Täna on olnud üks tõeliselt ebatore päev

Olin juba lõunaks tänu tööjõulukingituste teemale täielik närvipundar - lisaks olen suutnud ka end kokkuhoiu nimel ja kõigile meeldida püüdes hallliks mõeldes ikka saada juurde laristaja maine. Tore!

Päeva peale selgus aga, et mu teine pool tahab JÄLLE rohkem omaette olla. No kui palju rohkem võib? Ma ei tea enam, mida teha ja igasuguseid masendavaid mõtteid tuleb pähe. Nt täna mõtlesin, et ei panegi trepist ronides koridorituld põlema, sest alla kukkumine ei tundunudki nii koleda mõttena. Ja kui ma sain kevadel kinnitada, et pole kunagi varem nii palju nutnud, kui sel aastal, siis mis te arvasite, et siis valasingi viimased pisarad või? Neid ikka jätkub igaks nädalaks kindlasti. Siiski mitte veel päris igaks päevaks õnneks.

Tglt veel enesetapule ei mõtle, aga hetkel on tööl raske, õppimine raske, suhteraskused ja mida kõike veel. Kas ükski asi ei või siis ilusti töötada? Tahaks kuhugi ära...

Kirsiks koogi peale teatas just üks mu India tuttav, kes millegipärast siiani mu väga suur sõber olla tahtnud on, et olen ta maine ära rikkunud ja parata pole enam midagi. Kuri mis kuri. Mind aga ajab juba naerma. Esiteks, ma ei mäleta üldse, kas ja mida ja kellele tema kohta öelnud olen. Teiseks olen täiesti kindel, et flirtija maine on tal ka minuta ja mis see siis ära ei ole? Tõsi ju ka. Tema aga väidab, et ma ise olen üks väljakutsuv tegelane. Vahel olen ka, aga tema puhul olen ka täiesti kindel, et ei ole kunagi talle lootust andnud. Minu ainus viga oli vast see, et riskisin talle kui maailma näinud ja tema enda meelest igati moodsale ja suurepärasele mehele tunnistada, et mulle tõesti meeldib lõbutseda, uute inimestega tutvuda jne. Oeh, jah. Meil ei olegi praktiliselt ühiseid tuttavaid. Kohe täitsa huvitab, kuidas ja kui väga siis ta mainet sellise väitega väidetavalt rikkusin siis.

Noh... kui läks trumm, mingu siis pulgad ka. Neid pulki ma tegelikult ei tahtnudki. Ei usaldanud teda piisavalt kunagi, et endale tegelikult ligidale lasta ja sõbrastaatusesse tõsta. Seega ei hakka ka hullult vaeva nägema, et seda parandada ja taaskord tema silmis heas kirjas olla. Ja las see tõenäoliselt üks pime inimene, kes nüüd ka oskab teda flirtijaks pidada, naudib oma uusi teadmisi ja nende edasi andmist. Kõnealusele. Huvitav, kas tegu on sama isikuga, kes ise temast tegelikult lugu ei pea? Või ühega, kellest mina ei pea?

Ma sain täna head teha

Just, sain! See on privileeg, kuigi ta ehk alguses nii ei tundu.

Postitus on tegelikult eilsest, kuid mul on viimasel ajal raskusi enda kokku võtmisega. Isegi kirjutamiseks, nagu olete arvatavasti ammu märganud. See paistab drastiliselt silma ka võrreldes, kui palju postitusi ma ühel või teisel aastal siia kirjutanud olen. Ja ma mõtlen aeg-ajalt, et tahaks sellest või tollest kirjutada. Sära tuleb hetkeks silmisse, aga see hetk möödub ja siis on juba vorm: ma peaks kirjutama. Aga peaks ei ole kaugeltki nii ahvatlev.

Igatahes, seekord räägib mu lugu eilsest õhtust, mil tulin Tartust (viimane etapp pea kaks nädalat kestnud reisimisel marsruudil Viljandi, muu Eesti, Riia, Vilnius, Rakvere, Tartu). Minu ees koperdas ühe naise abil bussist alla keegi meesterahvas. Esialgu arvasin, et ju on tegu lihtsalt vana ja haige inimesega ega mõelnud sellele pikalt. Lihtsalt elu paratamatus eks. Aga siis bussi ees kohtusime uuesti. Kuulsin pealt, kuidas ta küsis end aidanud naiselt abi õige linnabussini jõudmiseks ja märkasin alles siis, et ta kannab talvel ja pimedas päikeseprille. Tädi vastas kõhklevalt-kahklevalt talle ei ega jõudnud veel vastust korralikult formuleerida, kui avastasin, et olin ise abi pakkunud. See ei olnud minu jaoks ju midagi rasket. Tema soovitud bussipeatus oli ju sealsamas lähedal ja olin nagunii sinna poole minemas.

Kohmerdasin natuke oma kottidega ja siis pakkus tema mulle abi raskete asjade tassimisel. Ma olin nii üllatunud. Tavaliselt ei paku tervedki inimesed abi. Tol hetkel aga teadsin, et saan ise hakkama ja kohe kindlasti ei tahtnud ma teda ära kasutada. Seega koondasin kõik oma pambud ühte kätte ja vabastasin teise, et ta saaks mu küünarnukist kinni hoida.

Siis ta jälle üllatas mind. Ootasin tugevat haaret ja valmistusin teda igati toetama, aga ta hoidis minust vaid õhk-õrnalt ja sammus ise. Püüdsin olla võimalikult arvestav, öelda talle ette, millal teel langeb või tõuseb, kuigi ta ei pidanudki seda oluliseks. Samas olin aga pisiavalt ähmis, et unsutada mainida, millal tee kitsamaks läks ja see põhjustas väikese kokkupõrke. Ta ei lnud üldse kuri, aga minna läksin muidugi ähmi täis. Eriti, kui selgus, et tema buss on ees ja pidime kiirustama sellele jõudmiseks. Alguses ma ei näinudki sel mõtet, aga kui mainisin talle bussi, siis hakkas ta ise peaaegu, et jooksma. Mulle vist jääbki mõistatuseks, kuidas. Aga ta suutis ise bussile ronida, kuni kontrollisin selle numbrit ja seal läksid meie teed lahku.

Ja mul on siiani kerge vaimustus ja aukartus - kuidas küll pimedad inimesed nii ilusti eluga hakkama saavad. Arvasin, et see oli mu esimene kogemus pimedatega, aga just tuli meelde kevadine näitus, kus olid ju ka giidid pimedad. Ning nüüd on muidugi taas häbi, et ikka ja jälle leian põhjusi oma eluga mitte rahul olla. Eksistentsiaalsed asjad paistavad taas muu sodi seast paremini välja.

Mul on ikka veel hea meel, et sain kellelegi tõeliselt kasulik olla. Nii võiks tunda iga päev.

Kuidas veeta nädalavahetust

Ehk siis esialgu käib jutt eelmisest nädalalõpust.

1. Maga terve laupäev maha või kui uni millegipärast vara ära minema peaks, siis netis on piisavalt lehti, kus oma lemmiksarjadega järje peale jõuda.
2. Planeeri õhtuks tequilajoomine. Pane seelik selga ja vaata kuidas juba esimene vastutulija kõigest läbi sukapükste paistvate põlvede peale arust ära läheb ja sinu ees maani kummardama hakkab. Alusta Sunrise'idega mõnes pubis ja kogu mõned uued fännid. Seejärel liigu edasi klubisse. Soovitan soojalt Amigot, kus on mul igatahes alati fun olnud välja arvata tõsiasi, et see turiste täis koht on ka ainus, kus alati varem või hiljem pussuhais hinge matta tahab. Kõigepealt kummuta sisse shot või paar. Siis aja koos sõbrannaga tantsides kohal olevatel meestel ila jooksma. Võib-olla ka tantsi nendega, lase end ringi keerutada kuni kergemate vigastusteni ja ehk isegi luba endale uus kokteil või paar välja teha. Seejärel tantsi veel ja naudi tähelepanu, mida on ekstra palju tänu sellele, et enamik teisi naissoost isikuid seal võiksid bioloogiliselt sinu emad olla. Hoolitse selle eest, et sul endal ka kindlasti lõbus oleks. Kui klubipidu hakkab ära vajuma, liigu edasi või tagasi ühte pubisse. Seal võta kindlasti vastu kutse kõige normaalsematena tunduvate noormeeste lauda istuda. Lohuta neist kainemat, kui ta sõber varsti ära vajub ja vajab takso peale lohistamist. Ole seltsiks nende abitöölisele, kes tahaks ka ise lõbutseda. Ürita ignoreerida väga purjus tüüpi, kes lambist enda tooliga vahetult sinu selja taha istuma tuli ja aegajalt sind silitada püüab, et siis jälle teadvusetusesse vajuda. Hakka tõsisemalt tema välja viskamist nõudma alles siis, kui märkad, et tema lähedust otsiv käsi on varasemast kaklusest verine. Nukkidelt. Tantsi veel, kuni tuleb pidu lõpetav popurrii ja võida kohal olevate iirlastest vutifännide südamed. Ja siis liigu koos sõbranna ja alles jäänud uue tuttavaga Söögiplatsile, kus sa võib-olla üldse oma elu jooksul vaid korra käinud oled, midagi koriseva kõhu vastu otsima. Kohta seal eesti kõrgeimalt makstud rokkstaari ja aja niisama peojärgset juttu, et saaksid öelda, et oled temaga koos hommikust söönud, nautides teiste peas tekkivaid kadedust täis konnotatsioone:D Ja vaju oma voodisse siis, kui ühissõidukid ammu käivad ning kell näitab lõpmatuse märki.
3. Püüa enamus pühapäevast ka maha magada, käies vaid vahepeal köögist süüa otsimas.

Hästi ajastatud õnnetused

Reede oli taas "põllupäev", mil pidin minema intervjueerima ühte tähtsat klienti, kellega valesamme astuda on rangelt ebasoovitatav. Siis oli ju eriti armas üllatus, et hommikul auto signapult koostööd teha ei tahtnud. Ma ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest mingil hetkel tulid uksed lahti ja auto läks käima ka. Kui ma siis aga Raplasse jõudsin ja sealt teise autoga edasi minema pidin, siis ajas juba rohkem närvi lugu, et pidin auto uksed võtmega sulgema.

See selleks. Intervjuu läks hästi, kuigi esmakordselt reageeriti meie korporatiivsele kogutud materjali kasutamise loapaberile nii, et nad tahavad seda oma advokaadile näidata. Ma juba ehmatasin ja kartsin, et meil tuleb ots ümber pöörata, aga õnneks nad ei olnudki meie peale pahased ja tegime siiski loo ära. Varsti peaksime saama ka loa seda infot kasutada.

Nad rääkisid põnevaid lugusid oma elust ja farmist ning siis saime ka ringi vaadata. Nägin esimest korda karussell-lüpsiplatsi oma silmaga ja tekkis tõsine respekt lüpsja vastu, kes seal üksi 800 looma läbi töötab.

Nägin ka vasikaid ja meie vahel tekkis kohe vastastikune tõmme. Ma ei olnud veel jõudnud oma käsi nende poole sirutadagi, kui nad pead puurivõrede vahelt välja pistsid ja mu pükse limpsima hakkasid. See oli nii armas ja nad ise ka muidugi. Üks vasikas jõudis lausa selleni, et hakkas oma puuri järele lohistama, et minuni ulatada. Ei olnud mitte vähe naljakas, kui kaks meest teda kinni hoidma pidid:D

See külastus seljataga, tahtsin minna meie talvepeo kohta üle vaatama, aga siis hakkas tõsisemalt nalja saama. Kolleeg viis mu oma auto juurde ning lahkus ja mina avastasin, et kui ei saa signat peale ega maha, siis ei saa ju ka immobilaiseriga autot käivitada. Enam ei olnud naljakas. Olin võõras väikelinnas ja vaid lootsin, et asi on puldi patareides ning neid saab kuskil vahetada. Kolleeg ka telefoni ei võtnud enam, nii et pidin omapead hakkama saama.

Jalutasin siis mööda peatänavat ja leidsingi mingi toreda autokoha, kus naismüüja paari liigutusega pataka ära vahetas ja õpetas, miks on oluline seda ülikiiresti teha. Esimese katsega aga sai pulti tuttuus tühi asemik, nii et mul oli tõsiselt hea meel, et ma poest ära ei jõudnud minna ega kuulanud ta soovitust proovida nüüd, kas töötab olenemata sellest, et puldi tuli enam ei põlenud. Siis ma oleksin küll seaks vihastanud, sest autoni oli päris pikk jalutuskäik ja ilm mitte just kõige suvisem.

Igatahes, pult sai korda ja alles pärast avastasin, kui õnnelik ma olin olnud, sest varahommikul oleksin olnud ma täesti abitu ka pealinnas ja selle kliendi juurde hilineda ei oleks tohtinud. Õhtupoole aga läksin Raplast Pärnumaale veel väiksemasse kohta, kus hätta sattudes oleksingi hätta jäänud vist. Aga nüüd ma vähemalt tean, millised patakad sinna käivad ja ka seda, et mul on teise puldi pärast autos üks varuks nagunii. Peaks sinna vist väikse kruvikeeraja ka tekitama.

Mööda väikseid teid sõites ja Eestit avastades olin julge ja võtsin peale ühe hädas hääletaja. Selgus, et ta on ühe meie kliendi lüpsja, nii et läks vist hästi:D Viisin ta lausa õigesse kohta, kuigi olin ise juba väga hilja peale jäänud. Aga see väike ring poleks palju muutnud.

Koht sai üle vaadatud ja mulle väga meeldis. Mul oli küll väga raske toreda omanikuga vaielda toidu ja hindade üle, aga ju tuleb seda veel lähiajal teha, sest kõike paratamatult me endale lubada ei saa ja ütlesin talle ka ausalt välja, kui väike meie eelarve on. Samas pakkus ta häid ideid, mida kõike tahaks teostada. Välja arvatud külmlaud, mis on minu meelest jõuluklassika kõrval täiesti ülearune.

Tagasi koju pidin sõitma Pärnumaalt juba kottpimedas ja teed olid ka võõrad. Usaldasin peokoha perenaist ja võtsin mingi shortcuti, mis ei vihjanud ühtki pidi sellele, et õiges suunas liigun, aga asjad läksid alles suurel teel hirmsaks. Nimelt taaskord keeras ilm ära, kui olin Pärnu maanteele jõudnud. Autosid oli palju ja peene vihma ning minu kojameestega oli nägemisulatus nullilähedane. Ma ei tea, kui mitu korda pidin viimasel hetkel kiireid liigutusi tegema ja te ei tea, kui väga ma kartsin nii sõita, aga polnud ka teist valikut. Ei usu, et kuskil seal pimeda maantee ääres kõrvale tõmmates oleksin midagi võitnud. Lõpuks tekkis ka veel reaalne oht, et bensiin saab otsa enne, kui ma normaalse tanklani jõuan, nii et olin õnnelik, kui jõudsin Laagrisse ja sain igati valesti vastaskätt olnud Alexelasse sisse sõita ja autole natukenegi süüa anda. Mootori kokkujooksutamine on kogemus, mida ma ei igatse. Eriti reede õhtul kaugelt pärast ametliku tööaja lõppu.

Linnas tuli veel üle elada korralik piinlikkusemoment või sada, kui jooksin läbi toidupoest, et midagi nädalavahetuseks hankida ja pidin oma sõnnikuhaisuste riietega pikas järjekorras teisi kliente eemale peletama. Keegi küll ei öelnud midagi, aga mul oli küll väga ebamugav. Ja muidugi olin koju jõudes omadega täiesti läbi.

Kena vahepala

Hommikust!

Eile oli ka täitsa tore päev. Sandra tuli nädalavahetuseks külla ja lubasime endale vanade aegade mälestuseks veidi ebatervislikumat elu - veinid, snäkid - teate küll...

Tema soovil läksime Kadriorgu, parki ja mere äärde jalutama ning sügisesi pilte tegema. Ilm oli küll hall, aga meil oli tore ja kuidagi jäime silma mingile teleoperaatorile, kes palus luba meie lehemänge ühe telekanali vahepalana kasutada. Mul oli hea tuju ja niisiis loopisingi tema meeleheaks paar peotäit värvilisi lehti õhku. Otsige siis pingsalt mind igalt poolt:D

Meil oli ka plaan veidi alkoholi tarbida Sandra tuju ravimiseks ja pikalt alkoleti ääres seismise tulemusena olin sunnitud ostma shotiklaasid, kus söeviina ja Sprite'i eksperimente teha. Niisiis nüüd on tõesti vaid martiniklaasid mu kollektsioonist puudu:D

Vaatasimegi filme ja tegime niisama tulevasi reisiplaane-unistasime. Mul on hetkel täiega reisipisik sees ja loodame, et odavlennufirmade abiga saamegi ehk natuke maailma näha.

Õhtu lõpetasime kesköisete pannkookidega, sest nad tundusid laual nii isuäratavad. Minu fanatism nakatas Sandratki igati ebatervislik olema ja mingil hetkekl kukkusime mõlemad keset filmivaatamist ära. Aga meil oli väga lõbus vähemalt.

Raske öelda, kus on kummalisem

Eile oli selline päev, mis annab nii mõnelegi mu India-päevale silmad ette. Äratati mind juba enne seitset, et lajatada kaela info, et kohe hakatakse mule järjekordset lennupiletit ostma. Arvake ära, kas ärevus lasi edasi magada või mitte, kui iga lisanduva mõttega kasvas põhjendatud paanika, et kas ostetavast India siselennu piletist on üldse kasu või ei jõua ma sellele veidi üle kahetunnise planeeritud augu jooksul. Kusjuures see ei ole paranoia. Hilinemised, pikad paberitäitmise järjekorrad, pagas, rahavahetus, terminalivahetus. See kõik ei pruugi sinna mahtuda.

Õnneks jäi netiprobleemide tõttu pilet sel hetkel siiski ostmata. Ma ei jõudnud isegi protesteerida, et seda pole vaja ja mulle sobib see, et rongiga on odavam, kuigi võib-olla seiklusrohkem. Aga seekord ei lubata mul seigelda. Ehk seetõttu, et nüüd juba teatakse minu võimet jamadesse sattuda. Aga jah...

Päevas oli veel asju. Ostsin nt kogemata neli telefoni ja ka haldur ei suutnud seda tühistada. Niisiis tassisimegi neid edasi ja tagasi.

Ostsin oma auto välja pärast korralikku piduriremonti, mis väidetavalt isegi odav oli olnud, aga ka odav oli hetkel liiga palju. Ma ei saa enam aru, kuidas minu säästukuu on pöördunud katastroofiks ja see aina süveneb.

Nägime kaubanduskeskuse ees, kuidas üks naisterahvas rihma otsas oleva seaga jalutab. See roosa pontsakas loom keset halli ilma oli sürreaalselt naljakas vaatepilt. On ikka suur vahe, kas kuuled sellistest asjadest või näed ise.

Pärastlõunal potsatasid mu postkasti väikese vahega kaks lennupiletit - kumbagi polnud ma planeerinud. Või noh... mitte just kaua. Aga kuna kuu lõppu tekkis üks tööreis Leetu ja Harsh ostis mulle ikka Delhi-Jaipuri pileti, et ise mulle vastutulemisel mõned tunnid võita, siis vahtisingi seda, suu ammuli. Stressirohkest lendudevahest parem variant ei tundu ka nüüdine 9-tunnine lennujaamas passimine. Ma olen juba ju nii selles rahvusvahelises kui ka kodulendude omas kummaski pluss-miinus kümme tundi igavlenud. Mida seal enam vaadata on? Usun, et keegi mind välja mängima ka ei vii. Eriti, kuna pool sellest üheksast tunnist on öösel. Mida teha, kui reisid ligi ööpäeva ja maandud öösel kell neli, et veel 9 tundi oodata siselendu sihtkohta, kuhu sama ajaga rongiga edasi ja tagasi jõuaks. Aga ma ei tohi vinguda. See on ju tema viis näidata, et ta hoolib, ma usun.

P.S Kuidas julgeb pool maailma omada krediitkaarte, kui nendega saab igasuguse vaevata suvaline varas oste sooritada? Nt kalleid lennupileteid. Tundub, et Eestis on nüüdseks vaid Swedbank oma kaarte turvanud. Aga mida mõtlevad teised? Tore on omast taskust varastatud osa kinni maksta või?

Lauda tihe külaline

Teisipäev oli ligi kuuajase planeerimise, närveerimise ja magamatuse kulminatsioon - suutsin edukalt organiseerida photoshooti tervele meie meeskonnale! Te ei kujuta ette, kui raske oli sel hooajal leida päev, mil saaksid end üle Eesti kohale vedada peaaegu kõik meie mehed. Tohutult detaile tuli paika saada, sealhulgas panna müügimees veel ühte kallist toodet müüma, sest see lihtsalt jääb piltidel nii suurepärane.

Päev otsa töömeestekombekas külmetamist oli täitsa lõbus. Sain pildistamiskohaks valitud lauda pererahvaga paremini tuttavaks, loomadele muidugi kõvasti pai teha, omadega jutustada ja palju muud ka.

Tellitud kombekad ei läinud küll päris plaanikohaselt kasutusse, aga pildil olid kõik õigetes värvides. Üks mees tuli kohe mind üllatuslikult kallistama ja pistis pihku minu lemmikšokolaadi. Kolleeg, kes tema korduvalt kallistamisvajadust, millele ma eriti kuidagi reageerida ei osanud, pealt nägema juhtus, muidugi asus kohe norima ka, aga nojah. Mis siis:D Ma veel mõtlen, mida see kõik tähendada võis.

Saime suurel hulgal pilte ära tehtud ülimalt kiiresti. Kohalik kutsa integreerus ka seltskonnaga nii hästi, et saime vist maskoti, kes paljudel piltidel paistab ja kelle käpajäljed poolte meeste tuttuusi kombesid kaunistavad. Ja fotograaf oli super - ta pani isegi ennast vabatahtlikult ohtu, et saada üks tõeliselt hea kaader. Mina tema asemel ei oleks julgenud sama ette võtta, aga austan seda, kui kirglikult ta oma tööd teeb. Võin kõigile Olevit julgelt soovitada. Nii tahaks juba pilte kätte saada.

Pikk päev lõppes veel auto remonti viimisega, mil sain kombekates meestele oma säravas kombekas külla minna. Neil võis üsna naljakas olla. Usun, et sellega saab teinekordki pulli. Ainult kahju, et auto pidurid nüüd jamama otsustasid hakata. Eelmisel nädalal ostetud India piletite ja kõigi teiste ebameeldivate kulude tõttu ei olnud see üldse hea uudis.

Tegelikult see oli üks väga emotsiooniderohke päev, mistõttu ka juba kell pool seitse silmad kinni vajusid, aga ma lihtsalt ei suuda hetkel neid tundeid edasi anda. Vabandan.

Ikka täitsa jabur nädalavahetus

Reede hommikul kimasin tööasjus Lääne-Virumaale ühe lauda avamisele, kus oli tore, aga kuna ma ei tahtnud otsekohe taas koju tagasi tulla, siis otsisin kokkuleppe kohaselt sõbranna üles ja hakkasime õhtuks plaane tegema.

Uskuge või mitte, aga kõige parem pähe tulnud plaan oli tema tädipoja ehk minu eksi juurde soojendusjooke tegema minna ja siis edasi kuhugi maapubisse kablutada.

Mida jook edasi, seda lõbusamaks muidugi läks. Saime kõik meestejutud ära räägitud ja ajasin neile ka india meeste isu peale põhjusel, millest ma siin ei räägi:P Aga see selleks. Muideks nüüd on ka otsustatud, et lähen talvel kuuks ajaks sinna. See võttis tunde ja tuhandeid närvirakke, aga sain piletid ostetud ja käin korraks ka Türgist läbi.

Tulles tagasi reedeõhtusse, siis vist viie barbarissiviinakoksi järel muutusid plaanid nii, et keegi kellegi tuttav tuli meile järgi ja viis hoopis ühele kodupeole. Seal oli algusest peale tore. Kõigepealt ajas naerma ühe täitsa kena välimusega noormehe kummaline lähenemiskatse ja kleepuvad käed, mis kuidagi ta enda keha kõrval ei püsinud ja ikka kummaliselt minu külge sattusid. No okei. Midagi ei juhtunud ja paari minutiga oli ta seljataha jäetud. Varsti aga tuli ta enda pruut ka korda majja lööma ja kõige lõpuks julges ta mu sõbranna selja taga temasse üldse mitte puutuvatel põhjustel seaks nimetada. Siis läks küll silme eest vähe punaseks ja ei jäänud palju puudu, et tal oleks läinud silme alt siniseks. Ja küll ta siis vabandas kurja minu ees.

Edasi aga oli toredam. Jõime veel... ei teagi täpselt, kui palju, aga hommikul olin tänulik, et elus olin. Ka üks teine kaasas olnud sõbrants lubas jumalat uskuma hakata, sest õhtune palve, et hommikul paha ei oleks, oli täide läinud. Sai veel selgeks, et seal kandis on vist popp pickup line väide, et mind teatakse kusagilt. Ometi ei tulnud neist teadjatest ükski mulle tuttav ette ja tõenäosus, et oma eksi kaudu nende kõigiga kokku puutunud oleksin, on kaduväike.

Mingi hetk hakkasid mu sõbranna ja üks purjus poiss tülitsema ja päris mitmed inimesed püüdsid neid lepitada. Asjatult. Ühel hetkel aga otsustasin ikka ise kui täiesti võõras ja maailmaparandaja tüüpi objektiivne inimene seda proovida ja istusin pikalt selle purjus poisiga teises toas juttu ajades. Sai talle selgitatud erinevaid vaatenurki ja üllatuslikult vihast ja abitusest isegi paar ebavajalikku pisarat poetatud. Sain ka tema kohta targemaks ja lõpuks arvasin, et suutsin talle selgeks teha, mida ta oma tüdruku suhtes sel õhtul valesti tegi ja et parim oleks, kui ta koju tema juurde läheks.

Aga siis... kui hommik käes oli ja magama hakkasime suunduma, siis aitas ta mu diivanilt viisakalt püsti ja viis magamistuppa minu teise kind of sõbranna kõrvale. Oletasin, et ju ta pidas mind liiga ebakaineks, et ma ise hakkama saaks. Seega viskasin vaid pikali, aga oli see vast üllatus, kui noormees, keda olin õhtu otsa püüdnud tema naisega lepitada, mulle peale laskus ja kohe kaelale musi tegi. Nagu mis mõttes? Olin sealt voodist väljas nagu välgukera ja kamandasin koha omanikku teda ära korjama. Noormees rohkem ei proovinud ka. Krdi rumal päkapikk. Poisike! Ja siis leiab, et kõik teevad talle liiga. Aga mulle hakkas tunduma, et sealkandis ongi kõigil eraldi oma kodune elu ja koduväline elu erinevate naiskaaslastega vähemalt.

Magasime paar tundi ja siis viidi meid koju ära, kus sõime sõbrantsi tädi külmkapi tükk maad tühjemaks ja suundusime edasi magama. Mina avastasin üle aastate või võib ka öelda, et esmakordselt enda jaoks vürtsikiluvõileivad. Oi kui head need olid sellisel kahtlasel hommikul.
Magamaminekuga mul oli väike dilemma - ei tundunud päris õige magada taas oma eksi voodis. Mis siis, et ta ise enam ammu seal ei ela. Aga uni sai enda paranoiast võitu. Lisaks arvas sõbrants, et tollel on täiesti suva.

Mina ärkasin ka esimesena kell pool kolm. Usute jah? Oma tunnikese olin üksi, sõin veel kilu ja vahtisin tühja pilguga vastasseina. Mingi hetk aga vajusid meile ootamatult sisse eelmise öö kaaslased. Magavad neiud urisesid ja mitte vähe. Mul oli isegi natuke tore v.a. selle sama poisikese kommentaar, et ma nägevat veel seksikam välja (pohmase ja sasisena, nagu ma alles ärganuna olin.

Plaanisingi varsti end välja ajada. Tahtsin end kainemaks jalutada, sest paha küll olla ei olnud, aga kahtlane küll. Seega tegin suuri pingutusi, et astuda üks jalg teise ette ja jalutasin päris kaugele poodi. Tõin sealt teiste soovil kaasa ka peaparandust ja kartulikrõpse, jäädes ise mahla ja kõhusõbraliku jogurti peale. Ja kas sa näe - juba kella kaheksaks olime valmis uuele peole minema - seekord sauna.

Teise õhtu plaanide osas olin veidi kahtlev, sest sõbrants tahtis ette võtta midagi väga enesetapumissioonilaadset. Nimelt ühineda seltskonnaga, kus on tema viimane silmarõõm ja sõbranna, kes talt tüübi esimesel võimalusel üle lõi. No ma ei kujuta ette, et ma viitsiksin teeselda, et ma ei ole pahane, kui mingi alaealine eriti kergesti kättesaadav sõbranna esmakohtumisel minu ükskõikmistiitliga seksisõbraga viieks minutiks üksi jäädes kohe jalad harki ajaks. Veel vähem tahaksin nendega taas lähemalt tegemist teha. Aga tema tahtis näha, mis saab.

Oligi tõeliselt kummaline õhtu. Mina, sõbrants, see lits mees ja see eriti nõme lapssõbranna pluss vahelduva eduga veel mingid tegelased. Ja selle mehe väike poeg paralleelselt eksisteerivast ametlikust suhtest. Et siis ongi selline hea jutuga mees, kellel on eksnaine ja mitu last, oma naine ja veel paar last, armuke ja teine armuke, kellega esimest petetakse. Ei ole välistatud veel mõne emase olemasolu ja ega tedagi ei takistanud miski mulle oma teiste mitteametlike pruutide ees kahtlaseid vihjeid tegemast.

See noor armuke oli võtnud endale kodukana rolli ja veetis enamuse ajast vaikides või lapse eest hoolitsedes ja mehe kõiki käske täites. Ma ei saa küll hästi aru, miks ta seda teeb ega lõbutse kuskil endavanustega. Oleks siis, et suur armastus ja veidi vanem peika. Aga on täiesti illusioonidevaba seis, kus mees saab vahepeal võimaluse oma lastega kodurutiinist eemal olla, aga ei plaanigi vist naise juurest ära tulla ja kui naine helistab, siis peavad kõik teised naisterahvad hiirvait olema. Ja samas see seitsmeteistaastane "tädi", nagu laps teda kutsub, peab arvet selle üle, kas laps on antud päeval juba kakanud või mitte ja kas ta süüa sai. Tundus väga, nagu tal oleks hirm ka sellest düsfunktsionaalsest suhtest ilma jääda.

Aga see selleks. Käisime eriti vanaaegses maasaunas, kus polnud isegi voolavat vett, kuid hoopis häirivam oli tagant järele kuulda, et tegelikult me ei olnud oodatud sinna. Hiljem läksime libekeele juurde edasi pesema ja niisama olema. Kõik jõid pitside kaupa viina - ka see alaealine käsu peale. Vahepeal sain teada, et ka sellele kaheaastasele pakutakse vahel õlut ja suitsu ning lastakse nt autot juhtida. Mina jõin vaid üle kokteili ära, sest Laua viin ei ole eriti minu teema. Ei julgenud ka eriti juua, sest tõotas jälle action-öö tulla. Eriti siis, kui sõbrantsi masendunud tädi helistas ja ähvardas kõik kodus olevad tabletid ära süüa. Temast aga sai õnneks jutuga jagu.

Teise suurema ehmatuskoha aga suutsin maha magada. Nimelt olla naistemees ühel hetkel ülejoomisest kokku kukkunud. Asjale aga keeras viimase vindi peale see, kui märgati, et ta vist enam ei hinga. Ma täitsa kujutan ette, kui läbi mu sõbrantsi närvid olid, kui sai kiirabiga mässata ja purjus kõva vend keedus ka kaasa minemast. Hommikul ta muidugi ei mäletanud eriti midagi ja küsis, et miks ta siis haiglasse ei läinud. Aga teda ei pidanud andma ära rääkida. Ma ei saa aru vahel, kui erinev selle kandi elu olla võib. Ja ongi. Minu omast siis.

Ma ei taha sellele kõvale mehele nüüd liiga ka teha. Eespool mainitu on kõik tõsi, aga samas oli ta ka näiteks väga viisakas võõrustaja ja tore jutukaaslane. Lihtsalt meil ei ole eriti midagi ühist ja ma ei taha, et ta mulle musi püksi teeks, nagu ta soovis. Jälgisin vaid, et lapsega kõik hästi oleks ja jään tänulikuks, et nad pingutasid, et mind hommikul õigeks ajaks bussi peale tuua.

Pühapäeval olin küll laip, aga sain oma tädimehe sünnipäeval kõhu head paremat täis süüa ja siis kukkusin juba kell üheksa magama. Õues on hetkel krdi pime mõttetu kellakeeramise tõttu.

Kes sai surma minu sebral?

Tegelikult ma juba natukene tean, aga väga õudne on ikkagi.

Kui ma täna tööle läksin, olid minu igapäevase koduesise sebra kõrval asuva puu külge sinise lindiga seotud ports punaseid nelke. Aimasin halba ja mõne sekundiga panin kokku Sandra kolmapäevase jutu, et teel lamas mees, politsei oli juba seal ja lilled - keegi sai seal surma. Minu kõrvalmaja ees, kust minagi iga päev mitu korda üle tee lähen!

Üsna õudne on. Tean, et siin on tihe liiklus ja autojuhid mitte kõige sõbralikumad jalakäijate vastu, aga see on juba liig. Otsisin just hoolega netist infot selle kohta ja selgus, et mingil noorel poisil purunes vastu äärekivi sõites rehv. Auto aga aitas kaasa kellegi eaka kodaniku kümnemeetrisele õhulennule, saades ise pidama veelgi kaugemal. Te ei kujuta ette, kui habras elu mulle praegu tundub ja kui ettevaatlikult täna ise teed ületasin. Ei astunud vist teele kordagi enne, kui autod pea seismiseni pidurdanud olid. Valest kohast ja härgade lemmikvärvi tulega ei jookse ma teele juba ammu....

Õudne! Kui seda peaks lugema mõni selle vaese mehe lähedane, siis tunnen teile südamest kaasa!

Kus käib lennuk esmaspäeval?

On olnud... tahaks öelda, et kiire nädal, aga tegelikult mitte nii väga. Lisaks kõige noorema sugulase esimese sünnipäeva tähistamisele eelmisel laupäeval ja kahepäevasele Rootsi-reisile, on mahtunud siia veel kamaluga tööd, kamaluga nokk lahti, saba kinni situatsioone, oma tuttuue sushivarustuse testimine ja üle nelja hooaja the Big Bang Theory äravaatamine. Seega ei, ei ole olnud kiire. Aga ma olen kogu aeg väsinud ja see nädalavahetus näitab, et ma ei suuda hetkel end ka välja magada. Miski peab olema väga valesti, kui pühapäeval pool üheksa silmad lahti teen.

Peast on läbi käinud ka igasuguseid mõtteid. Ideid tööasjus, mida jõudumööda teostama tahan hakata. Kaalutlusi võimaliku talvise India-puhkuse kohta, kuigi kahtlen, kui palju seal tegelikult puhkan, aga väga tahaks juba maale, kus ilm ei ole suurema enamuse aastast hall. Lisaks otsustasin, et tahan ühel päeval kirjutada lasteraamatu.

Teisipäeval Eestisse tagasi lennates lugesin tähelepanelikult Estonian Airi ajakirja. Kohe täitsa huvitav oli asjale kerge professionaalse kretinismiga läheneda. Tõlked jätsid nt veidi soovida, aga okei. Huvitavaid lugusid ja tuttavaid nimesid oli ka. Üks huvitav fakt, mida sealt õppisin aga oli, et Eesti rahvuslikul lennukompaniil on vaid kaheksa lennukit ja see pidi juba suur edasiarendus olema. KAHEKSA!!! Kuidas nii vähe? Ja nüüd paelub mind küsimus, et huvitav, kuidas nad sõidavad? Milliseid marsruute nad päeva jooksul läbivad? Kas see lennuk, mis mind hommikul Stockholmi viib ja õhtul tagasi toob, on üldse sama? Ja kus ta vahepeal käib? Barcelonas? Soomes? Kusagil eksootilisemas kohas? Või äkki lausa mitmes? Minu meelest täitsa intrigeeriv.

Ahjaa... lõin natuke raha ka laiaks, püüdes lõpuks kulutada sünnipäevaks saadud kinkekaarte. Hulkusin vist ehtepoes nõutult nii kaua, et müüjad võisid kahtlustavaks muutuda. Ma olen seal mitu korda juba edutult käinud, sest lootsin osta korraliku summa eest mingi ilusa pidulikuma komplekti, aga ei tulnud välja. Nüüd andsin alla ja ostsin mitu eraldiseisvat ilusat asja. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, millega neid kanda;)

Viimase ööpäeva saavutused

*Õppisin uuesti tatraputru tegema - yay!
*Avastasin the Big Bang Theory - ärge laske end nimest eksitada. Ma pole ammu mingi sarja peale kõva häälega naernud. Ja veel korduvalt! Lisaks meenutavad sealsed tüübid mulle üliväga ühte head sõpra. See ehk selgitab, miks ma olen kahekohalise arvu osasid juba ära vaadanud.
*Sain lõpuks aega kirjutada farmilugusid
*Sain isa käest sõimata, kui ta heitis ette, et ma võiks vahel helsitada ja vastasin, et elefon töötab kahte pidi
*Uurisin risti ja põiki india sünni- ning sobivushoroskoope. Sain palju uusi sõnu teada, aga mitte kuigi palju targemaks. Välja arvatud, et mis mõttes me H-ga jääme punktide arvult 0,5 võrra soovituslikule miinimumile alla? Mingu pekki! Aga põnev oli ka. Saint eada, et olen jäär ka. Või sõnn. Eelistaks jäära.
Ja ongi kõik!

Viimase aja blondimad hetked

See polnud eriti midagi, kui avastasin end üks päev id-kaarti poe kaardilugejasse toppimast ja ärritumast, et miks ma maksta ei saa. Olen arvutis ka vastupidi teinud:D Isegi restardi teinud, et lollist masinast jagu saada.

Aga kui ma nüüd reedel Veiko sünnipäevalt tulin, siis ehmatasin vist nii ennast kui teisi. Nimelt oli hoovis väga pime ja minu idee leida auto signatulede järgi töötas peaaegu hästi. Kuni tegin piiks-piiks ja hakkasin ust murdma. Muidugi edutult. Tegin siis veel mitu korda piiks-piiks ja vaatasin, et tuled vilguvad juba paanitsedes, et mis nüüd juhtus. Hea, et võtmeaugu otsimiseni ei jõudnud. Oleksin naabriautole kiirkunstiteose teinud. Muidugi ühel hetkel avastasin ka, et iga sedaan ei ole enda oma ja peegelduselt paistvad tuled olid veidi kaugemal:D

Täitsa tubli olin!

Ise ka ei usu. Viimased paar nädalat on möödunud ülisuure tööpinge all ja enamuse õhtutest olengi südaööni veebiga tegelenud - kõike ikka selleks, et tähtajaks võimalikult hea tulemus ette näidata oleks. Ja kuna ikka läks nii, et tähtaja eel ei olnud teistel üldse aega selle teemaga tegeleda, siis töötasin üksi nii, et silme eest oli täpiline ja asjad ujusid. Aga valmis ta sai. Ja ma olen enda üle väga uhke.

Muidu on ka olnud veidi keeruline aeg - seda siis eraelu poolest. Ometi on mulle viimastel päevadel selgeks tehtud, et ma olen "one of us" ja absolutely pean jaanuaris H venna pulma minema ning ta sõbrad hoolitsevad selle eest, et ma end seal hästi tunneksin igati. H ise on muidugi nagu H ikka. Nõuab, et ma tuleksin Skype'i, sest kõik tahavad mind näha ja siis keerab ise kaamera ees magama ära. Sellest ma parem ei räägigi, et ta lihtsalt mitu päeva töölt poppi tegi, et koolisõpradega Punes juua. Ma saan aru, et nad on best friends forever ja neil on raske kokku saada, aga no kuulge. Ma ei tea, kaua ta ülemus sellist asja kannatab.

Täna olin ka tubli. Tegime H-ga kokkuleppe, et tema ajab viimaks oma vuntsid maha ja täidab ka ühe teise lubaduse, mis ammu tehtud olema peaks ja mina leian endas jõudu toa ära koristada. Ja koristasingi! Kolm ja pool tundi. Koristasin tavalistest kohtadest ja ka sealt, kust ei kunagi varem. Pesin isegi külmkappi, maksin kõik arved ära ja ostsin poest loodetavasti veidi pikemaks ajaks süüa valmis. Tegelikult nagu eriti midagi ei ostnudki, aga arve väitis vastupidist. Täiendasin ka oma lillekollektsiooni ühe imeilusat värvi orhideega. Mulle lihtsalt meeldivad need nii väga. Ja loodan, et ma seda kohe ära ei tapa, nagu minu piprataimega peaaegu juhtus. Kas ma üldse rääkisin, kuidas Veiko kutsus mind korraks oma lilleautot vaatama ja tagasi tulin kirju palmi ning punase pipra puuga?:D Oh mind, nõrka. Aga ma tegelikult ei kahetse. On tore, kui kodus on midagi elusat veel peale minu.

Nüüd peaksin veel pesust tulnud riietega tegelema, aga enam ei jaksa. Lisaks kõigele olen plaanitud kahese ärkamise ajal üheksast üleval. Nüüd on jälle silmad väsinud, muidugi. Aga aitab ka asjalik olemisest. Vaatan, kas viitsin end vee kuskile õue vedada ja haruldase päikse käes lebotada. Mul on nii vaja puhkust.

Uksematindusest

Kas te olete kunagi armastanud kedagi nii üliväga, et lepite selle pärast asjadega, millega ei arvanud end eales leppivat? Ja kas see on õigustatud? Muidugi, kompromissid on hädavajalikud. Aga kui teine pool ühtegi ei tee? Kui tunned end ühel hetkel maailma kõige õnnelikumana ja järgmisel tõmmatakse mingi nõmeda vabandusega vaip jälle jalge alt ära. Mida siis teha? Kas ei olegi happily ever after, vaid on happily until next time?

Eile tegin uue rekordi. Olen jälle natuke nutma hakanud. Õnneks sai mõned kuud puhkust. Nüüd sain aga ühel päeval kahe isase pärast nutta, sest R otsustas taas mu elust läbi hüpata. Ja ükskõik, kui lühikesed ta põiked ka ei ole või kui hästi ma ka end nende ajal kontrollid püüan, ma olen nõrk. Loodetavasti mitte nii nõrk, et ennast jälle tahaplaanile panna ja taas heaks ingliks hakata. Ta tahab kohtuda. Ehk näost näkku vabandust paluda!? Ma ei tea, kas olen selleks veel valmis või mitte, sest sisemuses on ikka suured mõrad, aga ehk ongi ainus võimalus neid parandada mõned lahtised otsad kokku siduda?

Neid sõnu kirjutades voolavad taas mõõda mu põski pisarad, sest ta H tahtis rääkida ja jättis mu tühjalt ootama. Samas tema sõbrad soovitavad mul edasi liikuda. Nad muidugi ei tea kõike. Aga ma olen nendelegi kallis. Ja see, kelle arvamus kõige rohkem loeb, on kadunud. Taas. Et tulla hiljem mingi vabandusega stiilis: unustas end telekat vaatama, jäi magama ja ei kuulnud telefonigi. See teeb ju haiget.

Ma peaksin praegu elu eest tööle keskenduma, sest homseks õhtuks peab veeb valmis olema, aga ma ei suuda. Mis vahet seal on? Kellele see ikka loeb? Saan ehk mõne verbaalse pai, aga elus on teisigi asju. Olulisemaid. Ja hetkel tunnen end taas veidi nagu uksematt. Selle erandiga, et lubasin meie asjad meie vahel hoida ja nüüd kogun igasugust negatiivsust endasse. Positiivsust ka. Aga kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse vahel?

Ilu inetusest otsimisest ja leidmisest

Kuna ma kirjutada hetkel ei jaksa ega viitsi - kuigi tegelikult tahaks, siis vaadake eelmise nädalalõpu pilte. Riskisin nende tegemiseks eluga. Ja üldse on olnud selline nädal, kus auto tahtis mulle otsa sõita ja siis oleksin ise peaaegu mingile jurakale maanteekiirusega otsa põrutanud.

Omal moel ilus, eks?Mõni asi on jälle uskumatult ilus eks?

Ainult Eestis!

Arvake, milline riik trükib oma postmargile kotivarguse hoiatusmärgi, asendab koti südamega ja lisab juurde kirja: Tallinn - kultuuripealinn 2011?

Naersin ikka kujutlematult kaua ja siis hakkas hirm, missugused inimesed Eestis otsuseid langetavad. Kas me tahamegi rahvusvahelisel tasandil oma kodumaad just nii tutvustada? Et turistid, tulge aga meie linna võlusid ise nautima!


Urr... Ehk viitsin hiljem pildi ka panna.

Kodus ja võõrsil

Reedel otsustasin veel kodukandiga tutvuda. Jah, siin on jätkuvalt kohti, kuhu ma veel oma jalga tõstnud ei ole! Leidsime Aivariga sellise kassiaasta sümboli:


Õhtul otsustasin veel mingi toidu kokku keerata. Nimelt oli paar päeva varem poes tekkinud kinnisidee, et ma tahan kõrvitsaputru! Käigupealt sai siis ostetud elu esimene kõrvitsakamakas ja ka pisike tumelilla baklažaan. Jäin lihtsalt lootma, et koos kartulitega tuleb sellest hea puder. Ja tuligi! See polnud nende süü, et ma soola doseerida ei oska:D Aga eks see kokkamine ole üks ohtlik tegevus ka. Kuidas muidu ma siis oma küüne ja osa sõrme lõhki viilutasin kõrvitsa pügamise käigus?

Nädalavahetuseks aga suundusin Tartusse. Nagunii oli vaja esmaspäeval seal olla - miks siis juba mitte laupäeval eks? Lisaks lootsin sealseid nunnusid kasutatud raamatute poode külastada, aga ei uskunud, et Tartu pühapäeviti täiesti välja surnud olla võiks. Kuid seal oli nagu mingi kartellikokkulepe - mitte ükski Riia mäe pood polnud lahti. Vastupidi igasugusele turumajanduslikule loogikale, mille kohaselt just nädalavahetusel on inimestel aega poode mööda käia. Aga ok.


Seega sai vist viimasest T-särgi ilmaga päevast turistireis. Käisime Sandraga kaemas ja üles pildistamas varemeid, millest vist korduvalt mööda käinud olen, kuid mille olemasolust isegi ei teadnud. Pildid see-eest aga tulid Qutub Minari tasemel. Ma küll ei tea, paljudele teist see nimi midagi ütleb, aga tegu on ühe Delhi sümboliga, mošee varemetega. Ja need on vapustavad. Seega lõpuks ometi on mul ka Tartust korralik kogus pilte. Ehk nüüd usutakse, et olen seal elanud?:D

Esmaspäev oli siis fieldwork day, kui käisin taas mööda kliente ja üritasin küll end tagasi hoida, et loomi ei katsuks, aga kui siis ikka julgustati pai tegema, siis andsin järgi. Jätsin vaid kõige pisemad igaks juhuks puutumata, aga lasin see-eest suurematel oma naha maha lakkuda ja üks proovis vist hambaid ka mu peal. Oli taas tore päev ning õppisin veel ühte kolleegi rohkem tundma.

Olles käinud veel üle aastate Tsink Plekk Panges kahanenud maitseelamuste portse nautimas ning Metroos end kurguauguni täis pugimas, võisin rahuliku südamega tagasi koju pöörduda. Tere, töönädal!

Mis muutub viie aastaga

Mul pidi neljapäeval klassikokkutulek olema. Tükk aega tundus, et üle viie aasta esimene, aga lõpuks tuli meelde ka mingi väiksema seltskonnaga bowlinguüritus. Igatahes, ma olin päris närvis sinna mineku pärast - ei teadnud ju, kuidas on taas teatud inimestega kohtuda. Kas ma peaksin taas pidevalt kaitsepositsioonil olema või võib nüüd juhtuda, et tekib klapp nt mõne isikuga, kellega seda pole kunagi olnudki. Aga noh kokkuvõttes oli päris tore. Sain jutustada kunagiste sõbrannadega, kellega enam ammu kohtunud ei ole. Samuti nägin teatud nägusid üle viie aasta ja meid oli kohale tulnud üllatavalt palju. Selgus tõesti, et mõni inimene on suureks kasvanud, pere loonud isegi. Üks tilluke klassiõde oli kohal suuuuuuuuuuuuuuure kõhuga.

Oleks väga tahtnud lähemalt kuulda, millega keegi möödunud aastatega hakkama on saanud ja osaliselt saingi teada. Samas oli aga ikka inimesi, kes pidasid end vist minust või teistestki nii palju paremaks, et tulid kohale, ise ääreni tähtsust täis, ühmasid mokaotsast midagi teretaolist ja siis suhtlesid kunagiste "sõpradega". Kasutan jutumärke, sest kahtlen, kas nad üldse kunagi sõbrad on olnud. Pigem rohkem partners in crime. Samas aga võimaluse korral ka üksteise jalgealust õõnestades.

Selgus nt, et kunagine populaarsete poiste paar pole üksteist neli aastat näinud ja oli ka nüüd nii, et kui üks ära läks, siis teine pidi kohe ära panema. Samas aga oli huvitav kuulda, et nt ühest klassivennast, keda me keegi ei jõudnud tundma õppida, on saanud juba keskkooli lõpu järel põllumees, kellega võiks ärigi ajada:D Teine on küll suureks kasvanud, aga tema enesearmastus ületab jätkuvalt kõike. See tuli eriti hästi välja, kui ta tund aega rääkis meile oma uuest armastusest ühe riigi vastu, kuni keegi ei viitsinud enam isegi mhm öelda ja samas ei küsinud kordagi, kuidas teistel läinud on või mida nemad teevad. Tundus täiega, nagu ta oleks hullult oodanud oma keskkooli seltskonda, et esineda publikule, kes ta kunagi pjedestaalile tõstis.

Samas ikka oli inimesi, kellele oleks tahtnud masendusest hüüda: miks? MIKS ma sulle ei meeldi? Mis sa sulle teinud olen? Nalja sai ka ning oli palav. Olgu põhjuseks üks või teine asi, tundsin end üle aastate pidevalt punastamas ja just meelega värskelt tehtud meigikihist ei olnud mingit abi selle kõige varjamisel.

Koju jalutasime Katsuga aga alles kahe paiku, olles enne kakelnud Chicagos töötajatega vastupidiselt meie soovile tehtud lauaarve pärast, kuhu nende eksimuse tõttu oli jäänud ka mõni jook ripakile. Samas aga oma vigasid enda kanda võtma ei nõustutud. See natuke rikkus asja, aga oligi arvata, et lauaarve tegemine lõpeb mingisuguse jamaga.

Veel enne koju jõudmist aga sain tuttavaks Joeliga. Jõudsime napilt Katsuga kumbki oma tänavale keerata, kui keegi mulle järgi jooksis. Üritasin täiega külm kala olla, sest sõbralikkus viib minu puhul alati valearusaamade ja probleemideni. Noormees aga muudkui üritas uurida mu nime, kust tulen ja kuhu lähen, kui vana olen jne. Pakkus oma õlut ka. Samal ajal rääkis ta küsimatagi ära kõik enda õhtu ja sihi kohta. Tema põhjendus oli, et ta ei taha üksi koju jalutada. Kui siis aga jõudsime tänavanurgani, millel ühine tee otsa sai, suruti kätt ja kiideti meeldiva seltskonna eest. Oletan, et järgmiseks oleks Joel, kolmkümmend pluss (üheksa vist) telefoninumbrit küsinud, kuid Maria ütles järsult head ööd. Jälle üks pisike seiklus teistsuguse päeva otsas.

Kui jutust jääb väheks

Ma olen siin nüüd juba tükk aega maadelnud gaasiprobleemidega, kutsunud ka erinevaid mehi koju ja andnud ära hea hulga raha. Kuna aga viimane käik ei andnud mingeid tulemusi, siis kogusin julgust ja viimaks tegin siiski kurja kõne, püüdes viisakaks jääda, ja saadeti mehed tagasi või noh...
Kas te kujutate ette, et keegi töömees tuleb ukse taha päev varem tööajal ja siis on solvunud, et sina kodus ei olnud ja ei rõõmustanud ta tuleku üle? Ma ei kuulnud telefonigi - nii kiire tööpäev oli.
Järgmisel päeval siis ilmus välja üks täiesti venekeelne mees, kes vist teregi öelda ei oska või ei proovinud vähemalt. Ja tema töötab ettevõtte Eesti Gaas heaks. Näete irooniat jah?

No ok, muidu ta tundus ju tore ja ma andsin endast parima, et temaga siiski suhelda - vene keeles siis - aga tõesti mu gaasiteemaline vene keele tase on üsna nullilähedane. Ei suutnudki ma talle selgeks teha, et antud hetkel tõesti funktsioneerivad asjad paremini, sest olin just hommikuse suure maadlemise boileriga duši võtmise nimel ära teinud. Tema aga lasi mul ikka ja jälle ise proovida boilerit südata ja kogeda, et tuleb ka järgmisel korral soe vesi. No ma tean seda ju ise ka. Aga probleem ongi selles, et kui on vaja pärast mõningast pausi saada sinna tuli alla või veel hullem - duši alla sooja vett, siis kõigepealt vajutan kätte boileri nuppu all hoides sügava valusa lohu, sest lihtsalt läheb mitmeid minuteid, et kuhugi jõuda ja siis külmetan või saan kõrvetada duši all oleku esimesed kümme minutit. Kas see on teie meelest normaalne? Sest minu meelest ei ole.

Igatahes, ühel hetkel, kui lootusetus kallale tuli, helistasin dispetšerile, et ta ise oma venekeelse mehega räägiks. Siis selgus, et tegelikult oleks pidanud minu juures olema kaks meest - teine ikka eestikeelne. Midagi see dispetšer siis ütles talle, kuigi tema suhtumine oli ka selline, et osta kallim boiler siis ja nemad ei saa midagi teha, kuigi raha võtta said. Igatahes, siis tuli autost ka eestikeelne mees, kellele telefoni teel seletati, et tut molodaja devotška kovo ne govorit porusski. No kuulge. Hetkel olin mina klient ega küsinud isegi, et nad minuga võõrkeeles räägiksid, vaid riigikeeles. Samas me kõik teame ju paljusid venelasi, soomlasi etc, kes peavad enesest mõistetavaks, et klienditeenindajana nende keelt räägime olenemata sellest, mis keelealal nad on.

Okei... tuli siis ka teine mees. Kahepeale üritasid nad mulle selgeks teha, et kõik on mu enda süü. Et ongi normaalne, et kui on pikem vahe boileri kasutamisel (minu puhul siis loeti selleks kuni paari päeva), siis peabki boileriga endale haiget tegema nii kaua, kuni põlema läheb. Muidu aga piisab vaid poolest minutist. Aga ma tean kogemusest, et vanasti piisas ka sekunditest. Samuti sain lahke soovituse alati liitrite kaupa vett joosta lasta - kõigepealt, et soe vesi jõuaks vannituppa ja pärast, et kogu soe vesi torustikust välja lasta. Halloo, keskkonnasõbrad. Appi!!! Siis veel, et gaaiboiler ei töötagi muud moodi, kui ainult kuumaveekraani maksimaalses astmes ja et kui liiga kuum on, siis võib kööki joosta ja leeki väiksemaks keerata. Ja mina olen imelik, et ikka üritan oma modernse üheosalise kraaniga veetemperatuuri reguleerida duši alt vahepeal kööki jooksmise asemel. Ja et üleüldse mul on liiga väike surve - see aga ei sega vahepeal kõrvetada saamist.

Proovisin siis eile nende viisil, et panin väiksema leegi peale ja kuumaveekraani maksimumile - mis te arvate, kas sain jälle kõigepealt külmetada ja siis kõrvetada või mitte? Muidugi sain ja lõppes asi jälle pidevalt kraani reguleerimisega, sest polnud ju võimalik ka enam leegisuurust väiksemaks keerata ilma, et see ära kustuks. No kuradi perse! Ma olen nii kuri, aga midagi teha ka ei saa. Ainus, mida võin Eesti Gaasi kasuks öelda, on see, et nad tulid vabatahtlikult tagasi asja kontrollima ja selle kümne minuti eest raha ei võtnud. Aga nad olid mulle nagunii ühe minu töötunni ja 50 minutit enda tööaega võlgu. Ma ei tea, kaua ma seda jama enam kannatan, kui mingi ajudega abimehe otsa ei satu. Või kuidas teile tundub? Kas hetkel olen mina see loll, kes teistele liiga teeb?

Kokkuvõte

Käisin ostsin lõpuks IELTSi õpikud ära. Andsime mõlemad Aivariga Uue Maailma festivalil oma viimasegi raha ära ühe imelise meres lihvitud klaasist kõrvarõngapaari eest ja lasime seejärel emal enda kõhud täis sööta. Kuulasime kingsepa õpetust, kuidas lukukelku peab pigistama õrnalt nagu naist. Istusime suvalise ärihoone trepi peal - sõime pontsikuid ja jäätist. Tegin ema juures süüa ja võtsin vähemalt neljandiku päevast uut infot vastu vähemalt iga kahe minuti tagant. Vaatasime, kuidas üks naaber oma erinevatesse kleitidesse topitud minikoeraga teise naabri töölimusiini peal fotosessiooni teeb. Ei keskendunud ÜRO avaldusele. Käisime sel aastal esmakordselt Suurupis tädi sünnipäeval. Kõige uuem sugulane tahtis vaid koeraga sõbrustada ja põgenes mu eest. Sõime kolm kooki ära. Tegin tööd. Käisin poes päevadel. Tegin veel tööd. Jäin haigeks. Käisin uiskudel piruette ja kunstipäraseid helisid loomas. Saatsin lõpuks avalduse ära.

Aga kõige sürreaalsem osa viimastest päevadest on see, et sain täna paariaastase vaikuse järel kutse ühe suure lennufirma stjuuardesside värbamispäevale. Ei olnud naljakas:D Ma ei tea, kas ma enam tahakski, aga äkki läheks ikka prooviks? Niisamagi... kui peaks juhtuma, et läbin konkursi, eks siis mõtleb edasi. Aga naljakas, kuidas taas asjad nagu sajas suunas jooksma hakkaksid. Ei tohi ikka sellele kivile vist sammalt kasvada, kuigi mulle vist praegu isegi meeldiks paigal olla. On ju üsna tõenäoline, et seda stabiilsust ei ole väga kauaks.