Kirjad Kõhutantsijale 27

Mu kallis,

Juba ammu ei tantsi sa kõhus. Küll aga armastad sa tantsimist praegugi ja sel kuul said sa üheaastaseks. Mul on vist siiani kerge trauma sellest, kuidas mu töökoht kaaperdas su suure venna esimese sünnipäeva, nii et sinu sünnipäeva puhul andsin ma endast parima, et sina olekid fookuses. Me ei kuhjanud sind kingitustega üle, aga juba enne jõule ostsin sulle kaks pärlit Pandora sortimendist, mis sümboliseerivad muusikat, sest ma tahan, et su elus oleks alati muusika ilu ja teine on Tuhkatriinu kõrvitsast tõld, sest ma loodan, et sa ei kaota kunagi usku imedesse või siis realistlikumalt väljendudes, lootust ja positiivsust. Lisaks said sa omale esimese nuku, kuigi hetkel pole sul sellest sooja ega külma.

Õigel päeval me jalutasime sinuga pikalt, shoppasime veidi ja sõime pannkoogi-kohupiima-maasika torti, mille sulle tegin. Sulle jäi sellest enamus ja see oli igati beebisõbralik, aga üldse mitte ilus.

Sul oli ka kolm pidu - üks rootsi perega, teine rootsi sõpradega ja kolmas Eesti lähedastega. Viimasel said sa ka imeilusa ja hästi maitsva mesilastega tordi. Küünlaid puhuda ja kinke avada aitas Triibu mõistagi.

Milline sina ise aga praeguseks oled? Sul on kõige armsamad naeratused ja kui sa eriti rõõmus oled, tekivad su kulmude vahele lausa horisontaalsed kortsukesed. Samas sinu juba ammusest ajast torutav mossis suu on ka jätkuvalt teema. Sa oled muutunud julgemaks ja lähed nüüd ise uusi kohti avastama ning armastad meie käest kõvasti kinni hoides kõndimist harjutada. Samas ei tohi ma sinust enamus päevi mõnda meetritki eemale liikuda, sest sellele järgneb hiljemalt kolme sekundi pärast lohutamatu nutt. Ära saa valesti aru! Ma ei tahagi ju tegelikult sinust eemal olla, aga vahel tuleb mul siiski mõnda asja kahe käega teha ja noh, pissida on ka parem omaette.

Su lemmikmänguasjad on minu telefon ja autod ning ka muid mänguasju lükkad sa mööda põrandat nagu autosid edasi.

Sa lähed alati rõõmsalt elevile, kui oma venda näed ja teil on koos enamasti väga lõbus, aga igasse päeva mahub ka veidi omavahelist nagistamist.

Ma armastan, kuidas sa vahel häbelikult toetad oma pea mu õlale ja kuidas me uinume enamasti üksteise kaisus. Ma hea meelega aitan ka sul kõndimist harjutada ning püüan välja kannatada need korrad, kui sa oma hambaid mu peal testid. Viimase kuuga on neid lisandunud kaks - viimane neist täpselt sinu sünnipäeval ehk siis sul on viis hammast, sa oled 75cm pikk ja veidi alla 9,5kg. Viimase kallal me teeme tööd, sest meie üllatuseks ei olnud sa kahe kuuga üldse juurde võtnud. Samas ei ole sa mingi kilu ka. Täiesti normaalne beebi. Sa lihtsalt ei söö eriti palju ning eelistad meie toitu ning riidled, kui me ei taha sulle midagi anda. Teise lapsena oled sa ka paljusid asju varem saanud ning hiljuti avastasid jäätise võlud.

Sa ärkad õhtuti pea iga tund ja öösiti kindlasti ka korduvalt, aga täpsemalt ma selle kohta ei tea, sest enamasti aitan ma sul lihtsalt tissi leida ja magame edasi. Vahel aga mürate te koos vennaga nii armalt, et on raske isegi pahane olla, et te üldse magada ei taha. Ka päevasel ajal teed sa vahel vaid pooletunnise uinaku ja ongi kõik. Enamasti siiski aga kaks uinakut. Kui veab, siis ka tunni või kaks. Kolme pea mitte kunagi. Aga ega emmel polegi ju oma aega vaja :)

Eile said sa esimest korda kingad jalga ja kui esialgu püüdsid neid ära raputada, siis väga kiirelt asusid hoopis uhkelt nendega kõndimist testima. Oled sa ju juba ammu venna kingi mööda elamist ringi vedanud just nagu vihjet meile, et sina ju tahad ka oma kingi.

Täna on ühtlasi minu viimane vanemapuhkuse päev ja kuigi ma üldse ei tahaks veel tööle naaseda, siis su issi on isegi kaua oodanud, et ise sinuga koos rohkem aega veeta.

Armastame sind tohutult ja oleme iga päev tänulikud, et sa meie perega ühinesid. Kuidas küll aga aeg nõnda kiiresti läheb!?

Kirjad Kahele Triibule 70

Mu kallis suur poja, suur vend!

Sa rõõmustad meid iga päev oma päikselise isiksusega, veiderdamise ja nägudega ja sellega, kuidas sa oma väikest õde hoiad. Viimastel nädalatel oled sa lasknud meil paremini aimu saada oma kujutlusvõimest ja demonstreerinud ka oma uuel tasemel joonistusoskusi. Näiteks tegid sa kaks pea identset ja arusaadavat elevanti järsku ja nimetasid neid ka elevantideks, mis on mu meelest suur samm edasi ringidest ja abstraktsetest töödest, mille sa näiteks koletiseks ristisid. Nüüd, issi sünnipäevaks aga joonistasid sa lausa hulga autosid - rattad ja kere, aknad ja isegi alarmtuled ühele. Nii äge. Lisaks näitesid sa mingi päev tühja õhupalliga mängides ja selle teatud pidi asetades, et kell on kolm ning siis toppisid oma sõrme selle august sisse ja roomasid mööda lauda, ise kirjeldades seda kui tigu. Kusjuures oli täitsa teo moodi. Teine kord aga märkasid sa mu musti valgete pärlitega kaunistatud ümmargusi kõrvarõngaid ja teatasid, et need on nagu šokolaadipallid. Kes teab, mis on rootsi chokladbollar, saab kohe pihta.

Mulle meeldib ka see, kuidas sa jooksed magamistuppa, kui kuuled, et magav õde on ärganud ja teavitad "ma kohe tulen su juurde" nagu mina teen. Sa püüad praegu kinni kõik me jutu ja me peame hakkama eriti sõnu valima. Mõned su väljendid on nii selgelt kellegi teise sõnavarast. Nt bustroll ja kom, tjejen! Sa ajad nüüd üsna mõistlikku juttu ja sinuga saab arutleda. Mõnel üksikul korral oleme me saanud ka sinult mõnele miks küsimusele loogilise vastuse. Enamasti aga sa neile veel pihta ei saa. Aga oi, kus sa oled nunnu.

Kui meil mõni nädal tagasi külalised käisid, siis võtsid sa kodu tuuri tegemise enda peale. Näitasid neile oma magamistuba ja mängutuba, kus legod käivad ja kus on MEIE magamistuba, sina kaasa arvatud. Lisaks avaldas külalistele muljet, kuidas sa küsisid mult, kas sa võid veel midagi magusat võtta, kuigi nemad ei teadnud, et see küsimus oli tegelikult pigem viisakus ja sa oleksid arvatavasti leidnud nii või naa viisi võtta, mida sa ihaldasid.

Sa oled oi kui kade. Alati on vaja mängida just selle asjaga, millega õde või keegi teine. Ka kellegi teise kodus. Ma olin sunnitud õele ühe uue auto kinkima, sest ühtegi vana sa jagama ei olnud nõus. Selle tulemus oli vaid, et nüüd sa tahad just selle õe autoga mängida. Vähemalt sa teadvustad, et see on tema oma.

Sa oled loomult liider. Ma näen, kuidas sa autoritaarselt kamandad lasteaiakaaslasi nt kellegi teise käest mingit asja endale tooma ja nad ei peatu hetkekski, et mõelda, kas see on hea mõte või miks nad su soove täitma jooksevad. Samas on ikka hulgi armsaid hetki ka, kus te sõbrantsiga üksteist kallistades tervitate ja siis üheskoos mängima jooksete, mitte hetkekski teineteisest maha jääda tahtes.

Ma kutsun sind nüüd keskmiseks, sest sa ei ole enam päris väike, aga kõiki suurte asju ka veel ei või. Sulle see paistab meeldivat ja arusaadav olevat. Samas sa selgelt igatsed vahel rohkem hellust ja tähelepanu ning nüüd veedad pea iga söögikorra kodus minu süles ja mina muudkui harjutan pimesi üle sinu söömist.

Sa saad aina rohkemate asjadega iseseisvalt hakkama, aga samas naudid meie abi ja tihti on meil hästi mõistlikud vaidlused, kus me kumbki hüüame: sina! et jõuda konsensusele, kes midagi tegema peab. Näiteks pissimise järel vett tõmbama. Lisaks avastasid sa ka hiljuti, et emme pissib pepust. Vanemliku elu argipäev on see, kus vetsu minnes keegi külje pealt piilub, mis täpselt toimub ja hea on, kui päris potti samal ajal ei roni.

Me armastame sind pooleks! Sina armastad seda väljendit ja vahel mind, vahel issit, vahel õde, oma sõnul.

Näitasin naabrile peput

Tuli tahtmine veidi argielu jagada vahelduseks lasteasjadele. Või noh, vähemalt mitte nii otseselt.

Mul oli aeg taas mõelda laste mitte saamise peale ja kui vanasti ma ei saanud aru nendest, kes ei saanud pillide võtmisega hakkama - pange siis ometi alert omale, kui muidu ei meenu - siis nüüd oli nali minu kulul ja tihti jäin enne alarmi magama või oli nii palju tegemist, et ei registreerinud alarmi tähendust äragi. Mitte just kõige kindlam vahend eks. Lisaks olid mu varud otsakorral ja pidin nagunii uued välja kirjutada laskma. Siis aga selgus, et ajad on vahepeal edasi läinud ja tänapäeval on ka näiteks süstivariant. Esialgu see just ei ahvatlenud minusugust nõelapõlgurit, aga kui ma veidi rohkem mõtlesin, et sellega peab vaid neli korda aastas midagi meeles pidama ja lisaks saab loodetavasti veritsemisest lahti, siis otsustasin vapper olla. Nüüd tuli vaid leida keegi, kes selle süsti ära teeks ja enne omale üks süstlatäis kusagilt apteegist välja osta. Lisaks välja mõelda, millal seda teha võiks, sest juhend teha seda "päevade esimesel päeval" ei ole just eriti kasulik, kui oled non-stop pillide tarbija.

Otsustasin naabruse ämmakate juures hommikul õnne proovida, aga ei olnud isegi eriti üllatunud, kui selgus, et sealsetel omanikel on viimane nädal ja uusi patsiente enam ei võeta. Uutel aga läheb paar kuud aega enda äri sisseseadmiseks. Minu tavaline õnn. Alla anda aga ma ka ei tahtnud, kuigi mõte sellest, et saada endale kuhugi kaugemale ehk nädalate pärast aeg, et seal kuulda, milline aeg tegelikult sobida võiks, ei tundunud ka just super mugava asjaajamisena ja hakkasin veidi oma uut valikut kahetsema. Seadsin siiski sammud apteegi poole, kus vähemalt kinnitati mulle, et pillibeibena sobib süsti tegemiseks ükskõik milline päev ja edaspidi ehk saab ka ise omale nõela kerre suruda. 

Otsustasin siis juba ka vana kodukandi kliinikust läbi jalutada ja seal õnne proovida, sest logistiliselt oleks see ka üsna mugav ja neil on üllatavalt palju vabu aegu. Saingi ühe - 45 minuti pärast. Samas ei küsinud keegi mu käest seal ühtegi täiendavat küsimust, et teha kindlaks, kas täna on üldse hea aeg minu jaoks bioloogiliselt. Apteeker enne aga teatas hästi veendunult, et iga kliinik küsib juba aega broneerides vajalikke küsimusi. Oh well. Mulle täna sobis, sest eilne õhtu lõppes mega peavalu ja jõhkra okseralliga, mis tähendas, et tablett läks ka otse kanalisatsiooni ja olingi kaitseta. Maksin siis ära röögatu visiiditasu, mis ületas kordades süsti hinda ja jäin ootele.

Edasi sai nalja. Mulle antud kviitungil oli nimi, mida olin näinud ka naaberkorteri ukse taga. Selle naaberkorteri, mille uks on täpselt meie oma kõrval, aga mille elanikke polnud mul veel siin elatud 3+ kuu jooksul olnud au kohata. No ja siis nüüd kiire googeldamine näitas, et saan lõpuks meie naabriga tuttavaks ja kohe väga intiimselt. Enne süsti tegemist sai Kõhutantsija kiita nunnu olemise eest rohkesti ja sain teada, et ta kavatseb ka kohe sealt töölt ära tulla ning mõneks ajaks maale kolida. Oli hästi tore ja süsti sain ka kannikasse kirja, aga alles pärast meenus, et ühtegi minu tervist ega ravimit puudutavalt infokildu me küll ei vahetanud. Pakend jäi ka talle. Eks ma siis pean hiljem googeldama. Vähemalt sain 250 krooni eest naabri näo ära näha :D

Uitasime siis veel vanas kodukandis ringi. Mõned asjad olid muutunud (nagu kreeka resto, millel oli nüüd päris terrass endise lihtsalt laudade tänavale toomise asemel), mõned aga hästi tuttavad (nagu meie endine kiikuda armastav naabritüdruk). Mina aga tundsin end veidi pätina vanas koduaias söömise pärast, sest ma tean, kuidas osa naabreid sellesse suhtus, et võõrad nii teevad. Samas me ju päris võõrad ei ole, aga kahjuks tuttavaid ka ei näinud. Kõhutantsija sai veidi liivakastis möllata ja mina päikesesoojust oma nahal nautida. Nüüd kiire kodune telefoni laadimise paus ja siis juba taas lasteaeda. Käima on läinud viimane nädal vanemapuhkust ja ei, ärge küsige, kas ma olen elevil tööle naasmise pärast. Kumba teie ise eelistaksite? Veeta aega oma kõige kallimatega või rabada tööd seal, kus seda tihti isegi ei hinnata?

Kirjad Kõhutantsijale 26

Mu putukas,

Sa oled taas nii palju muutunud! Liikuvamaks ja rõõmsamaks. Sa armastad tantsimist ja oled hakanud rohkem laginal naerma. Eriti naljakas on su meelest suur vend. Temaga te teete naeruvõistlusi ja raputate pead nagu hullud, räägite oma keeles ja matkite üksteist. Näiteks kui su vend koju tuleb, siis ta hüüab mulle: tere, emme ja sulle: blä blä blää.

Sa armastad tantsimist ja ossa, kuidas sa Kesha muusikale kaasa vihtusid. Ei teagi, kas asi oli artistis või lihtsalt selles, et meie kodus väga tihti sellist popmuusikat ei kuule.

Kuigi me vahepeal juba jõudsime veidi muretseda, sest sind üldse ei huvitanud püsti seismine, siis mõni päev enne oma 11. minisünnipäeva, tõusid sa püsti. Juba paar nädalat alates ühest korrast basseinis olid sa trenni teinud. Tihti nii, et kui aitasin sul diivanilt maha minna, siis sa jäid jalgadele. Varem aga vajusid sa alati istesse kui sült. Nüüd juba naljalt sind istuma ei pane ja ega sa ise ka veel oska püstiolekust ilusasti istuda.

Vahetult peale sünnipäeva aga hakkasid sa tugede najal kõndimist harjutama. See läheb siiani aeglaselt samm-sammult, aga iga päev seisad sa aina enam ja kauem ning harjutad ka jalgade edasi viimist. Nüüd vinnad sa end juba igasuguste asjade najal püsti ning vahel ei vaevu end kinni hoidmagi, kuniks kuskil miski tugi on. Sa roomad nüüd ka rohkem põlvili ja võtad vana lemmiku istumisstiili kasutusele ainult siis, kui sul midagi käes on ja sa seda maha panna ei taha.

Sa eksperimenteerid toiduga ja nõuad meie omast osa. Sa mürised ja riidled, kuni me anname ja ega me väga kadedad ka pole, sest sa saad kohe ju juba aastaseks. Ja sa sööd väga ilusasti ise. Kui sa meie käest enam ampsu ei võta, siis annan tihti täidetud lusika või kogu kausi sulle ja sa toidad end ise. Ongi kõigile mugavam.

Sa magad üldiselt väga vähe päevasel ajal ja juba mitu korda oled ka teise uinaku vahele jätnud. Isegi, kui see tähendab, et sa magadki vaid 25-35 minutit.

Vesi on jätkuvalt hitt, aga veetopsi on tore ka maha visata, ennetavalt silmad sulgedes. Vahel roomad sa ise laste nõudeni ja võtad sealt mõne topsi, mida, pea kuklas, suhu kummutada. Nagu teisedki. Ainult, et sinu topsid on enamasti tühjad või kui seal ka alguses on midagi sees, siis varsti on see su krae vahel või laua peal.

Sa oled siiani üsna kiilakas ja sel nädalal, kui te vennaga minutiks omaette olite, jõudis ta veel sealt jupi vähemaks lõigata, ise nii uhke.

Sa oled jätkuvalt emmekas ja see on üldiselt väga armas, aga vahel ma tahaksin, et sa kas või mõni kord ka kodus issiga uinuksid. Kuigi sa nüüd, alates oma liikumisvabadusest, oled palju iseseisvam - eriti õues - on ikkagi päevi ja aegu, kus ma ei tohi meetritki sinust eemalduda, sest muidu tulevad krokodillipisarad. Õnneks siiski issi sobib ka enamasti ja mõned asjad tulevad teil koos pareminigi välja. Teised aga võivad oodata, kuni sa suuremaks kasvad. Õues aga võid sa lausa tunde omaette kruusa töödelda, veidi ka põske pista ning vahel lausa mu sülest end maha püüda kukutada, et ometi saaks mängima. Ka toas lähed sa vahel omaette mängima, aga eelistad siiski omade seltskonda ja armastad kõigile asju ulatada. Võõraid aga põrnitsed vägagi skeptiliselt. Mida nad õige endast arvavad? Mitte kõik ei ole su naeratusi väärt, aga oi, kui armsad ja hinnalised need on!