#14poleokei

Kogu see viimastel nädalatel kirgi kütnud teema viiekümnendates tüdrukute jalgpallitreenerist ja tema suhtest 14-aastasega on nii haige. Ja see, kui levinud on igasugune seksuaalne ahistamine, on jõhker. Mul võtaks aega, et oma isiklikke kogemusigi meelde tuletada. Kindlasti kõik ei tulekski.

Aga mõned näited. 

Olin 14. Teel kuhugi kodu lähedal, kui sattusin kokku endast kümme aastat vanema tüübiga. Ta oli välismaalane ja eksinud. Aitasin tal siis õige suuna kätte leida ja tema kutsus mind järgmisel päeval päevasel ajal välja sööma. Tänutäheks või nii... vähemalt minu meelest. Ma ei olnud rumal. Ka mitte selles eas. Kui mu sõbrannad teada said, siis nad olid küll veidi skeptilised, aga see oli avalik koht ja päevane aeg. Ma ei oleks eluski läinud temaga kuhugi eraldatud kohta või õhtul kaasa ning ka mu ema ei tõmmanud pidurit sellele plaanile. Lõunasöök läks kenasti. Sain ingliskeelt praktiseerida ning selles ei olnudki midagi mälestusväärset. Millalgi pärast kojujõudmist aga helistas ta mulle ja ütles, et tahtis mu häält kuulda. Ja vot see lause pani mu peas häirekellad helisema. Miks sa ajad täiskasvanuna lapsele sellist iba!? Ka aastaid hiljem pärast esimest kohtingut sama lauset kuuldes hakkas mul hirm. Esimesel korral aga lülitasin ma vist oma telefoni nädalaks välja ja ta kadus ära. Loodetavasti leidis kellegi omavanuse, kellega uues koduriigis aega veeta.

Umbes samas vanuses meeldis mu paralleelklassivendadele istuda igal vahetunnil kooli peatrepikoja aknalaual, kust kõik mööda käima pidid ja vähemalt minu puhul kas solvanguid hüüda või siis tagumikule laksu virutada. See viimane muutus mu peas nii normaalseks, et mul arenesid lihtsalt välja kiired kaitserefleksid. Laks tagumikule mõne omavanuse või veidi vanema poolt oli ikka väga regulaarne, aga kas ka tegelikult normaalne!? Eks me kõik olime oma seksuaalsust avastamas, aga see polnud mingi kahepoolne avastusretk.

Ühel päeval äkki kehalise tunnist oma klassi naastes pidin mööduma klassivennast, kes lambist otsustas mind läbi riiete nibust näpistada. Sellele ei eelnenud ega järgnenud mingit konteksti.

Kui ma olin veelgi noorem - ehk 11-12 - sõitsin trolliga sugulasele külla. Troll oli üsna täis. Minu vastas hästi lähedal seisis keegi mees. Kui ühel hetkel allapoole vaatasin, avastasin, et ta sõrm silitab mu häbet. Mul olid kõvad teksad, nii et ma ei tundnud midagi, aga kui avastasin, siis muidugi nihelesin veidi eemale ja tüüp põgenes esimesel võimalusel trollist. Mul ei tulnud isegi pähe karjuda, kuigi muidugi oli kõhe.

Kui ma olin 15-16, siis meie naabrinaisel oli peika. Selline hästi heasüdamlik ja lihtsameelne. See suhe kaua ei kestnud. Aga ta jäi meie kõigi ellu ning armus oma eksi minust paar aastat nooremasse tütresse. See ei olnud saladus. Aga see oli vaid soov, mitte reaalsus. Tunne, mida sai ära kasutada finantsiliste teenete vastu. Kingitusi said nii see teismeline kui tema sõbrad ja sõprade sõbrad. Kuni enam ei olnud raha. Ühel hetkel raius see mees oma köögiukse kättepuudeks, sest sellel naabriperel olla külm ja puud otsas. Tal oli endal ka teismeline tütar ja meile tundus ta ohutu. Tal oli unistus Mauritiusele minna ja ta kutsus meid tihti kaasa tema kulul. Seda me siiski ei teinud, aga korra Hiiumaal käisime küll puhkamas. 16-aastane mina, 14-aastane sõbrants ja 40ndates tema. Nüüd ise emana ajab see mõte mul ihakarvad püsti, sest me teame, et midagi ei juhtunud, aga oleks ju nii lihtsalt võinud ka juhtuda. Millegipärast meie emad olid sellega nõus. Teine aeg? No ma ei tea...

Umbes 16-aastasena andis mu kunagine klassiõde ja pinginaaber mingile oma uuele tundualt vanemale tuttavale mu numbri. Miks? Ma ei tea, sest mina elasin Tallinnas ja tüüp Saaremaal. Meil ei olnud midagi ühist. Ometi kuulasin teda viisakalt paari pika kõne jooksul. Kui ma seejärel aga püüdsin talle viisakalt selgeks teha, et ma ei ole temast huvitatud, hakkasin saama sõnumeid stiilis, et kui ma teda ingoreerin, siis ta sõidab oma rolleriga vastu seina.

Kui olin 18, siis sõitsin trammiga ja vist naeratasin ühele mehele. Ise seda teadvustamata. Tema teadvustas küll ja tegi kohe juttu stiilis, et ma selgelt tahan teda. Põnev oli ka. Ikkagi vanem mees. Ta uuris, kui vana ma olen. Kui vastusega rahule jäi, siis oma iga ei soostunud ta avaldama. Usun, et see algas numbriga 4. Järsku pidigi vanus vaid number olema. Ta kutsus mu samaks õhtuks välja ja see oli kord, mil jõudsin vist kahtlaselt lähedale vägistamisele. Me pidime minema väärikasse restorani tema seltskonnaga. Enne aga oli kellegi vaja kuskilt läbi käia. Meid kõiki pressiti mingisse autosse. Ma vist pidin selle uue tuttava süles istuma ja sõitsime sügavale Lasnamäele, mida ma sel hetkel üldse ei tundnud. Esimesena peatusime selle tuttava juures. Hiljem pidid teised meid taas peale korjama. Jah. Ma olen loll. See tüüp elas mingis soojakus oma äri juures mitmemeetrise metallplaadist aia taga, mille ta meie selja taga lukku keeras. Lisaks oli tal suur kuri koer. Kui "tuppa" jõudsime, pakkus ta mulle kohe šokolaadi ja alkoholi ning surus siis vastu seina, et mind suudelda. Olin end lolli olukorda mänginud ja pidin nüüd hoolega valima oma järgmisi käike. Alkoholile ütlesin ei. Muus osas püüdsin jääda positiivseks ning õnneks varsti tulid teised tagasi ka. Ega ma sealt vist karjudes välja poleks nagunii saanud. Õnneks ta midagi tõsisemat ei üritanud. Alles pärast restoraniosa mind bussile saates krabas veel viimasel hetkel sealt, kust ainult ulatas. No ja tema oli see järgmine "tahtsin su häält kuulda" tüüp. Teist kohtingut muidugi ei tulnud. Jäi vaid jälkus ja hirm hinges.

Järgmine kord, kui ma jõudsin vägistamisele lähedale - nii lähedale, et ma siiani kindlalt ei tea, mis juhtus - oli Indias. Meie, välismaa noorte seltskonnas liikus üks kohalik sidemetega keskealine mees. Jah, temast oli tihti abi ja ta tundus selline ohutu. Ühel õhtul olime me kahekesi tema korteris ja ta tegi kokteile. Suuri kangeid kokteile. Osariigis, kus alkoholi praktiliselt saada ei olnud. Ma pole mingi sulgkaallane, aga pärast paari kokteili olin ma väga purjus ning tahtsin koju Harshi juurde. Saatsin vist talle sõnumi ja kui ta tagasi helistas, siis ma ei osanud talle hästi seletada, kus ma olen. Kõik oli nii uus. Nüüd olid mul telefoni otsas temperamentne peika ja seltsiks tüüp, kes ka justkui solvus, et miks ma ära minna tahan. Lõpuks andsin alla stressiolukorras ja läksin hoopis oksendama. Ma vist kukkusin ja läin ka pea ära. Järgmisena mäletan, et olin voodil pikali, oksemaitse suus. Mul olid seljas mingid võõrad riided ja ta püüdis mind suudelda. Mul oli selge mäluauk - mu elu ainus. Ja ma ei saa kunagi teada, mis juhtus ja kas asi oli tõesti ainult alkoholis. Jah, ära roni üksi igale poole ilma tagavaraplaanita, aga juba see, et noore naisena pead kõigeks valmis olema on vale. Miks ma peaksin kartma!?

Ma olin korralik tüdruk. Olen siiani. Ei teinud suitsu. Käisin korralikult koolis. Ei varjanud oma ema eest asju. Ei olnud mul katkist pere või vähemalt mitte sellist, kust ma ära oleksin tahtnud iga hinna eest. Olin noor, kohati naiivne ning ka oma seksuaalsust avastamas. Oli tore tunda, et meeldin kellelegi, aga tahtsin asju teha siiski oma tempos ja see tempo oli ehk keskmisest aeglasem. Sellegipoolest ja vanusest hoolimata ei ole minu meelest ükski neist praegu meelde tulnud lugudest okei. Ja seda enam on mul hea meel, et minu eluteed ei varjuta tõsisemad traumad ärakasutamisest ning olen osanud valida omale sellise mehe, kes mind praegu blogimise ajal ampsude haaval toidab. Ootamine võib end ära tasuda.

Mõistlikkusest

Kui su kaheaastane on terve nädala lasteaiast kodus, olles enne seda terve aasta jooksul vaid neli päeva sealt puudunud ja seda ka kahes jupis ning te mõlemad tahate tööd teha, siis saab olema päris huvitav nädal. Eriti, kuna meil ju ei ole praktikat, kuidas oma elu lapse haiguse korral ümber korraldada. Enamikul Triibu eakaaslastest on nüüdseks seljataga juba korralik haiguste ajalugu, aga meie imelaps on püsinud uskumatult terve. Nii me siis ei teagi veel, kas tema kõrvalt annab tööd teha ning kui palju või tuleks julmalt lapsehoolduspuhkust võtta. Mina võtsin seda niipidi, et isegi, kui ma ei saa päris täisajaga tööd teha, on mida iganes ma teen siiski firmale kasulikum kui mitte millegi edasiliikumine.

Igatahes, see nädal oli ekraanidekesksem, kui mulle meeldiks ja süvendas veelgi Triibu nõudeid vaatamaks filmi, draakonit (Bollebumpa) või iseendast videosid. Te ei tea, kuidas see laps armastab iseennast vaadata. Nüüd on korduvalt juhtunud, et keset videokõnet vanaemadega algab draama, sest ta eelistaks ennast vaadata samal ajal. No ja siis ongi vahel kiusatus talle öelda, et ole nüüd mõistlik, kuigi mõistusega saan aru, et ma ise ei ole mõistlik seda soovides. Ta on ju vaid kaheaastane. Kokkuvõttes läks nädal isegi väga hästi ja kõik koosolekud said peetud ning ainult ühe ajal karjus ta osalejatest üle natuke, aga see oli üsna väheoluline ka.

Nii sel nädalal kui ka muidu käitub ta igati eakohaselt ja protesteerib paljude asjade vastu, olgu selleks siis hambapesu, mähkmevahetus või õueminek, kuigi ma tean, et ta naudib seda viimast alati. Hambapesu on arusaadavam. Samas ta on hakanud aga ka ise tooma mähkmeid ja nõudma, et me need talle jalga paneks. Ühel korral sel nädalal palus ta isegi enneaegselt mähkmevahetust. Me oleme pigem positiivselt üllatunud, kui ta meile ise kakast märku annab, sest pigem tšillib ta ka siis muretult edasi ega tunnista oma tegusid. Aga kuna proteste on nii palju, siis vahel ma lihtsalt tunnen, et ei jaksa temaga võidelda ja kas ostan ta ära, delegeeri ülesande Lemmikule või jääb mõni asi tegemata.

Sel nädalal oleme me suuresti inimestest eemale hoidnud ja Triibu on kõvasti saanud harjutada oma uute puslede kokkupanemist, muutudes iga päevaga aina osavamaks ja mul on hea meel, et need talle meeldivad. Alati on tore, kui asjad kohe kasutusse lähevad. No ja mõtlemist arendavad need ka.

Samuti on sel nädalal saanud Triibu palju tõukerattaga sõita ning üllatanud meid sealjuures oma mõistlikkusega. Jah, me peame tal ikka hoolikalt tänaval silma peal hoidma, aga ta reageerib õues palju paremini korraldusele Stop ning on autode läheduses ise ka ettevaatlik. Eriti, kui tuleb teed ületada. Nii julgesingi üks päev temaga kahekesi ja tõuksiga lausa poodi minna ning tagasiteel olid mul käed täis, nii et ta pidi iseseisvalt minu kõrval ka teed ületama ja sai sellega imeliselt hakkama. Ei mingit lollitamist ega venitamist. Teele ta ei jooksnud ning teisele poole jõudes lehvitas hea meelega autodele. Samasugust mõistlikkust märkame nüüd ka kodus, mistõttu ei pea näiteks vannitoa värav enam pidevalt kinni olema, aga noad on ikka peidus ja kemikaalid lapseluku taga nagu ka dokumendid, sest kes teab, mis hull mõte tal ühel hetkel siiski tulla võib. Meie aga oleme positiivselt üllatunud, et üks kahene tõeliselt ohtlikes olukordades võib mõistlikult käituda. Samas eks ta pani mind selle poeskäiguga proovile ka, sest algav vihm teda kiirustama küll ei pannud ja vahepeal jäeti ratas maha minust ühes suunas, et siis ise liduda kiiresti teises suunas. Nüüd sai Lemmik karmi käsu oma telefonil hääl peal hoida, sest ma olen siiski pea kaheksa kuud rase ja tema, kes ta on enamasti oma telefoni külge liimitud, tavaliselt ei märka üldse, kui ma talle helistada proovin, sest tunnen, et mul oleks õues abi vaja. 

Maakerandusest

Nüüd ei ole enam palju jäänud. Kolme nädala pärast olen ma sünnitusküps ja mu äppi kohaselt sünniks ka täna juba igati normaalne laps, kui just mingeid erakorralisi asjaolusid ei ole. Ametlikult on veel kuus nädalat minna. Vaatasin just peeglisse ja nüüd tundun ma endale külje pealt suurem kui otse vaadates. Ometi harjumus on ikka kitsastest kohadest proovida külg ees läbi minna. Lõpeb see aga millegi vastu põrkamisega tavaliselt.

Mulle tundub, et igal pool hoiatatakse, et jägi muudkui liigutusi ja kui miski muutub, siis otsi abi. No ma ei tea. Ma küll ei suuda nii täpselt 24/7 järge pidada. Kui Kõhutantsija just väga jõuliselt endast märku ei anna ja eriti, kui ma näiteks tööle keskendun, siis mul pole aimugi, mitmeid tunde ma midagi ei teadvusta. See ei tähenda, et ta üldse ei liigutaks, aga ma ei pane tähele, sest see on nii normaalseks saanud. Just nagu laeval pikemalt olles ei pane enam lainete loksumist tähele. Ka kõhuliigutused tunduvad natuke nagu lained. Vähemalt minu jaoks.

Sel nädalal on kaks mu head sõbrannat saanud oma beebid kätte. Meie omagi tundub aina rohkem päris. Püüan mitte hirmu tunda edasise ees, olgu selleks siis sünnitus ise või enda kahe lapse vahel jagamine. Vähemalt tean, et mul on väga hea partner.

See nädal on üldse olnud kuidagi teistmoodi. Esiteks oleme me kõik kolm haiged. Ei midagi erilist, aga Triibu rohkem kui kahekordistas oma selle hooaja lasteaiast puudumise päevade arvu, sest tal oli üle päeva palavik ja nüüd natuke köhib ja nohutseb ka. Meil, suurtel, hakkavad alles nüüd külmetuse sümptomid rohkem tunda andma samas kui Triibu on kogu aeg rõõmus ja energiline olnud. Samas on ta sel nädalal mitmeid kordi teinud üle kolmetunniseid uinakuid ja ühel päeval kõigile meie pingutustele vaatamata uinaku lihtsalt ära jätnud. Kumbagi pole varem juhtunud. No ehk imikuna olid mõned pikemad uinakud, aga ka väga harva üle kahe tunni. Teinekord magab ta nüüd pigem 40 minutit.

Eelmisel nädalal püüdsime ka mõned päris pissid potti, aga sel nädalal käib taas potil vaid Nokia. Triibu võib seal niisama aeg-ajalt istuda. Aga ma rääkisin ju minust. Nii lihtne on end kaotada emaduses. Selles on ka väga palju nauditavat - muidu me ju poleks otsustanud teist last saada - aga mõnikord tahaks ka süüdimatult enesele keskenduda ja mitte ainult siis, kui lapsed juba magavad ja endal toss väljas. Või päeval nagu täna, kui me mõlemad oleme nohupilves, siis hea meelega saadaksime Triibu kellegi teisega mängima, aga ei saa ju, sest koroona ja kes teab, mis viirus meid räsib.

Ma ootan väga taas beebiaega ning usun, et teades, et see ei pruugi rohkem korduda, oskaksin seda veelgi enam hinnata. Samas aga ootan ka tagasi kontrolli oma keha üle. Võimalust juua süüdimatult klaasikese veini või kokteili. Kasutada arstirohtusid, mida rasedatele ja imetajatele ei lubata. Tahaks teha taas oma kulmud korda. Isegi proovida päevade püksikuid. Ning teha karjääri. Tunda end vajaliku ja kasuliku profesisonaalina. Reisida tahaks ka, aga ma veel ei tea, kas lastega või lasteta. Ma ei suuda isegi pulmareisi osas otsustada, kuidas seda korraldada. 

Samas ootan ma, et sorteerida beebiriideid suuruse järgi ja pesta pisikesi asju läbi. Tellisin mõned käsitööasjad Kõhutantsijale, sest seekord nagunii suuri kulusid ei ole ja samas tal võiks olla ka midagi täitsa temale mõeldut, mitte vaid teise, kolmanda ja ehk isegi neljanda ringi asju. Ma tahan taas kärutamas käia sõbrannadega ja õnneks meie seltskonnas on nüüd veel mõned lapseootel. Ma loodan taas paremasse vormi nii saada ja, et ehk see aitab mul meie pulmas välja näha parim mina. Ma tahan nautida taas maailma otsast peale avastamist Kõhutantsija silme läbi. Ma tahan kogeda, kui sarnased või erinevad Kõhutantsija ja Triibu on. Ja ma tahan teada, kas meie pere tundub mulle varsti tervikuna.

Ootame edasi ja loodame, et vaktsineerimine muutub efektiivsemaks ning vanavanemad saavad ka rohkem aega meie lastega veeta. Imelik om mõelda, et mu ema pole Triibuga juba kolmandiku jagu tema elust kohtunud. Ja ei kohtu veel mõnda aega arvatavasti. Ma tahan ise meie sõpruskonnabeebisid nuusutada. Siiani on see õnnestunud ka pikast vahemaast hoolimata.

Aga aitab küll tänasest mõtete pudrust ja kapsastest.

Kirjad Kahele Triibule 62

Mu kallis,

Vahel tundud sa juba nii suur. Teinekord jälle aga täitsa pisike.

Sa oled jõhker autode fänn. Eriline lemmik on hetkel sopbilauto - sinu versioon prügiautost. Samuti räägid sa onu tuleautost. Kes mõistatab ära, kes see on? Sa jätad kõik teised tegevused pooleli, et mõni auto ära oodata ja hüüad valjult, mis värvi nad on, kui mõnda näed.

Küsisin sel nädalal ka lasteaias, et kuidas te seal magate, sest nad pea alati kiidavad sind selles osas samas, kui me kodus peame rohkem vaeva nägema, aga sa pidid lihtsalt aktsepteerima uneaega ja vahel, kui varem ärkad, siis te pidite su parima sõbrannaga vaikselt seal magamistoas mängima ilma välja tulemata. Kodus on ka veidi lihtsamaks läinud ja sa oled taas nõus meie mõlemaga magama minema. Tänagi ütlesid sa issile lihtsalt tsau ja jalutasid ise magamistuppa.

Samas ma lihtsalt ei jaksa sinuga sõdida pidevalt hambapesu ja riidesse panemise teemadel. Ma tean, et ma ei tohiks sind ära osta, aga see läheb nii palju lihtsamalt, kui sa tead, et sa saad lõpuks küpsise vms.

Sa räägid nii palju. Samas aru saavad sinust vist vähesed või siis piiratud koguses. Meie su issiga üldiselt teame, mida sa kuidas ja mis keeles ütled. Täna nt nõudsid sa iia laua. Ma tean, et sa tahtsid mängida laua taga oma uue kineetilise liivaga. Ja see on juba suur saavutus, et sa hakkad aru saama, et liivaga ei tohi mööda elamist ringi joosta, sest muidu on see varsti igal pool ja samas otsas.

Olen sulle viimasel ajal taas mõningaid arendavaid mänguasju ja raamatuid ning kunstitarbeid kokku ostnud. Esiteks tundus, et on aeg ja teiseks tahan ka kindel olla, et sul on midagi huvitavat ja uut teha siis, kui me issiga peaksime pikemalt beebiga haiglas olema. Tema tulekuni ei ole enam palju aega jäänud.

Sa oled hästi tugev. Sinu jaoks pole mingi probleem raskeid rattaid lasteaias kuhugi lohistada või nt suuremaid lapsi oma pisikese rattaga rammida. Jah, sa oled paras pätu ning jumaldad rattaid, mida sa nüüd ka motikateks kutsuma oled hakanud.

Teiseks armastad sa iseendast videote vaatamist. Täna nägin ma päris palju krokodillipisaraid, kui sa parasjagu seda teha ei saanud. Samas pika jonni peale, mille vastu miski ei näi aitavat, võib järsku mõni pisiasi aidata. Justkui keegi vajutaks sinu mingit lülitit ja meie rõõmupall on tagasi. Nt tänase jonnituuri lõpetas see, et nuuskasin su nina vetsupaberisse ja siis sa said selle vetsupotti visata.

Vetsust rääkides, sa oled nüüd 4-5 korda viimase nädala jooksul või nii päriselt potti pissinud ja sa tihti isegi ütled enne, et piss tuleb. Jah, tihti ongi nii, et ta juba tulebki või tuli juba, aga üle mitmete-mitmete kuude märkame lõpuks ka taas midagi potis. Nokial tihemini kui sul, aga meil on hea meel, et meie nüüdseks juba päris suur potikollektsioon kasutust leiab. Alternatiivid on ju hullemad. Eriti Nokia puhul, kes nt hiljuti pissis su klotsiämbri suurte aukudega kaanele. Imekombel aga piss ei voolanudki sealt alla papist ämbisse ja puidust klotsidele.

Sa tahad olla suur. Istuda köögilaua taga suurtel toolidel. Mis siis, et sa siis ei näe hästi, mis su söögikausis on või palju alles on. Sa tahad ise otsustada, mis riided selga panna või üldse mitte panna. Sa õppisid ühe näitamiskorra järel mu telefonist fotosid leidma ning oskad videotel play ja pausi nuppe vajutada ning häält peale-maha reguleerida. Muidugi ma pean sind jälgima, sest sa suudad vahel vaid kahe klõpsuga ka midagi ära kustutada või kellelegi saata. 

Samal ajal oled sa hetkel kohutavalt omandihimuline mu rindade suhtes. Kui sa saaksid, siis me oleksime kogu aeg nii otseühenduses, minu tiss sinu pihus. Kui ma julgen protesteerida, protesteerid sina kõvemini, nii et ma püüan vaikselt-vaikselt aega hoolikalt valides seda vältida.

Sul on suur põrandapusle ja sa saad aru väga väikeste detailide põhjal, mis on iga tüki peal. Samas seda sa veel ei taipa, et kui kahe tüki peal on kassi osad, siis võiks proovida neid niimoodi kokku panna, et need kassiosad kohtuksid. Ikka proovid igat pidi. Vahel veab. Vahel mitte. Ja vahel annad sa alla ning teatad, et emme peab hoopis need kokku panema.

Igatahes, roki edasi! Me püüame sinu tempos püsida.

Armastusega,

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 12

Mu pisike!

Me pesamuna! Ma ei suuda uskuda, et sa oled varsti siin koos meiega ja mitte ainult minu kõhus mind kõdistamas ja venitamas. Sa oled praktiliselt küps. Ainult kaks kuud ongi jäänud veel oodata umbkaudu ja sinu juures käib fine tuning. 

Su nõbud nii tahaksid teada, mis su nimeks saab, aga sel korral me oleme otsustanud seda vaid väga vähestega varem jagada. Samas oma valikus oleme me olnud üsna kindlad juba paar aastat.

Sa oled jätkuvalt väga hea laps mulle. Ma tunnen sinu liigutusi üsna tihti, aga sa ei tee mulle haiget. Jah, mul on veidi raske ja vahel ebamugav, aga midagi hullu ka ei ole. Mõned kõrvetised siia-sinna ja mõned harjutamise kokkutõmbed. Kõik on väga normaalne. Tore oelks sind taas näha, kuigi nüüd oeld sa nii suur, et tervena sind vist näha enam polegi võimalik ultraheliga. Mina sain vahepeal kätte esimese süsti, et mu keha sinu vastu võitlema ei hakkaks, kuigi analüüsid olid ka korras viimati. Samuti lasin end su nimel vapralt sõrme otsast torkida ja tea, et see on minu poolt üsna suur eneseohverdus. Ma kardan seda sama palju kui ise laps olles.

Me huviga ootame sinuga kohtumist, aga valmistume ka igasugusteks raskusteks. Sinu issi arvab, et olles kõigeks valmis, saad sa meid vaid positiivselt üllatada. Ma siiski loodan, et ka sina oled üks rõõmus ja terve tegelane, kes ei lase just paljul end häirida. Ja ma loodan, et teist sinu vennaga saavad head sõbrad üksteisele. 

Varsti näeme!

Emme

Kirjad Kahele Triibule 61

Mu kallis poja,

Ära kasva nii kiiresti! Iga päevaga näen aina enam, kuidas sa oled indiviid - eraldiseisev isik oma soovide ja eelistuste ning iseloomuomadustega. Sinus on jooni, mis on päritud nii minult kui ka su isalt ja samas oled sa ka täiesti enda moodi.

Sa oled jätkuvalt hästi julge, rõõmus ja sotsiaalne. Sulle meeldib tähelepanu ja hetkel tahad sa, et me iga su liigutust hoolikalt pealt vaataksime ja sind kiidaksime. Sa lähed ja sobitad sõprust ka võhivõõrastega ilma ootamata, kas meie nendega üldse suhtlusesse laskume. Ja viimaks oled sa hakanud ilusasti päriselt koos mängima teiste kaheaastastega meie tutvusringkonnas. Sul on lasteaiasõbrad ja aiasõbrad ning ühiste tuttavate lastest sõbrad. Sa käid hea meelega järel endast veidi vanematel ning nõuad, et su eakaaslased sinu juurde sinuga mängima tuleksid.

Sa oled hakanud nimetama nädalapäevi ning sulle meeldib hetkel kõike loendada. Mõnikord juba ka õigesti. Sa tead numbreid kümneni üsna hästi mõlemas keeles ja sealt edasi ka rootsi keeles. 11 jääb tavaliselt vahele, aga mis sellest!?

Sa haarad hetkel lennult sõnu, nii et me peame enda omade osas teadlikke valikuid tegema. Sa laulad aina rohkem kaasa ja oskad mõnda laulu ka ise algusest lõpuni, kuigi su sõnad ei ole alati päris õiged. Täna tsiteerisid sa issi Yodat, mis tegi meile kõvasti nalja. Meil pole aimugi, millal sa need fraasid ära õppinud oled. Ja need on ingliskeeles, nii et meid täitsa huvitab, kas sa saad kõigest aru või lihtsalt proovid järele korrata.

Sa amastad oma nõbusid ja nende seltskonda. Ainus müts, mida sa hetkel kanda tahad, on see, mille sa I käest said.

Sa tahad proovida kõike, mida meie sööme ja teeme ja sind ära petta ei ole enam võimalik. Täna sõdisime me sinuga ripsmetušši üle. Ainult selle pulga sinu kätte andmisest ei piisanud. Sa nõudsid, et ma selle ka lahti teeksin. Ka eraldi puhas ripsmehari ei aidanud, kuigi sa proovisid seda endale silma torgata. Ja kui ma sul lõputult põsepuna endale näkku kanda ei lasknud, siis sa hakkasid kõvasti nutma.

Sul on hetkel kaks käiku - kärru/sülle või springa ehk siis sa ei taha üldse kõndida või jooksed nii, et pean sulle järelejõudmiseks vaeva nägema.

Sa oled jätkuvalt issikas ja see on omamoodi tore. Sa lähed hea meelega temaga kaasa kas või prügi välja viima. Kui oleks võimalik, siis sa läheksid õue pluusi, mähkmete ja kummikute väel alati. Päris tihti paned sa ise endale mingid saapad jalga ja ütled: õue!

Sa mängid mõnuga jalgpalli, kiigud ja keerutad kiigel lõpmatuseni, lased liugu aina hulljulgemates asendites ja kõrgustest ning katsetad kääridega lõikamist. Eile tegi mulle nii nalja, kui sa kääre tahtsid ja küsisid: mer ai-ai! (Veel ai-ai) Issi on hakanud sulle ka esimesi telekamänge tutvustama.

Me hakkame sind nüüd rohkem ette valmistama su õe sünniks. Sa said sel nädalal selleks eraldi just sulle tehtud raamatu, aga ma pole üldse kindel, et sa hetkel seda enda eluga seostada oskad. Raamatus on ikka onu tädi ja poiss. Ja beebi.

Igatahes, elu sinuga on olnud nii tore ja kindlasti on ka edasi. Me veidi kardame, et sinu õega tõenäoliselt sama lihtsalt ei lähe. See oleks lihtsalt statistiliselt ebatõenäoline.

Armastame sind tohutult!

Emme ja issi