Kirjad Kahele Triibule 71

Oh kallis! Ma tean, et ma pole sulle nüüd ammu kirjutanud. Palun ära võta isiklikult. Proovin jälle päriselus rohkem kohal olla ja mul on nüüd olnud vähem vaba aega seoses töö ja pulmade korraldamisega. Sina aga oled vahepeal suureks saanud. Sa räägid palju, aina pikemate lausete ning keerulisemate konstruktsioonidega. Samas miks-küsimustele ja sellele, kuidas lasteaias läks, võingi vist vastust ootama jääda. Või siis sa vastad "ei tea". 

Su lemmikteema on pissi ja kaka. Sellesse tõmbad sa kaasa ka kõik teised lapsed, mille üle nende vanemad vist ei rõõmusta. Sa kutsud meid kõiki vaheldumisi kakajunnideks ja maisivorstideks. Rootsi keeles on need sõnad pea identsed. Vahel sa räägid, et tahad süüa kakat ning ka õe mähkmepesu uurid lähedalt. Ükspäev lendasin ise orki, püüdes sind takistada sodi kanalisatsioonikaevu viskamast, selgitades, et siis läheb see umbe ja sealt hakkab kakavett välja tulema. Sinu kõrvus kõlas see ju kui maailma lahedaim asi. Eks näis, millal see periood läbi saab. Sinu issi meelest on kaka jätkuvalt naljakas.

Üks su uutest oskustest on ka luiskamine. Ma päris ehmatasin, kui sa hiljuti ütlesid, et mu telefon on külmkapis. Õnneks siiski ei olnud. Isegi mitte ligilähedal. 

Õega on teie suhted ikka segased ja viimasel ajal oled sa väga kõvasti ka meie piire ja närve testinud. Eestis olles sain mina paar korda teid issiga jätta ja ise oma sõbrannadega aega veeta. Ka issi sai samasuguse võimaluse, aga kui issiga olite te inglid, siis minu päeval olid sa täielik kuradike. Lollused, millega sa hakkama said, ei kannata kirjamusta. Ma olin nii kuri, et ähvardasin su korteriukse taha tõsta. Loodetavasti sa sellest mingit traumat ei saanud. See ju jäigi vaid ähvarduseks, aga ma olin korduvalt väga lähedal. Pesulõksude õe varvaste külge panemine oli üks su süütumaid tempe sel õhtul. Vetsupaberi lahtirullimine niisamuti. Teistel kordadel aga oled sa nt meid õega raputanud samal ajal, kui ma püüan tal küüsi lõigata ning kui ma aurutajaga riideid triikisin, siis sa said väga hästi aru, et on kuum ja ohtlik, aga ikka panid end ise korduvalt ohtu meelega ja kutsusid õde ka. Ma arvan, et mu taluvuslävi on üsna kõrge lolluste osas, aga selistel puhkudel on mul küll hirm teie pärast. Lasteaed on elupäästja ja nüüd õnneks algas uus hooaeg.

Muidugi ega sa kogu aeg pättusi ei tee. Kui on ainult sinu ja minu aeg, siis on meil kahekesi tavaliselt hästi tore. Samuti meeldib mulle, et sul on taas tekkinud huvi lugemise vastu. Hea meelega loen sulle raamatuid. 

Sul oli või äkki on veel ka hull Käpapatrulli periood. Muidugi teiste mänguasjad on alati põnevamad kui enda omad, aga nüüd on sul ka mõned ja meil tegelikult mõned veel varuks, sest me sattusime issiga esimest korda hasarti. Ja see frantsiis on ju lõputu nännipesa. Esimest korda sa tõeliselt fännad midagi. Ja kuna sul on olnud ka raske periood ning meil on vaja olnud vahepeal muudele asjadele keskenduda, siis sul on asjade koha pealt tavalisest veidi paremini läinud.

Sa oled jätkuvalt täielik liider. Teised lapsed ja kusjuures ka täiskasvanud kuulavad ja kuuletuvad sulle ilma igasuguste küsimsute ega protestideta. Ma peaksin sult vist tunde võtma. Samas Eestis oli lahe näha, kui suured ja iseseisvad te juba olete koos sõpradega ning tihti ei olegi teil enam vanemaid vaja enne, kui keegi haiget saab või kui just väga igav on.

Ma armastan jätkuvalt seda, missugune julge, aktiivne ja sotsiaalne tüüp sa oled. Sa ei jää kusagil hätta. Kuigi sa oled ka paras pätt ja väljakutse meile, leidsin su täna näiteks õde (veidi liiga agressiivselt) kallistamas ja talle rääkimas, et sa armastad teda. Toredad on ka need õhtud, kus te koos midagi teete, kuigi peaks ammu uneaeg olema ning üldse see, et te aina rohkem koos mängite. 

Ühel väga varajasel hommikul kuulsin, kuidas sa kutsusid õde autodega mängima, kuigi tõenäoliselt sa autosid temaga jagada ei tahaks ja kui õde ei võtnud vedu, proovisid Erosega õnne. Millegipärast aga polnud me kass ka autodest väga huvitatud öösel kell 4 või 5.

Nunnudel momentidel aga me teeme endale koos meiki või mängime rollimänge. Teil on nüüd Lotte, Roosi - sinu lemmik - ja Bruno ning ka sel suvel Lottemaal käimine oli hoopis teistsugune, sest atraktsioonidest enam huvitasid sind nüüd tegelased ning me olime nagu mingid Lotte jälitajad. Lõpuks te saitegi sõpradeks kuni sa talle padjasõjas armutult tuupi tegid.

Mulle nii meeldib, kuidas sa saad aina rohkemast aru ning ma ei pea iga hetk kartma, et sa enesehävituslikult käitud, kuigi, nagu üleval kirjeldatud, on ka neid hetki. Need lihtsalt tunduvad teadlikumad. Sõiduteele sa aga naljalt ei jookse enam ja kuigi sa meid alati ei kuula, sa selgelt kuuled, sest noomid ka õde, kui ta teeb midagi valesti.

Mu väike suur putukas. Mu keskmine!

Armastan sind rohkem kui kakat!

Emme

Kirjad Kõhutantsijale 29

Hey putukas!

Viimasel ajal oleme sind pigem nii kutsunud. Vahepeal on suvi mööda läinud ja me palju Eestis aega veetnud, mis oli tore, sest sa said neli nädalat sealsete lähedastega aega veeta ja eesti keelt kuulda. Kohe esimestel Eesti päevadel ehk siis kuu pärast vaid ühest käest kinni hoides kõndima õppimist said sa pihta, kuidas toe najal liikudes keerata ja see tegi su elu nii palju huvitavaks. Me ei teadnud ju, kuidas sul selle kõndimisega läheb ja kas pulmas jooksed või roomad. Päris siseseisvate sammudeni aga ei ole sa siiani jõudnud. Eestis paar korda said sa teha ühe kukkuva sammu kellegi sülle, aga rohkem mitte. Samas sulle piisab toeks ühest sõrmeotsast ja asi on pigem julguse taga nüüd. Ootame huviga. Viimasel nädalal aga oled sa paar korda kümmekond sekundit ilma tugedeta seisnud ning oskad väga ilusasti kükitada kukkumise asemel. Samuti oled sa viimastel päevadel paar korda ise püsti tõusnud hetkeks, mis on hästi lahe. 

Eestis hakkasid sa huvi tundma ka poti vastu. Me ise polnud siiamaani potti välja võtnud, sest kiiret ju pole, aga nüüd, kus sa ise poti peale istuda proovisid, oleme me ka sind sinna vahel, kui meelde tuleb, istutama hakanud. Sa tead, et potil tuleb punnitada ja nende üksikute kordade järel peab ju uhke emme mainima, et eile sa pissisidki esimest korda potti. Jee! Huvitav, kas järgmine kord tuleb varsti või kuude pärast?

Mis sa veel oskad? Sõrmedega mööda huuli tõmmata ja puristada. Nüüd juba ka õhumusisid saata. Ja päris musisid teha. Mõnikord mängime muside ringmängu oma perega. Triibu tahaks ka väga musi sult, aga sa oled tema suhtes parajalt skeptiline ja põhjusega. Samas sa jumaldad teda ja nii tore on teid koos tegutsemas vaadata. Ka siis, kui see kestab rõõmsalt vaid mõne hetke.

Sulle meeldib flirtida, kallutades pead ühele ja teisele küljele kõvasti ning jagades imearmsaid naeratusi. Ja sa lehvitad hea meelega, kui saad aru, et keegi kuhugi minema hakkab. 

Sa tunned piltidel ära vanaemad ja reageerid elevusega ning oma nõbude seltskonda naudid ka. 

Sa eelistad ikka minu käest kinni hoida ja kõndimist harjutada, aga vahel üllatad meid, valides omale mõne teise kaaslase. Vahel ka üsna võõra.

Sa ronid nüüd igale poole ja vallutad uusi kõrgusi. Nüüd peame sind kullipilgul jälgima. Näiteks leidsime su ükspäev Venna söögitoolist, kus ei ole ju piireid, aga ise sa ei karda selliseid asju üldse. Meie siin peame kohanema faktiga, et kuigi sa veel ei kõnni ega räägi, ei ole sa enam täitsa beebi. Samas mulle nii väga meeldivad meie nunnutamisehetked.

Kui sa siin suve eel otsustasid kaalukasvatamise pausile panna - nagu naised ikka - siis nüüdseks kasvad taas jõudsalt ja oled parajas beebivormis. Pean vaikselt hakkama 86 suuruses riideid käiku laskma, aga samas pakkisin just viimased 0-3 kuud püksid ära, aga need olid ikka väga suured ka.

Sa armastad kasse ning venda ning püüad neid märgates neile pai teha. Mulle meeldib jätkuvalt su lemmik olla, aga ma olen õnnelik, et sa aina rohkem lähed ka iseseisvalt seiklema ning maailma avastama. Oma vennaga võrreldes aga oled sa siiski tükk maad ettevaatlikum ja ma ei pea veel kartma, et sa päris ära jooksed.

Ahjaa... kui eelmine kord kirjutasin, et sul tuleb kohe kaheksas hammas, siis järgmisel päeval avastas vanaema, et hoopis üks teine tagant poolt oli vahele trüginud. Seega said sa juulis kaks ja augustis ka oleme kaks leidnud. Kasvatad sa aga tagumisi enne, nii et ega me väga täpselt ei teagi, millal nad tulevad. Sa ju ei taha, et sel ajal sind torgitaks ka.

Armastame sind pooleks!

Emme ja issi

Preilist prouaks 12

Täna tundus olevat täiesti õige õhtu, et kallata endale klaas veini ja vedada end koos arvutiga rõdule kirjutamaks lõpuks pulmapäevast, ignoreerides juba kergelt näpistavat külma ning tõusvat õhuniiskust, sest palju neid mõnusaid suveõhtuid veel tuleb ja pealegi tähistame täna 6,5 aasta möödumist oma suhte algusest ning 20 abielus oldud päeva. Tähistamine on küll tinglik sõna siinkohal, sest mul tuli see alles õhtul meelde ja nüüd, kus lõpuks on kõik lapsed uinunud ja argikohustused hetkeks seljataga, istume me kumbki oma arvuti taga nagu tõeline vanapaar :)

Meie pulmapäev algas vara meie ilusas külaliskorteris, mille suurte akende taga peitusid erinevalt ideaalsest eelnevast õhtust ähvardavad pilved. Olime me ju nädala jagu - Lemmik isegi kaks - erinevaid ilmateateid jälginud ja küüsi närinud. Ma olin valmis selleks, et meie pulmade ajal on vihmane periood, sest me ju kõik teame Eesti suvesid, aga ma ei olnud valmis selleks, et mu telefoni kümne päeva prognoos näitab imeilusat sooja suve ühe erandiga, milleks oli muidugi meie pulmapäev. Asja ei teinud ka lihtsamaks ega paremaks see, et samale nädalavahetusele sattus Tallinna Ironman, millest oleks ka üsna savi, kui kogu meie pulmamajandus kesklinnas olema ei pidanuks. Igatahes, kui alguses näitas ilmateade, et sajab öösel ära ja ehk on maa juba kuiv ajaks, mil meie õues oleme, siis viimastel päevadel tundus asi tõesti lootusetu, sest lubati nullist kuni üsna mitme millimeetrini vihma just täpselt meie ilupildistamise ning tseremoonia ajaks. Mul ei olekski olnud midagi otseselt vihmaste piltide vastu, sest ma olen näinud väga ilusaid, aga ma ei tahtnud, et mu pikk kleit märjalt maalt musta vett end täis imeks ega tseremoonia ajal nagu uppunud kass välja näha. Plaani palju sa plaanid, aga ilmataat otsustab ikka ise, mida teha.

Me ei valinud mingeid pruutneitsisid ega peiupoisse. Kahekümnendates mina ei usuks mind, sest sellel neiul olid pruutneitsid ammu välja valitud, aga pea kolmekümneviiene mina sai aru, et nii tore kui see ka poleks, ei sobi see meie ellu enam. Ajad on edasi liikunud, ka mõned sõbrad ja teistel on väikesed lapsed. Lisaks ei saanud kaks Lemmiku kolmest parimast sõbrast üldse tulla ja tundus nii ebaaus ning egoistlik nõuda, et minu sõbrantsid nüüd hülgaksid oma pere, et tulla ja ümmarada mind hommikust õhtuni ja kes teab mitu päeva veel ette ja taha. Küll aga on mul kahju, et ma ei saanud nüüd nautida seda, kuidas mu parimad sõbrantsid tõlgendaksid minu valitud riietusevärvi, sest kuigi mõnel kleidil on küll kirjas "universaalsuurus", siis tegelikult ju universaalseid kõigile sobivaid riideid ei leidu - ka lõike ja materjali poolest.

Niisiis olin ma lihtsalt tänulik, et meil oli selleks päevaks tore lapsehoidja ning proff minu ilu eest hoolt kandmas ja mu ema ning paar lasteta sõbrannat ja sõber olid olnud nõus meile seltsi ja abi pakkuma juba hommikust peale. Ma ei tahtnud neile ka mingit kellaaega ette kirjutada rohkem kui see, millal nt mu emale meiki tegema hakatakse ja seega ma ei teadnud ka täpselt, millal keda oodata. Ja siis ma olin nii tänulik, kui lapsehoidja juba enne kaheksat esimesena kohale jõudis, sest mõne minuti pärast saabus juba ka meikar. Kui proovimeigi ning soengu tegemise ajal oli Kõhutantsija veel nii väike, et lihtsalt hängis ja magas mu süles ning keerutas tädi nööpe, siis enam ma sellisele õnnele loota ei saanud.

Edasi hakkas aeg lendama. Vahepeal läks Lemmik tagasi koju riietuma ning Triibule ja oma emale järele ja kohale jõudsid ka fotograaf ning videopoisid. Ma ei tea, miks mind ikka veel üllatab, et enamasti on päris suur erinevus selle osas, mis jääb kaamerate ette ja mis taha. Ka meie puhul olid taga ju meie kõigi kohvrid, snäkikotid jms argipäevane. Eks näis, kuidas see kõik lõpuks pildis jääb.

Millalgi saabus Riin ja ma olin selle eest nii tänulik. Ta aitas mul riideid aurutada ja oli lihtsalt kuskil tagataustal olemas. Jõudsin paar korda mõelda vaid, et kus siis Lea ja Laura on. Laura, kes ise pakkus, et on juba 7.30 kohal, aga nõustus minu soovitusega, et 8:30 oleks juba väga hästi.

Vaene Lemmik sai päris kaua siiski kusagil koridoris oodata, kuni mind viimistleti, oma korda oodates. Vahepeal kaamerad klõpsusid ja vilkusid ning kohukest (ja see oli ka ainus majja toodud määriv asi) söönud Triibu suu määriti veel ekstra šokolaadiga kokku, et siis temast nii minu imeilusa valge kleidi ees pilti teha. Julge fotograaf, pole midagi öelda.

Ühel hetkel halastati Lemmikule ja mina peitsin end rõdule, kus siis sain esimest korda enda meiki ja soengut uurida ning vahepeal Triibuga lollitada. Siis sain ka sõnumi Lealt, kes küsis, kas me tahan varsti kohtuda, aga ta oli kuidagi valesti aru saanud ja selle asemel, et mulle hommikul toeks tulla, arvas ta millegipärast, et mul tekib keset mu pulmapäeva auk, et nende perega veel koos aega veeta. Millegipärast ja kuidagimoodi olin ma terve päeva üllatavalt chill ega vihastanud ega solvunud ega midagi. Umbes siis saabus ka sõnum Lauralt, et suuuuuuuuuuur jama on, aga ta on teel. Ca kolm tundi hiljem, kui pidanuks kohal olema. Ma jälle ei teadnud, kas nutta või naerda või muretseda, sest kes saadab pruudile sellise sõnumi ja ei jaga üldse rohkem infot!? Nüüd on see lihtsalt osake me päevast ja loost. Edasiruttavalt võin öelda, et mingit suurt draamat ei olnudki. Oli vaid käsitööpraak ja soov kõike perfektselt teha unetundide arvelt, kuigi ma oleksin eelistanud, et ta lihtsalt minu jaoks olemas olnud oleks.

Igatahes, ühel hetkel oli kogu gäng seal. Mu ema tuli ka üsna varakult ning aitas riideid sirgendada. Vahepeal tehti Lemmikust ilupilte toas ja ka õues vihmaga ning siis tulid veel minu viimased puuderdused ja lokikeeramised ning algas pruudi pildistamine. Nüüd pidin veel kiiresti riietuma ja kui filmides ja piltidel on see selline hetk, kus kogu kaaskond pruuti sätib, siis minu reaalsus oli selline, et sõbrantsid tegid parasjagu üksteisele lokke ja mu emal oli käes rasvapirukas ehk siis sel hetkel tundsin, et neil minu jaoks aega ei ole ning läksin ja haarasin vannitoast kleidi ning venitasin selle ise selga. Seejärel jõudsid juba teised ka mu pika nööpidereaga appi.

Mu tubased pildid on vihmapärlites akna taustal, aga üsna varsti juba kannatas ka katusele minna, nagu olin unistanud ja õnneks sealne puitterrass kuivas ülikiiresti ja seega kleiti kohe ära ei rikkunudki. Olin küll oma kingaplaani veidi ümber mänginud ja mu ilusad saapakesed, millele veel soengu tegemise ajal õigeid paelu panin, jäid kuivema ootele. Üldse on lastega pulm üsna sürreaalne üritus. Kui ma just ise millegi kallal ei nikerdanud, siis oli mul süles laps või kaks. Nemad ja ka mu ema muidugi olid ilupiltide ajal oma igapäevaolekus - ema triibulises pluusis ja Triibu kaetud ehitusmasinatega. Seda veidi kahetsen, aga arvan, et oli õige otsus, et peoriided said selga alles vahetult enne tseremooniat.

Tagasi katusele. Mina läksin nurga taha peitu ning siis kutsuti sinna Lemmik, kes tohtis vaid teatud suunas vaadata, kuni pruut nii tasa-tasa ta selja taha hiilib esmakohtumiseks. Ma teadsin, et ta ei ole mul mingi ülevoolavate tunnete näitaja, aga ikkagi tahtsin, et ta ei näeks mind kui poolfabrikaati. Me veetsime küll ka pulmadele eelneva öö koos ja ta oli näinud mu kingi ja loori, aga kleidi hoidsin üllatusena ja ta ise ütleb, et talle väga meeldis ka. No umbes nii, nagu meestele ikka kleidid meeldivad. Mõni aeg varem ta oli mulle öelnud ka, et ärgu ma pangu pahaks, aga talle meeldib mu igapäevamina rohkem kui proovimeigi ja soenguga versioon.

Taaskohtumine edukalt seljataga ning kergendus hinges, et ilm kõigist ennustustest hoolimata taas üsna ilus oli, komberdasime kuidagi tagasi tuppa, sest proovige ise järsust trepist liiga pika kleidiga käia. Või üldse trepist. Nüüd julgesin ka oma imeilusad saapakesed jalga panna ning suundusime õue. Saapad lihtsalt on alati olnud mu kirg ning kuidagi sobisid mulle nii palju paremini kui suvalised valged kingad. Uskuge, ma vaatasin läbi ikka sadu paare veebipoodides.

Õues oli naljakas. Tegime pilte siin nurgapeal ja seal. Silmad kinni ja lahti. Komberdasin veel treppidest üles ja alla, kleiti takerdudes ning üsna ruttu sai selgeks, et teatud määrdumine on lihtsalt selle kleidi saatus ja sellest ei tohi end segada lasta. Mõnikord olid meie taustal vaid mõne meeri kaugusel mingid kohvikukülastajad. Mõnikord ei piirdutud taustaga ja kuskil on vähemalt üks ilupilt meist kahest koos ühe joodikuga, kes ise end meie kõrvale sättis nagu nii peakski olema.

Pildistasime veidi me "koduses" Rotermannis ning siis sõitsime juba Toompeale, kus esimese asjana, mind autost välja vinnates, lendast kõrvast ja munakividele kildudeks üks mu erilistest klaaskõrvarõngastest. Fotograaf naeris, et minu kui pruudi märksõna on, et mul on kõike kaks kui mitte kolm. Noh, kõrvarõngaid oli ka kaks paari, aga teine oli muidugi korteris, sest palju ikka pruudi ridiküli mahub ja seegi võeti mult pildistamise ajaks ära.

Aeg lendas ja mul oli hea meel, et otsustasime, et ei proovi ilupildistamiseks igale poole jõuda ning pigem võtame vabalt, sest kätte jõudis kogenemisaeg ja siis saime lapsehoidjalt õnnetu kõne. Meie kaksikutekäru, mille suure vaevaga Eestisse kaasa vedasime just selleks, et pulmapäeval lastega lihtsam oleks ning nad keset päeva magada saaksid ning ikka tseremooniale ka jõuaksid... see kuradi käru läks katki. Lihtsalt mingi rattakinnitus murdus ära ja nüüd nad siis istusid õnnetult kuskil mingi kauge nurga peal pool tundi enne tseremooniat. Üldjuhul see võiks mu meelest käia ka sellesse kategooriasse, et pulmakorraldaja lahendab ära ja pruutpaar kuuleb sellest heal juhul järgmisel päeval. Seekord aga saime kõne ju meie ja sel hetkel läks tööle crisis management mode, mitte kes vastutab mode. Ilupiltidesse tuli sunnitud paus ja tegime paralleelselt kõnesid potentsiaalsetele abilistele. Jällegi asja ei teinud lihtsamaks Ironman oma piirangute ja kesklinnas jooksjatega. Lõpuks lahendasime olukorra nii, et väikevend, kes oli meile autojuhiks ja oli just meie - muideks vale värvi saabunud - autot parkima läinud, läks ja võttis selle taas parklast, tuli ja haaras Lemmikult me isikliku auto võtme, mis mingi ime läbi ta pulmaülikonna taskus veel oli; sõitis vanalinna teise otsa, jättis Tesla maha ning võttis me lastetoolide ja pudrumudruga argiauto, korjas peale käruhädalised ning kihutas nendega tseremooniale. Vähemalt leidsime lahenduse.

Ise saime siis keskenduda veel veidikeseks ilupiltidele. Vahepeal lehvitasime meist kogemata möödunud külalistele ning juhuslikult sama teed liikunud paaripanijale, keda sai siis ka käigupealt olukorrast informeerida. Õnneks tal kiiret ei olnud ja me kõik tahtsime siiski lapsed ära oodata. Nii juhtuski, et meie kui pruutpaar olime igati graafikus. Käisime veel ema sõbrantsi juures pissil ja huuli värvimas ja siis ootasime mingil tänavanurgal täismeigis ja riides lapsi. Muidugi see kiire ja ärev taaskohtumine tähendas, et algne plaan, et Triibu saadab mind ja Kõhutantsija issit, lendas aknast välja. Seega kui lapsed ja Väikevend saabusid, haarasime lihtsalt kumbki oma ning kihutasime. Poisid jalutasid koos down the isle. Kuidas seda eesti keeles öeldaksegi? Ja nagu mu parim sõbranna ütles, see oli imearmas, kuidas mina oma korral jalutasin, lilled kummaski käes. Nimelt Kõhutantsijal oli ka imearmas lilleline kleit ja ise kõndimisest ei arvanud ta sel hetkel, minust tunde eemal olnuna, mitte midagi. Ma oleksin võinud seda tegelikult ette teada.

Igatahes, kõik oli väga lahe ja meielik. Lemmiku vend ja vennanaine olid meile kokku pannud Star Warsi ja klassika segust muusika, mis oli nii lahe. Keegi ei käinud kõhuli ning külalised pühkisid muudkui pisaraid. Mina ise püüdsin vargsi seljataha piiluda, et vahepeal oma pere ka näha ja samas Peebu kõne kuulata. Mulle endale tundus, et ma olen äkki kriisihaldusrežiimil, mida olin ka ette ennustanud. Minu käed ei higistanud ega hääl ei värisenud. Vetsus olin oma suure kleidiga siiski pidanud kaks korda käima. 

Meil oli tseremoonia ajal päris naljakas, sest algul seisis Triibu kohkunult issi kõrval, sest kuidas täpselt selgitada kolmesele, mida ühelt pulmalt oodata!? Tagantjärele tarkusena oleksime vist võinud pulmavideosid koos vaadata. Ühel hetkel aga hakkas tal igav ja siis ta hakkas issi jalge vahel peitust mängima ning talle pükstesse peaga auku puurima. Oligi tore pingete mahavõtja. Ühel hetkel oli meie kord üksteisele armastust avaldada.

Lemmik oli valinud oma kõneks mingi luuletuse, mis algas sõnadega, et ta tahaks olla tolmuimeja ja imeda endasse mu tolmu. Ma nii sürri algust ei oodanud. Naerma ajas. Laura oli lahkelt säravale paberile välja printinud ka minu kirjutatud kõne, sest ma lihtsalt ei uskunud, et jõuaksin selle pähe õppida või, et siis kriitilisel hetkel sassi ei läheks.

Pärast kõnesid, saime öelda üksteisele Yes, sõrmused, allkirjad ning muidugi ka traditsioonilised suudlused vahetatud. Selle osas meil mingit plaani ei olnud ja mu mälestused on ka veidi hägused. Lemmiku vend mängis mingil lasteinstrumendil veel mingit rõõmsat tähistamismuusikat ja siis juba tulid kõik meid kallistama, eesotsas Loodusjõud Lauraga.

Päike paistis, kõigil tundus olevat tore. Sealsamas serveeriti vahuveine ja maasikaid šokolaadis. Mitte, et ma sellest midagi teaksin, sest meie olime ju järgmise tunni vms modellid, kes said paar lonksu ja ühe maasika kütuseks. Oligi selline päev, kus nälga ei tundnud, kuigi olin varunud meile snäkke, aga ma olin vist tiimile toitu valesti arvestanud, sest olin lugenud mingi teise fotograafi kirjutist, et fotograafidel on tavaliselt ka pruutpaari tarbeks snäkke ja jooki kaasas, aga meie oma tuli hoopis ise näljasena. Muidugi olime planeerinud kogu tiimile õhtusöögi, aga hommikusöögiks ei suutnud ma oma aju piisavalt liigutada, et meile endalegi normaalset süüa varuda külaliskorterisse ja üldse muretsesin, et millal mina kui pruut üldse söön. Varahommikul olid veel kohvikud kinni ja edasi läks ju pausideta. Õnneks ema tõi mulle süüa. Hiljem palusin Väikevennal ka meile kõigile süüa juurde tuua.

Igatahes, me olime nüüd abielus ja nii lihtsalt see käiski. Terve aasta ettevalmistusi ja pooletunnine kahekeelne tseremoonia. Nüüd siis tegime kõigi soovijatega koos pilte ja ignoreerisin saabaste pakutud aina teravamaid elamusi. Olin küll neid veidi sisse kandnud, aga ma pole ju aastaid olnud regulaarne kontsakandja enam ja ära väsisid jalad ikka ruttu.

Kui pildid said tehtud ja vahuvein otsa, siis viis pulmaisa me külalised vanalinnaga tutvuma ning jala peokohta. Meie läksime veel nüüd juba abielus olemise pilte koos lastega tegema natukeseks, aga tundus, et oleme graafikust maas, nii et väga palju me ei jõudnudki. Vaene väikevend aga, kes pidi samal päeval jõudma ka oma isikliku Ironmani varustuse õigesse kohta toimetada, sain nüüd eksprompt taas läbi linna kimada, et Tesla tagasi tuua meie juurde. Appi tuli elektritõuks. Ilma temata ma ei teagi, mida me oleksime teinud, aga ta sai kõik toimima. Muideks, peokoha jõudsime me suure kiirustamise tulemusega enne linnatuuri teinud külalisi. Ei hakanud tsirkust ka tegema ja seega mingit big entrance'i abielupaarina ei olnudki. Oli hoopis veidi vabamalt võtmise hetk, kus saime külalistega paar sõna rääkida ja veel veidi sõbrapilte teha ning muljetada. 

Lapsed lasti koos meie imelise lapsehoidjaga lahti oma korrusele, mis oli otseühenduses peo põhikorrusega. Kõik uudistasid dekoratsioone, mis pidid olema väga minulikud. Olin neid detaile hoidnud saladuses ka sõbrantside eest, et neil ka üllatusi oleks. Eriti hinnati veiniklaasi külge käivaid nimesilte ning varsti saigi juba süüa. Nüüd oli küll nälg ja Lemmik läks esimesena süüa võtma. Sellise koha peal ta ei häbene. Üle süüa ega juua me ise ei jõudnud, aga nälga ja päris kuivale ka ei jäänud. Meie rohke ja mitmeõhtuse Rieslingi testimise tulemus maitses hästi - need kaks klaasi, mida ma õhtu jooksul juua jõudsin. Vahepeal olid mõned mängud meie kahe tundmise kohta ning armsad kõned Lemmiku vennalt ja minu bestikatelt. Kingitustelauale tekkis ka paras kuhi, kuigi me olime ju öelnud, et midagi ei pea tooma.

Aeg muudkui lendas ja varsti tuli ka bänd ning avatants. Trikke me ei teinud, sest Lemmik ei tahaks ja ausalt meil polnud aega ka kursusteks vms. See oli lihtsalt üks tore hetk üksteise embuses, mida saatsid üllatusmullid lastekorruse rõdult. Tantsisime ka üksteise vanematega ja veidi sõpradega, andsime üle tänukingitused vanematele ja varsti saabus aeg meil taas jalga lasta päikeseloojangupildistamiseks. 

Minu pähe ei mahtunud ükski alternatiiv päikeseloojangu piltidele rannas. Meri on alati olnud minu teema, mistõttu kasutasime ka oma imeliste lillevaaside põhjas ise korjatud merekilde, mis lõpuks omale eesmärgi said. Meie lilledeks said kallad, mida ma enne pulma kordagi päriselt näinudki polnud - selline pretentious bitch - ja gladioolid. Kõik valged. Gladioolid, muide, mida tseremooniakohas vanalinna privaatvaateplatvormil kasutasime, kukkusid tuulega ümber nii enne kui pärast tseremooniat, aga tseremoonia ajal oli kõik ilus ja ega need kukkumised neile midagi hullu teinud ka.

Tulles tagasi päikeseloojangu juurde, siis ma olin veidi nõutu, et kuhu minna, sest mu armastatud Kalarand oli nõmedate jooksjate poolt blokeeritud ja mu samuti armastatud Stromka oli ratturite mängumaa sel õhtul. Piritaga aga ei seo mind miski. Lõpuks siiski kihutasime Pirita poole, mööda Russalkast, kuigi olin valmis juba, et teemegi oma pilte sealkandis venelaste kombel; mööda Pirita rannast ja lõpuks maandusime ühes üsna eraldatud looduslikus kohas, kus mets ja meri kohe tee ääres ja mida meie fotograaf ühest teisest hiljutisest pulmast teadis. Seal oli nii ilus. Meeletu tuul, mis tegi me pildistamisest kohe fashion shooti. Kõrkjad, kuhu mu kimp ära uppus. Kivine rand ja punane taevas. Nii palju looduslikku ilu. Ma valin päikeseloojangu iga kell üle ilutulestiku, mis on mõttetu looduse saastamine. Jalutasime ja jooksime seal käsikäes, kuni tuul mu mälemad kõrvarõngad kõrvast minema viis. Musitasime ja ignoreerisime juhendamist. Muidugi, tuul mängis ka selles oma rolli. Vahepeal kaisutasime kusagil käsu peale, silmad kinni, et siis neid avades avastada kolm kaamerat oma näo eest. Päris naljakas oli, aga väga romantiline ja tore ka. Mulle väga meeldis meie tiim. Väikevend, Valdur ja meie ning siis videopoisid turvatoole täis autoga me kannul. Mul on siiani kahju, et millegipärast tuli meile soovitatud ja kokku lepitud punase Tesla asemel järele meile porihall, aga leidsin, et kui vaid see läheb valesti, siis oleme õnnega koos.

Päris õiget päikeseloojangut vaatasime juba autost tagasiteel peokohta, videopoistega mõõtu võttes. Õigemini keegi ei kihutanud. Me ei ole idioodid. Küll aga proovisid nad meid sõidu pealt filmida. Droonivõtted aga jäid ka kahjuks tänu Ironmanile ära. Nad arvasid, et ehk nad lähevad teevad mõnel teisel päeval, aga läheb kuidas läheb. Eks me mõne kuu pärast näeme.

Peokohas ootas meid hunnik koogi ees vesistajaid. Oli aeg. Olin Lemmiku üllatamiseks salaja Rootsi kodust kaasa võtnud, tema eest terve aja seda varjates, tema hiljuti lahkunud vanaema suhkrulusika. Üllatus läks igati korda ja seda ka Lemmiku nõbudele. Üllatasime külalisi ka sellega, et meie helesinise-valge merelainelise koogi glasuuri alt tuli välja šokolaad. Sest kuidas siis teisiti!? Vähemalt meie puhul pidi see olema šokolaad. Täpsemalt belgia šokolaadi tort, aga nüüd, olles taas Rootsis originaali söönud, oleme kindlad, et pulmatort jäi maitselt sellele alla. Hea oli ikka, aga millgipärast kaetud martsipani asemel suhkuga ja üldse mitte nii kreemine ja magus. Samas ehk korrustort peabki olema tihkem, et püsida ja üks kord elus tahtsin ma ikka korralikku korrustorti, mitte mingit moodsat magusabufeed.

Pärast torti oli aeg veel veidi tantsimiseks ning siis juba pruudikimbu viskeks. Mulle meeldis kusagilt kuuldud idee, et kimp lendab lahti lilledeks ja kõik soovijad saavad oma, mitte et ühel veab või teisele määritakse pähe. Eriti lahe oli, et meie mõlema emad olid nõus ka kimbupüüdmisel osalema. Üldse sai see kokku olema suurem seltskond kui ma eeldasin. Küll aga päris kõik lilli ei saanud, sest ka väikesed tüdrukud ja isegi üks poiss tulid osalema, aga see-eest mu ema püüdis lausa viis lille üheksast kinni ülirõõmsana  ja kõigile meeldis me lahendus. Nad vist ei olnud sellega enne kokku puutunud.

Kõik rituaalid seljataga ja lapsed väsinud, lasime lapsehoidja vabaks ning vanaemad pidid lastega meie koju minema. Kõhutantsija pidi esimest korda öö ilma meieta veetma, aga hetkel olid nad mõlemad üsna klammerduvas faasis. Samas terve pulma olid mõlemad me pisikesed nii vaprad ja Triibu nautis täiega kõigi oma sõradega korraga aja veetmist. Vanaemad aga võtsid nii kaua aega, et end lahkumiseks valmis seada, et siis oli jäänud veel vaid viimane säraküünalde tunneli osa. Seega otsustasime, et las siis olla nemad kõik ka lõpuni. 

Läksime siis kõik õue ning meie koos väsinud lastega saime mitu korda läbi selle tunneli jalutada. Mulle on alati säraküünlad meeldinud, aga see konkreetne ettevõtmine oli rohkem hirmus kui tore. Keegi oleks võinud meid hoiatada. Eks näis, kas sealt tuleb ka mõni naerunäoga pilt või ainult ahastav mina, kes ise sädametega pihta sai ja kartis, et ka Kõhutantsija saab.

Pidu sai sellega läbi külaliste, aga mitte veel meie jaoks. Meie ja väike kaaskond läksime veel light saberitega pilte tegema pimeduses. Võitlesime nii, et minu oma läks juppideks ja üks osa kukkus üle mingi reelingu lausa terve korruse võrra allapoole. Ikka oli tore. Seejärel lasime vabaks oma toredad päevajäädvustajad ning head sõbrad aitasid meie tuppa kanda kingitused ning said vastutasuks piiluda me katuseterrassile. Ööd olid juba augustilikult mustad ning sellest ma siin lähemalt ei kirjuta. Küll aga läks meil uni varakult ära. Väsinud olime ikka, aga pead olid paksult muljeid täis ning oli vaja ju koju laste juurde minna. Lisaks ootas meid ees veel mitu päeva üritusi rootsi külalistega. Nagu tõeliselt festivalil või mitmepäevases pulmas. Meile jäid mälestuseks parkimistrahv, mis küll tähistati, neli auku mu imekauni kleidi servas ja palju-palju toredaid hetki me kõige lähedasemate seltsis. Nüüd ootame huviga professionaalseid jäädvustusi.

Kindlasti unustasin veel paljust kirjutada, aga selline see meie päev oli. Igati meie nägu ja mõnusalt vaba, kuigi kartsin, et minust saab Bridezilla. Hulluks ma aga ei läinudki. Ka mitte järgnevatel päevadel. Võin soovitada oma õige inimesega abiellumist teistelegi. Kuigi mõni päev enne pulmi hakkas vaid kahekesi abiellumine minulegi sümpatiseerima, olen ma õnnelik, et meie lähedased olid sel päeval meiega.

Preilist prouaks 11

Päevad muudkui lähevad, neist saavad nädalad ja mina pole ikka jõudnud siia pulmapäevast endast kirjutama. Proovime siis täna sellega vähemalt pihta hakata.

Päev või kaks varem hakkasid külalised saabuma ja koos hea sõbrannaga ka minu kaua oodatud pulma rinnahoidja. Muidugi olin ma tegelikult tellinud endale pesu ülivara - kuid tagasi - aga siis hakkasin kahtlustama, et mis siis, kui see jääb kleidi alt kusagilt paistma ja tellisin samuti igati korraliku ajavaruga oma elu esimese Wonderbra ainsast kohast, kus nende ilusat paelteta mudelit veel oli lihtsalt lootes, et alles olnud suurus klapib. Edasi sain aga muudkui neile kirju saata ja küüsi närida, sest nende lubatud juba pikendatud 2-8 tööpäevast sai lõpuks 15 ja see saadeti välja just siis, kui meie laeva poole teele asusime. Niisiis paraja kombineerimise tulemusena ja olles vahepeal ostnud veel mingi tagavara rinnaka, sest originaalil jäidki paelad paistma, sain Wonderbra kätte pulmaeelsel õhtul ja õnneks see sobis nagu valatult.

Pulmade eel samas suutsin juba maha rahuneda kuidagimoodi. Hakkas tunduma, et asjad on tõesti paigas, kuigi ka veel päev enne sain kõne pulmakorraldajalt, et planeeritud toolikatted on kuidagimoodi ammu kuhugi mujale lubatud ja ta pidi alles sel päeval ujuvküünlaid ostma minema meile. Proovisin mitte stressata ja keskendusin sellele, et oma küüned ilusaks saada, sest otseloomulikult olin ma pulmade eel suutnud kümnest kuus ära murda - ühe kusjuures keset ööd une pealt kuidagi - ja mul oli nii hea meel, et olin osanud nii palju ette mõelda, et kunagise tuttava juurde endale geelküünte aja panna. Sellest sai ühtlaselt mõnus hetk endale, kus jutustasime niisama ja sain lõõgastuda, ise mitte midagi tehes ega ühegi teise elusolendi eest vastutades. Mina oleksin eeldanud, et pulmakorraldaja vähemalt kontrollib, kas ma pruudina olen osanud sellistele asjadele mõelda ja vajadusel leiab mulle ka tegijad, aga noh. Mitte minu kogemuse põhjal.

Maniküürist tormasin vanalinna, haarates teelt kiiruga kaasa mingi muffini ja külma kohvi, sest olin lubanud väliskülalistele linnaekskursiooni teha nagu vanadel headel aegadel, ainult et nüüd rootsi keeles esmakordselt ja olin juba hiljaks jäänud. Mind ootas üle kahekümnepealine seltskond lähedasi ja kaugemaid ning oli ainult paras ime, et selle tuuri lõpuks mu lapsed ka alles olid. Siinkohal pean tänama me lähedasi, sest ise ma olin küll liiga pea laiali otsas, et neid ka pidevalt jälgida suuta. Lisaks treenisin korralikult musklit, kandes Kõhutantsijat suurema osa ajast süles. Kokkuvõttes aga oli hästi tore ja tundus, et nad jäid ka rahule. Me lihtsalt tahtsime, et kui juba kaugelt tuldi, siis saadaks ka mu kodulinnast veidi parem ülevaade.

Pulmaeelne õhtu oli chill. Käisime kogu perega meie renditud katuseterrassiga Rotermanni korteriga tutvumas ja see oli nii äge lihtsalt. Saime kokku ka heade sõpradega, kes olid just saabunud ning siis läks Lemmik Triibut koju viima ning meie Kõhutantsijaga jäime ühe Rotermanni restorani väiterrassile õhtust sööma, kuni üks ahelsuitsetaja meid eemale peletas maailma väikseima, aga maitsva pasta juurest.

Edasi oli nagu mingis totakas komöödiafilmis. Läksime tagasi tuppa ja sain oma uut rinnahoidjat proovida. Seejärel ootas ees mähmevahetus, aga ma ei olnud arvestanud tõelise kakaplahvatuse võimalusega, nii et nüüd me siis olime seal, kesiselt varustatuna, keset põrandat, kõik sõna otseses mõttes sitane. Ma siis püüdsin kuidagi vannitoas seda riidest mähet rookida ja samal ajal jõudis paljas neiu suure loigu maha teha ning seal sees rõõmsalt plädistada ning röökis solvumisest, kui ta siis otse duši alla tõstsin. Olin plaaninudki minna varsti duši alla, aga nüüd oli prügikast üks haisupomm ning jalamatt pissist läbi imendunud. Imeline kombo vastu pulmapäeva hommikut, kui mingit room service'it nii pea pole oodata. Nimelt olime valinud külaliskorteri, mis oli nii modernne, et seal polnud isegi mingit receptionit. Kõik käis koodlukkudega ja suures plaanis oli see väga mugav.

Õnneks varsti jõudis Lemmik ka tagasi, aitas mul sitta küürida ning seejärel üleväsinud Kõhutantsijat hoida, kuni ma sain pestud ja kammitud ning me lõpuks kõik ühel ajal voodisse kukkusime. Kes vara, kes hilja. Kõhutantsija ei tahtnud ka selgelt millestki ilma jääda.

Otsustasin, et ma siiski ei hakka päris pulmapäevast siia sitajutu otsa kirjutama.

Preilist prouaks 10

Ehk tüdrukute õhtu. Nüüd, kui oleme lõpuks oma Rootsi kodus tagasi ja Lemmik oma arvuti taha hiilinud ning mõlemad lapsed magavad üsna normaalsel ajal, saan taas siia midagi kirja panna. Loodetavasti ei ole veel mälestused väga tuhmunud, aga tean, et mul on meenutamiseks sõbranna unetundide arvelt higi ja vaevaga tehtud scrap book ja suur pildialbum Google'is, millega tutvumist olen jõudnud vaevu alustada.

Minu jaoks ei olnud tüdrukute õhtu toimumine üllatus ja seda ma ei tahtnudki. Mitte, et mulle üllatused ei meeldiks - meeldivad ikka - aga väikeste lastega oli logistiliselt palju lihtsam ette teada vähemalt, millal see üritus toimub. Ürituse sisu aga jäi üllatuseks ja ette ruttavalt võin öelda, et see oli imetore, kuigi tõelise eestlasena ma vist ei olegi korralikult sõbrantsidele oma tänu väljendanud. Mul on vaid kahju, et mehed ei tulnud selle peale, et Lemmikule midagi sama ägedat korraldada. Ta on meil küll hästi leplik ega eelda midagi, aga mina pidin rattad käima panema nii siin kui sealpool vett, et ta saaks ka veidi oma poistega hängida ja eestikatega paremini tuttavaks saada ilma naiste taga lohisemata.

Igatahes, tulles tagasi minu päeva juurde, sest see oli ikka üle 12 tunni üritus ja alguses planeeritud veel pikemana, aga Kõhutantsija kõrvalt ma ei julgenud veel planeerida öö eemal veetmist ja kui tema oleks kaasas, siis ei saaks me keegi nii lõdvaks end lasta.

Eelinfona kästi mul valgesse riietuda, mugavad jalanõud leida (mille ma viimasel hetkel ostsin) ja meigi ning söögiga mitte väga palju vaeva näha. Mulle juba meeldis, mida sellest välja lugeda võis.

Õigel ajal sõitis ette tõld (Tesla) tuttava lõbusa juhiga ning viis meid sõbrantsiga ühe mu parima sõbranna aeda, kus teised ja lookas brunchilaud ees ootasid. Süüa ma väga tegelikult ei jõudnudki, sest siis saabus juba meikar-juuksur, kes minu kallal tööle asus ja meil oli väga lõbus. Pärast tegime sõbrapilte nagu vanasti, mulle jagati häid soove ning grilliti mind nii Rootsi kui Lemmiku tundmise teemadel. Mulle hullult meeldis see vaba ja mõnus õhkkond väikeses seltskonnas, kus selgus, et ka mu kõige uuemad sõbrannad teavad mind juba 15 aastat ja üllatus-üllatus, kiidavad mu kaasavaliku väga heaks. Brunchi juurde kuulus ka veinide maitsmine, sest meil oli vaja pulmavein välja valida ja arvestades, kui vähe ma imetajana juua saan, ning et Lemmik mind selles ei aita, tundus olevat mõistlik vajalik meeldivaga ühendada. Mõni oli hea ja tuttav. Mõni nii solk, et kallasin murule, aga nalja sai palju.

Aeg lendas ja juba varsti asusime kuhugi poole teele. Kuhu - seda mulle ei öeldud - aga asusime jalutama. Täitsa tore oli vahepeal see looriga tähelepanu keskpunkt olla. Eriti, kuna ümber olid minu inimesed, kellele võin alati loota ja kelle puhul tean, et nad mind alati toetavad.

Varsti leidsime end savikojast, mis näitas, et mu sõbrantsid pööravad mulle tähelepanu ka teistel päevadel, sest olin ammu tahtnud minna keraamikat proovima ja esialgu plaanisime nii oma vanematele pulmakingid meisterdada, aga siis tuli meil muu idee. Savitoas aga oli hästi tore. Alguses meid instrueeriti veidi ja kui tuli aeg otsustada, mis laadi asja meist igaüks tegema hakkab, küsisin juhendajalt, kas me võime loodusmaterjale kasutada ning saime heakskiidu minemaks välja kiirelt maltsa korjama. Sõbrantsid tulid ka rõõmsalt selle ideega kaasa, kuigi nad oleksid võinud ju vabalt midagi hoopis muud teha.

Enamik meist otsustas teha mingi vaagna ja minu üllatuseks tulid need väga ilusad välja. Üldse mitte mingid käkid nagu esimese korra puhul võiks eeldada. Ka minu valitud hiiglaslik leht jäi hästi äge mu kausi peal. Lõpuks valisime me kõik veel omale meelepärase glasuuri ja pesime käed puhtaks. Mind veidi üllatas, et asjad pidid veel nädalateks kuivama jääma, aga juhendaja lubas vähemalt minu oma enne meie lahkumist valmis teha ja saingi selle oma sünnipäeval kätte. Lõpuks ometi on meil kodus üks ilus vaagen ja seda erilisem, et see on koos mu parimate sõbrannadega minu tüdrukute õhtust mälestuseks. Loodan vaid, et see elab meie väikesed mürakarud üle.

Aga, nagu reklaamiski, see polnud veel kõik. Järgmisena taksotasime Linnahalli juurde, kus ees parasjagu keegi teine oma pulmagrupipilte tegi. Olin juba unustanud, mida kõike me kunagi Annikat tegema sundisime, aga nüüd kasutati võimalust mulle vähemalt ühes osas tagasi teha ehk sain ülesandeks terve Linnahalli katusetrepi ulatuses tuua välja põhjuseid, miks ma Lemmikut armastan. Sõbrantsid vist eeldasid, et varem või hiljem saavad mul ideed otsa, aga kui mõni lühike mõttepaus välja arvata, siis põhjuseid sai kirja 96 ja kindlasti leiaks veelgi. Ma tegin hea valiku ;) Seejärel oli klassikaline ekside uputamine ning veinidegusteerimise jätk ning lõpuks suundusime korisevate kõhtudega sööma vana Terrariumi uuele katuseterrassile, mida olin vaid kuskil pulmavideos näinud ega teadnud täpselt, mis või kus see on, aga toit maitses hästi, kokteilid ka ja meil oli väga lõbus.

Pärast õhtusööki suundusime veel Levieri koogile ning ühtlasi tegime me pulmamajutuskoha juures luuret ja seejärel saadeti mind ekspromt Prismasse õnneliku abielu tarbeks hädavajalikku 10 euro eest ostma. Sõbrantsidele tegi meeletult nalja, et ma otse piimaleti juurde suundusin, aga pärast kulus see ära. Lisaks läksid korvi õllesigarid, kvaliteetne tualettpaber, kummikindad, patareid, hambapasta ja ka kilekott. Vist tuli kõik meelde? Igatahes ülejäänud õhtu pidin seda suurt kotitäit kaasa lohistama ja hiljem kihlatule üle andma. Ainult piima oli veidi juba mekitud. Ka enamik muid asju läksid Eesti nädalate jooksul kasutusse.

Seejärel veeti mind kontsadel ühest vanalinnaäärest teise pulmavannet lugema ja seal kohtusime veel ühe tüdrukute õhtu seltskonnaga, kes pidid samal päeval pulmi pidama. Seejärel mõned shotid ja piinlik karaoke üle aastate ning õhtu lõpetuseks viidi meid salabaari. Selle maja fassaadi põhjal ei oskaks kuidagi aimata, et seal kuskil mõni baar võiks olla - speak easy stiilis - aga kui juba sisse saad, siis ees ootab hunnik põnevaid kokteile, hea teenindus ja hubane atmosfäär. Selleks hetkeks aga hakkas kell 12 lööma ja meie vanurite kamp naeris ammu, et varsti muutume me kõrvitsateks, kuigi profimeigiga tundsin end terve päeva väga ilusana. Kunstripsmed on ikka megad. Kahju, et nad minul ilusasti ei püsi.

Suur-suur aitäh veelkord teile, kallikesed, kes te mulle selle mõnusa päeva kokku panite! Tundsin enda väga armastatud ja erilisena ning loodan teile, kes te veel vallalised, ühel päeval millegi sama toreda ja teielikuga vastata. Kui te just päriselt ei taha, siis Arnoldit ja Marcot ei tule ja midagi muud piinlikku ka tegema ei pea, sest ma olen midagi vanusega õppinud.

Preilist prouaks 9

Oeh, nii palju on veel rääkimata ja ette ruttavalt võin öelda, et see päev on nüüd edukalt seljataga ja meie õnnelikult abielus. Mitte, et me erilist erinevust tunneksime. Nagu juba enne naersime, uued sõrmused saime lihtsalt.

Alustame siis sõrmustest, sest neist ma vist ei olegi kirjutanud. Seda teemat googeldades veetsin ikka päevi, sest kuigi mul alguses ei olnud mingit konkreetset ideed, siis mulle väga meeldis mu esimene nö placeholder kihlasõrmus ja see saigi inspiratsiooniallikaks. Sain teada, et seda tüüpi sõrmuseid kutsutakse halo-sõrmusteks, sest neil on suure kivi ümber terve ring väiksemaid. Keskel võib olla erineva kujuga ja isegi erinevat värvi kive ning ümber võib olla ka nt kaks ringi. Samas ma ei tahtnud eriti kõrget sõrmust, sest see tundus ebamugav, aga ruumi pidi jääma ka abielusõrmusele, et nad koos terviku moodustaksid, mitte tunduks nagu siga ja kägu kõrvuti. Lõpuks leidsin ühe vist Kanada päritolu teemantite veebilehe, millel oli väga hea funktsioon, kus sai näha, kuidas jääksid koos erinevad sõrmused ja valikuid oli neil tohutult. Lõpuks leidsime enda omad siiski Rootsist, aga sain selgeks, mis töötab ja mis üldse mitte. Kaugeltki kõik, mis vaimusilmas tundus ilus, ei tundunud enam ilus. Lõpuks proovisime ka päriselt sõrme mõningaid variante, blingiga ja ilma ning otsustasime lihtsama puhtama look'i kasuks. Samas on mu abielusõrmus piisavalt eriline, sest meie vägagi populaarne fotograaf ei olnud sellist veel näinud. See tehtigi mulle eritellimusel, sest rootsi turul sellist saada ei olnud. Milline see täpsemalt on, las jääda meie teada. Ma ei püüa siin ka mingit trendi alustada. Igatahes nüüd, kui need mõlemad mu sõrmes istuvad, olen oma valikuga väga rahul, aga kaalun veel, kas lasta need kokku keevitada, et vähem keerutaksid või mitte.

Me tulime Eestisse kaks nädalat enne pulmi, et ei läheks liiga hulluks tormamiseks ja see oli hea mõte. Saime mõned päevad ka teistele teemadele keskenduda, suve nautida ja sõpradega aega veeta. Samas oli ka närvilisemaid hetki, sest ma ei saa ikka veel aru, kuidas Eesti pulmamaastiku tegijad lubavad endale kliendi ootama jätmist nädalaks või kauemakski. Ka need, kes on palju kiidetud ja tundunud väga professionaalsed. Ma ei saa aru ka näiteks sellest, kuidas meie populaarne pulmakorraldaja saab tegutseda ainult eesnimega. Ma siiani ei tea ta perekonnanime, uskuge või mitte. Ta ei kasuta seda kusagil suhtluses ega isegi oma ettevõtte kodulehel. Modernsel ajal sain ka ta telefoninumbri teada alles paar päeva enne pulmi, aga see oli tingitud pigem sellest, et varem polnud vaja.

Viimaste nädalate jooksul püüdsin ennustada parimaid hetki, et tellida ära personaalsed esemed, sest liiga vara tellides on oht, et need ei vasta enam tegelikkusele või kirjutame lihtsalt liigselt raha korstnasse. Samas detailid ise olid kuuldavasti nii minulikud ja me jäime väga rahule.

Ma teadsin juba väga ammu, millise pulmasuveniiri tahan tellida meie külalistele ja kuna need olid identsed, siis saime need juba kevadel ära tellida. Valituks osutusid graveeringuga metallist kõrred - midagi, mida ma veel Eesti pulmamaastikul ei olnud näinud ja mis samas tundusid nunnud ja praktilised. Pea kõik võtsid enda omad kaasa ka. Eestis olen küll näinud reklaami pilliroost kõrtele, aga need ei tundu kaugeltki nii stiilsed ega pikaajalised.

Ammu teadsin ka, et tahan, et nimesiltidel oleks mingi praktiline väärtus või vähemalt, et need oleksid midagi enamat kui paberilipik. Esialgu nägin nimelisi kokteilisegajaid ja plaanisin need pulgakookide sisse torgata, sest miks mitte alustada pidusööki magusaga!? Aja möödudes aga leidsin veel ägedama variandi, kus nimesilt ripub joogiklaasi küljes ja aitab teisi udupäid nagu mina peo käigus oma klaasi üles leida. Need meeldisid kõigile väga ja mul endal oli nimesildist korduvalt abi, olles liikunud lauast lauda, et külalistega suhelda. Keegi ju ei keela neid ka tulevikus kasutada. Pärit on need Lätist ja tulid kohale suurepäraselt pakituna ning nägid välja imelised ja veidi suuremad kui ma ootasin. Ainsa kriitikana pean mainima, et ma jätsin need pärast likku ja siis kohati peegelpind hägustus. Ma ei teagi, kuidas täpselt.

Mul oli pikalt ka idee lauaplaani osas. Teadsin, et ma ei taha mingit traditsioonilist nimekirja. Ei ilusas pildiraamis, pleksiklaasile graveeritult vms. Mulle meeldis mõte oksast ja rippuvatest lauakonstellatsioonidest, aga kuidas see täpselt välja nägema peaks, ma ei teadnud. Kujutasin ette midagi jõuluornamendilikku. Ühel hetkel aga - ja mulle nii meeldis, kuidas asjad ükshaaval paika loksusid - jäi mulle ette mingi eesti noormehe vineerist ametinimede reklaam ja kuigi ma ei ole üldse vineerifänn, kirjutasin talle oma ideega. Nimelt tahtsin ma integreerida meie peoteemasse kuidagi tammesid, sest see puu on esindatud meie mõlema perekonnanimedes. Samas ei tahtnud ma mingit robustset lahendust ja Etsy oli täis mingeid üle mõistuse kalleid variante tammest dekoratsioonidest või siis nägid need välja väga rustikaalsed ega olnud üldse meie teema. See noormees aga tuli meile igati vastu ja leidis lahendusi ka siis, kui neid alguses ei olnud. Viimaks tegi ta meile imelised valgeks värvitud tammelehed lauanimede ja nimekirjadega, mis nägid välja äärmiselt nunnud. Ta tegi meile veel ka kingilaeka, sest mulle oli juba ammu jäänud silma üks eriline, aga see oli tohutult kallis ja kui ma ka oleksin selle hinna alla neelanud, siis post oleks maksnud veel ca 40 eurot ja kokku tundus see lihtsalt ulmeline. Nüüd see noormees aga aitas leida mulle ühe teise ilusa mustri, seda kohendada minu soovitud suurusele; tegi proovitöid ja kõik kokku läks see maksma umbes neljandiku originaali hinnast ning tuli me enda kodumaalt. Kui keegi soovib, siis hea meelega jagan kontakti. Tema nimi on Kauri Tammai.

Nüüd aga oli ju laudadele endale ju ka nimesilte vaja. Ootasin siinkohal nõu meie pulmakorraldajalt, aga tema soovitas tellida samast kohast, kust tulid inimeste nimesildid ja selleks hetkeks tundus aja ja kulude koha pealt ka juba, et kui läks trumm, mingu ka pulgad, ning panin ühe viimase hetkel tellimuse teele. Nimesiltideks soovitas pulmakorraldaja valida midagi originaalsemat kui numbrid. Nt ühised reisisihtkohad. Ma tõsiselt kaalusin meie jaoks tähenduslike kohanimede kasutamist, aga Lemmik ei armastanud just seda ideed ning lõpuks otsustasime hoopis oma lemmik lauamängude nimede kasuks. Võib-olla see ei haakunud nii väga kõige muuga, aga see seostus meie huvidega ning kuigi me vist ei maininud seda üldse nt paaripanijale, otsustas ta ka meie tseremooniateksti mängudest kirjutada. Seega tekkis ka sinna seos.

Üsna vahetult enne pulmi tutvustati mulle ka floristi ja mulle väga meeldis, kui hästi ta mu soove luges. Tema saadetud pakkumisega, mida ma alguses hästi avadagi ei julgenud, sest ootasin jõhkrat hinda, olid kaasas pildid kirjeldamaks, mida umbes oodata ja ta oli nendega nii pihta pannud. Ma ise polnud nii hästi oma mõtteid illustreerivaid pilte leidnudki. Lisaks meeldis talle ka mu mereklaasi kasutamise mõte, millest ju kogu me valitud värvigamma alguse sai. Käisime veel enne pulmi kolme põlvkonnaga klaasi lisaks korjamas ja nii see kasutusse läkski, illustreerides elegantselt meie üle mere suhet. Kui kunagisest laevapulma ideest ei tulnud midagi välja, siis meri lihtsalt pidi kuidagi esindatud olema nii peol kui ka piltides. Teisiti lihtsalt ei kujutanud ma ette.

Sellesse pulmaeelsesse perioodi mahtus ka imetore tüdrukute õhtu või õigemini terve päev, aga sellest ja teistest asjaest mõni teine kord.