Täitsa huvitav on elada

 Kes oleks võinud arvata, kui paljud asjad võivad iiveldama ajada. Mõned on üsna loogilised:

* Kakamähkmed ja -hais. (Lemmik on juba nädalaid ainuüksi nendega tegelenud ja minu haisukaebuste peale jooksnud koristama)

* Autosse sisse immitsev puuksuhais vmt

* Solgikaevu lähedusest mööda jalutamine

* Oma puuksuhais

* Kallima higi

* Veini teine klaas

* Kööki jalutamine

* Iga jälgim mõte (nagu prügiauto, mis juba ohutult möödunud on)

* Bensiinihais tunnelis sõites

Loodetavasti saab see varsti läbi. Nagu rase oleks :)

Mulle ei meeldi poliitikast rääkida

Ma ei ole üldse see tüüp, kes hea meelega kolleegidega lõunalauas poliitikat detailideni arutaks, veel vähem teema püstitaks, aga Eestis toimuvast tsirkusest ja tegelikult ka mujal maailmas toimuvast on aina raskem mööda vaadata. Mind tõsiselt huvitab, kust tuleb mõningate tegelaste enesekindlus püüda teistele ette kirjutada, kuidas nad elama peaksid. See ei ole sama asi, kui palve lasta elada nii nagu igaüks ise tahab.

Lugesin täna üht avalikku kirja Ratasele, mis mulle nii mõistlik tundus. Inimesed on saanud haiget ja soovivad seda (viisakalt) väljendada. Mingil rumalal põhjusel avasin ka kommentaarid. Ma ikka aeg-ajalt loodan kommentaariumides kohata mõistlikke inimesi, sest kuskil peavad ju nemad ka olema, aga millegipärast laamendavad avalikult ikka need, kes rahul ei ole. Naisterahvas, kes otsustas seista vähemuste eest, valati sopaga üle muidugi. Oli neid, kel oli vaja tema välimust solvata. Ja neid, kelle meelest LGTB kogukond koosneb ainult suuseksi harrastajatest ja kes tundsid puudust graafilisemast organisatsiooninimest. Oli neid, kes tundusid end äkki heteroseksuaalse vähemusena ja röökisid: homopropaganda. Seletage mulle, rumalale, kas mina olen valesti aru saanud, aga kumb on päriselt propaganda: kas see, kui ma karjun, et sina pead ka hetero olema või see, kus ma ütlen, et mina ei ole!? Kumb siis kumba poolt midagi tegema proovib mõjutada ja seega propagandat teeb?

Mul oli lihtsalt kurb ja valus lugeda ja mul on nii kahju kõigist neist inimestest, kes end hetkel Eestis turvaliselt ja ilmselgelt väärtuslikuna tunda ei saa. Ma tõesti ei saa aru neist kitsarinnalistest inimestest, kes ainult mingit jonni ajavad, millest keegi ei võida. Kas see tõesti teeb kellegi elu paremaks, kui teised on õnnetud? Ei ole ju nii, et kui homoseksuaalsetel inimestel omavahel abielluda ei lubada, siis nad kohe rõõmsalt heterotega abielluma hakkavad. Aga see on vaid üks teema. Üks väga isiklik teema, mis ei tohiks küll kellegi teise asi olla. Samamoodi nagu igaüks ise otsustab, mis tööd nad teha tahavad, kus elada soovivad ja kellega sõbrustavad. Rääkimata õigustest oma keha üle ise otsustada ning oma usku valida. Ma olen vist paduliberaal, nagu mõned vennad kindlasti ütleksid ja seda heal päeval, aga ma siiski loodan, et päev päevalt aina rohkemad hakkavad mõistma, et erinev ei ole halb ning selle eest ka avalikult seisma nõustuvad.

Kui seda postitust loeb keegi, keda hetke kolevalitsuse valikud negatiivselt mõjutavad, siis teadke, et see igati enamusgruppidesse kuuluv (naine olemise erandiga) valge hetero blogija on teie poolt.

Ah nii siis ongi...

Eile saime me ka proovida, mis tunne on, kui peab samaaegselt tööd tegema ja väikest last lõbustama. Nimelt Triibu tundus natuke nohune ja tegime talle vaba päeva olukorra hindamiseks.

Triibu oli enda kohta hästi tubli. Magas juba hommikul uuesti issi kaisus. Seejärel veetsime temaga kordamööda õues aega, nii et teine lapsevanem saaks samal ajal veidi tööd teha. Eriline hitt oli E4 ääres autode vaatamine. Siit sõidab tõesti kogu aeg põnevaid masinaid mööda. Isegi traktoreid nägime ja selliseid asju, mille nimegi ma ei tea.

Pärastlõunal pidin üht koosolekut pealt kuulama ja otsustasin, et proovin seda iPadil teha, et saaksin samal ajal Triibule seltsiks olla. Triibu küll vaatas huviga mõne minuti ekraanilt uusi onusid, aga siis hakkas igav ning ta tassis mulle sülle igasuguseid asju ning loopis laiali ka terve hunniku, aga mida ikka oodata igavlevast alla kahe aastasest pooleteisttunnise koosoleku ajal. 

Ühel hetkel kuulasin presentatsiooni ja samal ajal suras Triibu mu pluusi kurguaugust sisse suuri masinaid. Ühe leidsin palju hiljem seljatagant. Kui see mäng sai otsa, siis tassiti mulle sülle autorada ja istuti ise ka kaksiraksi  mulle otsa. Proovi siis nii tööle keskenduda :)

Aga hakkama saime. Ta on siiski väga mõnus laps, kui aeg-ajalt jonnituju ja näiteks tänahommikune spontaanne kõrvakiiluderohke äratus välja arvata. Lihtsalt laiselda ei lubata.

Laupäevane müsteerium

P.S. Ilma meie loata seda raamatuks ega mõneks audiovisuaalseks teoseks teha ei tohi!

Plaanisime täna ühe väikese sõidu teha. Seadsime sammud auto poole ja kohe, kui ma kõrvaistujapoolse ukse avasin, vaatas mulle auto põrandalt otsapidi tooli alt vastu üks telefon. Ei olnud minu oma ega Lemmiku oma. Kuna see oli hästi nähtav ja me ei vea just tihti võõraid oma autoga, siis esimene mõte oli, et see peab kuuluma eelmisel nädalavahetusel külas olnud Lemmiku vennatütrele. Helistasime siis vennale, aga tütrel oli oma telefon samal hetkel näpus ja teistel lastel olid ka telefonid alles.

Hakkasime siis ajusid ragistama. Kes on viimastel nädalatel meie autos viibinud? Ei tulnud nagu kedagi eriti meelde. Ainult, et auto käis hiljuti hoolduses ja et see hooldusmees oli olnud veidi hajameelne ja ka meile teadaolevat kõrvalistuja kohal kindalaekaga mässanud. Plaan oli koju jõudes telefon laadima panna ja vaadata, kas saame targemaks. Küsisime igaks juhuks ka oma lähemalt sõprusringkonnalt, kas keegi on sel suvel ehk telefoni ära kaotanud, aga keegi midagi üles ei tunnistanud.

Edasi läks põnevaks. Kui telefon pildi ette võttis, ilmus välja ka täiesti suvaline taustapilt ja meie üllatuseks kirillitsas tekst ning mõned vastamata kõned juulikuust ja Eesti numbritelt. Täiesti imelik, kuidas see telefon end mitu kuud autos märkamatuks jätta suutis.

Proovisin siis helistada tagasi ühele neist vastamata kõnede tegijatest. Tüüp oli nii umbkeelne, et viskas lihtsalt telefoni ära ja ma isegi proovisin vene keeles seletada. Samas, kuidas saakski hästi seletada, et leidsime telefoni, kuhu te olete helistanud juulikuus, aga mille numbrit me ei tea. Mind peetaks ogaraks.

Järgmisena koukisime SIM-kaardi telefonist välja ja Lemmik leidis ka mälukaardi, millel olid meie jaoks võõraste inimeste pildid. Samas, ega meil ei ole ka venekeelseid sõpru Eestis ja juulikuus olime me karantiinis. Vastamata kõned olid meie esimestest karantiinijärgsetest päevadest.

Proovisin seejärel Teliaga ühendust võtta, et ehk nemad oskavad SIM-kaardi numbri järgi tuvastada omanikku, aga seda numbrit nad ära ei tundnud, kuigi olid muidu väga osavõtlikud. Elisasse helistasime ka, kuigi selleks ajaks olime veidi targemad, aga vana koduoperaatori esindaja eelistas mind pigem peesse saata, kui oma klienti aidata telefoni tagasisaamisel.

Me olime vahepeal avastanud, et SIM-kaart oli küll parooli all, aga telefon ise mitte ja järsku oli meil ligipääs igasugustele isiklikele andmetele alates mingitest fotodest ja emailide nimekirjadest kuni pildini veel aastaid kehtivast krediitkaardist. Samuti leidsime palgaväljavõtted, aga püüdsime siiski austada inimese privaatsust. Läks veidi aega enne, kui suutsime keeleseadeid muuta ja asjad muutusid arusaadavamaks. Meile aga piisas, et leidsime inimese emailiaadressi ja telefoninumbri. Saatsin talle nii meili kui ka proovisin helistada. Eks näis, kas ta võtab ühendust.

Tegu tundub olevat meie jaoks täiesti võõra keskealise mehega ja suutsime ka paari tunnise täpsusega välja selgitada, millal ta oma telefoni ära kaotanud on, aga meil on täielik hämming, kuidas see meie autosse sattus. 

Vaatasime oma sama päeva fotosid ja me teame, kus ja kellega me olime, aga ometi targemaks ei saanud. Kas telefoni korjas kogemata üles meiega aega veetnud mu kergelt seniilne tädi, meie maimik või me ise näiteks toidupoest? Või äkki proovis tüüp hoopis lisaraha teenida meie autosse sisse murdmisega? Samas me pole märganud millegi kadumist ja tema telefon oli täis vägagi isiklikku kaitsmata infot, nagu eelnevalt mainisin.

Proovisin ka googeldada teda, aga vasteid oli vähe ja ta nimi pole just unikaalne. Kummalisemaks vist ei saa minna, aga kui rohkem teada saame, siis kirjutan.

Muide, koronatest oli negatiivne.

Sain ka koronatesti teha

Ma olen haige. Taskurätikuid kulub kilode kaupa ja igaks juhuks oma poiste kaisus ma hetkel ei maga. Kurk ka valutab. Pea on paks ja veidi on nõrk olla. Tavalises olukorras käiks ma vist ikkagi kontoris tööl, kui just kolleegidest kahju ei hakkaks, aga nüüd on ju teised ajad ja teistsugusele ajale kohaselt loodan ma elus esimest korda, et mul oleks mingi suvaline ülemiste hingamisteede viirus. Ma keeldun seda külmetuseks kutsumast, sest juba on piisavalt inimesi, kes arvavad, et korra tunnevad külma ja kui nad juhuslikult kohe pärast seda haigeks jäävad, siis ainult külm ongi see suur süüdlane. Ei ole sõbrakesed, ei loe. Kuulake bioloogiatunnis tähelepanelikumalt.

Igatahes, tagasi põhiteema juurde. Kuna Triibu käib lasteaias ja umbes nüüd pidi sinna naasema ka üks vägagi kompromiteerutd immuunsüsteemiga laps, siis ma arvasin, et oleks mõistlik end korona osas testida.

Rootsis käib see testimine veidi testmoodi. Lihtsamalt. Vähemalt logistiliselt. Jah, võid ka ise kuhugi drive-in stiilis kohale sõita ja A öelda, aga mugavam tundus olevat test koju tellida. 

Kõigepealt tuli mul läbi lugeda ports tingimusi. Muuhulgas see, et kui viimase kuue kuu jooksul juba koronat põdenud oled, siis uuele testile õigust ei ole. Huvitav, kuidas nad küll siin siis aru saavad, kas tekib immuunsus või mitte!? Igatahes, seejärel läks minu meelest vajalikust keerulisemaks. Kõigepealt alustasin ühelt veebilehelt. Siis pidin installeerima ühe äppi ja tegema seal paar liigutust. Seejärel tuli liigelda uuele veebilehele ja etteruttavalt võin öelda, et testi tegemise ajal sain ka kolmandale veebilehele minna ning ehk tulemuse saan neljandalt. Ma kahtlustan, et arvutivõõramatele inimestele on see juba üsna keeruline.

Igatahes, testi tõi täna mulle kohale taksojuht ja test ise ootas mind papptaldrikul serveerituna välisukse kõrval. Mulle anti 15-20 minutit, kuni sama juht tagasi tulema pidi ja mul oli samal ajal oluline koosolek, aga mis siis ikka. Üldse on need esimesed kõige karmimad haigusepäevad minu jaoks tähendanud 5-6 koosoleku päevi, kus midagi ära ka jätta ei saa hästi.

Kõigepealt pidin võtma testi kilekotist välja, selle veebis registreerima ja siis pool minutit käsi pesema. Seejärel tuli pulgaga sügaval kurgus kudistada. Seejärel öökides pulka mingis vedelikus keerutada ja proovida analüüsituub kõvasti kinni keerata enne, kui okse tuleb. Siis oksendada. Vähemalt minu variandis. Seejärel panna test tagasi väikesesse kilekotti. Taas 30 sekundit käsi pesta ja siis panna test suuremasse kilekotti ning külmkappi. Ausalt ma sellele järelkorrale väga pihta ei saanud, sest kõiki kilekotte olin ma katsunud ka enne ja isegi õues käinud kätega. Ma küll väga ei usu, et ma nii steriilsust tagada suutsin.

Igatahes, lõpuks tuli taksojuht tagasi. Ma panin oma testi teiste samasuguste peale ukse kõrvale jäetud karpi ja tulin ära. Nüüd tuleb vaid vastust oodata ja ma väga loodan, et see tuleb juba homme, sest seejärel tuleb juba nädalavahetus ja ma pigem eelistaksin varem kui hiljem teada, et saaksin vajadusel kiiresti hoiatada neid, kellega olen kokku puutunud ning lükata edasi tulevikuplaanid ning võtta ka Triibu lasteaiast taas ära. 

Pean tõdema, et oli huvitav kogemus. 

Kirjad Kahele Triibule 50

Ehk lugu ümaratest vormidest ja unest

Mu kallis poja,

Juba pikemat aega on üheks su lemmik mittemänguasjaks olnud mu silikoonist rinnahoidjad. Ikka ja jälle leiad sa need vastavast sahtlist üles ning vead neid mööda elamist ringi. Lõpuks ma ei vaevunudki neid enam ära panema. Sa kasutad neid nagunii rohkem kui mina.

Eelmisel nädalal oli meil aga üks veidi vaevalisema magamajäämisega õhtu. Samast nädalast, aga ühest teisest uneajast on mul ka su varbaküünest kriim otsaees. Loodetavasti päris armi ei jää.

Igatahes me sinuga maadlesime pikalt unega. Sina olid palju võitlusvalmim kui mina ja kui mina püüdsin mitte uinuda ning samal ajal jälgida, et sa end silikoonmaski ette proovimisega ära ei lämmataks, siis lõpuks jäid sa ikka omaette pusima. Kuni järsku kostis su suust Oh ei! ja sa tagastasid mulle mu rinnahoidja.

Ma alguses ei saanudki aru, mis juhtus, aga lähemal vaatlemisel selgus, et sa oled sellest päris suure tüki lahti hammustanud. Ehmatasid vist ise ka, et nii läks. Mind ajas rohkem naerma ja seejärel uinusid sa vähemalt kiiresti. Huvitav, kas ma peaksin meile uue silikoonrinnaka ostma!?

Võitlemise kiuste aga oled sa maailma kõige armsam kaisukas, kui sul juba uni tulema hakkab. Sa proovid oma pea panna minu oma vastu ja naeratad läbi une nii mõnusasti. Viimasel ajal meeldib sulle ka kaisus lugemine ja isegi laulmine. Hetke lemmik on väikese ingli laul, mis viib ära ka väga kurva tuju ja trotsi.

Armastame sind väga-väga!

Emme ja issi

Kirjad Kõhutantsijale 4

 Mu pisike,

Ma ei ole sind ka ära unustanud. Ja ega sa ei lasegi.

Viimastel nädalatel on mul kogu aeg nälg. Süüa võiks iga paari tunni tagant. Isegi su issile teeb see nalja juba. Täna ta jokutas lõuna ajal välja minemisega ja ma tõsiselt kaalusin, kas hakata oksendama või meeleheitest nutma. Lõpuks leidsin ühe pooliku banaani, mis päästis päeva ja me auto sisustuse.

Mulle tundus tegelikult, et ehk on iivelduseaeg läbi, aga täna ajasid mind isegi mõtted öökima. Su venna kakaga tegelemine on puhtalt issi lõbu, kui mul vähegi valikut on. Toit ei isuta, aga nälg on hullem.

Sina aga peaksid juba täitsa väikese inimese moodi olema kõigi oma varvaste ja kõrvadega. Ma broneerisin siiski meile tasulise aja ültrahelisse, sest ma tahan teada, et sinuga on päriselt ka kõik hästi enne, kui pool rasedust juba seljataga. Tänaseks aga on juba neljandik möödas. Suurem osa on küll alles ees, aga ka lõbusam osa minu meelest.

Katsu siis ikkagi ilusasti kasvada igasuguste karvaste ja siledate, kes mu otsas ronivad, kiuste ja varsti näeme!

Armastusega,

Emme

Kirjad Kahele Triibule 49

Täitsa lõpp, kuidas sa arened!

Nüüd tuleb praktiliselt iga päev uus sõna. Eile ja täna oled sa mööda korterit ringi traavinud ja muudkui hüüdnud "kommi, kommi" nagu mingi ära hellitatud jõmpsikas, kuid su põhjus on palju toredam. Nimelt on viimastel päevadel olnud sinu tööks kassikommide välja jagamine ja sa teed seda suurima rõõmuga, minu juhtnööre järgides. Kõigepealt peotäis ühele, siis teisele. Kui vaja, viid ka vannitoas laisklevale Erosele kommid kohale ning hoolitsed selle eest, et ta need kõik ilusasti kätte saaks. Alguses panid sa mõned ka endale suhu, aga nüüd oled vist aru saanud, et on paremaid maiustusi. Igatahes, kõik on õnnelikud ja sina saad lõpuks Nokiat näpuotsaga katsuda.

Sulle väga meeldivad igasugused mullid. Seebimullitaja. Mullid vannis. Vahel õnnestub sul endal ka mõni mull puhuda, aga suuremas jaos on see minu töö ja sina lihtsalt degusteerid seepi. Täna veetsid sa aga päris pika aja vannis ja terve selle aja korrutasid sa pehme keelega "mull, mull".

Issi ostis sulle mõned päevad tagasi uue mänguasja - autoraja koos patareidega autodega. Sellest sai koheselt su lemmik ja nüüd kuuleme me autodest hommikul esimese ning õhtul viimase asjana. Sa võid pikalt sellele keskenduda, midagi muud märkamata. Muudkui tõstad autosid ümber või tirid rada kellelegi sülle. Üleüldse mängid sa parema meelega diivanil minu süles väikese rajajupiga, kui omaette uhke rajaga. Kutsume sind hellitavalt Godzillaks, sest autodel pole lootustki sinust niisama mööda sõita, kui sa seda just ei plaaninud.

Viimasel ajal oled sa ka veidi rohkem issikas. Su issil on muidugi hea meel selle üle. Samas siis, kui sa oled valmis päriselt magama jääma, eelistad sa ikka sügavale minu kaissu pugeda ja see on nii armas. Mõni päev on uneaeg ikka paras sõda ja eilsest saadik on mul isegi suur kriim otsaees - su jalalöögist.

Nüüd on kümme päeva möödas sellest, kui ma sind enam ei imeta ja ikka sa vahel küsid või põikab su käsi mu pluusi alla, aga üldiselt sa paistad asjast aru saavat. See on läinud palju lihtsamalt, kui ma lootsin. Ei mingeid rinnapõletikke ega draamat.

Sa olid meil ka esimest korda haige oma lasteaia karjääri jooksul ja kui meile tundus, et sa olid kodus olemisega rohkemgi kui rahul, siis esmaspäeval kiirustasid sa kodust minema. Ka õpetajad igatsesid su järele ning tundub, et sa oled leidnud seal oma esimesed sõbrad. Eile nägin pealt, kuidas suured tüdrukud tulid sulle hästi lähedale ja sina said neid muudkui pikali lükata. Selles kontekstis olid kõik rahul, aga ma pole päris kindel, mida väiksemad lükkamisest ja löömisest arvavad.

Mõnes mõttes oled sa nii meie laps. Näiteks täna, kui küsisin, kas sa pitsat tahaksid, siis jätsid sa kohe oma lemmik automängu pooleli, jooksid kööki ja isegi istusid oma toolile ootele. Ja ootasid ka ilusasti, kuni sulle pitsa soojaks tegin. Vähemalt siiamaani sööd sa vabalt igasuguseid asju ja me ei pea muret tundma su toitumise ühekülgsuse pärast.

Üks muutus on veel. Sa ei taha enam meile musi teha üheski formaadis. Päeva peale ehk üks musi õnnestub saada, aga ei enam. Seda jään ma küll igatsema.

Armastusega,

Emme