Kord taat võttis eide…

Indias käivad asjad natuke teistmoodi, kui meil, aga seda te arvatavasti juba teate. Sellegipoolest oli huvitav pulmitamist lähedalt näha. Kuidas pruut-peigmees paluvad, et sa ei näitaks enne pulmade lõppu kellelegi pilti neist kaamera kohale lähestikku kummardamas, sest see on liiga porno nt.

Kihlusepäevaks kolisime kõik hotelli ümber. Lootsin, et see on hea asi. Et saan omaette toa ja viimaks ehk ka mõne hetke H-ga kahekesi olla. Kui aga tunnid möödusid ja keegi meile veel järelegi ei tulnud, hakkas süda aimama, et kõik ei saa nii ilus ja hea olema.

Läks hoopis nii, et hotell oli juba liiga täis. Pruudi poolt tuli kümmekord planeerimata külalist, aga kuna peigmehe pool võõrustas, siis oli ka meie asi enda mugavuse arvelt nende elu ikka ilusaks teha. Alguses plaaniti mind ja Monalit kõrvalhotelli panna. Sellest aga ei tulnud midagi välja, sest tolle hotelli tegelastel jätkus jultumust mind isegi mitte uksest edasi lubada, sest olen välismaalane ja minuga on liiga palju jama. Nemad aga ei viitsi mingeid blankette täita. Huvitav eks? turismiärikad ei taha turisti raha. Ilge tahtmine oli neile käru keerata. Lisaks läks mu kohvri sang seal ukse ees katki ning kõik prantsatas trepist alla. Kusjuures purunes metallosa.

Harsh tassis siis mu asjad tagasi esimesse hotelli ning siis juba autosse, et viib meid taas koju ning ma hakkasin väga kurjaks ning õnnnetuks muutuma, kui viimasel hetkel leiti meile siiski kuskil katuse all tuba kahe topeltvoodiga. Pidime seda H vanematega jagama. See tähendas küll, et pole lootustki omaette jäämiseks, aga olin tohutult tänulik.

Lõpuks siiski jagasime seda hoopis lastekarjaga, keda onud-tädid oma vooditesse mahutada ei tahtnud. Kõrvaltoas magas neid kahes voodis kolm paari ning noorima onu naine pabistas, et peab korralikus päevakostüümis elus esimest korda magama, sest teiste onunaiste ees ei sobi ööriided. Mul oli nii naljakas, aga nad kõik tegid tširkust üksteise ning eelkõige vanavanemate ees, kes ometi neid milleski muus kui traditsioonilises india naisterõivas näha ei tohtinuks.

Kihlus pidi toimuma alles õhtul, aga külalisi kogunes juba päevi. Hotell serveeris süüa alates hommikust ning kuigi nemad kõik väitsid, et nii kiire on ja pulmarituaalid ei mahu mitte kuidagi väiksema aja sisse, aga reaalsuses oli meeletult kasutut bufferaega. Vähemalt külalistel. Alles õhtul hakkasime sättima. Ja kuna H polnud viinud mind rohkem shoppama kui vaid kiiruga käevõrusid valima, siis polnud mul isegi alusseelikut ning pidin seda onunaiselt laenama. Nad olid kõik õnneks hästi sõbralikud minu vastu. Seega sättisin end proffide abiga üle pika aja lemmiksarisse, mis polnudki siiani kodust välja saanud ning siis koperdasin alla peosaali. Kõik oli mugavalt ühte majja koondatud.

Kõik jäi ka indiapäraselt tunde hiljaks, aga sellest polnud midagi. Sel õhtul istus pruutpaar uhkel troonil ning kõik tegid nendega koos pilte. Pruudipool kandis muudkui ette kingitusi peigmehe perele, mida seekord tegelikult ei nõutud, aga kombekohaselt toodi ikkagi igasuguseid brändirõivaid, köögitehnikat ja muud kola. Seejärel viis palgatud preester peigmehega läbi mõned rituaalid ning tema ja pruudipoolne meesisend tegid justkui kaupa, kumbki mingi totaka lapiga kaetud peaga ning viimaks oli käes läänelikum sõrmuste vahetamise aeg. Peigmees sai robustse kuldrõnga, mille lubas esimesel võimalusel vanemate silma alt ära olles valge vastu vahetada ning pruudi sõrme sai kaunistama natuke lapsik lillega ehe. Kumbki söötis teineteist mingi oranži maiusega ning rohkem nagu ei toimunudki midagi erilist. Põhiline oli ikka kõigi naiste võimalus oma uhkeid rõivaid demonstreerida.

Tore osa oli see, et kihluspeo ajaks jõudsid kohale ka mitmed Harshi sõbrad, kellega sain nüüd lähemalt tutvuda ning kõige kiuste leidsime ka mõned hetked üksteisele.

Teine pulmapäev kannab nime ladies’ sangiit, mida võib tõlkida naiste lauluõhtuks vms. tänapäeva versioonis ja vastavalt ühe või teise piirkonna eripäradele võib see olla ka peigmehe poole laulu- ja tantsuõhtu või nagu sel korral – kõigi ühispidu. Kui varasemalt peab pruut hoidma tagasihoidlikku joont, siis sel üritusel võib ka tema lõpuks rõõmustada ning tantsida. Ja kõik tantsisidki. Laulmist oli vähe. Erinevad grupid tegid planeeritud ning improviseeritud tantsuetteasteid. Ka mind sunniti korduvalt lavale ja kaamerad muudkui filmisid. Õhtu jooksul kaunistati ära ka naiste käed. Mind lükati hennakunstniku juurde muidugi esimeste hulgas. Kõik tahtsid ju näha, mis nägu see välismaalane teeb ja neile kõigile tundus nii oluline olevat mulle muljet avaldada. Ja see oli hästi armas, kuidas nad püüdsid panna mind ennast tundma nagu printsessi, kuigi kohati oleksin eelistanud olla rohkem publik ja mitte nende peaesineja tantsulaval. Seda aga ei andnud ka vältida. Mis siis ikka. Laulsin ju ka neile juba hääle värisedes. Nüüd siis oli aeg liigutada. Ja pärast sain muidugi palju kiita oma tantsuoskuste eest, kuigi kahtlen, et hindudega kummaski võistelda suudaksin. Nemad on laval nagu kalad vees.

Õhtu lõpupoole esitas noorpaar ka ühistantsu. Pruut sillerdas kui kalliskivi, mis teda ennast väga häiris, aga teistele paistis nii-nii kaunis. Ja magama kukkusime pärast hilisöist söögikorda pea kohe. Ei seganud üle pika aja üksteist nägevate laste kilked ega miski muu. Ma kustusin kohe ära.

Millalgi sel päeval käisime ka Pushkaris korraks, kus preester kogu mu raha ja rohkemat hea õnne nime all endale küsis ning järgmine kord koos laste ja abikaasaga tagasi tulema kutsus. Sain omale ka lõpuks laia seeliku.

Kolmas päev oli päris pulmapäev. H oli mulle vanade võlgade eest selleks päevaks imeilusa salwar kameezi ostnud. See on üks ilus kleidike koos kohalike retuusidega. Too versioon siis, mida mul veel polnud, aga mida nõustusin selga panema. Tahtsin lasta seda veidi käeaukudest suuremaks teha ning muidugi öeldi, et no problem. Pidin tolle enne pulmi tagasi saama ja sain ka. Aga kujutlege siis minu viha, olles usaldanud neid ja kahtlasi võetud mõõte, kui nüüd vahetult enne üritust asja selga proovides avastasin, et too on telgiks tehtud ning varrukad on ikka kitsad. Oi, kui kuri ma olin! Monali siis parandas haaknõeltega, mis andis ning puuduva püksipaela laenasin taas tädilt, kuid ma olin nii pahane. H käskis vaid maha jahtuda, aga kuidas ma suutnuks? Teadsin juba ette, et lähen nende peale karjuma. Eelkõige selle alusetult enesekindla suhtumise pärast.

Päris pulm algas paraadiga, mil orkester mängis, pisikesed tädid kandsid õlal hiigellühtreid ning peigmees istus uhkel valgel ratsul. Rahvas läbis lühikest lõiku tantsides vast tunni või kauemgi. Enne aga sai kõvasti külmetada, sest kes siis ilusat kostüümi vammustega katta tahab? Pealegi pidime teel samuti tantsu lööma ja H sõbrad üritasid mind muudkui enda sekka meelitada. Mina aga muudkui põtkisin, sest kandsin kaasas kaamerat ning kilekotti õrnade kingitustega. Neid aga polnud väga kuhugi jätta. Viimaks siiski pulmaplatsi väravas andsin alla ja ühinesin meeletult tantsivate Harshi sõpradega. Kuni mu kaamera õlal 360-kraadise pöörde tegi ning kõik ehmatasid. Siis tuli keegi appi ja võttis mul asjad käest ära. Aga H isa kutsele ei saanud ma ju, maksku mis maksab, ei öelda.

Poisid pidutsesid nii päevad kui ööd läbi ning alkoholi pakkusid mulle nii sõbrad kui sugulased. Viimane oli eriti üllatav, kuna mul oli käsk olla vooruslik neiu, kes ei joo. Aga võib-olla see oligi test või lihtsalt vastutulelikkus välismaalasele? Kes teab? Suutsin pulmad üle elada valetamata ja loodan, et see kätte ei maksa. Ma küll ei joonud, aga olin aus, et ei ole täiskarsklane ning seletasin soovijatele ka oma perekonnavormi ära. Neile muidugi tundusid kõik need kasuisad ja poolvennad jne kummalised, kuid nad tundusid siiski mõistvad olevat.

Pulmad ise toimuvad siin sellistel suurtel kaunistatud platsidel, kus paarike istub taas laval, üritab üksteisele mingeid hiigellillevanikuid kaela upitada samal ajal, kui sugulased üritust saboteerivad, kõik teevad nendega koos pilte ning seejärel saab süüa. Tihti alles öösel, kui suurem enamus on koju läinud ning raketidki õhku lastud, hakkab peale päris pulm. Paarike põlvitab maas kaunistatud lehtlalikus kohas, ümber sugulased ning juures palveid lugev preester. Korratakse viimase öeldut, mässatakse erinevate ohvriandidega. Peigmehe pool teeb uutele suguastele vastukingitusi ning pruut antakse mingi kätele voolava vee rituaaliga peigmehele üle. Viimaks seotakse poisi sallisaba ning tüdruku sariots sõlme ning nad peavad tegema seitse ringi ümber selle altarliku koha. Algul on tüdruk ees ja siis poiss. Ning viimas tõstetakse paari ette lina, vallalised neiud peavad silmad sulgema ning pruut saab otsaette erepunase abielunaise joone. Kõik plaksutavad ning siis lisandub ka eriline musta värviga kaelaehe tohututele kullakuhjadele.

Kusjuures kummaline oli see, kuidas üritusel trügisid esiritta kõige kaugemad sugulased ning selleks, et pruut ringi mahuks, pidi ta üsna palju vaeva nägema. Ülejäänud kogunesid veidi tahapoole madratsitele ja tekkidesse ning ei lasknud pühal üritusel oma jutuvada segada ning magasid, kui asi enam pinget ei pakkunud. Püha ürituse juurde käib ka kingarööv. Pruudi poole mehed peavad saama kätte peigmehe papud. Neid aga tuleb poisi sugulastel kaitsta, sest nende eest võib küsida ükskõik kui palju lunaraha. Seekord kukkus vaid üks röövel trepist alla, aga kingi vist kätte ei saadudki.

Millalgi keset kõige sügavamat ööd oli Amrithast ning Abishekist saanud abielupaar ning kõik suundusid hotelli magama. Viimased vastupidanud siis. Kuna Monali ja viimaseks päevaks laekunud Acchu olid veidi varem ära minema pidanud ja toavõti polnud veel minuni tagasi jõudnud, siis lapsed olid omale muu varjupaiga leidnud ning mina avastasin end üksi suures toas laiutamas ning külmetamas. Magasin uhke kleidiga, mida siinmaal küll tagasihoidlikuks nimetatakse, hommikuni.

Ahjaa… kõige lahedam osa oli see, et Harsh tantsis selle pulma kestel pääääääääääris palju. Ma ei saanud teda küll endaga tantsima ega õieti isegi mitte ühele pildile, aga see oli juba suur saavutus.

Kindlasti unustaisn nüüd kiiruga palju ära, aga mis siis! Küsige, kui miski huvi pakub.