees istus uhkel valgel ratsul. Rahvas läbis lühikest lõiku tantsides vast tunni või kauemgi. Enne aga sai kõvasti külmetada, sest kes siis ilusat kostüümi vammustega katta tahab? Pealegi pidime teel samuti tantsu lööma ja H sõbrad üritasid mind muudkui enda sekka meelitada. Mina aga muudkui põtkisin, sest kandsin kaasas kaamerat ning kilekotti õrnade kingitustega. Neid aga polnud väga kuhugi jätta. Viimaks siiski pulmaplatsi väravas andsin alla ja ühinesin meeletult tantsivate Harshi sõpradega. Kuni mu kaamera õlal 360-kraadise pöörde tegi ning kõik ehmatasid. Siis tuli keegi appi ja võttis mul asjad käest ära. Aga H isa kutsele ei saanud ma ju, maksku mis maksab, ei öelda.
Poisid pidutsesid nii päevad kui ööd läbi ning alkoholi pakkusid mulle nii sõbrad kui sugulased. Viimane oli eriti üllatav, kuna mul oli käsk olla vooruslik neiu, kes ei joo. Aga võib-olla see oligi test või lihtsalt vastutulelikkus välismaalasele? Kes teab? Suutsin pulmad üle elada valetamata ja loodan, et see kätte ei maksa. Ma küll ei joonud, aga olin aus, et ei ole täiskarsklane ning seletasin soovijatele ka oma perekonnavormi ära. Neile muidugi tundusid kõik need kasuisad ja poolvennad jne kummalised, kuid nad tundusid siiski mõistvad olevat.
Pulmad ise toimuvad siin sellistel suurtel kaunistatud platsidel, kus paarike istub taas laval, üritab üksteisele mingeid hiigellillevanikuid kaela upitada samal ajal, kui sugulased üritust saboteerivad, kõik teevad nendega koos pilte ning seejärel saab süüa. Tihti alles öösel, kui suurem enamus on koju läinud ning raketidki õhku lastud, hakkab peale päris pulm. Paarike põlvitab maas kaunistatud lehtlalikus kohas, ümber sugulased ning juures palveid lugev preester. Korratakse viimase öeldut, mässatakse erinevate ohvriandidega. Peigmehe pool teeb uutele suguastele vastukingitusi ning pruut antakse mingi kätele voolava vee rituaaliga peigmehele üle. Viimaks seotakse poisi sallisaba ning tüdruku sariots sõlme ning nad peavad tegema seitse ringi ümber selle altarliku koha. Algul on tüdruk ees ja siis poiss. Ning viimas tõstetakse paari ette lina, vallalised neiud peavad silmad sulgema ning pruut saab otsaette erepunase abielunaise joone. Kõik plaksutavad ning siis lisandub ka eriline musta värviga kaelaehe tohututele kullakuhjadele.
Kusjuures kummaline oli see, kuidas üritusel trügisid esiritta kõige kaugemad sugulased ning selleks, et pruut ringi mahuks, pidi ta üsna palju vaeva nägema. Ülejäänud kogunesid veidi tahapoole madratsitele ja tekkidesse ning ei lasknud pühal üritusel oma jutuvada segada ning magasid, kui asi enam pinget ei pakkunud. Püha ürituse juurde käib ka kingarööv. Pruudi poole mehed peavad saama kätte peigmehe papud. Neid aga tuleb poisi sugulastel kaitsta, sest nende eest võib küsida ükskõik kui palju lunaraha. Seekord kukkus vaid üks röövel trepist alla, aga kingi vist kätte ei saadudki.
Millalgi keset kõige sügavamat ööd oli Amrithast ning Abishekist saanud abielupaar ning kõik suundusid hotelli magama. Viimased vastupidanud siis. Kuna Monali ja viimaseks päevaks laekunud Acchu olid veidi varem ära minema pidanud ja toavõti polnud veel minuni tagasi jõudnud, siis lapsed olid omale muu varjupaiga leidnud ning mina avastasin end üksi suures toas laiutamas ning külmetamas. Magasin uhke kleidiga, mida siinmaal küll tagasihoidlikuks nimetatakse, hommikuni.
Ahjaa… kõige lahedam osa oli see, et Harsh tantsis selle pulma kestel pääääääääääris palju. Ma ei saanud teda küll endaga tantsima ega õieti isegi mitte ühele pildile, aga see oli juba suur saavutus.
Kindlasti unustaisn nüüd kiiruga palju ära, aga mis siis! Küsige, kui miski huvi pakub.
veebruar 02, 2012
Hiilimise nädal
Kui teisipäeva õhtupoolikul planeeritust päev hiljem Ajmeri jõudsin, siis olin muidugi omadega üsna läbi. Polnud ma ju maganud rohkem kui mõne minuti korraga, kui teadvus lihtsalt kaduma hakkas ning viimasest söögikorrast oli ka päris palju aega möödunud. Siiski-siiski rõõmustasin isegi selle üle, et buss mu India-päraselt lahtiste pissuaaride juurde, kus mehed askeldasid, maha pani. Sest seal nägin ju üle peaaegu aasta oma kõige kallimat. Sellest üksi piisas, et peaksin magamata vastu südaööni.
Ta tutvustas mulle linnas pulmaeelseid ettevalmistusi tegevaid venda, onu ja onupoega ning viis mu siis sööma. Ainus, mida oskasin küsida, oli kaua igatsetud dal. See on põhimõtteliselt paks läätsesupp, mida on mõnus süüa riisiga ja mis ei puudu üheltki lõuna- ega õhtusöögilt. Üleüldse on siin nii, et kui alati vaheldub juurikate osa, siis päevast päeva korduvad chapatid, riis väikeste variatsioonidega, dal ning muidugi chai. Mul on juba nädalaga sellest tee-osast rohkem kui kõrini. Samas olen tänulikult ja mõnuga peaaegu kõik ettekantu ära söönud.
Esimene õhtu möödus niisiis kõigiga tutvudes ja nende uudishimu rahuldades. Paljudel oli midagi küsida ning kõik kohtlesid mind kuidagi eriliselt aupaklikult. Mul oli aga jälle natuke piinlik, et mind pjedestaalile tõstetakse – oleksin eelistanud olla lihtsalt üks külaline teiste seas. Kahjuks aga minu nahavärv seda ei võimalda.
See-eest sain palju kiita, et küll ma olen ikka ilus ja kohe sain sõbraks ka 2,5 aastase naabripoisiga, keda mu Istanbulist ostetud suur sõrmus otsekohe ära võlus ning kui siis esialgne võõrastamine üle läks, sai temast mu esimene ja suurim sõber. Tema ema muidugi sattus minust vaimustusse ja sel ajal, kui talle ja teistele naistele kosmeetik pleegitamisi ning muid iluprotseduure tegema tuli, palus ta mul ja Harshil oma poeg magama panna.
Harsh tundus selles täiesti kogenematu, aga tema karmidest võtetest oli vähemalt nii palju kasu, et poiss panigi kohe silmad kinni. Edasi võtsin mina üle, kuigi kahtlesin sügavalt, kuidas üks pisipõnn võõra ja kindlasti tema jaoks kummalise välimusega tädi süles magama jääma peaks. Ometi piisas kahest lühikesest laulusalmist ja kustunud ta oligi. Kõigil oli hea meel ning nende päevade jooksul sain mitmetelt inimestel soovituse laps endaga hiljem Eestisse tagasi tuua:D Mul aga oli lihtsalt hea meel ühe pisikese inimese siira kiindumuse üle, sest kõik need suuremad siin oskavad ka lihtsalt head nägu teha – ükskõik, mida nad siis päriselt ei mõtleks.
Esimene päev üle elatud, pandi mind tema onu ja tolle naisega ühte tuppa magama. Et jumala eest me H-ga samasse kohta ei satuks. Selle nädala jooksul on üldse tulnud väga palju omaette olemise hetki varastada ning nende eest küünte ning hammastega võidelda. Avalikult mängime ju ikka veel peitust ja nagu tema venna ning nüüdseks juba tolle abikaasa pealt paistab, kestab see ontlikkuse mäng ka veel pärast pulmi edasi. Igatahes, meil on välja kujunenud kood C22, mis tähistab siis ühte teatud teemat, millest me avalikult rääkida ei või. Ei tohiks vist mõeldagi.
Mulle ei ole veel kogu tagasisidet minu kohta edastatud, aga tundub, et olenemata sellest, et paljudele meeldima hakkasin, saab H pidevalt hoiatusi, et end siiski võõrast kultuuriruumist pärit neiuga ei seoks. Nojah, vaatame seda asja veel. H lubas asjad avalikuks teha pärast seda, kui pulmatrall möödas on. Samas ei taha me seda väärtuslikku kuud enda jaoks ära rikkuda.
Teine päev oli asisem. Külalisi saabus muudkui juurde ning mul oli tõsiselt raske kõiki nimesid meeles pidada. Siiani ei tea kõiki, aga raudselt kõik teavad mind. Sellel päeval õnnetus mul külastada H isa töökohta – piimatööstusettevõtet, kus sain näha, kuidas siinmail erinevad piimatooted valmivad. Kas te teadsite nt, kuidas piimapulbrit valmistatakse? Piim kukutatakse hästi kõrgelt tornist alla, nii et vesi eraldub või vähemalt nii sain aru. Tegime salaja palju pilte, sain võil uisutada, sest nad ei põe väga põrandate puhtuse pärast. Igal pool oli rohkem töölisi, kui minu meelest vaja läheks ning kõik oli Eesti-pärase roostevaba asemel värviline. Seintel olid ka jumaluste pildid ning hoone hoovis oli purskkaev, millest ühe nurga all võib regulaarselt vikerkaart näha. Ühesõnaga muljeid kui palju. Kahjuks netti on vähe ja ega ajagagi eriti priisata saa. Seega pilte näete ehk hiljem, kui tagasi kodulinnas oleme ja mina tema tööloleku ajal oma päevi kuidagi täitma pean.
Lõunasöök oli sel päeval natuke eriline, sest kibelesin kangesti neile Eestist kaasa toodud kilu ning räime musta leivaga pakkuma. Julgemad proovisid ja sõid mõnuga, aga meid kupatati koos kalataldrikuga katusele, et konservatiivne vanaema jumala eest ei näeks, et me siin ainult kapsast ei näri.
Sel päeval oli meil ka lõkkeõhtu. Väike hoov kaunistati ära igasuguste tulukestega ning lakke tõmmati kangad. Otsekui õdusas telgis lõime ükskoos tantsu ning hiljem läks ka laulmiseks. Minu ärrituseks üritati mind korduvalt neile üksinda tantsima saada ja puiklesin ma mis ma puiklesin, ei olnud sellest eriti kasu. Ikka ja jälle sattusin tähelepanu keskpunkti ning päeva lõpuks langetati ühiselt otsus, et järgneval õhtul pean juba ka neile laulma. Ei läinudki kaua, kuni tundsin end taas koduselt maal, kus prügikasti olemasolu ei ole ilmselge ning koerad kassi kombel mööda müüre tatsavad.
Kolmanda päeva hommikul pidi minu rõõmuka laekuma ka Monali – sõbranna Barodast. Harshile ta ei meeldi ja ta ei olnud just eriti õnnelik tema tulekust ootamatult kuuldes, aga kuna ta on Achu pruut, siis ju see oli omamoodi paratamatus. Mul on aga lihtsalt hea meel tuttava inglise keelt kõneleva inimese üle, kes mulle seltsi pakkuda võiks, sest millegipärast oli viimasel hetkel selgunud, et suur osa meie sõpru ei saa tulla või jõuavad alles kõige lõpuks.
Niisiis käisime Monalil järel ja ajal, kui tema end korda sättis, kasutasin juhust, ning läksin koos meestega lihapoodi kaasa. Olin juba ammu igatsenud fotosid mõnest autentsest lihamüügikohast, mida kuidagi Eesti võimalustega võrrelda ei anna. Samas siin riigis ei ole vahet, palju sul raha on. Liha jõuab lauale ikka samal rõvedal viisil. Võid valida lihtsalt võimaluse lasta see kohale toimetada ning loobuda võikast vaatepildist, mida räpane ja aus poeke/töötluskoda pakub. Pilte sai palju ning hiljem nende abil ka kohalike neiude uudishimu rahuldatud. Samas lihahimu läks korraks üle, aga tuli siiski lõunasöögi ajaks tagasi.
Sel päeval käisime ma ei tea mitu korda linnas. Kuna ka H parima sõbranna pulmad sattusid samadele päevadele ning kõik Barodakad tunnevad teda, siis Monali tahtiski minna kõigepealt tulle juurde oma käsi hennaga katma, nagu pulmades kombeks. Meiega tuli aga kaasa ka H kõige noorem ja ägedam onunaine ning kõigu pealt otsustasime hoopis temaga shoppama minna, sest ma olin pidanud valeks puude metsa kaasa toomist ning nüüd vajasid hädasti oma sari juurde käevõrusid.
Sattusimegi mingisse imelisse kohta. Sain kätte oma esimese kookospähkli ning seejärel asusime erinevaid võrusid proovima. Jätsin sinna maha päris palju raha, aga tulin tagasi ka ideaalselt sobivate kaunistustega. Ning tädi, keda vajasin kaasa kauplemise huvides, ostis isegi üht-teist ning kinnitas, et pääsesime väga odavalt võrreldes Mumbai jt suurlinnadega.
Siin kodus on millegipärast komme õhtusöögi ajal inimestele kausitäis vürtsikaid herneid serveerida ning päriselt süüa palju-palju hiljem, kui kasulik oleks. Sel päeval avastasin aga, et pulmanädalaks palgatud kokad ei kasutagi külmutatud vilju, vaid tühjendavad kaunu ükshaaval, et toita ära terved massid. Minus võtsid võimust süümekad ning, kuna hernekoorimise asjad olid parasjagu katki jäänud, läksin ning võtsin töö üle. Mul oli nagunii veidi igav. Olin teinud veidi tööasju ning märkamatult saabus pruut oma kaaskonnaga. Põrkasime ukselävel kokku ning kui siis jõudis kohale arusaam, kellega tegu, siis tutvusime põgusalt, aga ootamatu seltskonnavahetus kohas, mis oli olnud mulle koduks juba paar päeva ning hakkas nüüd tuttavaks saama, ajas mu nii piisavalt segadusse, et paus kõigest kulus hästi ära. Seega veetsin järgmised paar tundi terrassil kobamisi ja kole aeglaselt herneid puhastamas, mis tegi pererahvale palju nalja ning äratas teenijaskonnas poolehoidu. Minul hetkel kolisid nad mu kööki enda juurde ning püüdsid igati minuga suhelda, aga kahjuks segas keelebarjäär üsna palju. Sellegipoolest on nad mult ma ei tea mitu korda küsinud mu nime, kas olen mitteabielus või korralik abielunaine, milline on minu pere jne jne.
Õhtupoole tegi toosamune onunaine, kellega päevalgi koos aega veetsime, mulle ettepaneku ühineda nendega ning minna vastu tolle isale ning õeperele. Jah, siin käibki nii, et onunaiste terved pered ning naabri kassid – kõik tuleb pulma kutsuda. Olles ekselnud linnas päris pikalt, sain tuttavaks veel mõningate toredate inimestega ning siis sain H-lt kõne, et tulgu ma ruttu. Tema sõbrad tahavad mind näha.
Õhtune hoovimeelelahutus oli juba alanud ning Monaligi tagasi, aga ma üldse ei oodanud, et mind võtavad vastu need H kõige-kõigemad ülikoolisõbrad, keda varemgi Skype’is näinud olen ning kelle juurde ta igal võimalusel põgeneb.
Nad olid väga toredad, aga juba minu jõudmise ajaks üsna purjus. Teiste seas oli ka too isend, kes eelmine kord meid Delhis igati aitas ja kes siis väga korralik ning reserveeritud tundus. Nüüd oli minu ees totaalne piduriteta vend ja üleüldse oli nendega väga lõbus. Üheskoos panid nad tantsuplatsil hullu ning mingil hetkel sunnitigi mind kõigi ees laulma. Närv oli ikka nii totaalselt sees, et tundsin, kuidas hääl värises. Ka seda ette teades. Samas oli suureks üllatuseks, et terve tema suguvõsa oskab laulda ning kõik seda ka mõnuga teevad. Lauldi, mängiti kitarri ja üht kohalikku trummi. Sööma saime alles öösel ja siis kukkusime ühe pika madratsi peale ühes reas magama.
Ta tutvustas mulle linnas pulmaeelseid ettevalmistusi tegevaid venda, onu ja onupoega ning viis mu siis sööma. Ainus, mida oskasin küsida, oli kaua igatsetud dal. See on põhimõtteliselt paks läätsesupp, mida on mõnus süüa riisiga ja mis ei puudu üheltki lõuna- ega õhtusöögilt. Üleüldse on siin nii, et kui alati vaheldub juurikate osa, siis päevast päeva korduvad chapatid, riis väikeste variatsioonidega, dal ning muidugi chai. Mul on juba nädalaga sellest tee-osast rohkem kui kõrini. Samas olen tänulikult ja mõnuga peaaegu kõik ettekantu ära söönud.
Esimene õhtu möödus niisiis kõigiga tutvudes ja nende uudishimu rahuldades. Paljudel oli midagi küsida ning kõik kohtlesid mind kuidagi eriliselt aupaklikult. Mul oli aga jälle natuke piinlik, et mind pjedestaalile tõstetakse – oleksin eelistanud olla lihtsalt üks külaline teiste seas. Kahjuks aga minu nahavärv seda ei võimalda.
See-eest sain palju kiita, et küll ma olen ikka ilus ja kohe sain sõbraks ka 2,5 aastase naabripoisiga, keda mu Istanbulist ostetud suur sõrmus otsekohe ära võlus ning kui siis esialgne võõrastamine üle läks, sai temast mu esimene ja suurim sõber. Tema ema muidugi sattus minust vaimustusse ja sel ajal, kui talle ja teistele naistele kosmeetik pleegitamisi ning muid iluprotseduure tegema tuli, palus ta mul ja Harshil oma poeg magama panna.
Harsh tundus selles täiesti kogenematu, aga tema karmidest võtetest oli vähemalt nii palju kasu, et poiss panigi kohe silmad kinni. Edasi võtsin mina üle, kuigi kahtlesin sügavalt, kuidas üks pisipõnn võõra ja kindlasti tema jaoks kummalise välimusega tädi süles magama jääma peaks. Ometi piisas kahest lühikesest laulusalmist ja kustunud ta oligi. Kõigil oli hea meel ning nende päevade jooksul sain mitmetelt inimestel soovituse laps endaga hiljem Eestisse tagasi tuua:D Mul aga oli lihtsalt hea meel ühe pisikese inimese siira kiindumuse üle, sest kõik need suuremad siin oskavad ka lihtsalt head nägu teha – ükskõik, mida nad siis päriselt ei mõtleks.
Esimene päev üle elatud, pandi mind tema onu ja tolle naisega ühte tuppa magama. Et jumala eest me H-ga samasse kohta ei satuks. Selle nädala jooksul on üldse tulnud väga palju omaette olemise hetki varastada ning nende eest küünte ning hammastega võidelda. Avalikult mängime ju ikka veel peitust ja nagu tema venna ning nüüdseks juba tolle abikaasa pealt paistab, kestab see ontlikkuse mäng ka veel pärast pulmi edasi. Igatahes, meil on välja kujunenud kood C22, mis tähistab siis ühte teatud teemat, millest me avalikult rääkida ei või. Ei tohiks vist mõeldagi.
Mulle ei ole veel kogu tagasisidet minu kohta edastatud, aga tundub, et olenemata sellest, et paljudele meeldima hakkasin, saab H pidevalt hoiatusi, et end siiski võõrast kultuuriruumist pärit neiuga ei seoks. Nojah, vaatame seda asja veel. H lubas asjad avalikuks teha pärast seda, kui pulmatrall möödas on. Samas ei taha me seda väärtuslikku kuud enda jaoks ära rikkuda.
Teine päev oli asisem. Külalisi saabus muudkui juurde ning mul oli tõsiselt raske kõiki nimesid meeles pidada. Siiani ei tea kõiki, aga raudselt kõik teavad mind. Sellel päeval õnnetus mul külastada H isa töökohta – piimatööstusettevõtet, kus sain näha, kuidas siinmail erinevad piimatooted valmivad. Kas te teadsite nt, kuidas piimapulbrit valmistatakse? Piim kukutatakse hästi kõrgelt tornist alla, nii et vesi eraldub või vähemalt nii sain aru. Tegime salaja palju pilte, sain võil uisutada, sest nad ei põe väga põrandate puhtuse pärast. Igal pool oli rohkem töölisi, kui minu meelest vaja läheks ning kõik oli Eesti-pärase roostevaba asemel värviline. Seintel olid ka jumaluste pildid ning hoone hoovis oli purskkaev, millest ühe nurga all võib regulaarselt vikerkaart näha. Ühesõnaga muljeid kui palju. Kahjuks netti on vähe ja ega ajagagi eriti priisata saa. Seega pilte näete ehk hiljem, kui tagasi kodulinnas oleme ja mina tema tööloleku ajal oma päevi kuidagi täitma pean.
Lõunasöök oli sel päeval natuke eriline, sest kibelesin kangesti neile Eestist kaasa toodud kilu ning räime musta leivaga pakkuma. Julgemad proovisid ja sõid mõnuga, aga meid kupatati koos kalataldrikuga katusele, et konservatiivne vanaema jumala eest ei näeks, et me siin ainult kapsast ei näri.
Sel päeval oli meil ka lõkkeõhtu. Väike hoov kaunistati ära igasuguste tulukestega ning lakke tõmmati kangad. Otsekui õdusas telgis lõime ükskoos tantsu ning hiljem läks ka laulmiseks. Minu ärrituseks üritati mind korduvalt neile üksinda tantsima saada ja puiklesin ma mis ma puiklesin, ei olnud sellest eriti kasu. Ikka ja jälle sattusin tähelepanu keskpunkti ning päeva lõpuks langetati ühiselt otsus, et järgneval õhtul pean juba ka neile laulma. Ei läinudki kaua, kuni tundsin end taas koduselt maal, kus prügikasti olemasolu ei ole ilmselge ning koerad kassi kombel mööda müüre tatsavad.
Kolmanda päeva hommikul pidi minu rõõmuka laekuma ka Monali – sõbranna Barodast. Harshile ta ei meeldi ja ta ei olnud just eriti õnnelik tema tulekust ootamatult kuuldes, aga kuna ta on Achu pruut, siis ju see oli omamoodi paratamatus. Mul on aga lihtsalt hea meel tuttava inglise keelt kõneleva inimese üle, kes mulle seltsi pakkuda võiks, sest millegipärast oli viimasel hetkel selgunud, et suur osa meie sõpru ei saa tulla või jõuavad alles kõige lõpuks.
Niisiis käisime Monalil järel ja ajal, kui tema end korda sättis, kasutasin juhust, ning läksin koos meestega lihapoodi kaasa. Olin juba ammu igatsenud fotosid mõnest autentsest lihamüügikohast, mida kuidagi Eesti võimalustega võrrelda ei anna. Samas siin riigis ei ole vahet, palju sul raha on. Liha jõuab lauale ikka samal rõvedal viisil. Võid valida lihtsalt võimaluse lasta see kohale toimetada ning loobuda võikast vaatepildist, mida räpane ja aus poeke/töötluskoda pakub. Pilte sai palju ning hiljem nende abil ka kohalike neiude uudishimu rahuldatud. Samas lihahimu läks korraks üle, aga tuli siiski lõunasöögi ajaks tagasi.
Sel päeval käisime ma ei tea mitu korda linnas. Kuna ka H parima sõbranna pulmad sattusid samadele päevadele ning kõik Barodakad tunnevad teda, siis Monali tahtiski minna kõigepealt tulle juurde oma käsi hennaga katma, nagu pulmades kombeks. Meiega tuli aga kaasa ka H kõige noorem ja ägedam onunaine ning kõigu pealt otsustasime hoopis temaga shoppama minna, sest ma olin pidanud valeks puude metsa kaasa toomist ning nüüd vajasid hädasti oma sari juurde käevõrusid.
Sattusimegi mingisse imelisse kohta. Sain kätte oma esimese kookospähkli ning seejärel asusime erinevaid võrusid proovima. Jätsin sinna maha päris palju raha, aga tulin tagasi ka ideaalselt sobivate kaunistustega. Ning tädi, keda vajasin kaasa kauplemise huvides, ostis isegi üht-teist ning kinnitas, et pääsesime väga odavalt võrreldes Mumbai jt suurlinnadega.
Siin kodus on millegipärast komme õhtusöögi ajal inimestele kausitäis vürtsikaid herneid serveerida ning päriselt süüa palju-palju hiljem, kui kasulik oleks. Sel päeval avastasin aga, et pulmanädalaks palgatud kokad ei kasutagi külmutatud vilju, vaid tühjendavad kaunu ükshaaval, et toita ära terved massid. Minus võtsid võimust süümekad ning, kuna hernekoorimise asjad olid parasjagu katki jäänud, läksin ning võtsin töö üle. Mul oli nagunii veidi igav. Olin teinud veidi tööasju ning märkamatult saabus pruut oma kaaskonnaga. Põrkasime ukselävel kokku ning kui siis jõudis kohale arusaam, kellega tegu, siis tutvusime põgusalt, aga ootamatu seltskonnavahetus kohas, mis oli olnud mulle koduks juba paar päeva ning hakkas nüüd tuttavaks saama, ajas mu nii piisavalt segadusse, et paus kõigest kulus hästi ära. Seega veetsin järgmised paar tundi terrassil kobamisi ja kole aeglaselt herneid puhastamas, mis tegi pererahvale palju nalja ning äratas teenijaskonnas poolehoidu. Minul hetkel kolisid nad mu kööki enda juurde ning püüdsid igati minuga suhelda, aga kahjuks segas keelebarjäär üsna palju. Sellegipoolest on nad mult ma ei tea mitu korda küsinud mu nime, kas olen mitteabielus või korralik abielunaine, milline on minu pere jne jne.
Õhtupoole tegi toosamune onunaine, kellega päevalgi koos aega veetsime, mulle ettepaneku ühineda nendega ning minna vastu tolle isale ning õeperele. Jah, siin käibki nii, et onunaiste terved pered ning naabri kassid – kõik tuleb pulma kutsuda. Olles ekselnud linnas päris pikalt, sain tuttavaks veel mõningate toredate inimestega ning siis sain H-lt kõne, et tulgu ma ruttu. Tema sõbrad tahavad mind näha.
Õhtune hoovimeelelahutus oli juba alanud ning Monaligi tagasi, aga ma üldse ei oodanud, et mind võtavad vastu need H kõige-kõigemad ülikoolisõbrad, keda varemgi Skype’is näinud olen ning kelle juurde ta igal võimalusel põgeneb.
Nad olid väga toredad, aga juba minu jõudmise ajaks üsna purjus. Teiste seas oli ka too isend, kes eelmine kord meid Delhis igati aitas ja kes siis väga korralik ning reserveeritud tundus. Nüüd oli minu ees totaalne piduriteta vend ja üleüldse oli nendega väga lõbus. Üheskoos panid nad tantsuplatsil hullu ning mingil hetkel sunnitigi mind kõigi ees laulma. Närv oli ikka nii totaalselt sees, et tundsin, kuidas hääl värises. Ka seda ette teades. Samas oli suureks üllatuseks, et terve tema suguvõsa oskab laulda ning kõik seda ka mõnuga teevad. Lauldi, mängiti kitarri ja üht kohalikku trummi. Sööma saime alles öösel ja siis kukkusime ühe pika madratsi peale ühes reas magama.
Tellimine:
Postitused (Atom)