Vahepeal on taas aeg lennanud. Kõhutantsija, keda ma viimasel nädalal kodus ka Kriuksuks olen kutsunud, sest ta teeb tihti kriuksuvaid hääli, sai juba ühekuuseks ja on siiani üks väga mõnus beebi. See ei tähenda, et mul igav oleks, sest tihti pean ma olema temale voodiks ja süüa tahab ta ka alati, kui mind näeb, mis tähendab, et ma pean pidevalt planeerima, kuidas iga minutit kõige paremini ära kasutada. Mida ma saan teha ühes kohas paigal vedeledes. Mida teda samal ajal imetades. Ja mis on kõige kiireloomulisem siis, kui mul juhtuvad mõlemad käed vabad olema ja keegi ei nõua parasjagu mu tähelepanu. Neid hetki on väga vähe.
Eelmisel nädalal oli Triibu tagasi lasteaias ja see oli ka ainus nädal, mil ta seal taas täiskohaga käia sai. Seega oli mul kodus üsna lebosid päevi kui ka madratsiks olemise päevi, aga nende kombona ja osaliselt ka sellest nädalast aega varastades suutsin heegeldada Kriuksule mütsi.
Seda nädalat kartsin ma juba ette, sest Triibule oli ette nähtud vaid 15 tundi lasteaias ja seda ka lasteaia ette kirjutatud aegadel. See tähendas, et kuna Lemmik on tagasi tööl, siis pidanuks mina üksinda kogu ülejäänud aja meie kahe pisikese inimese eest hoolt kandma. Nad on mõlemad väga ägedad, aga kui neil juhtub samal ajal paha tuju olema või midagi väga vaja minema, siis ma ei teadnud veel, kuidas seda lahendada. Lisaks oskab Triibu end väga kiiresti ohtlikesse olukordadesse panna.
Igatahes, Murphy otsustas mu 15-tunni probleemi omamoodi ära lahendada. Me kõik kolm jäime haigeks! Seega on Triibu lasteaias hoopiski null tundi ja mind edutati kohe järgmisele vanemdamise tasemele. Mina aga tunnen end juba läbikukkunud vanemana, sest olenemata meie püüdlustest pisikest kaitsta näidalaid lasteaia ja rahvarohkete kohtade vältimisega ning olles keelanud pea kõigil Kriuksu katsumise ära, jäi ta ikka haigeks ning nüüd maadleb kinnise ninaga. Samas õppis ta samal hommikul ära päriselt naeratamise ja ka pisarate valamise. Milline kombo! Triibul on veel hullem, sest ta ka kõhib ja nüüd on hääl ära. Mina olen samuti nohune ja olin esimesena, nii et ega me ei teagi, kes keda nakatas ja kas meil on sama viirus.
Igatahes, esmaspäev tõotas huvitav tulla. Päev algas juba enne kella kuut hommikul ja enne üheksat olime me lastega õues. Otsustasin tulla vastu Triibu soovile mootorrattaga sõitma minna. Nii kutsub ta oma sajakilost massiivset jooksuratast. Sidusin Kõhutantsija linaga enda külge, haarasin viimasel minutil kaasa pudeli vett ja läksimegi. Eks see oli paras risk, sest Kriuksule siiani eriti linas ei meeldi ja Triibu ei püsi pudeliski paigal.
Lootsin, et Triibu on nõus püsima kodu lähedal, aga tal oli mõttes korralik seiklus. Tasapisi sõitis ta muudkui edasi ega hüljanudki ratast. Vastupidi! Ma ei suutnud teda puhkama keelitada ka siis, kui Kriuksu mu küljes röökis.
Ühel hetkel ütles Triibu Ruttu potti! Ja alles siis meenus mulle, et meil polegi tema potti kaasas. Jooksime siis esimese puu juurde ja proovisime püsti pissimist, aga kumbki meist pole selles eriline äss ja sellest ei tulnud tilkagi välja. Õnneks, sest ma hästi ei usu, et me ise kuivaks jääksime ja vahetusriideid mul ju ka kaasas polnud. Teoorias oleks ju võinud olla ports asju veel seljakotiga kaasas, aga tundsin end isegi nagu stressis koormaeesel ja ilm oli ka üsna soe, nii et olin niisamagi higine.
Triibu aga otsustas edasi liikuda - ronge vaatama. Ta oli tegelikult ka sel päeval üsna eeskujulik kaheaastane. Ei teinud erilist draamat, kuulas sõna sõidutee ääres, mida ma enim kardan jne. Tema üks uuemaid fraase on tutetite taa ei (korrektses rootsi keeles du kan inte ta mig ehk sa ei saa mind kätte) ja minu puhul oleks tal selles tõenäoliselt õigus.
Igatahes, üsna varsti olime me juba rongijaama sillal ja siis kaubanduskeskuse ees uhkel kivisel väljakul. Muidugi otsustas ta nüüd uuesti Ruttu potti nõuda ja seal tõesti ei olnud looduslikku pinda mujal kui lillepottides. Pidin siis riskima ja kaubanduskeskusesse sisse minema. Muudkui tuletasin talle meelde, et me peame ruttu vetsu minema, sest seal oli nii palju asju, mis ta tähelepanu eest võitlesid ja WC-ni oli päris tükk maad minna. Aga me jõudsime. Minu õnneks, sest kell oli nii vähe, et enamik poode polnud veel avatudki ja kuivi riideid poleks olnud kusagilt osta.
Kahjuks/õnneks oli Kriuksu end magama nutnud ja edasi ideaalne beebi, kes elas üle kõik kaheaasase kapriisid ja kogenematu kahe lapse ema koperdamise.
Tõstsin Triibu invavetsus suurele potile, aga tal vist ei olnud mugav ja ta ei teinud sinna midagi, kuigi ma väga palusin, et ta istuks veel. Aga ei! Kohe, kui püksid üles said, pani ta ajama, jättes minu ja Kriuksu tema ratast, kiivrit ja kõike muud kokku korjama. Ja ta jookseb kiiresti. Ikka nii, et on hetkega juba kaks korda ümber nurga pööranud ja mul ei jää üle muud, kui loota, et me samale poole iga kord pöörame. Samas tõestas ta, et ta on super orienteeruja, kui on juba korra kusagil käinud.
Teda tõmbavad praegu eskalaatorid. Mulle aga meeldiks, kui kõik ta kümme sõrme ja varvast alles jääks. Seega üksi ta eskalaatoritega sõita ei tohi ja peab alati käest kinni hoidma. Lisaks ei ole vaja, et peaksin teda veel mitmel korrusel taga otsima. Kui ma talle järele jõudsin, oligi ta eskalaatorid leidnud. Eks me siis sõitsime muudkui alla ja üles, vahepeal selgitades turvadele, miks eskalaatori kõrval on hunnik asju. Vahepeal jooksime taas vetsu, et seal mitte midagi teha. Kätepesuks ta muidugi ka aega ei võtnud. Seejärel sain teda taas taga ajada ning uuesti eskalaatoritel sõita.
Kolmandal vetsukülastusel ta õnneks tegi sinna ka midagi ja kergelt sain ta käsi ka veega märjaks teha, aga isegi invavetsus ei ole seal lahendusi, et lapse käed päriselt voolava vee alla ulatuks. Seejärel Kriuksu vist ärkas ja mulle meenus, et mul on taskus maagiline telefon ja kui sel on vähegi akut, siis äkki lubades tal vaadata videoid endast on ta nii kaua paigal, et ma saaksin Kõhutantsijale süüa anda. Ja see töötas! Me kõik istusimegi rahulikult pingil. Pärast vist tegime veel mõned eskalaatoriringid - mul on juba peas sassis, mitu neid tuli - ja suundusime kaubanduskeskusest välja.
Ta oli õnneks nõus taas rattaga sõitma ja tegi kaldteede peal trikke. Ausalt, temast tuleb vist kaskadöör. Samas hakkas ta nüüd ka väsima ja sülle küsima ega tahtnud hästi aru saada, miks emme ütleb, et tal pole võimalik, aga see sama emme tassis nüüd beebit, veepudelit, kiivrit ja ratast ja tundis, kuidas ta käelihased muudkui pikemaks venivad. Õnneks kaheaastane küll kurtis, aga liikus edasi soovitatavas suunas.
Kompromissina sai Triibu esimesel pargipingil mu sülle ja siis oli neid seal kaks. Nii täitsa töötas. Õnneks sattus me teele siis ka murutraktor, mis oli hirmus põnev. Hirmus ja põnev. Jälle aitas edasi liikuda. Seejärel olime juba kodu lähedal ja astusime sisse juba tuttavasse restorani, et osta lõunaks süüa ja talle pisteti seal kohe pihku väike muffin. Istus ta siis seal kõrge baaripuki peal, nosis seda, jõi vett ja jõudis järeldusele, et tema klaasis ja minu pudelis on samasugune (asi). See tundus nagu mingi arenguhüpe taas, et ta oskas sellisele järeldusele tulla. Lemmik tuli sinna õnneks Triibu käruga meile vastu, sest ma ikka veel ei ole välja mõelnud, kuidas neid kahte kõige paremini üksi lõunaunne saada. Nii hea, et Lemmik saab kodus töötada.
Lõunasöök oli ka huvitav. Kuna Kriuksu ärkas taas ja tahtis ka oma lõunasööki, siis pidin õppima riisi pulkadega sööma. Vasaku käega! Kusjuures päris nälga ei jäänudki.
Närvilisele hommikule tasakaaluks oli ülejäänud päev päris mõnus, aga ma ise olin siiski surmväsinud, sest lapsed küll magasid mälemad mitu tundi, aga minul tuli sorterida ära kilode viisi beebiriideid taas ja samal ajal võõrustada külalist, rääkdies ainult rootsi keeles. Jah, ka ingliskeel oleks sobinud, aga mul on hea vahel harjutada ka.
Täna tegime juba kordustripi samal marsruudil, aga seekord oli Kriuksu vanris, mis töötas paremini, sest haigena paistab, et ta ainult magab ja ratas ning isegi suur kopp ja pott mahtusid kõik vankri alla. Ainult kaubanduskeskuse ees oli mul hirm, sest eskalaatorid ja vanker ei käi hästi kokku. Triibu aga oli väga motiveeritud ja mul ei õnnestunud teda keelitada mitte sisse minema ning seekord uudistas ka poode veidi. Tegime ühe eskalaatoritiiru ja siis pidin ta kommidelubadusega ära ostma, sest ma ei julgenud Kriuksu kauemaks eskalaatori kõrvale parkida ja ei olnud aega ega tulnud ka pähe hakata magavat last järsku linasse siduma suure venna lõbustamiseks. Ehk kunagi hiljem.
Edasi maadlesin väsinud ja haigusevaevatud Triibuga, kellele ühest kommist ei piisanud, kuigi juba enne sai läbi räägitud, millal ta juurde saab. Seega oli ta üsna jonnine ja ratast ta ka enam ei tahtnud, aga siis jõudsime me rongijaama kohvikuni. Tundus, et ta mäletas seda ka, sest ta istus samasse lauda. Üks kallis croissant ja kõrrejook päästsid mu hommiku ja edasi läks sujuvalt. Magasime kõik kodus lõunaund ja siis nõudis Triibu taas õue, aga me ei jõudnud kokkuleppele, mida teha kingade, kiivri ja rattaga ning siis hakkas Kriuksu ka lohutamatult nutma ning ma olin ikka nii väsinud, et sõna otseses mõttes urisesin veidi. Lemmik õnneks tuli appi lapsi valmis seadma, sest ta sai ka aru, et mu karikas on täis. Õues läks meil kolmekesi küll taas üsna ilusasti ja korraks võis teistele jääda mulje, et meil on eriti hästi kasvatatud kahene, kes ei jookse teiste järel valest kohast üle tee, vaid on nõus sebrani minema. Siis aga kamandas ta õues kohatud juba varasemast tuttavat neiut ka kingi jalast võtma enne liumäele minemist ja varsti tuli juba issi, kes vist kartis, et muidu üks meist plahvatab.
