Tissid letis

Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kellel oleks väga tugevad arusaamad selle kohta, kus võib ja kus ei või imetada. Jah, mina ka ei tahaks süüda peldikus. Samas sel nädalavahetusel jordaanlastest sõpradele külaskäiku planeerides käis küll korra mõtetest läbi, et kas ma peaksin ehk neilt küsima, kus ma tohin nende kodus imetada. Samas aga kui see külastus kätte jõudis, oli minu jaoks sealsamas seltskonnas imetamine täiesti loomulik ja keegi ei teinud teist nägugi. Sama loomulik kui see, et mina olen alati, juuksed nähtaval ja tavaliselt pusases krunnis ning tihti lühikeste varruaktega särgis samas kui see sõbranna käib lohvakate pika varruka ja säärega riietega ning kaetud peaga ja nüüd läks nende magamistuppa imetamiseks. Teisalt, ega neil ei olegi eriti paremat kohta, kus külaline imetada saaks. Neil on kahetoaline avatud köögi ja elutoaga korter ning nende magamistuba ei ole ma kunagi isegi näinud.

Igatahes, ma tahtsin rääkida sellest, kuidas ma imetades üllatasin eelmisel nädalal iseennastki. Oli täielik feministlik hetk või paar. Nimelt olime sõbranna ja lastega kaubanduskeskuses lasteasjade poes, mis on keldrikorrusel. Vankriga saab sinna ainult liftiga ja lift on pisike. Kui me olime seal juba tükk aega ringi vaadanud ja peaaegu valmis lahkuma, ärkas muidu ülitublisti maganud Triibu üles ja hakkas nutma. Tal oli ilmselgelt nälg, aga lifti järjekorras ootas enne mind veel mitu vankritega emmet. Oli ilmselge, et seal läheb aega ja mina oma suure Emmaljungaga kellelegi teisele külje alla pugema ei mahu. Mis siis ikka. Haakisin aga rinnahoidja lahti sealsamas keset järjekorda seises ja laps rahunes kohe maha. Jätkasin imetamist ka veel liftis ja läbi kaubanduskeskuse jalutades, kuni jõudsime esimese sobiva pingini. Sõbranna kutsus mind julgeks. Ma ei tea. Minu meelest on see lihtsalt oma lapse vajaduste täitmine. Nüüd ta taas väljendab oma vajadusi, nii et pean lõpetama.