Meie Triibu sai eile juba kolmekuuseks. Mismoodi küll!? See tähendab ju, et arvestades raseduse algusest, on ta meie elus olnud juba aasta. Tegelikult küll paar nädalat vähem, aga ikkagi see on juba üsna märkimisväärne aeg. Ometi on mul siiani raske uskuda, et ma olen ema ja mul on laps ja ta oli vägagi oodatud ning planeeritud ning me veetsime ju üheksa kuud ühes tükis isegi.
Triibu on üsna lahe tegelane. Muidugi, on ta muutnud kardinaalselt meie elukorraldust ning vaba aega meil põhimõtteliselt enam ei eksisteeri, kui mitte arvestada, et Lemmik laseb mul hommikuti vajadusel veidi kauem magada või mina panen teda siiani ööunne ja siis on Lemmikul vaba aeg. Vanasti ma ei saanud aru, miks üks mu hea sõbranna üksinda sama koormat kannab. Nüüd aga näen isegi, et on üsna keeruline seda tööd jagada, kui osa unerutiinist on rinnaga toitmine. Ma võin ju pudelisse pumbata, aga siis ta sööb vähe ja pika hambaga ning laseb oma issil igasugust tsirkust teha. Aga nagu ma ütlesin, on ta üsna mõnus beebi. Parafraseerides üht teekaaslast, pigem okse kui koolikud ja nii meil ongi olnud, kuigi täna oli vist esimene päev üle kuude, kui minu peale ei oksendatud. Isa võttis löögi enda peale ja ööd ma ei arvesta. Hetkel õhkub samuti mu pidžaamatopist õrna hapupiimakat, aga hetkel mind ei loksuta.
Viimasel ajal on tal liiga kiire, et korralikult süüa. Muudkui tõmbab end rinnast lahti, et ringi vaadata - mis kus toimub. Mis siit paistab või sealt kostab. Ta püüab nüüd ka rusika asemel sõrmi suhu ajada. Kui mitte enda, siis minu omi ja lõualuud on tal üsna võimsad. Täna paistis ta muudkui uuesti ja uuesti proovivat, milline või mitu sõrme koos kõige paremini maitseb. Ja kui suu täis ei ole, tuleb sealt aina enam "juttu". Täna juba ka kuristamist. Ühtlasti oli esimene nii soe ilm, et saime järve äärde murule maha istuda ja loodust vaadelda ning pärast veel magas ta tunde aias samal ajal, kui suuremad naabrilapsed ümberringi kilkasid ja jooksid. Kui vastsündinud peaksid kõige rohkem magama ja siis vaikselt rohkem ärkvel olema, siis meil on vastupidi vist.
Selle kuuga on ta ka terve kilo kasvanud. Avastasin õudusega, et ammu valmis ostetud ujumismähkmed jäävad talle vist väikeseks enne veel, kui ujumistunnid peale hakkavad. Kes oleks võinud arvata, et ta vaid kolme kuuga oma sünnikaalu pea kahekordistab, aga kuuldavasti see ongi üsna normaalne kaal ja iive.
Täna kukutas ta esmakordselt ka end täiesti korralikult kõhult vasakule ja üleni selili, ise oli hullult rahul. Ta tegi samu katseid teisele poole juba üle nädala eest, aga siis ma püüdsin ta iga kord kinni ega teagi, kas ta oleks ära keeranud end. Ja üleüldse, beebid pidid ju esimesena seljalt kõhule keerama või mis? Tänane keeramine juhtus nii kiiresti, et ma vaevu panin tähele, mis juhtus. Kordama ma teda seda aga ei saanud. Ju ta üllatas iseennast ka. Eks me igatahes harjuta edasi. Ja ka kirjuta siia edasi, kui midagi huvitavat mõttes on.
Triibu on üsna lahe tegelane. Muidugi, on ta muutnud kardinaalselt meie elukorraldust ning vaba aega meil põhimõtteliselt enam ei eksisteeri, kui mitte arvestada, et Lemmik laseb mul hommikuti vajadusel veidi kauem magada või mina panen teda siiani ööunne ja siis on Lemmikul vaba aeg. Vanasti ma ei saanud aru, miks üks mu hea sõbranna üksinda sama koormat kannab. Nüüd aga näen isegi, et on üsna keeruline seda tööd jagada, kui osa unerutiinist on rinnaga toitmine. Ma võin ju pudelisse pumbata, aga siis ta sööb vähe ja pika hambaga ning laseb oma issil igasugust tsirkust teha. Aga nagu ma ütlesin, on ta üsna mõnus beebi. Parafraseerides üht teekaaslast, pigem okse kui koolikud ja nii meil ongi olnud, kuigi täna oli vist esimene päev üle kuude, kui minu peale ei oksendatud. Isa võttis löögi enda peale ja ööd ma ei arvesta. Hetkel õhkub samuti mu pidžaamatopist õrna hapupiimakat, aga hetkel mind ei loksuta.
Viimasel ajal on tal liiga kiire, et korralikult süüa. Muudkui tõmbab end rinnast lahti, et ringi vaadata - mis kus toimub. Mis siit paistab või sealt kostab. Ta püüab nüüd ka rusika asemel sõrmi suhu ajada. Kui mitte enda, siis minu omi ja lõualuud on tal üsna võimsad. Täna paistis ta muudkui uuesti ja uuesti proovivat, milline või mitu sõrme koos kõige paremini maitseb. Ja kui suu täis ei ole, tuleb sealt aina enam "juttu". Täna juba ka kuristamist. Ühtlasti oli esimene nii soe ilm, et saime järve äärde murule maha istuda ja loodust vaadelda ning pärast veel magas ta tunde aias samal ajal, kui suuremad naabrilapsed ümberringi kilkasid ja jooksid. Kui vastsündinud peaksid kõige rohkem magama ja siis vaikselt rohkem ärkvel olema, siis meil on vastupidi vist.
Selle kuuga on ta ka terve kilo kasvanud. Avastasin õudusega, et ammu valmis ostetud ujumismähkmed jäävad talle vist väikeseks enne veel, kui ujumistunnid peale hakkavad. Kes oleks võinud arvata, et ta vaid kolme kuuga oma sünnikaalu pea kahekordistab, aga kuuldavasti see ongi üsna normaalne kaal ja iive.
Täna kukutas ta esmakordselt ka end täiesti korralikult kõhult vasakule ja üleni selili, ise oli hullult rahul. Ta tegi samu katseid teisele poole juba üle nädala eest, aga siis ma püüdsin ta iga kord kinni ega teagi, kas ta oleks ära keeranud end. Ja üleüldse, beebid pidid ju esimesena seljalt kõhule keerama või mis? Tänane keeramine juhtus nii kiiresti, et ma vaevu panin tähele, mis juhtus. Kordama ma teda seda aga ei saanud. Ju ta üllatas iseennast ka. Eks me igatahes harjuta edasi. Ja ka kirjuta siia edasi, kui midagi huvitavat mõttes on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar