Kirjad Kahele Triibule 38

Tere, mu kallis!

Ma saatsin su just issiga magama, et tulla ise arvutiga mängima. Mitte, et ma niigi palju aega ekraanide taga ei veedaks, aga ma siiski tahaksin jäädvustada, mis meie elus toimub ja mida ägedat sa õppinud oled.

Meie elu on jätkuvalt üsna kodune, aga sina paistad siiani veel eluga rahul olevat. Sinuga saab nüüd tagaajamist mängida, aga komistad ja kukud sa meil ikka nii regulaarselt, et sinikad su otsaees vahetavad vaid kohti. Vahel on mul hirm, et meile kutsutakse lastekaitse. Sind ennast ei paista kukkumised pikalt häirivat.

Kahekümne esimesel märtsil avastasime, et sul punnitab esimene suur mälumishammas ja selle väike valge serv oli juba lõikunud. Varsti sa alles näed, kui palju sellest ja ta sõpradest kasu on. Seni aga käid sa sügavkülmast meile kotti külmutatud beebiporganditega toomas ja nõudmas, et me sulle neid annaksime. Anname ka ja nii sa söödki neid rõõmsalt ja jäätunult. Lisaks on tagasi kasutuses puuviljalutid, kuhu sulle külmutatud maasika ja banaani tükke paneme. Muidu aga oled sa jätkuvalt üks vapper väikemees, kes mingi hambatuleku valu üle ei kurda.

Kuskil nädala eest õppisid sa ära ka lõpuks kõrrest joomise. Selleks oli vaja vaid isetehtud puuviljajogurtit, mida me siis rõõmsasti jagasime. Nüüd läksid kasutusse ka kõik su kõrrega joogipudelid ja üldse on sul keskmiselt söögi kõrvale käepärast neli erinevat jooginõud plus meie omad, kust sa vahel piima või mahla lonksata saad.

Umbes samal ajal kõõrest joomise algusega otsustasime me alustada ka potitreeninguga. Ma tean nüüd, et paljud alustavad juba varem, aga sinu puhul ei oska ma siiani aru saada, millal sa täpselt pissile tahad. Ometi vähem kui ööpäevaga, kui olime sind mõned korrad potile tõstnud, oli ka tulemus käes. Esimene potipiss, mida su issi mind uhkelt tööasjade juurest eemale vaatama kutsus. Oi, me olime rahul ja kiitsime sind, olles ise täiesti teadlikud, et ju see oli üks õnnelik õnnetus.

Järgneva nädala jooksul sai sind sinna potile ikka korduvalt tõstetud. Ikka nii, et kui oli aeg mähet vahetada ja tahtsime ka ise pissida, siis istusime koos, aga rohkem ei ole sa sinna potti midagi teinud. Küll aga õnnestus meil kogemata üks kassidest ära potitreenida, sest ühel hommikul vaatas sealt vastu meile kollane laik ja sina ju ise veel WC-sse meil ei saa üksi. Noh, vähemalt keegigi käib potil.

Sel nädalavahetusel said sa ka esimesi kordi üksi suurest liumäest alla lasta. Emana küll muretsesin veidi, aga mingil hetkel ei olnud mul võimalik sind korraga ülevalt toetada ja alt püüda, nii et lasin sul lihtsalt kõhuli, jalad ees, minna. Ja oi, kui tubli ja õnnelik sa olid. Nüüd oleme mitmeid kordi veel proovinud ja sa väga ilusasti hoiad nii oma pead üleval. Istukil aga ma veel ei julge sind väikestestki liumägedest alla lasta, sest nii on hoopis raskem sul oma keha kontrollida.

Sa oled jätkuvalt aga üks julge beebi. Üksi sulle hetkel õues olla ei meeldi, aga kui seal juhtub olema ka teisi lapsi ja eriti suuremaid lapsi, siis on hoopis teine lugu. Sa hiilid lausa nende juurde ja lähed neid näpuga torkima või riietest haarama. Pole harv, et keegi ka nutma hakkab, aga me loodame, et sinust siiski ei saa seda kiusupunni, kes kellelegi ei meeldi. Samas ei taha sa üldse aru saada veel sellest, et ka teistel võib valus või ebamugav olla. Õnneks suuremate laste seltskonnas oskavad teised end paremini sinu eest vajadusel kaitsta ja tihti ka neile meeldib sinuga suhelda.

Sa oled jätkuvalt ka üks tantsulõvi. Nüüd aga on pepunõksutamised asendunud jalgade tatsumise ja loopimisega, mida sa istudes teed. See on nii armas ja ühtlasi naljakas. Sinuga saab iga päev nii palju nalja.

Ahjaa, nüüd saan ma sind ja issit eggbelly'deks kutsuda, sest ükspäev me kuidagi kuulsime üksteist valesti ja teie perekonnanimest sai eggbelly, mis tundub nii armas ja sobiv hetkel. Olgu siis teil ka ühine hüüdnimi.

Ole sama lahe laps edasi!

Armastusega,
Emme

Eriline aeg

Imelik on seda küll avalikult välja öelda, aga meie pere jaoks on see koroonaviiruse olukord hetkel üsna mõnus. Saame me ju kõik kauem kodus olla. Ärge saage valesti aru, mina olen kodust töötanud juba kolm nädalat kahe erandliku päevaga.

Alguses jäin ma haigeks, aga ma ei usu, et see koroona oli või on, sest ma olen siiani ainus, kes köhas ja nohus, aga päris terve ka veel ei ole. Tavaolukorras oleksin ma end vast kontorisse vedanud või maksimaalselt paar päeva kodust töötanud, aga nüüd, kui inimeste hirm aina kasvas, tundus targem teiste meelerahu huvides eemale hoida. Ise ei saanud ma midagi rahulikult vedeleda ja puhata, vaid töötasin hoopis kodust voodist ja tegin lausa ületunde. Kui ma olin arvanud, et beebi kõrvalt kodus töötamine on võimatu ka siis, kui Lemmik lapse eest hoolt kannab, sest ta nõuab ikka minu tähelepanu ka, siis tegelikult on läinud päris hästi. Triibu justkui unustab ära, et ma seal suletud magamistoa ukse taga olen. Samas aga saame me ka lõunaajal üksteist näha ja mõnikord ka muidu hetkeks, kui tal igatsus peale tuleb või muidu kurb meel on. Ja just sellepärast ma arvan, et pole paremat aega pandeemiaks, kui see, kui sul on väike laps ja su partner on nagunii lapsehoolduspuhkusel, kuigi ka mina eelistaksin mitte igapäevaselt mõelda nii traagilistele asjadele, nagu selle viiruse levikuga kaasnevad.

Eelmisel nädalal, kui ma kontorisse naasesin, saingi ma seal olla vaid kaks vajalikku päeva, et olla kohal mõnel koosolekul, milles oli mul vastutav roll ja seejärel soovitati meil kõigil juba koju minna ja võimalusel jääda. Nii imelik oli kolleegidega hüvasti jätta ja poolnaljatades öelda, et näeme sügisel. Nüüd aga tundub, et ehk saab sellest naljast tõsi. Enam meid igatahes kontorisse ei lubata, kui just pole hädavajadust ja ka esimesed kolleegid on nakkusekahtlusega. Mitte, et me kinnitust sellele saaks, kui nad just nii haigeks ei jää, et haiglaravi vajaksid ja seega ka testitud saaksid.

See testimise teema on üldse selline, et ma ei oska seisukohta võtta, kas peaks massiliselt testima või mitte. Ühest küljest ju oleks hea, kui meil kõigil oleks realistlikum pilt sellest, kui paljudele see päriselt külge hakkab ja kui raskelt seda põetakse. Samas kui testid ka peiteajal midagi ei näita, siis on ju raske teada, kes on päriselt haige ja kes mitte ning arstidel on niigi ülekoormus.

Rootsi on praegust olukorda võtnud teiste riikidega võrreldes väga rahulikult. Alles nüüd hakatakse suuremaid lapsi koduõppele suunama ja vaikselt vist liigub sulgemisetrend ka algkooli poole. Nägin mingit uudise pealkirja, et x-ametite esindajate lapsed on ka edaspidi kooli oodatud. Seega teised vist mitte.

Mina pistan oma nina hetkel kodust välja vaid paar korda nädalas, et end veidi sirutada, jalutada lapsega või osta hädavajalikku. No ei ole me veel professionaalsed etteplaneerijad ja hulgi ostjad, kuigi tegin ka üle pika aja suure netitellimuse toidule ja nüüd on meil üht-teist siiski olemas. Samas värsket kraami peab ju ikka jooksvalt ostma või keegi siin külmutab ka piima ja salatit? Kas see üldse toimiks?

Triibu on siiski saanud oma väikeste sõpradega veidi suhelda. Eelmisel nädalavahetusel käisid meil lausa kolm perekonda pannkoogihommikul, aga muidu on mu lemmikpoisid käinud ühekaupa playdate'idel kodudes. Suurtesse mängutubadesse hetkel meid ei kisu ja nüüd on neist osad suletud ka. Samas oma trennikaardi võin vist korstnasse kirjutada, sest nemad on jätkuvalt lahti. Mina lihtsalt ei taha hetkel rühmatrenni minna. Eriti, kuna minu omas reaalselt katsutakse üksteist ja aeletakse maas. Üldiselt on see lõbusam kui kõlada võib. Minu teada võib siin jätkuvalt kuni 500 inimesega üritusigi korraldada.

Me pidime sel nädalal minema Russell Howardi stand-up'i vaatama ja see kontserdipaik jälgiski täpselt seadust, lubades nüüd üritustele kuni 499 inimest. Ma saan neist majanduslikus mõttes aru, aga see tundus kui nõme nali. Õnneks meie välismaise aristiga üritus lükati täiesti edasi. Muidu oleksime me ise sellest loobunud. No ei tunne ma end turvaliselt nii suure seltskonnaga kinnises ruumis pikalt ninapidi koos istudes.

Eile jalutasime pikalt sõpradele külla ja isegi kallistasime üksteist, kujutage ette. Samas teel möödusime ägedast mänguväljakust, mis oli rahvast puupüsti täis ning kohal olid isegi food truck'id. See tundus jälle liiga palju mu jaoks antud olukorras, kus kodumaal inimesed kummikinnastega poes käivad.

Ma ei tea, mis siin õige lahendus on ja ise ma väga seda haigust ei karda. Küll aga saan ma aru vajadusest igasugust haigestumist vältida, et arstide töökoormust ise mitte suurendada ja veel hullem - kellegi surma eest vastutada. Seega olen tänulik, et mul on võimalik töötada kodust ja kuigi tööd on hetkel meeletult palju, siis hea, et on. Praegu, kui meie töökohad veel kuuldavalt ohus ei ole, on meil võimalik pakkuda ise teistele abi ning toetada kohalikke väikeseid söögikohti, et nemad ka selle aja üle elaksid. Me räägiksime justkui sõjast, kuigi sellist hirmu mul veel ei ole. On lihtsalt teadmatus ja mõned kahtlaseks muutunud reisiplaanid. Siiani on meiega aga kõik hästi.

Lapsevanemate võidujooks parema tuleviku nimel alga!

Tegelikult algas see juba ammu ja ma ei räägi siinkohal arendavate mänguasjade kokkuostmisest, mida ma ka nagunii teen. Meie tulevikuplaneerimine algas juba enne Triibu sündi ja reaalseteks tegudeks sai see siis, kui Triibu oli seitsmepäevane ja sai omale isikukoodi. Siis kohe pani Lemmik ta lasteaedade järjekorda, sest see oli esimene ja ka viimane aeg, et oleks lootust saada koht soovitud lasteaeda või vähemalt ühte viiest meie soosikust.

Tol hetkel olid meie teadmised veel siiski üsna poolikud ja mina nii ametis uue elukorraldusega harjumisega, et ma isegi ei vaadanud, kuhu ja mis ajaks Lemmik Triibu täpselt registreeris.

Sügise saabudes tegi ma veel nii palju ettevalmistusi, et käisin külas kõigis meie piirkonna lasteaedades, kaasas pikk nimekiri küsimustega mind huvitavatel teemadel, mille vastused hiljem värviliseks tabeliks koondasin. Juba külaskäikude põhjal oli selge meie favoriit ja seda valikut toetasid ka tuttavate kiidusõnad. Teised panime paremusjärjekorda juba mu tabeli põhjal. Aga siis selgus tõsiasi, et meie lemmikkohta pole meil lootustki sisse saada. Registreerusime küll absoluutselt esimesel võimalusel, aga järjekorras olime ikka viiekümnendad kuni kahekümnele kohale, kuhu ka võetakse eelisjärjekorras neid, kel vanemad õed-vennad seal juba ees. See pole aga ainus kategooria, mille alusel eelisjärjekorda saab, aga muud pole nii olulised hetkel. Igatahes, ma olin päris kurb, kuid püüdsin paratamatusega leppida. Lisaks ega teised kohad nüüd ka nii kehvad ei olnud.

Nüüd talve lõpus aga hakkasime me kuulma siit ja sealt, kuidas tuttavatele on lasteaiakohti pakutud ja osadele ka meie soosiklasteaedadesse. Mu peas hakkasid häirekellad kergelt lööma, sest meiega ei olnud keegi veel ühendust võtnud ja ometi me tegime kõik õigesti. Veel õigemini oleks saanud teha vist vaid siis, kui oleks lapse varem sünnitanud, aga sellel on ka oma miinused. Igatahes, hakkasime vaikselt uurima, mis värk on. Esiteks selgus, et me olime alguses omast tarkusest avaldanud soovi lasteaiaga septembrist alustada, nagu Eestis kombeks. Viga! Suur viga!

Kui ma hakkasin lugema meie omavalitsuse lasteaiareegleid lõpuks, siis seal oli küll kirjas, et järjekord ei muutu ka siis, kui otsustame muuta lasteaiaga alustamise aega, mis minu loogika kohaselt tähendab, et vahet pole, kas august või september. Kui me oleme järjekorras viiendad ja võetakse viis uut last, siis koha saame me ikka. Reaalsus aga on midagi muud, nagu ma nüüd aru saan ja ma ei saa ikka veel aru, kuidas rootslased oma eelisolukorras laste üle veel arvestust peavad. Helistasime ka omavalitsusele, et nõu küsida ja nemad soovitasid ka ikka igaks juhuks augustiks soovi avaldada. Et muidu täidetakse augustis, kui hooaeg traditsiooniliselt algab, rühmad ära ja siis septembris võid sa ju esimene olla, aga kui kohti pole, siis pole. Riik küll garanteerib mingi koha kusagil, aga see võib olla juba kaugel ja kui õnnestub saada koht näiteks oma paremusjärjestuse viiendas lasteaias, siis tõenäosus vahetada oma päris lemmiku vastu on üliväike ning nõuab uuesti järjekorraga liitumist. Ehk siis ma hakkasin vaikselt närvi minema. No ok. Mitte nii vaikselt.

Eile, kui me siis muutsime Triibu septembrilapsest augustilapseks võtsime me ühendust ka oma paremusjärjestuse teise lasteaiaga, et uurida, kui kaugele me nende järjekorras liikunud oleme. Siis selguski, et septembriks oleme me esimesed, aga kui me reaalselt tahame kohta saada, siis neil on hetkel veel kolm perekonda, kes ei ole öelnud, kas nad siiski tahavad nende lasteaeda tulla ja meie saatus sõltub nendest. Neil on aega viis päeva otsustada. Mulle aga hakkas tunduma, et me oleme rongist maha jäänud ja nüüd hakkamegi igapäevaselt oma pisikest kuhugi linna teise otsa viima ja tagasi tooma selle asemel, et ta teel tööle kodust mõnesaja meetri kaugusel olevasse lasteaeda poetada. Ja selliseid on meil neli.

Täna aga juhtus ime. Või mingi kapitaalne error. Me enam ei tea. Igatahes saime me järsku sõnumi, et kui soovime, ootab Triibut koht me absoluutses lemmiklasteaias. Ma olin nii õnnelik, et kilkasin tänaval töölt koju jalutades. Olime nädalavahetusel käinud lasteaedade mänguväljakuid testimas ja ka selles osas oli me lemmik teistest peajagu üle. Ma tahaksin ise käia lasteaias, mille hoovis on lisaks tavapärastele atraktsioonidele suured kivid, mille otsa ronida, muru ja mäed, mängukohvik, Sherwoodi mets ja palju muud. Meie esimese alternatiivi hooviks on pisike asfalti ja kunstmuruga kaetud ala, kus kõige noorematele on üldse vaid aedik palja liivakastiga. Kurb lihtsalt. Me oma koduaed on palju etem.

Nüüd aga selle juurde, miks me ei julge täna siiski tähistada. Rääkisin ühe tuttava emaga, kelle laps on sama vana ja samade lasteaedade järjekorras. Nemad olid eelmisel nädalal võtnud vastu koha meie teise koha lasteaias, sest neile öeldi konkreetselt, et esimese lasteaia rühm on juba komplekteeritud. Nad küll otsustasid uuesti järjekorda astuda, aga vähemalt oli neil kindlustunne, et koht on olemas ja selle teise koha rektor on nii tore. Täna aga olid ka nemad saanud pakkumise meie kõigi lemmiklasteaeda. Kuidas??? Ma alguses mõtlesin, et ehk on see lasteaiavärk siiski paras õnneloos ja kui teised piirkonna lasteaiad asusid värbama varem, siis ehk nõrgema närviga tegelased võtsid vastu esimese pakutud koha ning seega kukkusid me lemmiklasteaia järjekorrast välja või siis selle lõppu. Aga kui too lasteaed on siiski juba täis broneeritud, siis mille arvelt meile kohti pakutakse praegu ja kuidas see kõik lõpeb - ma ei tea. Igatahes me kas kukume väga valusalt või lõime tõenäosusteooriat ja seega jääks ära üks stressiallikas ka tulevikus, kui me peaksime veel lapsi saama, sest nad saaksid eelisjärjekorras juba meie lemmik lasteaeda. Ja sealt eelisjärjekorras edasi seotud heasse põhikooli ja siis juba vastavalt oma huvidele edasi keskkooli ja ülikooli ja kas või presidendiks.

Kirjad Kahele Triibule 37

Mu kallis,

Jälle on nii palju juhtunud.

Esiteks su kõndima õppimine on nii äge! Sa küll alustasid üsna tasa ja targu, aga nüüd üllatad meid iga päev sellega, kui palju sa järjest samme teed või vahepeal näiteks peatud või keerad end ümber. See kõik nõuab juba tõsisemat koordinatsioni ja enam ei ole su jooksusammud ainult justkui kukkumise vältimine ja zombijooks, käed üleval. Seda muidugi esineb ka. Millalgi eelmisel nädalal õppisid sa ise ka end maast püsti ajama - ilma abivahenditeta. Kõigepealt ajad sa pepu upakile, jalad sirgu ja siis tõukad enda käed ka maast lahti. Ja siis, nagu ka muude asjade puhul viimasel ajal, kui sa endaga rahul oled, hakkad sa plaksutama ning vaatad ootusärevalt, kas meie ka sind kuidagi kiidame ja märkame. Märkame küll, mu kallis, ja rõõmustame koos sinuga.

Sa oled üks tohutu mürgeldis. Vastlapäeva puhul ronisid sa üles väga järsku kaldega ja libedast kaubanduskeskuse liumäest ja troonisid ainsa beebina seal tipus koos endast palju vanemate lastega. Mõni neist hoiatas teisi, et nad sulle kogemata haiget ei teeks, aga tegelikult oskad sa ise ka enda eest juba üsna hästi seista.

Kodus ronid sa ka igale poole ja oled seetõttu muhkude ning sinikatega pidevalt kaetud. Lisaks võitlusarmid kaklustest Erosega, aga sa ise alustad tavaliselt. Samaa ei ole sul mitte mingit ohutunnetust ja vahel on meil su vanematena sind õudne kõrvalt vaadata. Iga kord ei õnnestu meil ka õnnetusi ära hoida. Veel meeldib sulle end selg ees kuhugi korduvalt heita. Kui veab, on su taga pehme tekk või diivan. Kui mitte, siis minu põis, puusakont või kõva sein. Samas õnnetused ei hoia sind eemal korduskatsetest.

Sulle meeldib viimasel ajal kõiki üsna tugevalt patsutada. Ma ei kutsuks seda löömiseks, sest sa ei tundu sellega proovivat otseselt haiget teha, aga vahel on täitsa valus meil kõigil. Juustest sikutada ja hammustada oskad sa ka, aga neid oskusi praktiseerid vähem.

Samas oled sa vahel meeletult armas. Näiteks kui sa tunned end häbelikuna, siis paned sa oma pea mu õlale. Või teed küsimise peale mahlaseid musisid. Teinekord aga hoopis pakud armulikult oma otsaesist, et me saaksime sinna musi teha. Sulle jätkuvalt meeldib magada meie küljes - ühte või teistpidi. Vahel näen ma seetõttu unes, et mind kägistatakse, sest sa reaalselt surud mu kõrile. Teinekord aga leiad sa mõne armsama poosi. Näiteks paned oma pea vastu minu oma või kolid kaenlaauku.

Me muutsime jälle kõvasti su magamiskorraldust. Esiteks eemaldasime me oma voodilt jalad ja sinu omalt taas ühe suvel sinna lisandunud seina, sest vangisolemisega sa ära ei harjunudki ja kõrgelt oskad sa ka üsna ilusasti alla tulla, jalad ees. Seega tundus mõistlikum lasta sul seda lihtsalt veidi kontrollitumates ja turvalisemates tingimustes teha. Nüüd lähed sa vahel lausa ise oma voodisse, mis on ikka meie oma vastas ning teinekord uinudki sa ise seal. Ma ei pea sind enam enne oimetuks tissitama, kuigi tissisõber oled sa ikka.

Viimased kümmekond päeva oleme me ka üsna kõvasti vaeva näinud, et vabaneda su öösiti (loe: öö läbi) söömise harjumusest. Esimene õhtu läks täiesti aia taha. Teisel ööl jäid sa issiga meie tuppa ja mina magasin külalistetoas ja me saimegi hakkama nii, et sa sõid enne uneaega ning uuesti alles kella nelja paiku ning seejärel taas alles hommikul. Ma tahtsin seda harjutamist teha võimalikult pehmelt, aga ei kujutanud samas ette, kuidas ise unesegasena sind endast öösel eemal hoida ja seetõttu valisime me variandi, kus ma magasin teises toas. Kolmas öö olid sa hästi kuri ja jaurasid keset ööd kolm tundi, nii et ma tulin tagasi meie tuppa magama, aga see ka ei aidanud.

Neljandal ööl sain ma esimest korda üle aasta vist viis tundi jutti magada. Sama juhtus ka viiendal ööl ning kuuendal lausa kuus tundi. Ma olin nii üllatunud ja puhanud. Seejärel pakkis issi mu külalistediivani kokku ning ma tulin tagasi meie tuppa, aga edasi on meil läinud üle küngaste ja kändude või kuidas see eestikeelne väljend oligi... Mõni öö on mul rohkem jaksu ning sa uinud taas ilma söömata. Teinekord pole mul aimugi, mis kell on ja sa saad oma tahtmise, sest ma ei jaksa lihtsalt üleval olla ja võidelda sinuga.

Selge aga on see, et juba praegu magad sa pikemalt ja paremini, olgu selleks siis meie voodite muutus või söömise muutus või hoopis see, et olude sunnil oleme me hakanud magamistoa ust kinni hoidma õhtuti, kui ainult sina magad. Mulle küll ei meeldi sind niimoodi üksi jätta, aga sa hakkasid magamamineku ajal magamistoast põgenema ning röökima, kui me seda ei lubanud. Seega nüüd on nii, et uneajal ütled sa head ööd oma teisele vanemale kusagil mujal toas, misjärel sina ja üks meist suurtest läheb magamistuppa ning sulgeb enda järel ukse. Seda sa hetkel aktsepteerid, aga mingit edasi-tagasi käimist mitte. Kui issi julgeb tulla magamistuppa ja siis proovib taas ära minna, siis kuulevad su protesti kõik naabrid. Sama juhtub siis, kui sa ootamatult mind märkad.

Muide, sa saad lõpuks Nokiat paitada. Tal on innaaeg ning ta on erakordselt lahkes tujus. Nägin sind ükskord isegi oma pead tema peale toetamas ja isegi mulle ei ole see tavaliselt lubatud.

Sinuga on igatahes huvitav ja meil on jätkuvalt väga hea meel ning hämming, kuidas nii äge väike inimene küll meie juurde sattus.

Armastusega,
Emme