Kirjad Kahele Triibule 65

Hey Triibu!

See on nii klišee, aga sa tundud meile järsku nii suur. Eriti oma tillukese õe kõrval. Su alles nii pisikesed tundunud jalad ja käed on hiiglaslikud ja sa kaalud vist sada kilo. Sa oskad nii paljusid asju juba ise teha. Täna peaaegu jäid isegi üksi oma voodis lõunaunne. Ja kui tubli suur vend sa oled! Su hääletoon on nii õrn, kui sa oma õe nime ütled või väikeõest räägid. Ja üleüldse, sa räägid aina rohkem ning aina pikemate lausetega. Eile näiteks jätkasid sa lorilaulu, mida su isa alustas ja seejärel üllatasid meid isa täisnime ütlemisega. 

Meie jaoks on eriti naljakas ka see, kuidas sa oled minult üle võtnud viisi, kuidas issit kutsuda ja nüüd juba hüüad spontaanselt üle terve korteri My looooooove! Ka su intonatsioon on sealjuures minu oma, andes märku, et me vajame tema kohalolekut kohe praegu, sest viimasel ajal kutsun ma ekstra teda siis, kui üksi hädas olen. Näiteks, kui ma püüan su õde toita ja sina teed samal ajal ulakusi. Neid mahub su päeva ka üsna palju ja kuna me siin alles õpime, kuidas kahe lapse vanemad olla, siis sa suudad korda saata rohkem rumalusi kui tavaliselt ja ka nende tagajärgede likvideerimine - nt laialiloobitud puhta pesu põrandalt kokku korjamine ja uuesti kokkulappimine - võib juhtuda üldse mõnel muul päeval. Ühesõnaga, igav meil teiega pole, aga samas, kuna meil on juba sinuga kogemusi, siis paljud asjad tulevad nüüd loomulikult ja lihtsamini.

Sa oled jätkuvalt issikas. Vahel tuleb sul ka minu suhtes mõni hellusehoog peale, aga samas nt ei taha sa mulle enam alati head ööd musi-kalligi teha. Ma olen küll natuke kurb selle üle, aga sundida sind ka ei taha. See, kas ja kellele sa lähedust pakud, peaks alati sinu valik olema. Samas, kuni Kõhutantsija sünnini võisin vähemalt arvestada sellega, et öösel tahad sa minu kaissu ja ma ei osanud kohe mõelda, et ka see lõpeb ju ära, kui me peame sind ja vastsündinud õde öösiti turvakaalutlustel üksteisest eemal hoidma.

Sul on hetkel natuke igav kodus, mis ehk selgitab ka ulakusi, sest sa pole juba kolm nädalat lasteaeda saanud ja natuke aega tahaksime me veel lasteaia pisikuid beebist eemal hoida. Õnneks on meil hoovis siiski enamasti ka teisi lapsi, kellega mängida ja eriti suuremad tahavad sinu eest hoolt kanda, mis sulle väga sobib. Ka su parim sõber on õnneks kroduvalt sinuga mängimas käinud ja kui tema saabub, siis sa hülgad teised silmapilkselt.

Sa oskad nüüd järsku ise kiige peale ronida ja kui kiik on piisavalt madal, siis isegi iseendale hoogu lükata. Sel nädalal õppisid sa ka turnimisredelit kasutama või õigemini, kuidas esimesele kõrgele pulgale saada. Samuti piisab ühest vertikaalpostist või kahest diivanilauast, et sinust saaks kätejõul kiikuv ahvipärdik. 

Samas oled sa siiski kaheaastane. Sa kuulutad kõik asjad enda omaks ning vaidled vahel vaidlemise pärast või asjade osas, mis sind isegi ei puuduta. Näiteks, et mina ei taha süüa. Ja midugi sulle ei meeldi alati mänguasju jagada. Sa katsetad, millal on jonnist abi ja vahel ka lööd või hammustad. Ja sa võid suvaliselt hetkel keeldudest hoolimata atoteele joosta. Positiivse poole pealt aga oled sa õppinud nalja tegema või asju ette kujutama. Näiteks meeldib sulle väita, et miski või keegi on rolle vahetanud. Roheline on hall ja vastupidi. Emme on Eros ja Eros on emme jne jne. Mul on tunne, et see on uus arengutase sinu jaoks.

Iseloomult aga oled sa ikka meie päikesepoiss. Alati heatujuline ja sotsiaalne ja kui sa ka vahel näid häbelik kellegi seltskonnas, siis niipea, kui nad lahkuvad, teadustad sa, et tahaksid veel nendega mängida.

Armastame sind meeletult ja ma luban, et me püüame sind nüüd beebimullis mitte ära unustada.

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 15

Mu kallis,

See on mu esimene kiri sulle alates sellest, kui sa mu kõhust väljusid. Aeg aga lausa lendab ja täna õhtul saad sa juba kümnepäevaseks. Double digits! Kuidas nii ruttu?

Siiani on elu sinuga olnud üsna mõnus. Sa armastad söömist ja võid seda tundide kaupa teha. Näiteks meie kõigi uneaja arvelt. Samuti meeldib sulle väga kaisus olla ja rohkem kui korra olen ma seetõttu sind toites kas istudes või sina ohtlikult mu küljel uinunud. Kui me peaksime julgema sind pärast uinumist käest panna, siis üldjuhul kulub sul asjale pihta saamiseks 3-5 minutit ja seejärel teed sa meile selgeks, et nii ei ole okei. Su vend oli beebina üsna sarnane. Ainult süles oli hea. Või äärmisel juhul kaisus. Mingisugune käsi sinu peal samal ajal, kui sa pead oma pesas lamama, ei ole piisav.

Samas, me ei saa kurta, sest sa kasvad mürinal ja olid nädalaga ületanud oma sünnikaalu. Sinu medõde igatahes kiitis sind. Samuti võid sa päris pikalt ärkvel olla. Kui, siis suikud mõneks minutiks. Selle eest said sa ka kiita. Meil oli üks päev, kui sa olid 4-5 tundi hommikul üleval. Seejärel magasid lõunaund ja olid veel ca 5 tundi üleval, nagu sa oleksid sündinud kaheaastasena. Sest su venna päevad näevad üsna samamoodi välja.

Sulle ei meeldi veel eriti kandelina ega ka käru. Mõnikord sa lepid nendega. Teinekord tahad pidevalt välja ja sülle. Samas oleme me sinuga juba teisest päevast alates õues käinud ja tegusad olnud. Mida ikka ilusate ilmadega toas konutada eks!? Eriti kuna nii sinu kui minuga on kõik hästi. Pikki matku me veel ei tee, aga näiteks oma aias vaadata su venda mängimas on täitsa mõnus.

Sa oled nüüdseks kohtunud pea kõigi oma lähedaste Rootsi sugulastega - oma vanaema ja vanaisa, tädi ja onu ning onuperega. Samas kuna sa oled sündinud erakordse pandeemia ajal - ma räägin sulle sellest kunagi hiljem - siis ainult su vanaema on saanud sind siiani katsuda. Kõik teised peale meie oma väikese pere peavad ootama, meeldigu see neile või mitte, aga sa ei ole mingi nukk ja ma ei ole nõus võtma asjatuid riske, sest ma ei jõuaks ära kahetseda, kui sa haigestuksid. Sinu vanaemale tegime erandi, kuna me teame, et ta on olnud väga ettevaatlik ja puutub kokku väheste inimestega. Teistes peredes aga on koolis käivad lapsed ja seetõttu peavad nad ootama kooliaasta lõpuni, aga sinna pole enam palju jäänud. Ja sina saad iga päevaga suuremaks ning tugevamaks.

Välimuselt oled sa üsna Triibu moodi. Triibu beebina siis. Ja seega paljude meelest hästi minu moodi. Samas on sul oma isa ja vanaema suu. Minult vist silmad, kõrvad ja lõug. Nii põnev on jälgida, kuidas iga päevaga su silmad justkui rohkem lahti lähevad ja aeg-ajalt näeme me ka pisikesi naeratusi. Ma tean, et sa oled liiga väike, et tahtlikult naeratada, aga ka need reflektoorsed naeratused toovad meile rõõmu.

Sinu vend jumaldab sind, kas tead. Igal hommikul esimese asjana otsib ta sind ja püüab sulle pai ja musi teha või lehvitada. Talle meeldib ka oma pead sinu oma vastu panna. Ja sinu nägemine toob ta näole hiigelsuure naeratuse. Ta on mures, kui ta ei tea, kus sa oled ja rõõmus, kui leiab sind taas. Muidugi ta on ise ka veel üsna väike ja võib seetõttu sulle kogemata vahel haiget teha või lihtsalt sind ehmatada või näiteks sind magusast unest üles ajada. Samas aga püüab ta sulle näiteks lihapalli ja viinamarju pakkuda lahkelt. Me aga oleme siiani väga meeldivalt üllatunud selle üle, kui hästi te läbi saate ja ma loodan, et nii jääbki. Et te olete lähedased ja üksteise jaoks olemas. Alati. Ma oleksin nii tahtnud, et ka mul oleks õde või vend ja mul on hea meel, et te nüüd kahekesi siin maailmas olete.

Armastusega,

Sinu emme

Second kid - no big deal?

Kõhutantsija on nüüd peaaegu kuus päeva vana ja hetkel nad mõlemad Triibuga põõnavad. Kell on 17:28 ja ma olen kindel, et me saame hiljem selle õndsuse eest karistada. Nagunii on Kõhutantsija meelest kõige toredam ärkvel olla just alates õhtusöögist umbes südaööni ehk siis umbes samal ajal, kui Triibu jaoks päev lõpeb, tema jaoks see alles algab. Meil on küll väga mõnus beebi, aga see tähendab, et aega endale hetkel naljalt ei leia. Hea, kui leiab nii paljugi, et nt Triibu poolt eelmisel päeval laiali loobitud puhas pesu kokku korjata. Mul on tunne, et ma pean hetkel päris palju oma aega targasti planeerima ja multitaskima. Samas tunneme me end tunduvalt kogenenuma ja rahulikumana, sest paljud asjad on juba tuttavad ja pisike beebi ei tundu ka nii habras seekord. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid millestki, mida ma ei osanud oodata ja mis häirib mind vast rohkem kui peaks, sest ma ei seedi ebaõiglust.

Tundub, et on päris levinud, et kui oodatakse beebit või on beebi ehk sündinudki, siis tehakse kingitusi - lähema pere poolt tihti ka kalleid kingitusi, sest tahetakse olla osalised selles seikluses. Ma ei mõtle siinkohal, et inimesed peaksidki tegema alati kingitusi - veel vähem kalleid. Me ei ole neid kunagi oodanud ja oleme täiesti suutelised ka ise lastele vajalikke asju hankima, ent ometi oleks olnud tore, kui vähemalt uuritaks, kas ja mida meil vaja on või mida me sooviksime. Aga see selleks.

Mind häirib rohkem see, kui ebavõrdselt Triibut ja Kõhutantsijat seni koheldud on. Ja see tundub süstemaatiline. Jah, on võimalik, et peredes, kus on lapsed sündinud väikese vanusevahega, on juba palju asju olemas, aga see ei ole ju enesestmõistetav? Ehk ollakse juba enamik asju ära andnud/müünud? Eriti, kui järgnevad lapsed ei olnud plaanis või olid plaanis hiljem. Jälle koht, kus eeldamise asemel võiks otse küsida, kas ja mida tahetakse.

Kui Triibu sündis, siis tellisime me igasuguseid beebi promopakke ja rohkem lutipudeleid meil tõesti vaja ei ole. Samas mind üllatas, et seekord ei olnud isegi sünnitusmajas pakikest. Ma oletasin, et ka Kõhutantsija saab vähemalt selle ühe paki, kus on ehk taas selle hooaja müts ja ehk pisike mänguasi. Mõned mähkmed ja märjad salfakad ehk ka kulunuks ära. Aga ei! Mitte midagi ei saanud ta. Nagu tema sünd ei olekski oluline. Nagu ta ise ei olekski väärt samasugust kohtlemist nagu ta vanem vend.

Samuti, kui Triibu sündis, siis kohe esimesel päeval, kui koju saame, tulid korraks külla Lemmiku ülemused suurte lillekimpude ja uhke autoga, mis pidi oma aega aastakese ootama. Mulle nii meeldib, kuidas see firma näitab välja oma töötajatest hoolimist. Täna aga saime me taas nende poolt ema-lapse kimbu ja sellega koos imepisikese mõmmi. Ma saan aru, et meil on korona ja külla ei saa tulla, aga see tundus taas kuidagi lati alt läbi jooksmisena. Ehk olen ma väiklane, et ei hinda seda piisavalt. Ilma võrdlusmaterjalita olekski see olnud lihtsalt väga tore žest. Nüüd aga...

Ka pere poolt on tulnud esimesed kingitused ja kuigi nagu ma ütlesin, ma ei oota kallist. Ma ootan, et pikkade kuude jooksul, mil sellest lapsest on teatud, on ehk natukenegi mõeldud selle peale. Esimesed kingitused kõige lähemaltelt võiksid ju jääda ilusaks mälestuseks. Mitte olla sellised, et on aru saada, et lihtsalt joosti külla tulles esimesest lasteasju müüvast poest läbi ja osteti midagi, mis ei pruugi üldse ühtida meie vajaduste ega eelistustega. Nüüd oleme saanud juba mitu riideeset, mida mina küll iialgi Kõhutantsijale selga ei pane. Ehk Lemmik paneb, aga ma ei talu igasuguseid ülepakutud volange ja vanu kahvatuid lilletapeete meenutavaid asju.

No ja ka muudes aspektides on näha rohkem ükskõiksust. Kui sa oled me sõber ja saad teada, et meie elus juhtus midagi suurt, siis äkki võtad kätte ja helistad või kirjutad või vähemalt soovid õnne. Like? See on rohkem solvang stiilis: pole oluline. Et kellegi sünd ei vääri sult rohkem kui nt mõnes loosis osalemine. Ehk see on minu kiiks, aga kui ma saan teada, et keegi kihlus, abiellus, sai lapse jne, siis ma võtan selle aja, et kirjutada mõned sõnadki õnnitlemaks. Et see inimene teaks, et tema rõõm läheb korda.

Aga ma ei taha lasta sel rohkem oma tuju rikkuda. Meil on kaks hästi nunnut last ja ma tahtsin selle negatiivse emotsiooni lihtsalt endast välja kirjutada.

Kõhutantsija sünd

Olin mina rase. Ja muudkui olin ja olin. Lõpuks, kui rasedust oli juba 40+4 ja ikka veel ei olnud märke sünnitustegevusest, suutsin ma kõige tipuks Triibuga õues mängides jaburalt libiseda ja tagumikule kukkuda. Aga isegi sellest ei olnud kasu/kahju. Või oli? Ma ei tea. 

Palju tunde hiljem sama päeva õhtul, kui meil oli seljataga imeliselt suvine päev, täis mitmeid õueskäike ja Triibu oli saanud veel plaaniväliselt mängida oma parima sõbraga, hakkasid mul kerged valud. Nii kerged, et ma tundsin, et miski algas, aga siis ei pannud tähelegi enam enne, kui jälle tuli valuhoog. Ma ei julgenud midagi loota. Mainisin küll Lemmikule, et midagi on ja tema tahtis ikkagi kohe oma ema ka hoiatada juhuks, kui meil on vaja, et ta siia tormaks. Leppisime kokku, et vähemalt tunnikese jälgime veel mängu. Kuna aga mõned õrnad valud tulid veel, siis igaks juhuks tegimegi kõne vanaemale, et ta teaks tulla vajadusel Triibule seltsiks.

Öö möödus rahulikult. Magasin, nagu lõpurase ikka, ärgates iga kord, kui oli vaja külge pöörata ja kui meie voodis kitsaks läks, siis kolisin Triibu voodisse. Iga selline keeramine tõi kaasa ka ühe tuntavama tuhu ja mõnede puhul pidin korralikult hingama. Hakkas tunduma, et ühel hetkel ma siiski sünnitan, aga olin valmis, et sinna läheb veel päevi. Samas oli kätte jõudnud kolmapäev ja ilus kuupäev 12.05.2021. Ilusamat sel aastal vist enam ei tule ja 13 ei ole üldse minu number. 14 aga kuulub juba Triibule. Suures plaanis ei loe kuupäevad ka üldse, aga nüüd oli selge, et kuhugi siiakanti see beebi saabub.

Kolmapäev oli samuti mõnusalt suvine ja alles meil olid siin vihmased 2-kraadiste öödega ilmad. Jooksime Triibuga õues T-särkides ringi, mina aeg-ajalt hingamisharjutusi tehes ja püüdes tema tempos püsida. Pärastlõunal liitus meiega vanaema ja selleks ajaks olin hakanud ka tuhusid üles märkima. Alguses oli vaid va 4-5 tuhu tunnis. Üsna ruttu aga hüppasid vahed 13 minutilt 7-8 minutile ja mõned isegi viiele minutile, et siis taas teha ruumi 10-minutilistele vahedele. Närvi ajas. Samas olid nad kõik vähemalt 45 sekundit pikad ja tihti ka üle minuti. Ebaregulaarsus on aga vist minu keha omapära.

Otsustasin olla võimalikult palju veel õues päikese käes, tehes vahepeal pause, et end läbi tuhude hingata. Rääkida ma samal ajal ei tahtnud, aga kuulata suutsin. Hiljem veel koristasime tuhude vahel, kastsin lilli ja vahetasin voodipesu, sest ma ei teadnud ju millal ja kauaks me ära läheme. 

Õhtuks olid tuhud juba nii tugevad, et kui Triibu samal ajal mu tähelepanu tahtis, siis tundsin end kui jube halb ema, aga ma tahtsin vaid, et keegi võtaks ta ära. Tuhude vahel võisin mõnuga temaga kallistada. Seekord jõudsin ka sinna punkti, kus tulid mõtted, et mina enam ei mängi. Ma lihtsalt ei jõua palju rohkem. Samas teadsin, et ma pole mingi statistiline keskmine ja pean valmistuma maratoniks. Seekord olin vähemalt maganud, aga see tuhude registreerimine ise lisab pinget, et pean pidevalt telefoni järele haarama ja õige äppini navigeerima. 

Ühel hetkel läks Triibu vanaemaga magama. Tuhudevahed olid vahel 4-5, vahel 10 minutit. Seejärel mõned 3-4 minutilised tsüklid, aga kaugeltki mitte nii palju, et saaks öelda, et nüüd mul on vähemalt tund aega olnud kolm tuhu kümne minuti kohta. 

Ühel hetkel pidin minema wc-sse ja siis läksid asjad hulluks. Järsku olid kohal pooleteist-minutilised tsüklid, millest vähemalt pool olid tuhud. See ei jätnud mulle üldse aega puhata. Palusin Lemmikul end riidesse aidata ja haiglasse helistada ja siis haigla pani meid ooterežiimile. Oi, kuidas ajas närvi kuulata vähemalt viis minutit, kuidas oleme järjekorras esimesed. Tuhude intensiivsus ja sagedus olid mu täitsa ära ehmatanud. Õnneks seekord ei palutud meil kauem kodus püsida ega saadetud ka mujale, kuigi minuga nad eriti rääkida ei saanud. Ca 45-sekundiliste puhkepauside ajal lihtsalt ei jõua eriti palju teha.

Kohe, kui mul oli piisavalt riideid seljas, asusime teele. Õnneks on meie kodust valitud haiglani ca 10 minutit sõitu, aga oleks võinud ka juhtuda, et meid saadetakse nt 45-minuti kaugusele teise linna. Ma siis vedasin end oma minipauside ajal autoni, autosse, turvavöö üle kere, pärast järgmist tuhu turvavöö kinni, autost peaaegu haigla sissepääsuni või vähemalt kaldtee käsipuuni, esimese istekohani jne.

Sünnitustoas pandi mind traditsiooniliselt kõigepealt KTG-d tegema ja paluti 20 minutit selili olla. See polnud just lihtne ja muidugi keegi ei tulnud kohe 20 minuti pärast. Kui ma tundsin, et palju rohkem ma enam ei suuda, siis vajutasime abikella. Nimelt tuhude ajal lõõgastumisest ja hingamisest ei tulnud enam midagi välja. Oli vaid sund pressida ja ometi arvasin ma ikka veel, et liigume samas graafikus nagu eelmisel korral ja ees ootab veel pikk öö. Kui siis aga õde saabus ja ma mainisin, et mul on tunne, nagu peaksin kakama, siis sai tema ka aru, et nüüd on kiire. Ma tean, et see on nende jaoks oluline märksõna, aga eelmisel korral mul oligi päriselt vaja kakada. 

Seekord , kui ämmakas ja õpilane saabusid, jõudsime me vaid nimepidi tutvuda ja enne, kui jõudsin vastata küsimusele, kas kõigepealt paneme mulle õigema TENSi masina (Lemmiku ettepanek) või teeme ülevaatuse, tuli minust mingi loomahääl. Kuskil sealmaal tundsin ka, kuidas lootekott rebenes ja järgmise tuhuga käis plaks ja tuli juba korralikult vett. Ma olin jätkuvalt oma ilusas kleidis ja aluspüksid jalas. Ei avatuse kontrollist ega TENSi vahetamisest ei tulnud enam midagi välja. Sain kätte naerugaasi otsiku ja mult uuriti, kas suudan minna neljakäpukile ning liikuda natuke ülespoole. Soovitasin neil endal ülespoole liikuda, aga järgmise pausi ajal - kuigi puhkehetki tegelikult enam polnudki - tegin, mis kästud. Jõudsin veel uurida, kas on täisavatus, aga mulle öeldi vaid, et kui tunned, et vaja, siis pressi. Ju on! No ma siis pressisin. Ja hingasin gaasi, aga ei jõudnud isegi pilve end tõmmata. Vaid mõned mahvid. Taas sel olulisel hetkel ma enam ei tundunud ei erilisi tuhusid ega vajadust pressida, aga lihtsalt järjepidevalt pressisin. Kõik käis nii ruttu. Keegi ütles, et beebi pea paistab. Siis, et pool pead on väljas. Siis pea. Ja siis tuli keha. Keegi ei käskinud mul end tagasi hoida, aga ma ise püüdsin lasta kehal veidi venida. 

Ametliku info kohaselt 25 minutit pärast ämmaka saabumist, 15 minutit pärast vete tulekut ja vähem kui tund pärast haiglasse jõudmist oli Kõhutantsija mu süles. Kokku läks esimestest valudest 25 tundi, aga see tundus seekord nii kiire. Eriti viimased intensiivsed kaks tundi. 

Ootasin raketipreili järel korralikke rebendeid, aga oli vaid üks pisike ja selle parandamine ning ülevaatus võttis kauem ning oli suurem piin mu jaoks kui aktiivsünnitus ise. Tundus, et tuimestus ei teinud midagi ja nii ma siis ulgusin iga piste ajal. Vahepeal olin ka platsenta tahtnud võimalikult kiiresti väljutada, sest terve mu keha värises hormoonidest ning mul oli tunne justkui kaka oleks pooleli. Millalgi tehti mulle ka covid-test ära, mis tuleks teha muidu enne sünnitust, aga meil ju ei olnud aega. Sain igatahes ninakõditamise kogemuse jagu rikkamaks. Lemmikut nad testida ei tahtnud, kuigi minu jaoks see pole üldse loogiline.

Seekord ma sõin ja jõin regulaarselt ja kartsin küll taas pissimiseprobleeme, aga neid õnneks ei tekkinud. 

Pärast sünnitust meid jäeti veel mõneks ajaks omaette kosuma, toodi võileibu ja head kakaod ning lõpuks meie kutsumise peale tuldi ja mõõdeti Kõhutantsija ka üle. Ta oli oma vennast veidi suurem, aga kosus ka kaheksa päeva kauem.

Me nii tahtsime juba minna oma tuppa magama, aga siis selgus, et Lemmik võib-olla ei saagi jääda meiega, sest neil on parasjagu palju patsiente. Õnneks siiski leiti meile tuba, aga edasine kogemus polnud üldse see, mida ootasime eelmise korra põhjal.

Enam ei olnud mingit BB hotelli. Oli külmade horisontaalpiiretega haiglavoodi ja kapis paiknev külalisevoodi. Ei olnud oma vannituba. Oli WC koridoris ja vannituba me ei leidnudki. Meie olime lolli peaga kiirustanud ära korralikult varustatud sünnitustoast. Suva, et ma olin kakaga kaetud. Mind hirmutas rohkem, kuidas ma öösel beebit turvaliselt hoian, kui ta ei ole nõus omaette kõvas pesakastis magama. Mida ta hästi ei olnudki. Ma ka ei tahaks oma elu esimestel tundidel üksi ja ebamugavas külas pesas magada. Voodeid aga meil kokku lükata ei õnnestunud ja nad olid ka täiesti erikõrgustel. Igatahes, ruttu sai selgeks, et me tahame esimesel võimalusel koju. Enne ma selles nii veendunud ei olnud, aga kuna sünnitus läks kergelt, ise jäin üsna terveks ja Kõhutantsijaga paistis ka kõik korras olevat, siis nendes tingimustes ei hoidnud meid miski kauem kinni.

Paar toredat üllatust oli ka. Esimene neist oli südaöine õde, kes küsis, kas me oleme varem kohtunud. Mina teda ära ei tundnud, aga siis meenus talle, et neil on kusagil seinas meie perepilt eelmisest korrast ja ta tõi selle meile isegi näha. Nii tore. Kaks aastat ja neli kuud hiljem. Nüüd tahan neile uue täiendatud pildi viia.

Teine ja veelgi toredam üllatus oli see, et kui Lemmik hommikul Kõhutantsijaga arstikontrolli läks, ootas seal teda ees meie sõber Aron, kes muidu üldse ei töötagi seal haiglas. Täitsa ulmeline kokkusattumus. Ma oleksin tahtnud ise ka seal olla, aga tänu koroonale, on ette nähtud, et igasugustes tervisekontrollides osaleb vaid üks lapsevanem koos lapsega.

Igatahes, kui Triibu jõudis meie juurde 13 tundi pärast haiglasse saabumist ja need tunnid olid täis tööd ning meid ka aidati meditsiiniliselt mitu korda ja see tundus ikka minu jaoks üsna kerge kuigi pika kogemusena, siis Kõhutantsijaga olime 13 tundi hiljem kodus tagasi. Oleks vast saanud varemgi, aga öö oli.

Õe-venna tutvumine oli ka imeline. See läks ausalt palju paremini, kui ma osanuks oodata. Triibul ei ole mingeid kogemusi beebidega ja ometi on ta olnud kaheaastase kohta uskumatult õrn ja hooliv. Muudkui tahab väikeõele pai ja musi teha ning paneb oma pead tema peale. Muidugi üksi ma neid jätte ei julge, sest ta ei taju oma raskust ega seda, et kui ta ootamatult beebi peale hüppab, on sel karmid tagajärjed. Aga vähemalt tahtlikult ta siiani haiget pole teinud. Ka täna hommikul ärgates tuli ta esimese asjana õde otsima ning tahab teda süles hoida, nagu suur uhke vend muiste.

Kõhutantsija ise ega on väga hakkaja. Imeb algusest peale nagu proff. Oli vaid vaja mul veidi püstisemasse asendisse saada. Ja süüa tahab ta palju ning pikalt. Magamine on teisejärguline ja tühjas kõvas voodis võin ma ise magada tema meelest. Selles ja ka välimuselt on ta oma venna moodi siiani. Ootan huviga, kuidas ta edasi areneb. Me siin püüame õppida kahe lapse vanemaks olemist ja mina teen jätkuvalt hingamisharjutusi, sest emaka kokkutõmbed on seekord ikka korralikult tuntavad. Meie perega on aga kõik väga hästi.

Miks, Eesti?

 On asju, mida ma Eesti juures igatsen ja teisi, mida Rootsi juures rohkem armastan, aga nüüd taaskord rase olles, on jäänud mulle silma kaks kummalist kultuurilist erinevust. Ehk keegi teist oskab mulle ka need ratsionaalselt ära seletada.

1. Miks jäädaks nii vara dekreeti? Ja miks riik seda finantsiliselt veel soodustab? Ma saan loomulikult aru, et kui tegi on komplitseeritud rasedusega või füüsiliselt raskete töötingimustega, siis on mõistlik olla ettevaatlik. Sama kehtib ju ka Rootsis. Millest ma aga ei saa aru, on see, miks peaks vähemalt kuu aega enne tähtaega kodus olema ja miks tundub, et paljud rasedad otsustavad olla kodus lausa kaks kuud ning enne seda veel oma puhkuse välja võtta? Mida kogu selle ajaga tehakse? Miks mitte jätkata normaalset elu, kuni enesetunne hea on? Pigem võiks ju proovida pikendada lapsega kodus olemise aega. On nii palju riike, kus on väga minimaalne lapsehoolduspuhkus ja kuuludes rahvusvahelsitesse emmede gruppidesse näen piisvalt juhtumeid, kus tööd tehakse sünnituseni oma soovil. Mina lootsin, et jõuan oma töö ilusasti üle anda ja siis jääb veel nädalake tähtajani. Pea nii on juba läinudki, aga on vägagi võimalik, et Kõhutantsija otsustab veel kuni kaks nädalat mu sees kosuda. Kui ma oleksin hakanud oma lapsehoolduspäevi kasutama, siis oleksid osad neist lihtsalt raisku läinud. Samal põhjusel olen ma ka praegu ametlikult puhkusel ja Triibu on meiega kodus, et veidigi vähendada riske enne sünnitust haigestumise osas. Soovitatud kuuajasest isolatsioonist oleme me kaugel, aga samas see võib ka kolmenädalaseks venida. Ja mul ei ole midagi viga. Kui me ei püüaks lasteaiapisikuid vältida, siis võiksin vabalt ka sel nädalal tööd teha. Nagunii töötan ma ju kodus diivanil hetkel, aga ka kümne minuti kaugusele kontorisse enda vedamine poleks midagi keerulist. Lihtsalt võtaks veidi kauem aega kui tavapäraselt.

2. Miks kasutatakse kiirabi kui taksot sünnitama minekul? Jälle, ma saan aru, kui on eriolukord, aga enamasti võtab sünnitus päris kaua aega ja kui päris viimase hetkeni kodus ei oota, siis peaks saama ka väga ilusasti hakkama isikliku transpordi või taksoga. Eriti, kui võtta arvesse, et koju tuleb nagunii ise tulla ja beebi peab olema nõuetekohaselt turvatoolis või -hällis. Uurisin sel teemal ka ääri-veeri oma beebigrupi mõtteid ja ausalt ei tahtnud ühtegi teist lõpurasedat närvi ajada ning hoidsin keelt hammaste taga, aga osa arvamusi olid küll nii ajuvabad. Kes kartis suurt keemilise arvet taksos vee lekkimise tõttu. Kes ei tahtnud võõraste ees koledaid hääli teha. Minu meelest võiks lisaks fantaasiafilmidele ikka lapse saamise eel ka midagi teaduslikku sel teemal lugeda ja lisaks halloo - sünnitusosakonnas ootavad ju ka tavaliselt ees võõrad, kes näevad meid veelgi haavatavamas olekus kui taksojuht näeks. Samas sel hetkel see tõenäoliselt ei ole üldse oluline. Peamine on ju, et beebi ja emaga kõik korras oleks. Arve osas aga - kuidas saab olla nii egoistlik, et püüda säästa takso raha ja selle asemel kutsuda välja kiirabi, mille tulek on meile kõigile palju kallim ja võib tähendada, et keegi teine, kes seda päriselt vajaks, jääb nüüd abita või peab ootama kauem. Eriti pandeemia tingimustes, kus inimesed ei saa hingata. See tundub nagu olulisem probleem kui mingi taksoarve.

Jään huviga ootama häid selgitusi.

Kirjad Kõhutantsijale 14

Ehk lugedes päevi. Ma ei ole veel kunagi varem olnud nii rase kui täna. Triibu sündis 39+4. Tänaseks on mul rasedust 39+5 ja seda korrigeeritud tähtaja järgi. Esialgsete arvutuste järgi oleksin ma juba üle tähtaja.

Ära saa valesti aru, kallis! Ma ei ole väsinud sinu kõhus kandmisest. Jah, on hetki, kui on natuke raskem, aga suures plaanis olen ma lihtsalt suur ja aeglane. Muud ei midagi. Ja nüüd ka kergelt emmetriibuline. See juhtus kohe pärast seda, kui jõudsin rõõmustada, et vist pääsen taas venitusarmidest. Samas see ei ole sinu süü. See oli lihtsalt risk, mille olin nõus sinu nimel võtma, kuigi ega ma just õnnelik uute armide üle ei ole. Kunagi ma räägin sulle, kui tüütult kergelt need mulle nagunii tekivad ja kui hästi püsivad.

Sa venitad mu kõhtu erikujuliseks ja luksud vahel, aga muus osas tundud olevat üsna rahulik tegelane. Ma lihtsalt loodan, et sinuga on kõik korras, sest täpselt ma jälgida ja erinevusi märgata jätkuvalt ei oska. 

Olen siin tellinud sulle mõningaid nunnusid riideid, et sul oleks ka midagi päris enda ja ainult sinu oma. Aga ikka avastasin, et sul ei ole midagi piisavalt pisikest haiglast koju tulekuks. Kui just mu esimene sulle ostetud kleit õigeks ajaks ei jõua. Sõltub sellest, millal sa tulla otsustad.

Mind tõsiselt huvitab, kas olen Eesti emadepäevaks ühe või kahe lapse ema. Samas ma tahaksin sel päeval ju olla teie mõlemaga koos. Kuna sa issi soovi kohaselt neljandal mail tulla ei tahtnud ja ka täna mitte, siis äkki ajastad selle siiski laupäevaks ja tuleme pühapäeval koju su vennaga tutvuma? Kirsid ka juba õitsevad ja sa peaksid nägema, kui ilusad roosade õitega kirsipuud on.

Su asjad on värskelt puhtaks pestud ning sahtlites ootel ja isegi su vend vist hakkab aru saama, et sa varsti tuled. Ma küll veidi kardan, kuidas ma teie mõlemaga hakkama saan, aga küll me koos õpime ja loodetavasti sa andestad mulle ka alguse kobaduse, kui vaja.

Armastusega,

Sinu emme