Eile oli meil kirjeldamatult imeline õhtu. Ma tean, et sõnadega on seda võimatu edasi anda, aga kuna ma tahaksin seda mäletada, siis ma ikkagi proovin.
Tavaliselt on meie ööd üsna unevaesed olnud, kuid viimasel nädalal on mingi areng toimunud. Vahetult enne seda aga tundus, et asjad lähevad aina hullemaks, sest Triibu hakkas kohe, kui ta pesasse panin, öösiti lohutamatult nutma ja lõpuks magaski mitu ööd tervenisti minu rinnal. See on küll üliarmas ja ma tõesti olen õppinud magama nii liikumatult, et vahel hommikul on isegi lutt veel mu kaelal näiteks. Samas olen ma juba üsna väsinud ja mis mind hirmutas, oli üks öö, kui korduvalt leidsin ärgates ta kohast, kuhu ma ei mäleta, et ta magama oleks jäänud. Siiski, rinnal magamine tähendas vähemalt, et igakordne magamapanek ei võtnud enam tunde ja kokku magasime me mõlemad rohkem.
Ühel päeval aga pakkus Lemmik välja, et paneme ta taas pesaga meie vahele. Ja see hakkas järsku tööle. Juhuks, kui see on taas vaid mingi lühike faas, tahan ma ikkagi mäletada, et on olnud ka häid aegu.
Esimesel õhtul ta hakkas siiski pesasse pannes kohe nutma, aga proovisin teda sealsamas, mingis iks asendis olles rinnaga toita. Mõte on siis olla ise külili ja toita üle pesa ääre maast kõrgemal olevast rinnast. Ja see töötaski selles mõttes, et ta rahunes, sõi ja jäi. Aga nii jäid ka gaasid. Seega pikemas perspektiivis see ei töötanud. Õnneks aga nõustus ta järgnevatel öödel ka nii, et tõstsin ta ärgates sülle rinnale, pärast proovisime krooksutada ja enam-vähem kohe seejärel tõstsin ta pesasse, kus ta ise uinus. Milline ime!
Eile aga juhtus midagi veel erilisemat. Nimelt olin just eile kurtnud Lemmikule, et ma ei mäleta, millal ma viimati midagi lihtsalt endale tegin. Emadus on tore ja huvitav, aga isegi, kui ma parasjagu otseselt temaga ei tegele, siis ma teen midagi tema huvides või näiteks koristan. Mis on ka tihti tema huvides. Ma igatsesin midagi egoistlikku. Ja mitte, et ma arvaks, et Triibu juba jutust aru saab, sain ma samal õhtul oma tahtmise.
Nimelt kui oli aeg magama end sättida, ei olnud ma ise veel väsinud. Kes teab, kuidas... Ma otsustasin proovida voodis Grey anatoomiat vaadata. Olen ka vahel varem midagi vaadanud tema kõrvalt, aga siis on ta kas maganud mu süles või söönud mu süles. Klassikaline multitasking.
Eile aga... söötsin ta ära ja panin pessa ja sinna ta jäigi. Mina sain sarja vaadata ja tema vaatas andunud pilguga mind. Esimene kord, kui ta ei maganud ja samas oli nõus "omaette" olema ja veel nii pikalt. Me olime siiski kõrvuti ja ma tundsin korraga ülimat liigutatust kui ka süüd iga kord, kui tema suunas pilgu heitsin, sest tema oma püsis minul ja mina keskendusin mingile sarjale. Ma ehk mõtlen üle, aga see pilk tundus olevat täis armastust ja imetlust määral, mis võttis minul silmad märjaks. Ma ei tea, kuidas teised seitsmenädalased käituvad, aga meie omale oli see esimene kord tunnike iseennast tegevuses hoida. Kui sari läbi sai, keerasin tänulikult tema kõrvale pikali. Ta oli veel mõnda aega üleval rahulikult, kuni lõpuks ise ilma tsirkuseta uinus. Ei tea, kas see ongi tal uus oskus ja kas seal on mingi seos, et ta käed aina rohkem tee suhu leiavad, aga mul oli nii hea meel. See hetk oli nii paksult armastust täis, et ma hoidsin hinge kinni, et see õnn edasi kestaks ega oleks mingi katastroofieelne seisund. Kuna ma praegu seda siin kirjutan, siis te teate, et elu läks edasi.
Täna on olnud taas üsna mõnus päev. Käisime teist päeva juba kahekesi autoga asju ajamas ehk mu hirmud selles osas on ületatud. Vähemalt sel määral, et julgen tuttavat teed lähedalolevasse keskusesse sõita, kui ta ilusasti autos magab ka. Järgmine samm on proovida kesklinn vallutada.
Tavaliselt on meie ööd üsna unevaesed olnud, kuid viimasel nädalal on mingi areng toimunud. Vahetult enne seda aga tundus, et asjad lähevad aina hullemaks, sest Triibu hakkas kohe, kui ta pesasse panin, öösiti lohutamatult nutma ja lõpuks magaski mitu ööd tervenisti minu rinnal. See on küll üliarmas ja ma tõesti olen õppinud magama nii liikumatult, et vahel hommikul on isegi lutt veel mu kaelal näiteks. Samas olen ma juba üsna väsinud ja mis mind hirmutas, oli üks öö, kui korduvalt leidsin ärgates ta kohast, kuhu ma ei mäleta, et ta magama oleks jäänud. Siiski, rinnal magamine tähendas vähemalt, et igakordne magamapanek ei võtnud enam tunde ja kokku magasime me mõlemad rohkem.
Ühel päeval aga pakkus Lemmik välja, et paneme ta taas pesaga meie vahele. Ja see hakkas järsku tööle. Juhuks, kui see on taas vaid mingi lühike faas, tahan ma ikkagi mäletada, et on olnud ka häid aegu.
Esimesel õhtul ta hakkas siiski pesasse pannes kohe nutma, aga proovisin teda sealsamas, mingis iks asendis olles rinnaga toita. Mõte on siis olla ise külili ja toita üle pesa ääre maast kõrgemal olevast rinnast. Ja see töötaski selles mõttes, et ta rahunes, sõi ja jäi. Aga nii jäid ka gaasid. Seega pikemas perspektiivis see ei töötanud. Õnneks aga nõustus ta järgnevatel öödel ka nii, et tõstsin ta ärgates sülle rinnale, pärast proovisime krooksutada ja enam-vähem kohe seejärel tõstsin ta pesasse, kus ta ise uinus. Milline ime!
Eile aga juhtus midagi veel erilisemat. Nimelt olin just eile kurtnud Lemmikule, et ma ei mäleta, millal ma viimati midagi lihtsalt endale tegin. Emadus on tore ja huvitav, aga isegi, kui ma parasjagu otseselt temaga ei tegele, siis ma teen midagi tema huvides või näiteks koristan. Mis on ka tihti tema huvides. Ma igatsesin midagi egoistlikku. Ja mitte, et ma arvaks, et Triibu juba jutust aru saab, sain ma samal õhtul oma tahtmise.
Nimelt kui oli aeg magama end sättida, ei olnud ma ise veel väsinud. Kes teab, kuidas... Ma otsustasin proovida voodis Grey anatoomiat vaadata. Olen ka vahel varem midagi vaadanud tema kõrvalt, aga siis on ta kas maganud mu süles või söönud mu süles. Klassikaline multitasking.
Eile aga... söötsin ta ära ja panin pessa ja sinna ta jäigi. Mina sain sarja vaadata ja tema vaatas andunud pilguga mind. Esimene kord, kui ta ei maganud ja samas oli nõus "omaette" olema ja veel nii pikalt. Me olime siiski kõrvuti ja ma tundsin korraga ülimat liigutatust kui ka süüd iga kord, kui tema suunas pilgu heitsin, sest tema oma püsis minul ja mina keskendusin mingile sarjale. Ma ehk mõtlen üle, aga see pilk tundus olevat täis armastust ja imetlust määral, mis võttis minul silmad märjaks. Ma ei tea, kuidas teised seitsmenädalased käituvad, aga meie omale oli see esimene kord tunnike iseennast tegevuses hoida. Kui sari läbi sai, keerasin tänulikult tema kõrvale pikali. Ta oli veel mõnda aega üleval rahulikult, kuni lõpuks ise ilma tsirkuseta uinus. Ei tea, kas see ongi tal uus oskus ja kas seal on mingi seos, et ta käed aina rohkem tee suhu leiavad, aga mul oli nii hea meel. See hetk oli nii paksult armastust täis, et ma hoidsin hinge kinni, et see õnn edasi kestaks ega oleks mingi katastroofieelne seisund. Kuna ma praegu seda siin kirjutan, siis te teate, et elu läks edasi.
Täna on olnud taas üsna mõnus päev. Käisime teist päeva juba kahekesi autoga asju ajamas ehk mu hirmud selles osas on ületatud. Vähemalt sel määral, et julgen tuttavat teed lähedalolevasse keskusesse sõita, kui ta ilusasti autos magab ka. Järgmine samm on proovida kesklinn vallutada.
1 kommentaar:
Oi kui toredad arengud! Mul ka lugedes silm märg. Jätkuvaid positiivseid üllatusi teile!
Emme
Postita kommentaar