aprill 19, 2019

Nii see rikkus majja toodi!?

Me kõik teame, et raha pole siin elus kõige tähtsam, ja et pole ilus uhkustada, aga täna ma tahan küll veidi oma elevust jagada. Nimelt, suutis Lemmik mind mu mugavustsoonist kuidagi välja nügida ja lõpuks ka investeerima saada. Või vähemalt varbaotsaga investeerimisturgu katsuda. Ja hetkel on mul küll hea meel.

Esmakordselt mängisime selle mõttega juba umbes aasta tagasi, aga siis ma lõin araks. Ma ei teadnud veel, mis mu töökohast saab ja seega ka sissetulekutest. Passivsele sissetulekule mõtlemine tundus luksusena, kuigi tegelikult peaks ju olema vastupidi. Igatahes, ma ei teinud midagi. Kui oleks teinud, siis oleksin ma osa saanud julgete huntide diilidest, aga samas nüüd olin ma vist alles valmis tegutsema, olgugi et vanemapuhkuse ajal on ju mu sissetulekud tavapärasest tunduvalt väiksemad.

Mida me siis tegime? Esiteks, hakkasin väikelaenuandjaks. See tundus üsna lihtne kontseptsioon ja minu teada on Eestis ka samalaadseid ettevõtteid, kus eraisikud annavad üksteisele laenu, aga alati on üks laenusaaja, kes laenab väikeseid koguseid paljudelt. Nii on riskid hajutatud, laenu saavad vajadusel ka need, kel pangast ehk ei õnnestuks ja kasumlikum on see ka laenuandjatele. See on pika perspektiivi investeering, sest kuigi protsendid on ilusad, kasvab rikkus aeglaselt, aga iga päevaga aina kiiremini. Hetkeseisuga olen ma investeerinud sinna paari iPhone'i jagu raha ja teeninud tagasi 6 krooni. Naljakas on vast see, et iPhone'e endeid ma isikliku raha eest osta ei raatsiks. Kui firmad jagavad, siis võin kasutada küll.

Teiseks hakkasime investeerima fondidesse nii minu kui ka Triibu nimel. Viimane oligi üks peamistest motivaatoritest minu jaoks, sest me tahame tema tulevikku veidi kindlustada ja kuna meil on aega koguda, siis pigem mitte kohta, kus väärtus vaid kukuks. Kardan ma ikka natuke ja detailid ajavad silme ees kirjuks, aga hajutame ka siin riske korralikult, et pika perioodi peale taas oleks lootust, et kui just ei saa rikkaks, siis vähemalt suudame tagada samaväärse stardi, kui meie planeeritav investeering täna annaks. Ja see on hetkel läinud väga hästi. Nende paari nädalaga on minu investeering kasvanud 317 krooni võrra ja seda poole väiksema summa pealt, kui selle laenuandmisprojektiga. See on juba päris raha ju! Ma tean, et igale tõusule järgneb langus ja homme võib mulle vastu vaadata sealt hoopis kahjum, aga esmamulje on väga positiivne. Isegi, kui kasv samas tempos ei jätku, tundub see hetkel hulga parem, kui lihtsalt pangaarvel seisev raha. Eriti tingimustes, kus pangad aina uusi tasusid leiutavad ja inflatsioon närib oma osa.

Teoorias oleks kasulik kõik oma raha panna sinna, kus see kõige rohkem kasvab, aga konservatiivsele minule tundub siiski targem esmajärjekorras oma suurt kodulaenu vähendada ning väikeses osas investeerida. Tegelikult ju ei tohiks olla vahet, või on? Mulle lihtsalt tundub, et isegi, kui laenuintress on hetkel madal, on see suure summa pealt rohkem kui suurem intress väikese summa pealt või mis? Kusagil on ka tasakaalupunkt, aga ma mõtlen nii, et kui ma pean iga aasta maksma nt 1% 10000 pealt, siis seda on lõpuks, laenu põhiosa maksmata, rohkem, kui nt 10% 1000 pealt. Aga võib-olla ma olen loll. Humaniaar ju ikkagi.

1 kommentaar:

Unknown ütles ...

Tohoh, kust sa selle julguse võtsid? Igatahes soovin edu!