Day four - the morning after

Mida me küll tegime?

Mul on raske meenutada. Tuli!

Selleks hommikuks olid pilved lahtunud. Mitte ainult õues, vaid ka hinges. Olime kokku leppinud, et kohtume taas Stefanoga ja käime ära tema lemmiklinnaosas - maalilises Trastveres - aga nagu ikka    Indias phui! Itaalias, plans change. Tema oli juba ammu mingi seltskonnaga linnas ja pool päeva läks katsetele uuesti kokku leppida kohtumisaega ja kohta. No ei õnnestunud üksteisel sabast kinni saada.

Me tahtsime ikka Colosseumis ning Rooma Foorumis ära käia ja see meil ka õnnestus. Nüüd ta igaks juhuks tegi minust pilte kohe palju - iga nurga alt ja kohati lausa oma algatusel. Kuulas isegi konstruktiivset kriitikat, aga ma pakun ikka, et temast on palju ilusamad pildid kui minust. Päike paistis ja tuju oli hea. Kondasime keset linna veel mägedes tükk aega, enne kui suutsime sissepääsu Rooma Foorumisse leida. Lihtsalt jalutasime sellest esimesel katsel mööda kuidagi, aga viimaks sinna jõudes, ootas ees vapustav vaatepilt ning meil kulus kopsude ajaloohõngu täis ahmimisele tunduvalt rohkem aega, kui olime ise ennustanud.

Käisime ära ka Piazza Venezial selles suures uhkes valges majas, kus paikneb tänapäeval mingi muuseum. Palun ärge küsige, mis see päriselt oli. Aga ta oli ilus. Nagu seal kõrval mäe otsas asuv kirikki. Sinna saamiseks tuli läbida tohutu trepp ning jäime sinna istuma ja teisi järele ootama - Stefanot ja tema ameeriklastest külalisi siis, kelleks oli üks äärmiselt tore keskealine paar, kes on sama kaua koos olnud, kui mina üldse elanud. Üheskoos õnnestus meil tunnistajaks olla muinasjutulise pulma algusele. Kuidas imekaunis pruut ja tema isa sammhaaval sellest meeletust trepist üles läksid ning peigmees seal tipus kiriku ukse ees kallimat ootas. Mul on selline fotoseeria, mis teeb iga veel pulmadest unistava, aga ka juba selle etapi läbinud naissoo esindaja kadedaks.

Rääkisime veel veidi juttu seal ning juba jättis Stefano meiega lõplikult hüvasti. Meie neli suundusime aga süüa otsima - mul oli tappev nälg ja see läks mulle kalliks maksma. Sain sittade lihapallide ja rasvakartulite osaliseks. Kusjuures hingehinnaga ja käsuga leida mõni teine koht söömiseks, sest väidetavalt olin need veel odavalt peatänavalt saanud, kuna arvasin algul, et võtan nad kaasa ja lauas söömine oleks veelgi kallim olnud. Mina aga polevat selle luksuse eest maksnud. Oh well. Loll turist. Aga nälg, va loom, ei lubanud kauem oodata.

Käisime üheskoos Hispaania treppe vaatamas, mida igal pool väga kiidetakse. Olime sealt ka varem korra läbi jooksnud, kuid polnud aega lõpunigi ronida. Minu jaoks see aga midagi erilist ei olnud. Käisime veel ühel ilusal väljakul ning kell polnud vist kuusgi, kui teine paar otsustas hotelli naasta. Nad ilmselgelt ei olnud samamoodi nagu mina pähe võtnud kõike ära näha. Me aga jalutasime veel mingeid kaardil välja toodud usuhooneid otsima. Muidugi me neid ei leidnudki, aga koperdasime kogemata hoopis tagasi mu lemmikväljakule ja seega sai me viimseks päevaks planeeritud shoppamine tehtud. Lasin endale oma soovi kohaselt tänavakunstnikul Colosseumist spreivärvidega pildi teha ja pildistasin ise terve protsessi üles, kuidas ta mu kunstiteose korduvalt leekidesse süütas enne, kui selle omale sain. See ei tulnud küll nii ilus välja, kui mõned ta varasemad ja sai hiljem kõigest hoolimata pakkimise käigus veidi viga, aga kodus ta nüüd on ja ootab kohta. Siis ei saanud me aga pidama ja sain omale ühe kena võlts Guessi koti välja kaubeldud. Paar päeva varem ostes oleksin samasuguse "originaali" Prada sildiga saanud. Ma hea meelega oleksin ta üldse ilma sildita võtnud, kuid see ei taha sealt üldse ilusti ära tulla. Ikka koos pealmise kunstnaha kihiga. Koju tuli veel üks kaunis akvarellmaal mu lemmikväljakust, millelt alles kodus avastasin printeripraagi. Jah-jah, neil üks lady maalib neid kodus. Pettust avastades olin vihane küll, aga pilt on ikka meeletult ilus. Kusjuures Aivar ei jäänud mulle absoluutselt alla kunsti kokkuostmises - minu üllatuseks.

Õnnelikult oma viimased eurod ära kulutanud, otsustasime siiski korra veel Trevile pimedas pilgu peale heita. Võimlesime igati, et endast seal üle rahvamasside ilusa taustaga fotosid teha ja siis pakkus üks kaameraga mees enda abi. Ja tegi meist miljon pilti. Käskis mul veel Aivarile musi teha. Ning siis pakkus, et võib meist oma kaameraga ka pilti teha. Alles siis nägin, et tal on see ameerikapärane, kust kohe polariodi välja lasta saab ning et seal on teisigi selliseid ärikaid. Keeldusime viisakalt, ise imestades, et kuidas ta nii rumal on, et enne meile meie oma kaameraga pildid ära teeb. Kas ta tõesti arvab, et me haletsusest või siis meeletust isust end kohe paberilt imetleda ostame veel temalt ka sama teenust, mida just tasuta saime?

Sõime veel kiiruga õhtust ühes kaunis restoranis Trevi lähistel. Kusjuures toit oli hea, kohapeal oli elav muusika ja me ei jäänudki vaeseks. Täitsa üllatav, aga tean seal ühe Rooma sümboli kõrval juba kahte sellist igati toredat söögikohta. Muus osas aga jäid meie kulinaarsed kogemused tagasihoidlikeks.

Jooksime veel, kuidas jaksasime, metroo peale. Et jõuaks meie kohustuslikuks ajaks koju. Igal pool pidutsesid ümberringi vutifännid, sest samal päeval oli toimunud kahe Rooma suurklubi vaheline finaalmäng. Möödusime ühest karaokebaarist, kust kostis nii hea lugu ja ma üldse poleks tahtnud veel kuhugi hotelli naasta, aga lageda taeva alla jäämisega ka viimasel ööl riskida ei tahtnud. Veel vähem nunnadega tüli kiskuda. Ootasime veel meeletult kaua bussi ning tutvusime taaskord hindudega, kes samas hotellis ööbisid. No ei saa ma üle ega ümber. Ning kustusime vist kohe ära. Nagu enamus õhtuid.

Suur tüli

Kolmandal päeval kohtusime lõpuks selle kohaliku hostiga, kes meid viimasel ööl majutama pidi ning muidu ka pidevalt olemas olla lubas ja juba enne meie saabumist tohutult aidanud oli oma algatusel.

Ta oli nii uhke, et sai meid viia kohta, kus väidetavalt turistid eriti ei käi - maailma vanimale maanteele Appaian wayle, millest enamus kuulnudki ei ole. Kusjuures meie olime info selle kohta tegelikult ammu välja kaevanud. Originaalplaan oli aga hoopis see, et läheme kuhugi vee äärde. Aivar tahtis kangesti randa, Fabio põtkis igati vastu ja kompromiss oli mingi järv. Selleni jõudmiseks tuli meil aga leida õige rong ning peletada nö abivalmis kerjuseid. Seekord jätsime vaese tüdruku, kelle abi tegelikult tarvis polnudki, targemana tühjade kätega. Esimesel korral, kui keegi justkui abi pakkus, andis Aivar talle viis eurot, sest vähemaga tüüp ei tahtnud leppida ja Aivar on Aivar. Nüüd aga üllatati mind taas, sest ei osanud kerjamist korralikku inglise keelt rääkivalt kooliealiselt tüdrukult küll oodata. Samuti, olin pidanud enne meie hostiga vahetama mitmeid kummalisi sõnumeid, et ta taas maha rahuneks, sest millegipärast oli ta suutnud end veenda, et Aivar on minu peika ja küllap teame me ise ka, kuidas kuhugi minna jne - ma pole küll päris kindel, miks see üldse oluline oli.

Igatahes, kohtudes meie temperamentse politsei kapteniga, otsustasime kohe Appaian way kasuks ning suundusimegi sinna. Ilm oli taaskord mõneks ajaks ilus ja tee sümpaatne. Hiljem viis ta meid aga ühte ehk veelgi erilisemasse kohta - väiksesse kirikusse, kus juures olevat väidetavalt Jeesus peatanud probleemide eest linnast lahkuva Peetruse ning veennud teda tagasi minema jumala sõna kuulutama täies teadmises, et see talle surmaga lõpeb. Tüüp läkski, kuid suutis enne kirikusse kuidagi ühe marmorkivi sisse Jeesuse jalajäljed tekitada. Saime neid ka oma silmaga näha. Kes veel sama asjaga kekata saab, ah? Olgu see siis legend või ajalugu.

Tagasiteel linna selgus, et meie võõrustajal on kiire, sest... get this!... tema koristaja pidavat kohe varsti tulema ja ta peab talle ilmtingimata ise järele minema. How India is that? Alles nüüdsete teadmiste valguses hakkan aimama, et asi oli taas tema arvamuse taga, et me olevat paar ja ta tahtis lasta meil omaette diskreetselt olla. Aga sellegipoolest viis ta meid vaatama Circus Maximust - vana gladiaatorite võitlusareeni ning erinevaid avalike saunakomplekside võimsaid varemeid, kus tuhanded kord kümblemas käisid. Arhitektuuriliselt meenutas millegipärast enim Tartus Toomemäel asuva kiriku varemeid. Punased sambad kõrgusesse kerkimas igal pool. Kuigi üldse mitte sama aeg ega stiil arvatavasti.

Veel viis ta meid vaatama kuulsat apelsini aeda, millest me, matsid, enne kuulnudki polnud muidugi ja siis piiluauku ukses, millest saab näha Peetruse katedraali tippu teisel pool jõge. Kunagisest salakohast aga oli saanud tema üllatuseks populaarne paik, kus pidi lukuauku piilumiseks pikas järjekorras seisma ja seega me tulime ära. Tema läks oma koristajaga mässama ning meie Aivari soovi kohaselt Rooma püramiidi otsima.

Oi, kuidas ma oleksin tahtnud, et ta ka orienteerida natukenegi oskaks. Seekord oli see minu süü ka, et kaarti iga nurga peal ei kontrollinud, kuid plaanisime esimesena siiski minna üht kuulsat vannide kompleksi külastama ning alles siis püramiidi juurde ja randa, aga mingil hetkel oli meie nina all hoopis täielikult tellingutes tilluke hall püramiid. Nii tore oleks olnud, kui keegi oleks osanud meid informeerida kõigist rekonstrueerimistest, sest samamoodi raiskasime oma aega ainsa seni nägemata tippkatedraani - St Pauli - juures, mis samuti vaid lagastavatest ehitajatest ümbritsetud oli.

Ja samas oleksime me võinud kuulata kohalikke, kes soovitasid meil rannaplaani ära unustada, sest see oli tõsiselt rõve - nagu meie valitud päeval randa jõudmise ajaks tekkinud ilmgi. Igal pool olid ees vaid suletud erabaaride alad ja ainsas avalikus kohas korraliku jalutuskäigu kaugusel ootas meid justkui mustvalge film tormist. Lendas liiva ja sadas veidi. Liiv ise oli peaaegu musta värvi ja taevas muutunud halliks. Kõvasti enesepiitsutamist nõudis korrakski veepiirini jooksmine ja põhimõtte pärast varbaga Vahemere katsumine. Seejärel läksime otsejoones tagasi ka, et sõita taas umbes tund aega Itaalia imelisesse pealinna. Samas rannaäärsed majad paistsid nii kutsuvat meid endas elama kunagi. Vahemere soojad kollased häärberid. Mmm...

Lõpuks jõudsime ikka Terme di Caracalla vannikompleksi juurde ka. Oli ilus. Aga ilm mitte. Seega eriti häid pilte pole. Tagasiteel nägime me aga midagi tõeliselt rõvedat. Ma vist ei kirjutanud veel sellest. Jalutasime rahulikult mööda keskliunna välimist äärt. Olime tunnistajaks ühe abielu algusele. Ja siis... juba surnukangestuses kassipojale kingakarbis kiriku väravas. See oli juba iseenesest piisavalt šokeeriv vaatepilt keset paas päikeselist päeva tänava ääres. Aga asja tegi kordades hullemaks fakt, et mõned inimesed olid arvanud selle väikese kiisu jäätmeid täiendada oma isiklike jäätmetega. Selle kõrvale oli loobitud juba ka mitmesugust muud rämpsu. Öelge mulle, palun, kes nii teeb?

Meie järgmine plaan oli siiski Colosseumis sees ära käia. Jõudsimegi selle maailmakuulsuseni, aga siis läksid asjad käest ära. Valgus oli imeline. Seekord tundus Colosseum mulle palju imelisem kui esimesel katsel. Ja leidsin ühe suurepärase nurga, mille taustal oleksin väga tahtnud ühte fotot endast. Aivar aga oli juba kümmekond meetrit edasi jalutanud. Palusin siis talt seda lihtsat asja - ühte ilusat pilti. Olin meie mõlema huvi kohaselt üritanud talle veidi õpetada kompositsiooni olulisust fotode tegemisel. Ta aga ei viitsinud tagasi tulla olenemata mu mitmetest palvetest ja selgitustest, et kui mina hoopis tema poole liigun, nagu ta eelistas, ei mahu see suurteos enam tervikuna pildile. Sellest aga ei piisanud talle. Ta tahtis sisse minna. Ma siis vihastasin tema lapsiku jonni peale ja vastasin samaga, öeldes talle südamest, et mingu siis ilma minuta. Kaamera oli ka samal hetkel streikima hakanud ja ma olin igati närvis. Ning ta läkski üksi edasi.

Mina jäin kaamera kallal pusima ning otsima üht teist abivalmis külastajat, kes selle lihtsa inimliku teeme mu heaks teeks. Kusjuures, oli üllatavalt raske millegipärast. Küll jäid inimesed minust kaugele. Või siis ei saanud inglise keelest aru. Üks mees ütles mulle alguses resoluutselt "ei", kuid siis vist jõudis kohale, mida ma tegelikult palusin ja ta tuli tagasi. Selleks hetkeks oli mul tekkinud hirm, et tegu on järjekordse turiste luurava tõmmu petisega, kes jõuab mul vabalt koos kaameraga eest joosta. Lisaks tuli tal foto teha sellest imepisikesest silmast piilumise abil, sest ekraan keeldus ikka koostööst. Ja full view asemel sain ikka näo koos tükiga seinast. Aga vähemalt sain kaamera tagasi ning ta ei asunud isegi raha kerjama.

Andsin alla ja jalutasin sissepääsu poole, kuid minu üllatuseks oli ka Aivar ikka veel seal. Meie inforaamatu andmed olid ekslikud. Ei olnud see midagi lahti nagu seal poeetiliselt sõnastatud viimase tunnini enne päikeseloojangut. Pandi hoopis, plaks! meie nina all kinni. Ma siis mõtlesin pingsalt, mida edasi teha. Aivar vist mõtles ka. Kusagil mõni maa eemal. Ka kaamera oli taas õnneks korda saanud ja otsustasin taas oma soovitud foto jahile minna. Seekord tegi üks abivalmis vanapaar minust ühe veidi parema pildi. Kui aga nüüd uuesti Aivari juurde läksin, et täiskasvanulikult järele anda, oli ta kadunud. Koos peaaegu kõigi meie mõlema asjadega. Mul oli vaid telefon, kaamera, üks pangakaart ja meie infovoldik kaardiga. Ning Rooma pass, mis lasi teatud vaatamisväärsusi külastada ning kolm päeva ühistranspordiga liikuda.

Mis siis ikka... jalutasin siis siiani avastamata suunas, kaks kätt taskus. Ilm oli taas ilus ja ei olnud nagu mõtet hotelli ka, pea norus, naasta. Leidsin nii üles Rooma Foorumi sissepääsu, aga loomulikult ka see oli juba külastajatele suletud. Jalutasin siis veel edasi, otsides Tõe suud või mis iganes Mouth of Truth'i eestikeelne vaste on. Legendi järgi on see üks nägu, skulptuur, mille suhu kätt asetades, hammustab see valetajatel käe otsast. Intrigeeriv eks? Aga mul kulus tükk aega enne, kui selle ühe kiriku varjust üles leidsin. Kaardil ju oli, aga päris elus sellises nurgas, et alles mitmenda katsega leidsin ta üles ning sain läbi trellide pilgu sellele heita. Äge oli ikka. Seal oli veel üks ilus ümara arhitektuuriga ajalooline... kirik vist? Ma enam ei mäleta, nii piinlik. Aga tean, et see oli eriline. Ja ilus.

Tahtsin veel üles leida paar kaardil välja toodud kirikut. Niisama kirikuid on seal igal nurgal. Aga jõudsin nii kogemata tagasi apelsini aia juurde, millest enne vaid kiiruga mööda jooksime. Seal ees on samuti üks sarnane näoskulptuur - purskkaev, kust vesi voolab kaunisse vanni. Ja otsisin aiast apelsine ning nautisin lihtsalt olemist veel ühel suurepärasel süllekukkunul vaateplatvormil, millelt Vatikani näha sai. Nüüd seisin ka lukuaugu saba lõpuni ära, et sealt üks udune pilt teha. Iseenesest huvitav kompositsioon. Sealt näeb ilupuudest alleega aeda ning silmapiiril ongi see imetletud hõbesinine torni tipp. Minu meelest on nad kõik seal justkui pleekinud sinised, aga oh well. Jälle linnuke kirjas. Jalutasin veel veidi Circus Maximusel ning otsustasin siis päeva lõppenuks lugeda. Ukerdasin tagasi mööda väikseid tänavaid ja mõttetuid piazzasid. Otsin kaasa soovitatud sita veini ning suundusin rongijaama, et midagi süüa enne hotelli naasmist.

Aivaril oli vist ka igav hakanud. Minu üllatuseks oli ta täiesti iseseisvalt ühte parki avastamas vahepeal käinud ning arvas, et võiksime vaherahu teha. Ma siis tellisin omale mingi pitsalõigu ära, et teda järgi oodata. Arvasin, et olen taas valmis pitsaks. Aga te ei tea, kui raske on Rooma tsentraalsest rongijaamast pitsat leida! Täielik naljanumber. Mitu McDonaldsit ja kõike muud peenete poodideni välja. Ja siis... kui ma olin leidnud ainsa koha, kust sai lõigukaupagi pitsat. Enne veel jõudnud tantsida ja end keerutada lasta ühe teise söögikoha kummikinnastes juba koristaval töötajal, kelle sõnul on nad minu jaoks alati lahti:D Kohe, kui ma üksi jään, eks:D Mulle pandi juba valmis minu pitsa ja jook ja paketti kuuluv tiramisu, aga siis selgus, et minu pangakaart ei lähe seal millegipärast läbi. 

Läksin rahaautomaati otsima, et jõhkra intressiga riskides krediitkaardilt välisriigis raha välja võtta, aga ei leidnud seda. Leidsin hoopis valuutavahetuse ja seisin seal järjekorra ära lootuses, et ehk nad saavad mu kaardilt sularaha võtta, aga selgus, et saaksid küll, kui mul mõni isikut tõendav dokument kaasas oleks. Arvake, kelle käes need olid aga. Ühesõnaga dead end. Ja siis järsku nägin täpselt enda seljataga ja valuutakoha vastas automaati. Aivar ka telefonile enam ei vastanud ja seega otsustasin ikkagi raha välja võtta. Sealt, kuhu automaat justkui hetk tagasi ilmunud oli. Ja sain süüa. Uue ja vale pitsa seekord. Aga ei märganud ka, et sain mingi maailma mõttetuima margarita, mida seal armastatakse enne, kui esimesele tükile hambad sisse olin löönud. Punnitasin siis näljaga selle ketšupi-juustu saia sisse ning muidugi pärast mõningast orienteerumist mitme korruse vahel jõudis söögi lõpetuse ajaks Aivar ka kohale ning saime koos hotelli minna. Nüüd ma juba teadsin, kuidas. Temal aga ei saanud lõpuni selgeks, kuidas metroojaamast väljuda või millisel tänaval meie bussipeatus õigupoolest oligi.

Ometi ei piisanud meile selleks päevaks tülidest ilmselgelt. Hotellis läks samas joones edasi. Uurisin, kas ta on saanud päeva jooksul mingeid huvitavaid münte, et siis temaga vahetada. Ta väitis, et pole tal midagi. Samas aga ütles, et ei viitsi praegu ja on nõus minuga hommikul vahetama, sest ta tahtis... mitte midagi teha. Ma siis üritasin taaskord loogikale rõhuda, et hommikul on meil raudselt kiire lahkumisega, et äkki ta ikka vaataks korraks. Aga me ei saanud kokkuleppele. Käratasin siis vihaga, et unustagu ära. Ma ei tea, kas see oli mingi päev, kus tal oli vaja mulle tõestada, kelle jalas püksid on või mis. Ka bussi peal oli ta kõva meest mänginud, jättes meelega oma pileti registreerimata, ise seda taskus kandes ja kompostrist meetri kõrval seistes. Ma siis uurisin, et miks ta nii riskib? Tema argument oli, et siis on pärast, mida meenutada. Seikluste ja riskide mõttes siis vist. Ma ei suutnud vaiki olla ja ütlesin välja, et kas seda, et küll ma olin loll, et võõras riigis jänesena sõidu eest trahvi sain või. No tõesti. 

Tol päeval oli mul temaga reisimisest tõeliselt kõrini. Olles alati vastutav selle eest, kuhu suunas me läheme. Mida me teeme. Kuidas oma võõrustajatega kohtume. Kogu nendega suhtlemise eest. Ja nüüd siis tuli mingi attitude ka. Ta korra isegi ütles, et ta ei vaevugi, sest talle meeldib niisama avastada ja ta teab, et mulle meeldib asju korraldada. Mingil määral olen seda kogenud ka Sandraga, et minu töö on kõike korraldada reisil ja nende elu on lill. Jah, mulle meeldib korraldada. Ja mulle meeldib ka niisama ringi seigelda. Aga ma tahan ka oma piiratud ajast reisidel maksimumi võtta. Ning samas ma ei taha kogu vastutust ka kellegi teise reisi õnnestumise eest. Ma tahaks ma mõnikord lõdvaks lasta. Mitte alati see vastutustundlik olla. Reisid on tõesti sõprusele katsumused. Ükskõik, kui kaua enne teist inimest tunned.

Kahe tunniga Tallinnast Tartusse või siis hoopiski Peetruse väljakult kõige tähtsamasse katedraali

Ehk siis päev kaks. Ise ka ei usu, et alles maikuud kirjutan. Aga nii on. Kui te ei viitsi lugeda, siis jätke vahele. See on eelkõige mulle endale.

Teine Rooma päev algas paraja sabistamisega, sest kätte oli jõudnud hirmuäratav ühistranspordi streik ja meil oli pärapõrgust vaja linna saada. Elu oli nagunii ootamatust kallim, nii et taksod ei tulnud kõne alla eriti. Ka mitte selles suurlinnas. Seega tuli meil, nui neljaks, jõuda enne kella üheksat (kaheksat?) hommikul metroo peale. Jõudsimegi... peaaegu. Jäime vist ühe minuti hiljaks, sest tulime oma tarkusest ja hirmust mitu peatust varem bussilt maha, kuigi samas sealsete ummikutega - ei teagi, kas jalutamine oligi aeglasem variant.

Õnneks selgus, et mingid asendusbussid siiski liiguvad - teosammul, sest kõik liikusid mööda maad ju. Seega "juba" tunni pärast olime mõne metroopeatuse kaugusel Vatikani lähistel. Aivar ähvardas korduvalt lihtsalt maha minna, aga ilma minuta vist ei julgenud. Kuigi üks meie kohalikest CS tuttavatest oli soovitanudVatikani muuseumi pühapäeval minna, kui see kõigile tasuta on - kui julgeme - arvasime, et ei saa sellega riskida, sest esmaspäeval pidid vist kõik muuseumid kinni olema ja teisipäeval ootas juba varahommikul tagasilend. Niisiis pigistasime suu kriipsuks ja laksutasime rahakotiraudu.

Kõigepealt aga jalutasime niisama maailmakuulsal Peetruse väljakul ringi. Siis otsustasime, et on vaja ikka katedraalis endas ka ära käia. Oli imeilus päev. Ja me, juhtmed, ei märganud kohe, KUI pikk see ootejärjekord oli. Oleks ju võinud juba varem sappa minna. Sappa, mille puhul ei paistnudki, mitu korda see nagu uss edasi-tagasi keerab enne, kui vähemalt päikese eest katuse alla saame. Selle asemel istusin kusagil trepiäärel ja võtsin vastu töökõnesid, sest ei suutnud vastu panna võimalusele öelda midagi sellist nagu: vabandust, ma ei saa hetkel teid eriti kuidagi aidata, sest istun kontori asemel keset Vatikani Peetruse väljakut. Kui tihti ikka selliseid võimalusi ette tuleb eks!?

Niisiis, me ootasime... Ja ootasime. Ning ootasime veel. Vahel keegi trügis. Teised jälle andsid alla. Jõudsime maad ja ilmad selgeks rääkida omavahel. Aga ma ei saa ikka öelda, et need kaks tundi nagu lennates möödunud oleksid. Aga sportlikust huvist tahtsime näha, kaua läheb. Saime veel kogeda, et tõesti miski pole püha. Ilmselgelt oli mõningatel teistel sabas seisjatel pika ootamise peale pissihäda tulnud, mida siis seal samas katedraali ümbritseva rõngasallee sammaste vahel lahendatud oli. Nagu suvalisel kõrvaltänaval. Kuradi inimsirtsustajad!

Peetruse katedraal oli... imeline on vist vähe öeldud. Hoomamatu ilu. Tegime päris palju fotosid ka, aga ma jätkuvalt ei viitsi fotode siialaadimisele aega raisata. Eriti, kuna ma pole kiire suve jooksul veel isegi neid üle käia jõudnud korralikult, et sodi välja praakida.

Seejärel suundusime palju reklaamitud Vatikani muuseumi poole. Sinna, mille juurde ka Sixtuse kabel kuulub. No ei saanud mööda minna. Teel üritati meile igasugust jama ainult ühe euro eest kaela määrida, aga olime tugevad. Kas te ei tahaks värvitriibulist mini fotokajalga?

Muuseum oli... suurevõitu. Igal pool olid kavalad noolega sildid, mis väitsid, et sealtkaudu saab Sixtuse kabeli juurde. Aga vastassuunas sai ka alati. Päris hea taktika, et sundkorras harida veidi neid, kes muidu kõigest muust mööda läheks. Igalt poolt sai, aga ikka suure ringiga. Me tegime neid ringe üsna vabatahtlikult, avastades meeletult ilusaid Raphaeli töid ja ma ei ole ju üldse mingi kunstiinimene olenemata oma 12 aastast kunstikallakuga keskkoolis. Aga näha pikki-pikki saale, mille laed on täis sadu eraldiseisvaid maale, mis kõik nii kaunid? See ei saa lihtsalt külmaks jätta kedagi, kellel silmad ja mõistus on. Ei kujuta ettegi, kui kaua selliste ruumide valmimine aega võtta võis. 

Viimaks jõudsime pärast lugematute skulptuuride ja maalide ning ruumide külastamist ka põhikohta, kus muidugi fotosid teha ei lubatud. Ei tea küll, miks? Kui mujal see igati okei oli. Ma millegipärast arvasin, et see kabel ongi eraldiseisev hoone, aga see oli rohkem üks suur(epärane) tuba, kus keegi koguaeg ssh! tegi, et teised vait püsiksid. Ja see, mis seal sees oli... ma polnud kaugel vihapisaratest, et prille kaasa polnud võtnud. Pimedas ruumiski tundus see kõik imeline. Laest paistvad tegelaskujud justkui sirutanuks end minu poole. Kõik tundus nii kolmedimensiooniline, kuigi mõistus ütles, et see on vaid illusioon. Seal oli nii palju rahvast. Tahtnuks aga üksi keset tuba lamada ja rahulikult lakke vahtida. Ja ma võin vaid ette kujutada, mis kõik mul prillide puudumisel kiirustades nägemata jäi.

Aga teate, mis marru ajas? Muuseumi väljapääs viis meid taas otse Peetruse katedraali ukse ette - way past the line, not that there was any... anymore. I guess we just got really lucky. Milline ajaraisk see kangusest ootamine oli. Ärge teie seda viga tehke. Meid ei hoiatanud keegi. Igatahes märkamatult olime suutnud arvatava paari tunni asemel pea terve päeva Vatikanis veeta ja ometi me linna sisse ei jõudnudki. 

Õhtu polnud ka paha. Jalutasime sealt jõe äärde, kus ootasid ees taas maalilised vaated ja huvitavad imeodavad India kõrvarõngad, mille üli taas lõbus tingida oli. Tulingi koju peotäiega. Aga enda kasuks võin öelda, et kinkisin sealt päris mitmed paarid ära.

Viimaks suundusime taas kodu poole. See polnud üldse nii lihtne. Loomulikult me ei mäletanud, milline metroo väljapääs meid õigesse bussipeatusesse viis. Teadsime vaid, et kui me nüüd kohe bussi peale ei jõua, siis hakkab taas streik ja me jääme tänavale. Me ei uskunud, et äärelinnabussid streiki eirata võiksid ja kõik, kellelt suunda küsisime, hakkasid abi asemel esitama hoopis totakaid küsimusi, et miks me sinna kohta minna tahame ja väitma, et seal pole ühtegi hotelli. Mis siis, et teatasime, et olime seal juba korra ööbinud ja asi on urgent. Samas aga ei osanud keegi neist meile öelda, mis suunda bussipeatus jääb, kuigi me teadsime isegi vajalikku tänavat ja olime sama tänava ristis peaaegu. Viimaks nägime vilksamisi meile sobiva numbriga bussi mööda kihutamas ning üritasime teda asjatult taga ajada, aga ta keeras liiga mitu korda ümber nurga. Viimaks andsime alla, käisime ostsime aasta esimese kilo mureleid ja uue pudeli grappat ning vantsisime tagasi bussi algpeatusesse. Otseloomulikul Aivari juhtimisel esialgu ka vales suunas veidi. Aga õnneks ootas seal veel inimesi, kes arvasid, et buss siiski tuleb ka pärast streigi taasalguse aega.

Ja buss tuli. Valvasime nüüd hoolega, et õiges kohas maha mindud saaksime. Ning siis vedasime alko hõlma all sisse nagu mingid teismelised, kes kardavad vanematele vahele jääda. Meie motiiviks oli nunni säästa. Niisiis hängisime kusagil hotelli imeilusas hoovis ühes tagumises nurgas, sõime kirsse ja pigistasime natuke grappat endale sisse. Vastik oli. Kohe väga. Mina suutsin esimese portsu vähemalt alla neelata, aga Aivar kastis sellega lausa muru. Hiljem muidugi selgus, et ega kohalikudki seda eriti joo. Kui siis põhjas ja külmaga mägedes. Kokkuvõttes aga oli närvitsemise kiuste tore päev.

Pulmatrall algusest peale

Kuna ma pole saanud hakkama siia ükshaaval A ja V pulmadega kaasneva üles tähendamisega, siis otsustasin, et panen kõik juhtumid algusest lõpuni korraga kirja.

Viimased kaks kuud on möödunud nii selges pulmalaines, et isegi mu ülemus on juba selle teemaga osaliselt kursis. Mis mul üle jäi, kui tuli selgitada kõiki neid varem ära minemisi jms, mis olid seotud kas lugematute tantsuproovide, tüdrukuteõhtuks või pulmaks endaks ettevalmsitumisega!?

Nimelt ei tahtnud A ja V üksi igavat avavalssi tantsida ja seega võeti appi professionaalne õpetaja, kes looks nende valitud muusikapala peale korraliku kava, mille alguses on laval vaid nemad kaks ja siis liituvad üllatusena ka kõik pruutneitsid ja peiupoisid. Selgus aga, et need asjasse puutuvad noormehed ei ole just kuigi palju tantsuliigutusi varem tegema pidanud ja planeeritud paarist tunnist sai kümmekond - mitu trenni iga nädal. Aga pean neile au andma, et nad üldse selle nalja kaasa tegid. Õppimisvõtted olid muidugi marunaljakad, aga sellest ma siin lähemalt kirjutama ei hakka, kuidas paremat ja vasakut poolt ning antud suundades liikumist meenutati.

Lisaks tantsuproovidele oli mul ja teistel pruutneitsitel ülesanne korraldada Annikale väärikas viimane vallalistepidu ehk tüdrukuteõhtu - seda igaks juhuks juba kaks nädalat enne õiget päeva. Ja oi, kuidas me planeerisime. Ning kui kõvasti pingutasime, et uudishimulikku pruuti teadmatuses hoida. Abiks olid nii tema töökaaslased kui isegi ema ja usun, et tulemus oli vaeva väärt.

Nimelt oli kutset ja lisainfot nõudnud pruudile kätte antud täielikult valeinfot sisaldav kaardike, mis palus tal ühel teatud reede õhtul Balti jaamas ja valges olla. Õhtu varem andsime talle kätte ka sushikraami ülesandega tõestada külalistele kokkamisega, et ta edaspidises elus ka hätta ei jää. Ja siis see vaene pruut küpsetaski poole ööni. Lisaks sittade sõbrannadena esinemisele õnnestus mul veel viimasel hetkel tühistada ära pruudi ja tema ema vaheline kokkulepe soengu tegemiseks, nii et ta võis eelneval õhtul päris õnnetu olla.

Peopäeva hommik aga algas eriti huvitavalt - pruudi auto võtmete kadumisega - milles ka meid süüdistati, kuid seekord me ei saa au endale võtta. Lihtsamaks tegi tema autovaba päev aga asjade korraldamise küll. Reaalsuses läksime teda juba lõuna ajal töölt röövima. Kolleegid organiseerisid asjad nii, et ta vist ei kahtlustanud midagi. Võtsime ta siis kontorist kaasa ja suundusime ühte Tallinna parki, kus pruut sai kätte portsu savi, et voolida sellest korralik meheau. Ning pärast käeharjutamist teine veel. Otseloomulikult pidi ta pärast, kummaski käes suur peenis, jalutama järgmisesse sihtpunkti. Meie seltskond aga kasvas kogu aeg.

Ühe pruutneitsi kodus ootas meid hoopis mujalt tellitud sushi ja vahuvein ning vajalik varustus, et pruut üles lüüa. Minu jaoks tähendas see vist armi käel aastateks, aga pole viga. Kes käskis joogise peaga 210-kraadiste lokitangidega opereerida ah?

Igatahes, tegime Annika ilusaks, küpsetasime ahjus peeniseid kõvemaks, lõpetuseks kinnitasime talle veel pähe 3-meetrise loori ning asusime taas teele. Ees ootas Kopli troll ja tee Paavli kaltsukasse. Pruudile sai see välja reklaamitud kui butiigikülastus. Nalja kui palju. Idee oli teha väike kostüümivahetus ja eks ta prooviski seal üht-teist meelepärast selga, kuid lõpuks tulime sealt tagasi ainult imeilusate pruudikingadega. Nende üle oli tal vist kohe päriselt hea meel.

Kontrasti mõttes ootas kaltsuka ees seekord trolli asemel pikk valge limusiin ning veel sõbrannasid. Vahuveini voolas ojadena ning algas sõit linnast välja patte pesema - Ann pidi kirja panema oma suurimad saladused, mis abikaasa eest varju jäävadki ning need Türisalu pangalt alla kupatama lunastuseks. Proovisime pattudenimekirja, mis algul üldse edenedagi ei tahtnud küll põletada ja küll tükkideks rebituna lendu saata, kuid kumbi ei tulnud hästi välja. Ei ole see pattudest vabanemine sugugi nii lihtne. Eriti suure tuulega. Aga lõbus oli ikka. Seda tõestavad tuhanded fotod.

Järgmine peatus oli Õismäel, kus ülemeelikud neiud pissile jooksid ja üks sõbrannadest taas lahkuma pidi. Veel üks ühine grupipilt nagu kõik teisedki sel õhtul - sai tehtud äärmiselt ebatraditsioonilises kohas - ning siis läksime päriselt Balti jaama. Teel sai ära lõpetatud V-teemaline viktoriin ning Annikat premeeritud korraliku kerarihmaga, mille külge organiseerisin imeilusa Veiko nime graveeringuga ning kivikestega ümbritsetud südamekujulise ripatsi - no et ikka värske abikaasa koerusi ei teeks ning kaduma ei läheks.

Balti jaamas jätkus meie pissiralli, mina täiendasin meie varustust ning tegime pilte uhke vana veduriga. Oli spontaanne ja äärmiselt tore. Edasi sai näha erakordselt ülemeelikuks läinud pruuti, kes Shnelli tiigi kaldal treppe vallutas ja V-ga abiellumise põhjusi selgitas ning oma müügiks mõeldud peenisega miilustas. Taas sai jagatud veidi kingitusi - käterätikud meeleheitel koduperenaisele ning vanale torisejale, mis - nagu arvasingi - läksid otse kümnesse.

Edasi hakkasime mehi varitsema. Pildid ütlevad siinkohal rohkem kui 1000 sõna. Pruut ja tema musta riietatud leinajad esimese oma tehtud sushit maha parseldamas - või pigem rohkem lahke autori loal ära andmas, Raekoja platsil peenise ümber südamekujulisi kaunistatud rõngaid loopimas, külma korstnapühkijat musitamas jne. Üks naljakamaid kohti oli see, kui saatsin pruuti ühe baari WC-sse ähvardades töötajaid, et tehku koostööd, kui nad ei taha, et õnnetus juhtuks ning jättes peenise baariletile hoiule. Nad purskasid seda nähes naerma, kuid olid igati abivalmis.

Pissirallist sai edasi baariralli. Jõime tulnukaajusid ja suundusime lõpuks mingisse inimtühja keldribaari, kus pruut aina ülemeelikumaks läks ning lõpuks ka vande ära andis. Kusjuures, saime ka peenise seal maha müüdud kolme Long Islandi eest ühele vähemalt sama heas konditsioonis olevale noormehele.

Umbes kesköö paiku ei suutnud pruut enam kannatada ja niisiis läksime otsima samal ajal linna peal olevat poiste seltskonda. Leidsin nende seast ka Reijo, kes oli kogemata samasse kohta sattunud ning edasi veetsime aega üheskoos, kuni jalad enam uusi kingi välja kannatada ei suutnud ja R meid ühe teise neiuga takso peale pani.

***********************************************************************

Sel nädalavahetusel aga oligi põhisündmus. Olime enne taas usinalt tantsu harjutanud, isamehega kõne ette valmistanud, iluprotseduure teinud, tüdrukuteõhtust pildialbumit koos kommentaaridega koostanud (parim oli pruudi ülestunnistus baarmanile, et meil on kuus tüdrukut ja üks peenis ning, et me lihtsalt ei saa hakkama). See oli küll väga tore periood, aga nüüd on kergendus, et see läbi sai, sest mu tervis ei pidanud lihtsalt enam kauem vastu.

Alustasime Kadriorust ühispiltidega ning seejärel käisin esimest korda elus Õnnepalees ära. Ausalt öeldes loodan nüüd veelgi enam, et seda hiljem kunagi tegema ei pea. Päris jõhker, kuidas hõigutakse korraga kahe paari nimesid ning juhatatakse neid erisaalidesse. 15 minutit ja taas uksest väljas. Pruutpaari autodest on maja ees järjekord. No mida hekki? Seal ei ole mingit aega unistustes hõljumiseks. Paaripanija rääkis küll ilusti, kuid minu arusaam ilusast laulatusest see nüüd küll ei olnud.

Edasi sõitsime slaalomit peokohani. Teel mõisa peatusime ühe pere koduhoovis kurepesa juures, kuhu isegi redel valmis pandud oli ja mis V raskuse all katki läks, nii et tippu minek oli kõigi jaoks üsna hirmutav. Ometi on neil nüüd kirjas neli planeeritud last. Usun, et Ann mõtles ikka hoolega, palju ta linti ostab.

Pidu ise oli ka tore. Kõige rohkem kiidetigi meie tantsu - esimest korda vist suutsime püsida Ennuga graafikus ja siis täitsa lõpus kuidagi teistest palju varem valmis saada:D Samuti minu ja Saintzi kõnet. A ütles, et talle tuli lausa pisar silma. Aga tema enda sõnade ettelugemine ajas teda punastama ka.

Kuna mõisa kõrval kloostris toimus üks teine pulm, siis mingil hetkel, kui olin just oksjonil kaotanud minult röövitud lemmiklehviku ning pitsati rollis suure osaga külalistest oma viirushaigusi jaganud, idee minna siiski kontvõõraks. Seda me aga ei oodanud, et meil õnnestub teine paar lausa endaga kaasa tuua. Neile oli see igati kasulik tehing, sest nad võitsid sellest rohkem alkoholi ja tore oli ju ka. Lisaks oli nende küünaldega valgustatud võlvsaal imekaunis.

Siis aga sai Annika vist veidi kurjaks me peale, sest läksime teist paari tagasi saatma ning samal ajal magasmin maha pruudikimbu heite. Ei tea, mis plaanid tal sellega veel olid? Ma oleksin end vist ainult ebamugavalt tundnud selle kinnipüüdmisega kaasnevaid küsimusi taludes, kuigi praegu mingi ime läbi ei olnudki põhjust end pulmas täiesti üksiku ja lootusetuna tunda. Ja ometi suutsin kohati seda ka, nähes kõiki teisi tantsimas ning olles siis üksi istumas. Samas polnud nagu väga seda aega ka, et bändigi kuulata oleksin jõudnud ja nädal varasemale kogemusele nad vastu ei oleks saanud nagunii.

Kuna minu tervis on hetkel Murphylikult keset suve ja kõige kiiremat aega nii pekkis, et pandi koduaresti, siis vast oligi hea, et seal liiga palju ei hüpanud. Istusime veel kaua üleval juttu rääkides ja öö kulminatsioon oli see, kui pruudi isa ootamatult teatas, et tahab hoopis minuga koos magama tulla. No mida eks!? Magada ma ka eriti ei saanud oma kallihinnalises toas, sest nagu ikka - on minu toas alati mingid tüübid. Neid justkui tõmbab sinna. Seekord oli alguses üks mu toanaabri voodis ära kustunud ja vastu hommikul laekus minu omasse üle joonud isamees oma õigusi nõudma. Ma ei viitsinud temaga maadelda ega tahtnud teda ka haigeks teha. Niisiis läksin hoopis nägu pesema. Sama ajaga jõudis ta aga voodit vahetada ja varsti oli tagasi teine meie toas vahepeal maganud tüüp, kellega siis läksime hommikut avastama. Und nagunii ei tulnud.

Hommik oli täis nalja ülejoonud isikute kulul ning siis käisime pruutpaari autot "kaunistamas". Pruut, nagu ta ikka, suutis muidugi peaaegu kohe üle meie hoolega kinnitatud plekkpurkide tagurdada kahjuks. Aga see pani meid ainult muigama.

Millalgi end taas enam-vähem kainena tundes sõidutasin pruudi isa ja elukaaslase värisevikäsi nende autoga koju ning tundes end kehvemini kui varem, maandusin kohe kodus teki all.

Ja nii saidki A-st ja V-st abikaasad. Sürreaalne mõeldagi. Aga tore ka.

Kõik teed viivad Rooma

Ka meie oma viis...

Minu üllatuseks tuli sinna küsimatagi öömaja pakkumisi, kuid muidugi pärast seda, kui olime otsustanud igaks juhuks hotelli broneerida ja asjad ette ära maksnud. Hotellid olid seal muidugi tunduvalt kallimad kui meile meeldinuks, aga viimaks leidsime vähemalt huvitava lahenduse - mingi koha, mis oli küll kesklinnast üsna kaugel, kuid teiste samalaadsete kommentaaride ja asukohaga kohtadest eristas meie valitut tõsiasi, et seda peavad päris nunnad. Taaskord minu üllatuseks tundus see kõige absurdsem variant olevat ka Aivari esmavalik ja ega me ei kahetse. Ainus jama oli, et seda kohta kaardi peal - ei meie ega ühegi teise, mida nägime - ei ole ja sinna saamiseks on vaja vähemalt kahte transpordivahendit, mis tegi meie elu keeruliseks, eriti kui avastasime, et meie sealoleku ajal on toimumas ka terve päev kestev ühistranspordi streik. Jõudsin juba oma õnne kiruda, kui selgus, et see on neil praktiliselt regulaarne igakuine asi.

Kuna viimane öö pidi lennu tõttu taas lühikeseks jääma, siis me selleks öömaja ette broneerida ei julgenud ja hästi läks, sest meie hotell oli lennujaamast päris kaugel ja siis pakkus öömaja meile üks tore kohalik, kes juhuslikult selle lähedal elab ja lubas meid oma algatusel kell viis varahommikul ka ära viia. Aga üritan siin asjade kronoloogilist järjekorda taastada.

Esimese päeva elasin üle energiajoogi najal, sest olin vaid lühikeste juppide kaupa tukkunud ega näinudki tegelikult Roomasse sissesõitu. Enne seda tuli meil veel lennujaamas totakat transfeerbussi püstijalu ligi tund aega oodata ja selleks ajaks oli muidugi järjekord nii meeletu, et meil vedas, et üldse peale saime. Tõsiselt nõme neist nii vähe ja nii ebatäpselt busse käima panna ning klientidele valetada, et saavad bussi peale juba 5 minuti pärast. My ass!

Niisiis vegeteerisime niisama, jätsime oma pagasi ülikallisse rongijaama hoidu ja üritasime end kohapealseks eluks vajalikuga varustada. Saime eemale peksta hop on/hop off busside agente, kes meid kummalistesse kõrvaltänavatesse vedada püüdsid ning ostsime esimese lõigupitsa, mis... ei maitsenud eriti kuidagi ka näljaga. Ma söötsin sellega tuvisid ja kajakaid peamiselt ning hoidsin end valvel, sest meie ilusas piknikukohas istus kahtlaselt palju väga tõmmusid mehi, kel ei paistnud kuhugi kiiret olevat ja ma mõtlesin, kas nad tulevad mulle midagi müüma või hoopis võtma. Õnneks ei juhtunud kumbagi. Ma ei taha rassistlikult kõlada, aga Itaalias tegelevad tänavatel trikitamisega eelkõige aafrika päritolu tegelased.

Nautisime enam-vähem päikeselist ilma, uurisime kaarti ja hakkasime astuma ühes suunas, mis lasi meil ära näha paar Rooma tähtsamat katedraali, mida väidetavalt peavad kõik palverändurid külastama ning ilu tahtis taas hingetuks võtta. 

Pärastlõunal pidime kohtuma ühe kohaliku hostiga, kes oli küll väga tore, kuid olin sel päeval tennistest väsinuna kontsade kasuks otsustanud ja nüüd, pärast mitut tundi ringi vantsimist oli paras piin veel mitmetunnine matk ette võtta. Aga sellegipoolest ma ei kahetse. Nägime esimest korda Colosseumi, vapustavat Rooma foorumit, millest ma enne kuulnudki ei olnud, Romuluse kuju, parimaid linnavaateid salakohtadest, Pantheoni, piazza Navona väljakut, millest sai üks minu lemmikpaiku koheselt ja sealset Agnesele pühendatud kirikut, millele võrdset ma ei leidnudki - ometi ei pea nemad seda eriti millekski. Sai ära söödud ka mõned fantastilised gelatod ja läbitud palju-palju kauneid väljakuid. Meie host viis meid lõpuks kokku veel ühe CS paariga ja koos läksime maailmakuulsat Trevi purskkaevu vaatama. Ausalt öeldes ei avaldanud see mulle eriti muljet. Olin vist ise oma ootused liiga kõrgele ajanud. Aga loopisime soovimünte üle pea vette ja tegime esimesi pilte telefoniga, sest muidugi oli kaamera selleks hetkeks otsustanud koostöö lõpetada. See on ju ikkagi päris võimas ja kaunis, kuigi mulle meeldis Trevi palju rohkem ööpimeduses ja kuldse valgustusega, mida kogesime mõned õhtud hiljem.

Meie võõrustaja viis meid viimaks tagasi rongijaama mingisse buffee tüüpi söögikohta ja ma pole vist kunagi nii halba pastat saanud kui seal. Võib-olla oleks see isegi talutav olnud, kui see vähemalt kättesaadeski soe oleks olnud ja me selle eest varandust välja käima poleks pidanud. Sõin nälja kiuste vaid mõned ampsud ellujäämiseks ja uskuge - ma ei ole üldse nii pirts toidu koha pealt. See aga oli nagu näriks külma ketšupisse kastetud kummi vms. Tänasime oma lahket uut sõpra, andsime talle üle kodumaised suveniirid ja leppisime kokku uue kohtumise pühapäevaks. Ta saatis meid omakorda õigesse metroopeatusesse ja me asusime pikale teele hotellini. Tänasin õnne, et meie teine võõrustaja, kellest enne rääkisin, oli uurinud mult, kus me peatume ja mulle täpsed juhised sinna saamiseks andnud. Mina olin arvanud, et kui raske see aadressi ja kaardiga ikka olla saab. Aga sai. 

Esiteks pidime metroos seisma ja ma tahtsin valust nutta, sest mu jalad olid lihtsalt nii läbi. Teiseks läks aega, et leida metroo väljumispeatuse juurest üles õige bussipeatus - ka kohalike abiga. Kolmandaks selgus, et bussiaegu bussipeatuses kirjas ei ole ja ega need peagi täpselt tulema. Neljandaks avastasime, et bussidest pileteid osta üldjuhul ei saa. Viiendaks, et peatusenimesid kõva häälega ei öelda ja bussis ka ekraane ei ole nimedega; tihti tähistab tänava nimi 5 või enamat seal tänaval asuvat peatust, millest lihtsalt mööda sõidetakse, kui ise peatust paluda ei oska. Õnneks oli tore bussijuht ja paar kohalikku, kes aitasid meil ja ühel teisel juhuslikult samas kohas peatuval seltskonnal siiski õige koha üles leida. Põhimõtteliselt oli aga õige väljumiskoha leidmine mõlemas suunas meie külastuse lõpuni bingo. Aga ok, rohkem sel teemal ei virise.

Nunnad aga olid väga toredad, kuigi meil oli väike keelebarjäär. Meid ootas ees ülimalt puhas ja korras tuba ning bideega vannituba - kas teate, kui ammu ma ei olnud sellist asja näinud? Sealmaal aga on vist kombeks. Sisustus oli küll lihtne, seina ehtis puidust rist ja öökapil ootas itaaliakeelne Uus Testament (vist). Ega telekaski teisi keeli tunnistanud. Me aga vajusime enam-vähem kohe magama, imestades, et üldse nii kaua - peaaegu südaööni - ilma eriti magamata vastu pidanud olime.