Sünnipäevasaaga

Seekordset sünnipäeva kartsin rohkem kui ootasin. Oli ju tulemas esimene hirmuäratav number. Vanus, mille saabumiseks olin planeerinud juba igati täiskasvanu olla; vanus, milles plaanisin esmakordselt emarolli täita, sest tundus sobiv aeg karjääritegemisest puhkkuse võtmiseks. Boy, was I wrong. Õnneks olen küll üks neist õnnelikest inimestest, kes saab põhimõtteliselt oma erialal tööd teha, nautida head seltskonda, väljakutseid, reise ja enam-vähem normaalset tasu selle eest. Kuid ma arvasin, et olen selleks hetkeks juba kuskil mujal ning noh... vastupidiselt pereelule pean ju taas otsast alustama eraeluga.

Igatahes, esimene sünnipäevakingitus saabus mõned päevad varem e-mailile. Oli mulle ju seda lubatud juba mõnda aega, aga siis lubadus tagasi võetud minu jaoks absurdsel põhjusel. Sain oma kolmanda laulu. Või kirjutasin sellest juba? Ja see on ilus. Midagi tuttavat, midagi uut. Aga ka midagi kergelt arusaamatut. Nüüd tahaks sellest korralikku lindistust saada.

Sünnipäeva kartsin ka kahtlase ilmateate pärast. Mul oli mitu hägust plaani, kuid ei julgenud ühtegi neist enne viimast hetke käiku lasta, sest ei teadnud, kas ja mis neist võimalikuks osutub. Lisaks oli planeeritud vahetult enne tähtsat päeva kerge tööreis ning sain tagasi linna alles õhtul, mil sain alles ettevalmistustega alustada. Õnneks sujus kõik ideaalselt. 

Uskuge või mitte, aga ma küpsetasin terve õhtu. Tegin valmis kaks kooki - ühe külma ja teise sooja. Ja ei valinud kõige lihtsamaid. Kõrvitsa-toorjuustu koogi idee elluviimine tähendas lausa kolme küpsetuskorda. Muidugi ei olnud ma absoluutselt kindel, et need söödavad tulid ja samas teadsin, et vähemalt ühte neist degusteerivad väga rahvusvahelised külalised, kes sel päeval kontoris koosolekut pidasid.

Mahlase koogi kontorisse transportimine oli omaette ooper. Olin otsinud igalt poolt transportimisnõud, kuid tulnud tagasi tühjade kätega ja nüüd - pärast sünnipäeva - olen päris mitmeid leidnud. Seega olles lakkunud õhtul laualt ja taldriku äärest ära suurema osa šokolaadiglasuurist, tuli tort nüüd ettevaatlikult lihtsalt taldrikul autosse toimetada. Tundus väga nagu 2010 India sünnipäeva kordus, mil üleni rokane olin tööle jõudmise ajaks. Nüüdki jäi ühest kätepaarist veidi puudu ja kui siis lühikese sõidu jooksul mahl tordist istmele nirisema hakkas, ei olnud ma just õnnelik. Aga jäin võrdlemisi puhtaks.

Päev ise oli väga tore. Kolleegid kiitsid torti ning sain päris palju lilli. Lisaks tahtis Piret mulle firma poolt kingituse teha, kuid kuna mulle ei tulnud hoobilt pähe, mida tahta, siis läksime koos poodi. Olin sealgi üsna nõutu, kuid kuna olin ammu mõelnud kokteiliklaasidele, siis ostsimegi ühe komplekti ära. Nüüd mõtlen, et kiirustasime liigselt, sest need pole päris sellised, nagu ma oleksin tahtnud. Aga Piret on nii põhjalik, et lasi veel selle ära pakkida ja valis mulle ilusad lilled ka. Ning siis pärast sõime minu nektariini-kohupiima torti ja raskesti leitavat virsiku vahuveini. Aitäh, Annika!

Õhtuks paistis ka ilm päris ilus, nii et julgesin oma plaani A teostada ja vedasin kõik kõige armsamad randa põlvesügavusse vette kahe suure kivi peale. Mõni neist mõtles, et ma olen hulluks läinud, kuid kokkuvõttes oli kõigil tore, ma usun. Ja marunaljakas oli vaadata omamoodi peopaika läbi vee kohale sumpavaid külalisi lähenemas. Sandra kiljus nagu megabeib kuubis, kuna vees oli natuke millimallikaid. Annika pani ette teades ikkagi jalga pikad kitsad teksad, mis tähendas, et Veiko sai naisekandmist harjutada. Marika oli veidi nõutu, aga nii tema kui minu lihane ema jõudsid iseseisvalt kohale. Aivar tuli kõige otsemat ja märjemat teed mööda. Reijo vahetas püksid lühemate vastu. Ja mul oli hästi tore.

Vaatasime imekaunist päikeseloojangut linnusitaga kaetud kividel. Mu ema suutis korra isegi vette libiseda, kuid ma olin parasjagu põõsas pissil, õhupall nagu poi peakohal ning jäin naljast ilma. Meil oli imeilus lillevaas - lilled otsapidi vees vetikarohelise kivi taustal. Ühel hiigelkivil olid põhisöögid ning teisel serveeriti magustoitu ning juua. Joogid aga olid kahe kivi vahel külmas vees, mistõttu saime hiljem mõistatada kadunud siltidega pudelite sisu üle. Ja mulle kingiti midagi megalahedat - nimelt saan minna paraplaaniga hüppesse. Tõsine vau-efekt oli. Ning õhtul naasesime minu juurde, kus Veiko endale lambist veiniklaasi vastu pead puruks lõi ise ka ehmatades ja paludes mul saladust hoida ning kesköö kukkudes Sandra pidupäeva alates pidime mõlemad pooleks naerma, kui lõpuks sain jagada temaga oma naerukrampe, sest olime ostnud üksteisele identsed termostassid, kaalunud mõlemad ühe teatud chai ning Beiberistuffi ostmist, kuid võimaluse puudumisel varustas ta mind hoopis soovitud ehetega ja mina ostsin põneva tee ning Bieberi eluloo talle ära. Aga olin ju pidanud pool päeva saladust hoidma.

Ka järgmine päev oli veidi sünnahõnguline. Kontoris olid kohal meie müügimehed, kellega hästi läbi saan ja kes ka uurisid, mida ma siis sünnipäevaks tahan. Ma siis lugesin ette selle aasta tüüplisti, et autot ja maja ja poni. Nad pakkusid eeslit. Ma keeldusin. Siis aga lahkusin kontorist, et aidata Piretil tema ameerika sugulastele linna tutvustada teene korras ja kui ma naasesin, ootasid mind köögis veel üks lillekimp ning laste juuksekummidega kokku köidetud Puhh ja Iiah. See oli üliarmas ning lahkudes kontorist kingituste ning lillesülemiga ei saanud ma naeratust näolt kustutada.

Et selline veerandsada siis...

Ahjaa. Ema kergitas natuke saladuseloori oma minevikult ja jutastas, et oli oma 25. sünnipäeval nii kõvasti pidutsenud, et jäi oma tolleaegse peika vetsu magama, nii et keegi teine seda tükka aega kasutada ei saanud. Lisaks sain teada, et meie põlvkond pidi üldse joomises eelmisele alla jääma. Pidin naerust püksi pissima.

Targemaks ma vist ei saanud, sest tagurdasin autoga vastu betooni ning pistsin pöidla läbi koogi.

Meestest mu ümber

Olles vastu tahtmist tagasi turul, otsustasin, et võiks ju naljaga pooleks elus esimest korda tutvumisportaalide maailma avastada ja rääkisin S-i ka nõusse. Ühel veinisel õhtul valmiski meid ennast pisarateni naerma ajav profiil ning mehed, keda ajas pöördesse mõte kahest naisest, muudkui kirjutasid. Mõni küsis kohe k*ppi, mõni pakkus. Aga mõni luges profiili läbi ka ja kirjutas midagi huvitavat vastu. Mõni ei saanud millelegi pihta. Mõnel oli raskusi ainsuse ja mitmusega. Mõnel õigekeelega mitteaktsepteeritaval tasemel. Aga mõnega jäimegi suhtlema.

Nüüd on seljataha jäänud ka esimene nimede ja nägude kokkupanemine. S läks nii närvi, et ei tulnudki ja saatis mu pärast kahe mehega üksi välja. Mehedki naersid, et nemad minu olukorras ei oleks vist julgenud, aga ma pole ennegi hiilanud ju mõistlike otsustega.

Oli päris tore. Rääkisime lastest, uppumisest ja koolivägivallast. Täiesti paras esimese kohtumise materjal:D Hiljem S küll püüdis minust läbi joosta, kuid ebaõnnestus ja tüübid nägid ära ka mu teise poole. Ei tea, kumb meist neile siis hirmuäratavam tundus, sest rohkem neist midagi kuulda ei ole olnud, kuid usun, et alguse kohta läks päris hästi.

Nüüd on alles jäänud üks huvitav tüüp. Kõige huvitavam algusest peale. Me ei tea pärast nädalaid ja kümneid kui mitte sadu kirju ikka veel üksteise nimesidki, kuid nii põnev on. Olin jälle unustanud, kui äge tunne on kirju saada. Ja mind üllatas, kui palju võib ühes inimeses peidus olla. Mul võtab põlvist nõrgaks, kui meesterahvas oskab kirjutada. Sandral pigem tema teadmised lennukitest. Okei, tegelikult mulle meeldib see osa ka. Ja see, et ta saab mu kummalisest huumorisoonest aru ning samas ei muutu kunagi üleolevaks, kui mõnes valdkonnas teadmiste poolest peale jääb. Ta on mind isegi aidanud ühe artikliga, uskuge või mitte ja sellega seoses teenis ta tegelikult ära eesnime. Kuid niimoodi üsna teadmatuses olla ongi põnev. Aga aitab praegu temast. Ta on lihtsalt huvitav uus tuttav.

Lisaks on ju ikka ja jälle H, kes ajab mind vahel hulluks ja teinekord poeb taas hinge. Ta kirjutas ju mulle sünnipäevaks laulu. Aeg on möödunud ja see on palju-palju parem kui tema kõige esimene lugu. Aga samas ta teab ise ka, et ei tee nii edasiliikumist kellelegi lihtsamaks. Ja ometi...

Ja siis kõige tipuks ilmus välja veel inimene, kelle suhtes mul kõige vastakamad tunded on. Nüüd küll jäävad peale selgelt negatiivsed, kuid tema arvas, et võiks suhteid siluda. Olen talle tuhandeid kordi vist andestanud igasuguseid asju, kuid nüüd arvasin küll, et on kõik. On ju juba aastad möödunud sellest traagilisest lõpust. Ometi teeb mõtegi temast ikka veel väga palju haiget. Mõte tema teole veelgi enam. See ajab mind vihast värisema. Kuid ma ootan huviga, kuidas ta end lunastada kavatseb. Mul ei ole põhjust takistada tal proovida. Eks siis näis, kui tõsiselt ta seda mõtles. Kuid kes teab, mida ta üldse seekord saavutada tahab. Mina hoian ohutusse kaugusesse ega plaani talle ka rääkida, et väga varsti sinna kanti lähen.

Veel unenägudest

Kas olete kunagi unes näinud mõnda kena noormeest? Muidugi olete!

Aga kas te seda ka olete näinud, et millegipärast peate te ise ja veel hulk teisi inimesi aega veetma ruumis, kus parasjagu üks teie parimaid sõbrannasid selle sama tüübiga külma rahuga seksida üritab? Tüüp on paljas ning esiplaanil olev sõbranna räägib talle, et ta võiks kondoomi vähemalt otsa panna.

Sel hetkel ei olegi teil enam süümekad, et mingi varasema vihastamise alusel tüübi uhke jalgpalli ahju panite ja see tahmasena vormis lössi vajus, kuid ei lõhkenud.

Seejärel saate kellegi nõusse end sealt minema toimetama ning ta sõidutab teid aina ringi teie auto üles leidmise eesmärgil, kuni teile meenub, et te ei tulnudki oma autoga.

Psühholoogid, auu?

Creep of the week

Ei saa ikka jätta kirjutamata selle aasta folgi kõige silmapaistvamast tüübist. Tegelikult paistis ta mulle juba ammu enne Viljandisse jõudmist silma. Isegi enne kahte ilusa aktsendiga välismaalast, kellest üks mu ees istudes pidevalt gaase vabastas ja teise kaela ehtisid küljetorpeedod. Ta vist ei osanud oodata raseerides keskelt, et ta tegelikult nii karvane on. Aga see selleks.

Sõitsin mina siis ühistranspordiga bussijaama poole, kui mingi komnekümnendate keskpaika kukkuv muidu üsna viisaka välimusega isane mulle pilgu peale pani ja kinni jäi. Ja siis iga kord, kui minu pilk teda muuhulgas riivas, leidsin ta ikka ennast jõllitamas. Hakkas juba vaikselt kõhe nii Indialiku lähenemise peale.

Siis aga märkas noorsand minu juures vist midagi julgustavat ja tuli minu kõrvale. Seisin seal suures tühjas bussi keskosas, kuhu kolm lapsevankrit ritta mahuks. Normaalne inimene (loe: eestlane) oleks siis augu teise otsa liikunud ja mulle ka isiklikku ruumi jätnud. Tema aga tuli täpselt minu kõrvale.

Seisin sammu ettepoole, aga see ei aidanud. Avastasin hoopis, et tüüp otsustas kinni hoida mitte enda selja taha jäävast mugavast torust vaid läbi minu seljataguse naalduda mingi kõrgema toru vastu. Selline omandit kirjeldav liigutus, nagu poisid kinos oma tüdrukutega teevad, tundus. Samas ei öelnud ta mulle sõnagi.

Oli väga palav päev ning tema asend võimaldas mul nautida täit paketti tema tööpäevajärgsetest ihulõhnadest. Lisaks hakkas kostma tema poolt vaikset pominat. Minu aju lülitus raketikiirusele, püüdes välja mõelda, kuidas tema juurest ilma tähelepanu tõmbamata eemale saada.

Kui buss järgmises peatuses seisma jäi, liikusin umbes sinna, kust tema mind enne oli piielnud. Seal oli õnneks ka õhutusaken, mis pakkus mulle head vabandust. Tüüp aga läks siis hoopis maha.

Mida sellest arvata?

P.S. Täna on naljakas õhtu, kus S magab minu ja mina tema voodis.

Surm mu unenägudes

Viimasel ajal millegipärast taasn mäletan hommikuti oma unenägusid. Mitte, et nad väga loogilised oleksid siis, kui kellelegi jutustada püüan, enam, aga siiski. Ma pole kunagi varem näinud unes surma, kuid nüüd lausa kaks korda järjest.

Esimene kord oli eriti creepy. Nimelt nägin unes, et mu vana klassiõe ja kunagise hea sõbranna isa, kelle nägugi ma ei mäleta, oli kuidagi surma saanud ja ta oli nii kurb. Üllatus-üllatus eks. Aga kummaliseks teeb loo fakt, et sel hommikul tööle minnes sain peaaegu kohe kõne, et kolleegi vend oli surma saanud ja ülesande kaastundeavaldus teha. Kas teile ei tundu kummaline? Kaks täiesti erinevat inimest. Mõlemad pigem lähedase lähedased, kuid siiski. Nii suur tahtmine oli klassiõele helistada ja uurida, kas kõik on ikka hästi, sest see tundus nii reaalne, kuid olen end siiani tagasi hoidud, et teda mitte hirmutada.

Teine unenägu oli pigem mu enda jaoks hirmus. Oli paras action ja minuga sõbrustas väga ka üks kunagine klassiõde. Vist. Ma ei ole enam isikus nii kindel. Kuid ühel hetkel taipasin, et tegu on hundiga lamba nahas ning ta tahab mulle hoopis halba ja ajasin ta enast eemale. Lahkusime siiski üsna sõbralikult. Ta andis mulle millegipärast veel kaks nuga enesekaitseks. Mingil hetkel aga kuulsin, et noad tiksuvad ja see tundus olevat halb enne. Jõudsin nad veidi kaugemale visata ja kella vaadata, mis pidi kohe-kohe täistundi lööma. See tundus samuti halb olevat. Püüdsin meeleheitlikult oma telefoni ema umbrit toksida, et talt infot küsida nugade kohta. Ärge küsige, miks ta neist midagi teadma oleks pidanud. Unenäo minul ei olnud kahtlustki, et ta oskab aidata, kuid närvis mu sõrmed koostööd ei teinud ja siis oligi hilja. Üks nuga hakkas kergelt hüplema ja surisema, kuid see oli see ohutum nuga veel. Hoopis teine oli õudne. Kuulsin häält... sellist, nagu kaamera teeb välku laadides. Nuga muutus väikeseks robotmehikeseks. Kui hääl ära lõppes, ilmuski pimestav välk ja kõrvetas tohutu kuumusega kõike sselle vaatevälja sattunut. Mul lihtsalt vedas, et see teise suunda sattus. Olin oma lapsepõlvekodus ja hakkasin teises suunas sellest ringiga läbi jooksma. See robot oli üsa aeglae ja ta liigutused etteaimatavad, kuid hirm oli halvav. Ma ei tea, miks ma ei püüdnud korterist väljda teise ukse või mõne akna kaudu. Vastupidi. Mingil hetkel ronisi hoopis diivani seljatoele vastu sooja müüri, kus mind ei kaitsenud mitte miski. Jäi vaid loota, et robot selles suunas kohe ei välguta. Ja siis ärkasin, kartes kohe surnuks kõrvetamist. Noh, maailma psühhiaatrid, mis te arvate mu mõistuse seisukorrast nüüd? Death by flashrobot!

(F)lying Dutch

Sel kuul kogesin ka midagi üsna sürreaalset. Nimelt läksime vanade ja ute sõpradega välja. Oli kohe selline tuju ja siis avastasin ühe kunagise lemmikklubi kavast vahupeo. Nüüd on seal muidugi selle mitmes õigusjärglane, kuid olin siiski elevil. Aastaid pole ju enam sellisele üritusele jõudnud, kuid ees ootas kajavate seintega tühi ruum. Julgelt pool kohale tulnud naispopulatsioonist mahtus vetsu peegli ette.

Ka muusika oli midagi hoopis muud, kui oli lubatud ja nii me siis varsti lahkusimegi, jõudmata vahtu ära oodata. Edasi tuli aga megakihvt õhtu. Suundusime vanalinna pubidesse ja lihtsalt tantsisime, tantsisime, tantsisime. Tibake tequilat aitas kindlasti ka kaasa hea tuju hoidmisele.

Mingil hetkel aga läksin mina tualetti otsima ja naastes avastasin, et mu sõbrannadega oli liitunud üks välismaine noormees. Varsti selgus, et ta on Hollandist ja paariks nädalaks siin puhkamas. Kuna ta aga oli täiesti sümpaatne - totaalne hiphop outfit välja arvatud - aga käitus viisakalt ega käperdanud ega midagi ja niisiis lasime tal koos endaga baarist baari käia.

Ühel hetkel, palju-palju tunde hiljem palus ta mul koos endaga korraks õue juttu rääkima minna. Mul ei olnud põhjust keelduda. Uksel veel oli väike dilemma jookide kaasavõtmisega, aga mul oli savi ja jalutasin ees välja. Ja siis ta järgnes mulle ning lausis: vabandust, turva võttis su joogi ära. PUHTAS EESTI KEELES!!!

Kas suudate uskuda, et üüp oli öö läbi meile totaalset jama ajanud? Mina esialgu ei suutnud. Et no kes viitsiks nii? Aga tal tuli see täiesti usutavalt välja. Selgitas siis, et talle meeldivadki eksperimendid, aga sellist asja teeb esimest korda. Ja siis pidas vajalikuks öelda, et sorry, aga mu sõbrannad on väga odavad tüdrukud. Kui enne tundus asi minu jaoks eelkõige naljakas ja uskumatu, siis nüüd sain natuke pahaseks. Muidugi kaitsesin meid igati. Tema argument oli, et ainult mina rääkisin temaga ja ausalt. Mina sain vastu väita, et tal pole mingi õigust eeldada, et ta meile välismaalasena rohkem peale läks või me mingid kullakaevajad oleks, sest a) mitte keegi meist ei kleepunud tema külge ja b) ostsime oma joogid ise. Eranditult!

Vestlesime seal baari ees usun, et pool tundi või nii, kuni mul oma napis kleidis liiga külm hakkas ja samas ei osanud ma ka kuidagi konkreetselt käituda, mingit seisukohta võtta. Aajakirjandushuviline minus oli ju põnevil. Haavatud uhkusega neiu aga küsis otse, kas peaksin tema peale nüüd karjuma. Ta arvas, et mitte ja ma ei karjunud. Lihtsalt argumenteerisin hästi palju.

Selgus, et liigume koju samas suunas ja oli ka viimane aeg liikuma hakata, sest pidin paari tunni pärast sugulastele taksot mängima asuma. Läksin sisse vaid sõbrannade ja kampsuni järele, kuid seal oli nii hea muusika, et pidin naasma tantsupõrandale. Peletasime seal veel veidi kahtlaseid tölle, kes ujusid selja taha ja siis üritasid aeg-ajalt katsuda, tehes samas nägu, nagu nad oleksid hoopis teises maailmas, kuigi meie pidime juba lavalt alla kukkuma, sest nad muudkui surusid meid edasi. Ja siis pakiti juba pidu kokku.

Läksime kogu seltskonnaga Söögiputkasse burkside järele. Mul oli nii veider, sest tundus võlts rääkida temaga inglise keeles ja ma tahtsin, et ta ise tunnistaks oma patud üles või lahkuks nendega, sest ei näinud mõtet, miks ma peaksin oma sõbrannadele tema tõega haiget tegema. Las tore õhtu lõpeb samamoodi, arvasin ma. Aga nüüd oli ümberringi vaikus ja samas väga raske vaikida.

Mingi hetk kannatasin naerukrampide käes, kui hollandlane Aivariga eesti keeles vestlema hakkas ja tundus, et too üldse muutust ei märka. Hiljem ta väitis küll, et oli aru saanud, aga ma kahtlen siiani. Miks ta siis midagi ei öelnud? Siis aga jagunes meie seltskond mitmeks ja edasi koos hollandlase ja Katsuga kodu poole jalutamine kruvis veidruse uuele tasemele. Ta justkui komistas kogu aeg oma rollis ja Katsu vaid imestas, kui uhkeid väljendeid välismaalane eesti keeles juba oskab. vahepeal olid pikad vaikusepausid, sest Katsul vist polnud midagi öelda ja mina ei saanud.

Ühel hetkel siiski kui tundus, et vihjetest aru ei saadud, hakkas "hollandlane" päriselt eesti keeles rääkima, mille peale Katsu maha istus. Sain väga hästi ta šokist aru. Aga ta rahunes kohe ja jätkasime sõbralikult koduteed. pärast ta selgitas, et imestas küll, kaua ma tõde teadsin ja miks ma teistele ei rääkinud, aga ega ma isegi päris täpselt ei tea. Ei usu, et asi vaid võõra kenas näolapis, mida ma isegi ei mäleta enam, oli. Kuid uudishimu, mis eksperimendist saab, ei pidanud ju patt olema. Pluss kõik eelnevad põhjused.

Juuli - palju tehtud, vähe kirjas

Peaksin vist alustama suvepäevadest, millest enamuse kahe nädalaga paika panime. Närveerisin aga palju rohkem, kui see kord vaja olnuks. venitasin kaste üksi neljandale korrusele ja ostsin asju kokku, mida uskusin inimesi õnnelikuks tegevat. Kindlasti tegidki.

Selleks nädalavahetuseks lubas ainult vihma. Kirusin kõiki ja kõike, sest kui juuli keskmiseks nädalaks ka päikest ei lubata, siis millal üldse lootust on!? tegelikult aga läks meil üllatavalt hästi. Igas teises meie suurriigi nurgas sadas päev läbi padukat, meie saime vaid üksikuid hoovihmu ja nende vahel isegi palavat päikest. tulid välja nii katamaraanisõidud viljandi järvel ja sealsed tervituskokteilid kui ka sportlikud tegevused, millele mina muidugi isegi ligi ei läinud. Saa veel palliga pihta eks. Selle asemel olin üheks hetkeks nagu pardiema. kõik väiksed tüdrukud olid sõbrannadeks saanud, kellega koos vesirattal lõputult sõita ning saunas ja imesoojas vees ujuda. Mingil hetkel avastasin enda selja tagant reast neli väikest neiut ja ikka kohe väga pardimamma tunne oli. Etteruttavalt võin öelda, et hommikul valati minust lahkumise pärast palju pisaraid ja sai mitu südantsoojendavat kallit.

tagasi õhtu juurde tulles aga, meil oli planeeritud isegi pealinnast kohale tuleva bändi etteaste ja värki, aga tiim näitas välja tõelist eestlust ja kahe bloki jagu mängisid mehed puhtalt oma lõbuks. Siis vihastasime ja tirisime teise noore kolleegiga kõik platsile ega lasknudki neid enam tagasi istuma. Muidugi minu jaoks tähendas see ka vahepeal purjus meeste ohjeldamist ja kergemaid vigastusi, kui mind ootamatult burgeriks suruti. Vahel ma siiski veel imestan, mis kõik lubatud on, kui oma naised magama on läinud.

Hommik oli väga unine, kuid ometi pidin minema teisi üles ajama. Ise olin tegelikult veel täitsa kutu, aga polnud midagi teha. Üks noorem kolleeg üritaski mind hoopis kaissu tõmmata püsti tõusmise asemel, aga pidime pärast sööki mägima hakkama. See läks küll veidi minu kapsaaeda, sest panustasin palju mängude valimisele, kuid ei järginud iseenda õpetusi alati asju läbi proovida. Ükskõik, palju neid varem tehtud on. Ja siis mõned asjad läksid sassi. Aga lõppkokkuvõttes oli tore!