Ma näen nii tihti ingliskeelseid artikleid teemal, kuidas Rootsis on maailma parim lapsehoolduspuhkus. Ennetavalt tahan ära öelda, et minu meelest on see lihtsalt hästi turundatud, aga Eesti oma on nii mõneski mõttes parem.
Ma ei ole siiani kindel, kas kõigest päris täpselt aru saan, sest vist eesmärgiga pakkuda palju paindlikkust, kaasnevad siinse vanemahüvitisega ka paljud segased reeglid, aga püüan siin ära seletada üldjoontes, mida on oodata.
Suures plaanis on vanemapuhkus Eestis ja Rootsis sama(väärne) - mõlemas riigis on lapsevanematel õigus kodus olla ca poolteist aastat ja saada selle eest tasutud. Mõlemas riigis saab ka partner/isa sünni järel kaks nädalat kodus olla. Edasi aga hakkavad asjad erinema.
Eestis saab minu teada siiani kodus olla lapsevanem seni, kuni laps saab kolm ja tema töökohta hoitakse talle. Rootsis saad osalise ajaga tööl käia seni, kuni laps saab kaheksa aastat vanaks. Reeglid selle osas aga jäävad mulle veel segaseks.
Tore osa on see, et partner saab kodus olla koos ülejäänud perega sünnituse järel ka terve kuu, kui tahab, ja saada kahe nädala jagu raha. Samuti on tore see, et kumbki vanem peab veetma lapsega 90 tasutud päeva. Kui ta seda ei tee, siis jäädakse nendest päevadest lihtsalt ilma. Ülejäänud päevi võivad vanemad jagada kuidas tahes. See on nii korraldatud, et mõlemad vanemad osaleksid aktivselt lapse kasvatamises.
Negatiivseid osasid on ka. Nt lapsehooldustasu lagi on üsna madalal. Seega kõik, kes vähegi paremini teenivad, kaotavad sel perioodil kõvasti raha. Madalama palgaga inimesed saavad ka ikkagi ainult kuni 80% oma päris palgast miinus maksud ja seda parematel päevadel. Üks osa sellest tasustatud lapsehoolduseperioodist aga on selline, kus iga päeva eest saab vaid kommiraha - isegi Eesti palkade arvestuses. See on tõesti midagi kümne euro kanti/päev neto. Põhimõtteliselt on see tasustamata vanemapuhkus ju.
Kokku on tasustatud lapse kohta 480 päeva ja iga pere saab otsustada, kui mitme nädalapäeva eest nad raha soovivad. Sinna hulka kuuluvad ka puhkepäevad. Kui võttagi raha iga päeva eest, siis kulub 480 päeva üsna ruttu. Sellest 90 päeva on need peaaegu tasuta kodus istumise päevad. Ülejäänute eest saab maksimum ca 3000 eurot kuus miinus maksud. Kui tahta kodus olla aga vähemalt poolteist aastat ja mitte vaid säästudest elada, siis saab raha küsida nt 4-5 nädalapäeva eest. Seega see kättesaadav summa on parimal juhul ca 1200-1500 eurot. See ei ole Rootsi mõistes kuigi suur raha ja võib kuluda juba puhtalt üürile. Samas on võimalik ka sellega ellu jääda, kui vaja. Kui teine vanem on ka olemas ja käib samal ajal tööl, siis jääb üsna ilusasti ellu.
Igatahes, eelnev oli sissejuhatuseks, et aidata mõista paremini meie valikuid. Nimelt tahame me mõlemad Lemmikuga nautida seda beebiaega oma pisipojaga ning tundub ainult aus jagada seda võimalikult võrdselt.
Bioloogilistel põhjustel on tavaliselt esimesena lapsehoolduspuhkusel ema. Nii ka mina. Esimese kuu olime mõlemad kodus. Lemmik kaks nädalat isapuhkusel ja kaks tavapuhkusel. Mina olin oma tavapuhkuse päevi säästnud ja kasutanud raseduse lõpus ja isegi Triibu esimestel elupäevadel. Tehniliselt võiks siin lapsehoolduspuhkust samadel tingimustel alustada ka kuni 60 päeva enne sünnituse tähtaega, aga see tähendaks, et lapsega saaks kodus olla ju veelgi lühemat aega.
Igatahes, nüüd olen mina kodus täisajaga ja Lemmik käib tööl. Nii jääb see arvatavasti sügiseni. Seejärel käime me mõlemad paar kuud poole kohaga tööl ja kasvatame poole kohaga Triibut. Tegime sellise valiku, et kõigil oleks lihtsam kohaneda - Triibul sellega, miks järsku emme kogu aeg kadunud on ja issi nii palju kodus ning meie kolleegidel muutusega olgu selleks näiteks kellegi väljaõpe ja töö üleandmine. Minu asendaja jääb tööle aasta lõpuni ja ma arvan, et mulle piisab paar kuud poole kohaga töötamisest, et taas ree peale saada ja samas mitte niisama seal tühja passida, kui teine seal veel täiskohaga töötab.
Aastavahetusest, kui Triibu on peaaegu aastane ja tõenäoliselt enam erilist imetamist ei toimu, lähen mina täiskohaga tagasi tööle ja Lemmik jääb täiskohaga lapsevanemaks. Otsustasime just ära, et nemad chillivad kahekesi 2020 augustini. Seejärel võiks tehniliselt Triibu lasteaeda minna. Mul on küll jube kahju riskida sellega, kui paljudest esimestest ma sel ajal ilma võin jääda, aga Triibu isal on samuti õigus pühenduda lapsele ja keegi peab ju raha ka teenima. Samas ma ei tunne end just väga mugavalt lapse nii vara lasteaeda panemise osas. Siin küll lähevad mõned juba aastaselt aeda, aga minu kogemus ütleb, et pooleteisesed on ka veel täitsa titad. Nad ei oska iseseisvalt süüa, potil käia ega end korralikult väljendada. Nad ei ole tihti ka veel kuigi head kõndijad. Mis neist väikestest siis piinata mürarikkas keskkonnas terveid pikki päevi, kui on võimalik teisiti? Lasteaiaga kohanemine läheb kahestel palju ladusamalt.
Seega... otsustasin just eile kõhu (loe_ säästude) arvelt kokku hoida, võtta viie nädalapäeva asemel vaid nelja eest raha ning jätta nii ka tasustatud päevi varuks nii palju, et 2020 sügisel me saaksime taas mõlemad kas osalise ajaga tööl käia või vajadusel isegi temaga aasta lõpuni lihtsalt kodus olla. See võimaldab meil olla paindlikumad ja pakub mu emasüdamele oluliselt suuremat turvatunnet. Loodetavasti Triibule ka.
Paras mõtlemine ja arvutamine, aga mulle tundub, et meie hetke plaan pakub Triibu jaoks kõige paremaid tingimusi. Kui kellelgi on mõtteid või paremaid soovitusi, andke endast märku.
Ma ei ole siiani kindel, kas kõigest päris täpselt aru saan, sest vist eesmärgiga pakkuda palju paindlikkust, kaasnevad siinse vanemahüvitisega ka paljud segased reeglid, aga püüan siin ära seletada üldjoontes, mida on oodata.
Suures plaanis on vanemapuhkus Eestis ja Rootsis sama(väärne) - mõlemas riigis on lapsevanematel õigus kodus olla ca poolteist aastat ja saada selle eest tasutud. Mõlemas riigis saab ka partner/isa sünni järel kaks nädalat kodus olla. Edasi aga hakkavad asjad erinema.
Eestis saab minu teada siiani kodus olla lapsevanem seni, kuni laps saab kolm ja tema töökohta hoitakse talle. Rootsis saad osalise ajaga tööl käia seni, kuni laps saab kaheksa aastat vanaks. Reeglid selle osas aga jäävad mulle veel segaseks.
Tore osa on see, et partner saab kodus olla koos ülejäänud perega sünnituse järel ka terve kuu, kui tahab, ja saada kahe nädala jagu raha. Samuti on tore see, et kumbki vanem peab veetma lapsega 90 tasutud päeva. Kui ta seda ei tee, siis jäädakse nendest päevadest lihtsalt ilma. Ülejäänud päevi võivad vanemad jagada kuidas tahes. See on nii korraldatud, et mõlemad vanemad osaleksid aktivselt lapse kasvatamises.
Negatiivseid osasid on ka. Nt lapsehooldustasu lagi on üsna madalal. Seega kõik, kes vähegi paremini teenivad, kaotavad sel perioodil kõvasti raha. Madalama palgaga inimesed saavad ka ikkagi ainult kuni 80% oma päris palgast miinus maksud ja seda parematel päevadel. Üks osa sellest tasustatud lapsehoolduseperioodist aga on selline, kus iga päeva eest saab vaid kommiraha - isegi Eesti palkade arvestuses. See on tõesti midagi kümne euro kanti/päev neto. Põhimõtteliselt on see tasustamata vanemapuhkus ju.
Kokku on tasustatud lapse kohta 480 päeva ja iga pere saab otsustada, kui mitme nädalapäeva eest nad raha soovivad. Sinna hulka kuuluvad ka puhkepäevad. Kui võttagi raha iga päeva eest, siis kulub 480 päeva üsna ruttu. Sellest 90 päeva on need peaaegu tasuta kodus istumise päevad. Ülejäänute eest saab maksimum ca 3000 eurot kuus miinus maksud. Kui tahta kodus olla aga vähemalt poolteist aastat ja mitte vaid säästudest elada, siis saab raha küsida nt 4-5 nädalapäeva eest. Seega see kättesaadav summa on parimal juhul ca 1200-1500 eurot. See ei ole Rootsi mõistes kuigi suur raha ja võib kuluda juba puhtalt üürile. Samas on võimalik ka sellega ellu jääda, kui vaja. Kui teine vanem on ka olemas ja käib samal ajal tööl, siis jääb üsna ilusasti ellu.
Igatahes, eelnev oli sissejuhatuseks, et aidata mõista paremini meie valikuid. Nimelt tahame me mõlemad Lemmikuga nautida seda beebiaega oma pisipojaga ning tundub ainult aus jagada seda võimalikult võrdselt.
Bioloogilistel põhjustel on tavaliselt esimesena lapsehoolduspuhkusel ema. Nii ka mina. Esimese kuu olime mõlemad kodus. Lemmik kaks nädalat isapuhkusel ja kaks tavapuhkusel. Mina olin oma tavapuhkuse päevi säästnud ja kasutanud raseduse lõpus ja isegi Triibu esimestel elupäevadel. Tehniliselt võiks siin lapsehoolduspuhkust samadel tingimustel alustada ka kuni 60 päeva enne sünnituse tähtaega, aga see tähendaks, et lapsega saaks kodus olla ju veelgi lühemat aega.
Igatahes, nüüd olen mina kodus täisajaga ja Lemmik käib tööl. Nii jääb see arvatavasti sügiseni. Seejärel käime me mõlemad paar kuud poole kohaga tööl ja kasvatame poole kohaga Triibut. Tegime sellise valiku, et kõigil oleks lihtsam kohaneda - Triibul sellega, miks järsku emme kogu aeg kadunud on ja issi nii palju kodus ning meie kolleegidel muutusega olgu selleks näiteks kellegi väljaõpe ja töö üleandmine. Minu asendaja jääb tööle aasta lõpuni ja ma arvan, et mulle piisab paar kuud poole kohaga töötamisest, et taas ree peale saada ja samas mitte niisama seal tühja passida, kui teine seal veel täiskohaga töötab.
Aastavahetusest, kui Triibu on peaaegu aastane ja tõenäoliselt enam erilist imetamist ei toimu, lähen mina täiskohaga tagasi tööle ja Lemmik jääb täiskohaga lapsevanemaks. Otsustasime just ära, et nemad chillivad kahekesi 2020 augustini. Seejärel võiks tehniliselt Triibu lasteaeda minna. Mul on küll jube kahju riskida sellega, kui paljudest esimestest ma sel ajal ilma võin jääda, aga Triibu isal on samuti õigus pühenduda lapsele ja keegi peab ju raha ka teenima. Samas ma ei tunne end just väga mugavalt lapse nii vara lasteaeda panemise osas. Siin küll lähevad mõned juba aastaselt aeda, aga minu kogemus ütleb, et pooleteisesed on ka veel täitsa titad. Nad ei oska iseseisvalt süüa, potil käia ega end korralikult väljendada. Nad ei ole tihti ka veel kuigi head kõndijad. Mis neist väikestest siis piinata mürarikkas keskkonnas terveid pikki päevi, kui on võimalik teisiti? Lasteaiaga kohanemine läheb kahestel palju ladusamalt.
Seega... otsustasin just eile kõhu (loe_ säästude) arvelt kokku hoida, võtta viie nädalapäeva asemel vaid nelja eest raha ning jätta nii ka tasustatud päevi varuks nii palju, et 2020 sügisel me saaksime taas mõlemad kas osalise ajaga tööl käia või vajadusel isegi temaga aasta lõpuni lihtsalt kodus olla. See võimaldab meil olla paindlikumad ja pakub mu emasüdamele oluliselt suuremat turvatunnet. Loodetavasti Triibule ka.
Paras mõtlemine ja arvutamine, aga mulle tundub, et meie hetke plaan pakub Triibu jaoks kõige paremaid tingimusi. Kui kellelgi on mõtteid või paremaid soovitusi, andke endast märku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar