Enne, kui ma uuesti ja päriselt ära unustan, tahtsin siia kirja panna oma kõrvetistekogemuse, sest ise mõni aeg tagasi googeldades ei leidnud ma isegi ingliskeeles lootustandvaid vastuseid. Nüüd aga tean, et kõik ei pruugi halvasti olla ja ehk on kellelgi kunagi sellest postitusest abi.
Nimelt, ei ole eriline saladus, et rasedus toob tihti kaasa kõrvetised - kellel rohkem, kellel vähem, aga meeldivad ei ole need kellegi jaoks. Minul hakkasid need umbes poole raseduse pealt. Enne mul polnud aimu ka, mismoodi need võiksid tunduda, kuigi ju vast olin varem ikka ka ülikergelt kogenud. Päris võõras see tunne siiski ei olnud. Tunne on siis selline nagu söögitoru põleks. Vahel on see justkui üleelatav väike leek, teinekord aga selline tulekahju, et ei saa magama jääda ja ei tea, kas muudkui sööks või mis küll aitaks. Samas, arvan, et mul oli siiski kerge juhtum, sest järgnevate kuude jooksul võtsin ma vaid mõned korrad vedelat söögitoru katvat ja magu rahustavat rohtu. Alles päris lõpus läks seda veidi rohkem vaja. Nii mõned õhtud nädalas.
Minu probleem aga oli selles, et kui enamikul lõpevad kõrvetised koos rasedusega, siis mul nii ei läinud ja need mõned korrad, kui sünnitusmajas sel teemal küsimusi esitasin, ei saanud ma mingit vastust. Kõrvetised aga tulid ja läksid ja andsin ennast tunda iga päev. Üsna tüütu oli, sest ma ju teadsin, et nii ei peaks enam olema. Kõiketeadja Google aga ütles ka, et see võib tähendada tõsiseid probleeme sapipõiega. No ei olnud mul seda vaja.
Ma siiski lootsin paremat ja kolme nädalaga kadusid kõrvetised õnneks ikkagi ise ära. Probleemi kadumisega see kõik ka ununes. Kuni tänaseni. Seega, kui keegi kogeb sama, siis ärge veel matuseplaane pidage. Ehk läheb ka ikka ise üle. Lihtsalt võtab veidi kauem aega, kui teistel. Me kõik oleme ju siiski erinevad inimesed.
Nimelt, ei ole eriline saladus, et rasedus toob tihti kaasa kõrvetised - kellel rohkem, kellel vähem, aga meeldivad ei ole need kellegi jaoks. Minul hakkasid need umbes poole raseduse pealt. Enne mul polnud aimu ka, mismoodi need võiksid tunduda, kuigi ju vast olin varem ikka ka ülikergelt kogenud. Päris võõras see tunne siiski ei olnud. Tunne on siis selline nagu söögitoru põleks. Vahel on see justkui üleelatav väike leek, teinekord aga selline tulekahju, et ei saa magama jääda ja ei tea, kas muudkui sööks või mis küll aitaks. Samas, arvan, et mul oli siiski kerge juhtum, sest järgnevate kuude jooksul võtsin ma vaid mõned korrad vedelat söögitoru katvat ja magu rahustavat rohtu. Alles päris lõpus läks seda veidi rohkem vaja. Nii mõned õhtud nädalas.
Minu probleem aga oli selles, et kui enamikul lõpevad kõrvetised koos rasedusega, siis mul nii ei läinud ja need mõned korrad, kui sünnitusmajas sel teemal küsimusi esitasin, ei saanud ma mingit vastust. Kõrvetised aga tulid ja läksid ja andsin ennast tunda iga päev. Üsna tüütu oli, sest ma ju teadsin, et nii ei peaks enam olema. Kõiketeadja Google aga ütles ka, et see võib tähendada tõsiseid probleeme sapipõiega. No ei olnud mul seda vaja.
Ma siiski lootsin paremat ja kolme nädalaga kadusid kõrvetised õnneks ikkagi ise ära. Probleemi kadumisega see kõik ka ununes. Kuni tänaseni. Seega, kui keegi kogeb sama, siis ärge veel matuseplaane pidage. Ehk läheb ka ikka ise üle. Lihtsalt võtab veidi kauem aega, kui teistel. Me kõik oleme ju siiski erinevad inimesed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar