Rutiini kõrvad

Nagu ma eelmises postituses mainisin, paistavad meie kodus lõpuks rutiini kõrvad ja mina, kes ma muidu ei ole suur rutiini fänn, rõõmustan. Samas, ma annan endale aru, et kui mina tahan paindlikkust enda tarbeks, siis pean ka Triibule võimaldama paindlikkust tema tingimustel. Seega on minu eesmärgiks olnud ja on ka edaspidi arvatavasti saada paika ööuni võimalikult väheste ärkamistega ja loodetavasti nii, et täiskasvanud saavad õhtuti paar tundi oma aega ning ka hommikul ei pea kukkedega konkureerima.

Alles teisipäeval ma kurtsin teistele noortele emadele, et Triibu magamine on küll parem kui alguses, aga ta on siiani vaid ühe korra maganud järjest 5,5 tundi ja sedagi pool tema elu tagasi. Järgneval ööl oma 100-päevase sünnipäeva puhul tegi ta meile aga kingituse justkui ta oleks seda kurtmist kuulnud, mõistnud ja mõistlikuks pidanud ning magas, nagu ikka, paar tundi, hakkas nohistades ärkama ja vist esmakordselt jäi ise taas magama. Uuesti ärkas ta alles siis, kui magamaminemisest oli möödunud enam kui seitse tundi ja siis ka rahulikult. Muidu ärkab ta üsna kõva nutuga, mis toitmise edaslükkamist minutikski ei luba. Ka järgneval ööl magas ta superhästi, korrates oma varasemat rekordit, magades veel neli tundi ja seejärel kaks tundi varahommikul oma voodis. Tavaliselt on minu valikud kella kuue paiku kas ärgata või ta kaissu võtta või lähevad nad Lemmikuga poisteasju ajama. Igatahes ootan huvi ja hirmuga, kuidas nüüd kolmas järjestikune öö läheb.

Tahan enda jaoks panna kirja, kuidas see magamine meil ajas muutnud on. Kuni veel enam-vähem mäletan. Päris algusest olen kirjutanud ka. Siis võis ta öösiti olla üleval pikemaid juppe, kui vahepeal magada suvatses. Lemmik analüüsis täna tema söömise statistikat ja selle kohaselt oli alguses öid, mil ta veetis kuni kolm tundi konkreetselt süües pluss kõik muu.

Söömisele kulus edaspidi aega küll vähem, aga ikka võis ta vabalt 15-30 minutit süüa ühest rinnast ja tema medõde soovitas ta seejärel vajadusel veel üles ajada, et ta ikka vähemalt 40 minutit sööks ja ehk seeläbi pikemalt magada jaksaks. See ei töötanud meie jaoks üldse. Ta ärkas ikka siis, kui tahtis. Mingit koguste korrelatsiooni me ei jõudnud ära oodata.

Kuigi ta nüüd võis magada rohkem, tahtis ta seda teha ainult minu süles, mis tähendas, et mina muudkui tiksusin üleval, sest siin ei soovitata riskida kaisus magamisega hällisurmade hirmus. Võisin oodata 10-20-30 minutit isegi enne, kui proovisin teda oma pesasse panna ja ta ikkagi ärkas pea koheselt, kui julgesin midagi nii jultunut teha. Lõpuks said mu energiavarud otsa, nii et umbes kuuenädalaselt sai ta mõned ööd tervenisti mu rinnal magada. Olime mõlemad kui liikumatud puunotid ööd läbi.

Seejärel tõstsime ta pesa taas meie vahele suurde voodisse, nagu see ka päris alguses olnud oli, aga erinevus oli selles, et sel korral nõustus ta ka pesas magama ilma suurema protestita. Päris esimesel korral proovisin teiste emade soovitust teda pesas lamades imetada, olles tema kohal poolkummargil, et ta mu maast kõrgemal oleva tissini ulatuks. Ei olnud just väga mugav ja see variant ei lasknud mul ka ei teda krooksutada aidata ega teisest rinnast toita, kui me just ise keset ööd korduval kohti vahetada ei tahtnud, nii et ma päris hästi ei mõista, kuidas teised emad pikali imetavad ja ülimalt ebaproportsionaalsed ei ole. Igatahes, sellest esimesest korrast piisas ja edaspidi aktsepteeriti pesa ka öösel. Samas päeval aina vähem.

Järgmised neli nädalat oli meil voodis kitsas, aga Triibu uni aina parem. Vist kohe selle perioodi algusest hakkas ta ärkama ka ainult söömiseks ning pea kohe seejärel uuesti uinuma. Püüdsin olla ka järjekindel tema alati ärkvel pesasse tõstmisega. Ta oli küll unine, aga ei maganud ja sellegipoolest leppis. Selle periood lõpuks tuli ka see 5,5 tunnine uni ning julgesime taas proovida teda tema enda voodisse meie oma vastu kolida. Ja kohe oli harjumatult palju ruumi taas.

Järgnes tagasilöök. Elasime taas keskmiselt kolmetunniste tsüklitena, aga plusspoole pealt - koos oma voodisse kolimisega hakkasime õhtuti pärast tema uinumist magamistoast ära hiilima ja edukalt. Seni olime või olin vähemalt mina alati koos temaga 7-9 vahel voodisse läinud ja enamasti ka magama jäänud. Muidu vist ei oleks me seda aega üle elanud. Suureks abiks oli ka Lemmik, kes tihti oma algatusel ja ei kunagi porisedes temaga varahommikuti koos öskama ja tegutsema asuma nõustus.

Igatahes, viimased neli nädalat ongi ta maganud parimal juhul 4 tundi korraga. Halvimal mahub 2-2,5 tunnisesse tsüklisse ka söömine ja mähkmevahetus. See on olnud väsitav ja frustreeriv, kuigi mõistusega võttes tean, et nii normaalsed beebid funktsioneerivadki. Aga siis loen või kuulen taas mõnest isendist, kes kaksteist tundi jutti söömata ja ärkamata magab. Aga jah. Ei tea, kas asi oli läbiviidud muutuses või mõnes tema arengufaasis. Loodetavasti edasi läheb paremaks, kuigi ta on taas uue arengufaasi algusesse jõudmas. Seekord me lihtsalt ei tea täpselt, millal, kauaks ja mida oodata. Niikaua püüan mõista ja aktsepteerida, et Triibu tahabki öösiti korduvalt süüa ja nautida, et vähemalt on mul taas mingi oma aeg, et blogida või fotosid läbi vaadata ja kustutada või kas või lihtsalt olla, midagi tegemata.

Viimase paari nädalaga aga on ka päevaunedest mingi muster joonistunud. Alati võib juhtuda, et see kohe muutub, aga hetkel magab ta enne lõunat millalgi kaks lühemat juppi, seejärel õues loodetavasti ühe pikema ja kui veab, jätkub seda veel tuppa ka. Viimane uinak tehakse umbes õhtul viie paiku ja kui ta ärkab enne poolt seitset, siis pool kaheksa-kaheksa algab öö. Mulle see sobib. Kui ta nüüd päeval ka vaid rohkem lepiks väljaspool süle magamisega.