Project Beach House

Sel sügisel on toimunud me elus üsna mitmeid suuri asju ja täide läinud unistusi nii pool kogemata. Näiteks said lõpuks ära ostetud piletid Kuubale. Nagu ma Lemmikule ütlesin, siis he makes my dreams come true ;) Mitte, et ta peaks minu reise kinni maksma - ma ikka üsna iseseisev naisterahvas - aga temaga läheksin ma iga kell kas või maailma lõppu ja tagasi ning õnneks on ta nõus minuga ka kaasa tulema peaaegu igale poole, kuhu ma minna tahan. Siiani vist ainsaks erandiks on Türgi, mida tema pelgab.

Igatahes, tagasi selle postituse teema juurde. Me ostsime endale Eestisse teise kodu! Nii uskumatu, kui see ka ei tundu ja nii jabur, kui see ajastus ka ei ole, me suutsime seda teha. Võiks ju arvata, et meil on nüüd lisaks üks suu toita ja ta sööb päris hästi. Samuti kuivasid sissetulekud kokku seoses vanemapuhkusega ja ma ei ole ju tegelikult see tüüp, kes tahaks mitu korda ühes kohas puhata või kõik oma vaba aja veeta kuskil suvilas rohides ja muru niites. Nope. Eestiga aga on teine lugu. Ma olen ammu unistanud, et mul oleks kodu nii siin kui sealpool merd. Lihtsalt see tundus nii kättesaamatu ja hiljaaegu õnnestus mul ju alles esimese kodu omanikuks saada. Ja siis seda veel upgrade'ida. Nüüd aga on meil kaks kodu või beach house nagu me seda naljaga pooleks kutsume.

Meie uue kodu ostus võib kaudselt süüdistada Triibut, kes jäi haigeks ning keeldus üksi magamast. Mis mul siis üle jäi kui tema juures olla ja kuna mul endal kell seitse veel und ei olnud, siis mitu õhtut järjest tema kõrval telefonis scrollida. Ühel hetkel aga said tavapärased netitegevused otsa ja liikusin edasi Eesti kinnisvaraportaalidesse. Nii naljaga pooleks. Nali oli aga meie kulul, kui esimese õhtuga mõtlesin välja piirkonna, mis mulle meeldiks ja Lemmiku tingimustele vastaks ning googeldasin välja, kas me ka piisavalt laenu saaks. Teisel sellisel õhtul aga leidsin juba ka paar korterit, millel oli potentsiaali. Ei midagi luksuslikku, aga hea toormaterjal, ütleks.

Ühtlasi sain imestada ja ahhetada, milliseid pilte kinnisvara müügikuulutuste juurde pannakse ja milliseid kodusid veel eksisteerib. Näitasin hiljem neid ka ämmale kultuurierinevuste illustreerimiseks. Minu sisetunne aga ütleb, et need ekstreemkodude omanikud, kel on vanaaegsed vaibad siiani igas seinas ja piltidel nii nõuderestid kui ka hambaharjad, ei ole mitte minuga samast rahvusest ega põlvkonnast. Siin pool sood nähakse väga vaeva müügipiltidega, kuigi nõudmine on nii hull, et nad võiksid just lõdvemalt võtta. Kes teeb enne remonti, kes ostab enne fotograafi tulekut juurde veidi dekoratiivesemeid ja on täiesti enesest mõistetav, et kõik üleliigne viiakse keldrisse või peidetakse kappidesse, rääkimata värsketest lilledest ja eelnevast koristamisest. Aga see selleks.

Meie uus kodu asub nii mõnusas kohas - paarsada meetrit mu lemmikrannast, lähedal mu lapsepõlve kodule, parimatele sõbrannadele ja ilusa ilma korral kesklinnast jalutuskäigu kaugusel. Mitte, et ma eriline rannalõvi oleksin - päevitamast mind igal aastal ei leiagi ja ka soojamaa puhkuste ajal ehk päeva-kaks. Samas armastan ma suviti veepiiril jalutada ning liiva oma jalge all. Minu jaoks on meri olnud alati enne mägesid ja kaugel enne metsi, aga nüüd on meie akendest ka avar vaade männimetsale.

Korter on vanas aga renoveeritud majas neljandal korrusel. Seal on palju valgust ja hästi avar vaade, mida reklaamiti kui vanalinnavaadet. Hea tahtmise korral talviti vist tõesti võib paari torni näha, aga see polnudki kõige olulisem. Korteri planeering on hästi praktiline - suur ja väike magamistuba ning avatud ühisosa. Kõik toad on eraldi ja naabritega vaid üks ühine sein. Saime korteriga kaasa natuke mööblit, vanni ja isegi rõdu, mis on meeldivad plussid. Lisaks igasuguseid disainiröögatusi, mida sealt juba vaikselt eemaldame. Ootamegi nüüd, millal tuttav usaldusväärne meistrimees helistab ja ütleb, et on valmis tööd alustama, sest kaks tuba tahavad seinte ja lae remonti ning kolmas põranda väljavahetamist, sest mu ema, kelle koduks see ka peaks saama, tegi draamat ja väitis, et selle põranda still on nii õudne, et ilma põrandavahetuseta olevat korter lausa elamiskõlbmatu. Ei, see ei ole mäda ega auklik ega puhas betoon. Talle lihtsalt ei meeldi puidu viimistlus. See selleks.

Ma jätsin küll vahele mitmeid osasid ostuprotsessist ja seal oli ikka närvilisi hetki ka tänu pankade bürokraatiale, väidetavatele konkureerivatele huvilistele ja parajast udust eelmisele omanikule. Otsus sai langetatud pärast tunniajast külastust ja nii, et Lemmik polnud kaasaski, aga ta on meil nii easy going, et kui koha toorik ja asukoht sobisid ja mulle meeldis, siis sobis tallegi.

Ma olen nii põnevil meie jõuluks planeeritud Eesti reisi üle, sest siis on meid ootamas meie oma beach house. Veedan siin õhtuid mööblipoode kammides ja unistades ja kuigi meil ei olnud ju sellist ostu plaanis ega ka raha terve korteri sisustamiseks, saab meil olema katus pea kohal ja seekord meie enda oma. Kolmekesi olime küll tänulikud meie lähedastele, kes on alati nõus olnud meid majutama, aga tundsime siiski, et nii on kitsas ja me teistel veidi jalus. Nüüd oleme iseenda peremehed. Loodetavasti on jõuluks olemas ka vähemalt madrats ja paar tooli. Edasi peame jooksvalt vaatama. Nii põnev on lõpuks midagi algusest peale sisustada ja nullist alustada. Ma pole ju kunagi saanud.

Viimase aja unerutiin

Ma ei tea, kas asi on selles, et Triibu peab nüüd igal nädalal mõned päevad ilma minuta hakkama saama või milleski muus, aga ööunne minek muutub aina keerulisemaks rutiiniks.

Mõned asjad aga ei muutu. Ikka saab ta rinda ja samal ajal räägime läbi või õigemini mina jutustan tema möödunud päevast ja vahel eesootavast ka. Kui kõht täis, siis tulevad musid ja räägin talle, kui palju ma teda armastan. Seejärel võiks ta nagu oma voodisse minna ja tuttu jääda, aga hetkel kihutab ta hoopis meie voodit mööda vastassuunas, kuni jõuab minu keelamisest hoolimata nurgani, viskab seal kõhuli nii, et pea on üle ääre ja siis saab igapäevase loengu selle kohta, kui ohtlik ise kõrge voodi äärele minemine on. Seejärel nihutab ta end sammukese tagasi, istub, hakkab lollitama ja armsasti suhtlema või hoopis oma pead vastu seina kolkima. See on meil ka uus tore hobi, mida harrastatakse voodis vastu seina või radikat. Valus ei tundu tal igatahes olevat, aga palju ma ei luba, sest minu hingel on küll valus.

Jätkub tants ja trall mööda voodit. Ta käib aeg-ajalt minu juures näiteks mulle peale astumas või vesist musi tegemas, aga enamasti ronib radika najal ja püüab kõrgelt erinevaid juhtmeid kätte saada või kõõlub üle minu otsapidi oma voodis, aga sinna minna ka ei taha.

Kui varem õnnestus ta vähemalt kaissu haarata ja nii tihti meil mõlemal uinuda, siis nüüd hakkab ta kohe protesteerima ja teeb oma asju edasi, kuni ta on ise valmis magama. Vahel läheb veidi aega, et leida mugav asend, aga kohe kindlasti tähendab see viimasel ajal kuidagipidi minu peal magamist. See on hästi armas, aga ka veidi ahistav.

Kui veab, võin uinunud Triibu mõne aja pärast ümber tema enda voodisse tõsta. Kui mitte, ärkab ta kokkupuutel voodiga ja alustame otsast. Üsna tavaline on ka see, et ta magab ühe tsükli - umbes 40 minutit - ja seejärel ärkab nutuga. Sama võib korduda ka järgmisel tunnil. Ja ülejärgmisel. Ma püüan teda mitte iga kord toita ja võimalusel siiski oma voodisse tagasi panna, aga rinnata jätmine on tema meelest üks suurimaid ebaõiglusi maailmas ja ta väljendab seda väga selgelt. Niisiis ma olengi öösiti nagu lehm ja see on ka okei, kuni ta oma hambaid mu peal ei testi või mind muudmoodi üleval ei hoia. Ma ausalt öeldes enam isegi ei tea, mitu korda ta öösiti sööb, aga see on tal vist täiskohaga töö. Vaatame, kuidas minu päevatöö selle kõrval edeneb või ei edene. Üllatuslikult ei olegi ma veel kurnatusse suremas.

Kirjad Kahele Triibule 31

Mu kallis!

Iga nädal õpid sa uusi trikke ja ka lollusi. Näiteks mõtlesid sa välja sinu meelest väga naljaka, aga minu meelest pooltki mitte nii naljaka mängu, kus sa kogud hulga toitu suhu ja siis ajad selle taas korraga välja, nii et kõik, mis pihta saab, peab pessu kohe suunduma.

Samuti oled sa jõudnud peituse mängus uuele tasemele. Üks päev, kui Eesti vanaema ka siin oli ja me ühes mängutoas mängumajakese juures peitust mängisime, üllatasid sa meid. Iga kord, kui mina ühel pool aknaauku enda peitmiseks maa ligi kummardasin, tegid sina naerulagina saatel teisel pool akent täpselt sama. No nii armas lihtsalt. Ja täna näitasid sa selgelt, et algab meie matkimine, visates hooga pead nurga tagant välja ja peitu tagasi. Iga kord sa peitu päriselt ei jõudnudki või siis mitte üleni, aga hoogne peavise oli raudselt paigas ja nalja tegi see kõik ka.

Sul on viimaste kuudega tekkinud ka üsna korralikud juuksed, mis nüüd mu nina pidevalt kõdistavad, aga su pea lõhnab jätkuvalt nii hästi mu jaoks.

Ja kui sa oled elevil, siis sa hakkad mõlemat oma kätt hektiliselt raputama. Kui aga on käsil midagi huvitavat, siis sa jääd vaikseks ja häälitsed vaid sosinal. Muul ajal aga jutustad üsna palju. Vahel kõlab see rõõmsalt, vahel asjalikult ja vahel, nagu sa riidleksid meiega.

Kuna mina käin sellest kuust alates taas osalise ajaga tööl, siis on teil nüüd issiga olnud paar poiste päeva, mil mehed omavahel hakkama peavad saama. Ja saavad ka. Sul on ju nii tubli issi. Ainult voodisse ei taha sa temaga magama minna justkui see oleks ainult minu ja sinu privileeg. Kui aga jõuab kätte ööune aeg, siis oma voodisse saab sind jätkuvalt tõsta vaid une pealt ja öösel kolid sa meile kaissu, sest mina ei jaksa iga kord, kui sa ärkad ja tissi nõuad - ja sa nõuad alati - püsti tõusta, et sind võrekast välja tõsta, üleval püsida ja pärast tagasi panna. Viimastel öödel olen ma tundnud end lausa nagu 24/7 avatud söö palju jaksad tüüpi baar, sest sa sööd öösiti nii palju ja raevukalt, et vahel on lausa valus, rääkimata sellest, et sul on tihti abi vaja siiski mõne realistliku söömisasendi leidmiseks ning kui ka kõht täis ja ei lähe keset ööd trallimiseks, siis sa tahad minu otsas magada. Ma pean sulle tunnistama, et see on armas, aga mitte väga mugav, kui näiteks sinu pea on minu näos või surub mu pead kuklasse. On olnud ka päevi, kui ma tunnen pidevalt, et mind kägistati, sest sa oled eelneval ööl toetanud oma küünarvart mu kaelale tunde koos keharaskusega. Vaata siis, mida kõike ma olen nõus kannatama, et sul oleks hea olla.

Mis veel? Sa oled jätkuvalt uudishimulik, rõõmus ja sotsiaalne väikemees, kes tahab kõigiga mängida ja kiirustab pai tegema. Kahjuks mõnikord teised lapsed ehmuvad selle peale ja hakkavad su lähenemiskatse peale hoopiski nutma. Sina aga ei lase end heidutada sellistest pisiasjadest. Alati on ju kuskil ka mõni veidi vanem tüdruk, kes hea meelega kogu oma tähelepanuvõime sinule koondab.

Mul on naljakas dilemma, kus ma tahaksin ja samas ei tahaks ka, et sa veel suuremaks kasvaksid, sest nii põnev on seda teekonda tunnistamas olla ja ma väga tahaksin sinuga juba juttu ajada, aga samas võiksin ma igavesti ka lihtsalt sind kaisus hoida.

Armastan!
Emme

Kirjad Kahele Triibule 30

Sa otsustasid siiski käputama hakata. Ja valisid selle jaoks kõige võimatuma hetke, mil olime aias ja sul olid seljas kõikvõimalikud vihmariided kuni kinnasteni, milles mina ei suutnud su pöidlaid õigesse auku saada. Seega olid sa kui üks hädine hüljes, kes lihtsalt istus maas, kuni otsustasid täiel kiirusel üht harakat taga ajama hakata. Järsku on linnud sinu jaoks nii põnevaks muutunud. Nüüd oled sa puhtakujuline käputaja ja kõhuli roomamine on unustatud.

Samas ega sa sellepärast vähem püsti seista ega samme teha ei ürita. Vastupidi! Täna oli see päev, mil sa esmakordselt Brio käimisvankrit sihtotstarbeliselt kasutasid ja sellega oma sada meetrit küll maha jalutasid. Pidin sind aitama vaid siis, kui seinad vastu tulid. Ehk oleksid sa juba enne nautinud käru enda ees lükkamist, aga sinu emme kartis, et sa kukud ümber sellega ja saad haiget. Nüüd peame endale koju ka midagi sellist hankima. Sulle nii meeldis see.

Muidu oled sa aga nagu sina ikka, ärkad särades ja oled ülirõõmus, kui issi on nõus sinuga juba kell kuus päeva alustama. Sa kimad üle voodi talle järele, naerust rõkates ja sama kordub siis, kui ta töölt tuleb. Kui sa juba püsti või sülle saad, siis hakkad sa tihtipeale rõõmust hüppama ja seda teed sa ka hüppeloomadel, kuigi su jalad veel maha ei ulatu.

Sulle meeldivad nüüd asjad, mis teevad häält või liiguvad - pallid, silindrid, väikesed ratastel loomad ja autod. Sa võid neid üle korteri taga ajada. Palju mängid sa ka klotsidega ning lammutad torne nii kiiresti, kui vähegi võimalik. Me jõuame max kaks-kolm asja üksteise otsa panna, kui saabub me väike armas hävitaja. Samamoodi tühjendad sa klotsikasti esimesel võimalusel, kuigi viimasel nädalal oleme näinud sind ka mõnda klotsi sinna tagasi panemas. Õigemini su käsi koos klotsiga laskub kasti, aga klotsi sa lahti ei lase. Sa tegid esimese katse ka rõnga pulga otsa panemisel, aga selleks on veidi rohkem koordinatsiooni vaja.

Muidu aga oled sa paras pätu - sõidad autodega mööda seinu ja mängid juba kokkupõrkeid - kus sa küll seda näinud oled - tõmbad raamatuid ja lauamänge riiulist alla, kobestad lillemulda ning sööd, mis pihku jääb ja tuuseldad toitu ning nõusid mööda söögilauda ning ka sellelt alla. Kassidel pole ka pääsu. Eros talub üllatavalt hästi sinupoolset karvade kitkumist ja tema seljas hüppamist. Nokia on sinust veel kiirem.

Me teeme sinuga nüüd ka häälitsemise võistlusi. Sina teed midagi ette ja mina püüan korrata. Uuesti ja uuesti. See on korralik hitt.

Samas tundud sa juba nii suur ja asjalik, mängides oma mänguasjadega või aidates kaasa näiteks sinu riietamisel. Viimasel ajal sa ka rabeled vähem mähkmevahetuse ajal, nii et meil polegi veel olnud eriti vaja su uut uhket mähkimislauda.

Sa oled ka hästi armas ja oskad näidata nüüd, et me oleme sulle kallid. Kahjuks väljendub see aga öösiti meie otsas trampimises ja tissimaratonis. Mõni öö kestab see terve tunni ja võib korduda. Tegelikult sab sult ka kallisid ja musisid, aga sa oled paras egoist. Ja peadki olema praeguses vanuses.

Me armastame sind kuuni ja tagasi,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 29

Meie Triibu,

Ja jõudiski kätte aeg, kus sa oled olnud kõhust väljas sama kaua kui enne kõhus ja siis tundus see nii lõputult pikk aeg. Nüüd aga on möödunud kõik kui üks silmapilk. Samas oled meil nüüd sina - meie pisike päike, kes tuleb selja tagant kallistama ja ei oska veel päriselt musi teha, aga proovib tihti.

Sa püüad nüüd ka veidi roomata, aga ainult vahesammuna kuhugi kõrgemale liikumisel.

Sa näitad meile pidevalt, et pea kõik inimesed on ilusad ja head ning, et naeratusele vastatakse naeratusega. Täiskasvanud on selle lihtsalt ära unustanud ja paranoiliseks muutunud. Sina aga veel ei ole.

Sa oled ühest küljest juba nii suur ja iseseisev, aga teisest küljest poed mulle kaissu hea meelga ning otsid muidu lähedust.

Sa tead nüüd, et kui ma kaon köögi seina taha, siis on lootust, et ma ilmun taas teiselt poolt välja või tulen sama teed tagasi. Sa oskad mõlemat suunda kontrollida.

Sa naerad laginal, kui sind millegagi üllatame. Isegi kriiskad vahel. Näiteks maailma naljakam asi on see, kui ma su ees hüppan ja kui veel keset hüpet ümber pööran... fantastiline trikk.

Üks päev hakkasid sa omaalgatuslikult lapiga seina küürima. Meie seda sulle küll ei ole õpetanud, aga meil oleks väga hea meel, kui sa kodu koristamise enda peale võtaksid. Mida varem, seda parem. Samas meeldib sulle ka kõvasti sodida, nii et toidujäänuseid on meil igal pool.

Kassid on kõige coolimad. Kui sa neid näed, siis läheb uni ära ja sa võiksid pea ees voodist alla hüpata, nii et mina keset ööd kergeid paanikahäireid kogen.

Nüüd tundub, et sa hakkad ka jutust veidi aru saama. Sõnad nagu issi ja vaata ja tule ja kiisu vist ka. Ise oled sa aga jutust vist veel üsna kaugel. Me ei põe. Küll see kõne ka tuleb ja ongi veel vara ju. Kõik näevad, et sul polegi sõnu vaja sõprade leidmiseks ega oma tahtmise saamiseks.

Igatahes, meil on nii hea meel, et sa olemas oled, meie suur väikemees!

Kalli-musi-pai!
Sinu emme

Kirjad Kahele Triibule 28

Sa kohe ei taha üldse ühe koha peal seista. Ei sõna otseses ega kaudses mõttes. Kümne päevaga kaks hammast ja seda ilma suurema draamata. Kogu selle ilastamise ja nohu lõppu aga ei paistagi. On hoopis kolmas voor tatti ja mul on nii kahju sind luristamas kuulata ning tatiimuriga kiusata. Sest kius see sinu meelest on. Ostsin isegi kalli masina, et ei peaks samaaegselt sind kinni hoidma kõigest jõust ja imema veel ka, aga see on siiani olnud täielik pettumus. Ikka kasutame seda manuaalset toru, mis on palju kiirem ja minu üllatuseks on meie kopsud võimsamad. Sina muidugi teed selle ürituse oma hüppamisliigutustega kõigile veel keerulisemaks.

Muidu on aga sinuga tore. Neljandal oktoobril näitasid sa meile issiga, et kui sa tahad, siis sa oskad küll käputada. Aga sa ei taha. Sa liigud ka kõhuli nii kiiresti kui välk ja tegelikult tõmbad kõhu maast lahti nagu roomav ussike. Sa oskad ka põlvedel seista ja edasi liikuda, aga ainult siis, kui millestki kõrgemast kinni hoiad. Käpuliasend on sinu meelest vaid vahesamm istuma minekuks.

Sa räägid hästi palju. Täna harjutasid sa küll pigem kriiskamist ja sellist versiooni tät-tät-tääst. Sellega annab väljendada nii pahasust kui rõõmu. Sa oled üldse see laps, kes naerab uute ja üllatavate asjade peale. Nt sinu poole jooksmine või roomamine on toonud kaasa rõõmukriisked. Ainus üllatus, mis sulle ei meeldi, on selili kukkumine ja kukud sa hetkel üsna palju. No ikka iga päev korra või paar. Sa suutsid eelmisel nädalal mänguväljakul isegi maapinnast vaid paar sentimeetrit kõrgema laua otsa istuliasendist kukkuda ja muidugi oma otsaesise ümber disainida. Küll taas vaid päevaks või paariks.

Sa oled hästi uudishimulik. Muudkui tõmbad end püsti ja uurid uusi asju, olgu selleks siis mõni kallis lelu või prugükastist pätsatud munakarp või krõbisev teepaki ümbris. Sobib ka minu krediitkaart. Üks su lemmiktegevusi on aga hetkel asjade edasi-tagasi lohistamine mööda maad. Sobivad nii mänguasjad, laua- kui toolijalad. Need kõik teevad ju huvitavat häält.

Sulle jätkuvalt meeldib muusika. Laulan sulle vahel lihtsalt silpe nagu ba-ba-baa; buu-boo-bee, bee-biiiiii ja see nii meeldib sulle. Tõeline pidevalt muutuv hittlugu meil. Muusika teeb tavaliselt ka paha tuju heaks ja reedel kulus vaid osa kaheksarealisest laulust, et nuttev sina hoopis unne suikuksid.

Eelmisel nädalal käisime me ka beebide teatris ja kes siis veel kui mitte sina varsti esinejate peal kõõlus. Sõna otseses mõttes. Õnneks neil ei olnud selle vastu pidagi, aga sina jätkuvalt ei karda kedagi ning võlud isegi võõraid varateismelisi poisse bussis.

Me naerame, et sa oled päris hea reklaam lapsesaamiseks. Kui sa vaid magaks ka. Siis ei peaks su emme korra iga üheksa kuu tagant ka pärast viitteist tundi magamist tundma, et tahaks veel.

Sellegipoolest, armastame sind kuuni ja tagasi,
Emme ja issi

Kirjad Kahele Triibule 27

Täna õhtul, mu kallis, panid sa mu närvid nahka. On kulunud üle kahe tunni ja sa ikka ei maga. Sealjuures oled sa nii nunnu - lalised ja hüppad rõõmust ja jagad musisid ja roomad üle minu igat pidi. Ainus, mida sa ei tee, on magamine, mis tähendab, et mina ei saa teha midagi muud. Või ei saanud. Nüüd teeb su isa sohki ja uinutab sind Youtube'i teadusvideotega.

Viimasel ajal on jälle palju uut juhtunud. Sa läbisid edukalt oma kaheksa kuu kontrolli ja kohe pärast seda hakkasid sa tegema neid arengukohaseid asju, mida sa veel ei teinud. Näiteks 19ndal algas üks igavene bää-bää. Sa lõbustasid sellega terve pooletunnise bussisõidu võõraid. 20ndal lõikus su esimene hakkas. Eile lisandus ka tät-tää ja täna nägime sind iseendale lehvitamas. Juba eelnevatel päevadel nägime sind oma sõrmi hoolega uurimas. Ju sellest järgmine samm ongi lehvitamine.

Muidugi on arenenud edasi ka sinu püstiseismise oskused. Vahel kõõlud sa ühe käega. Vahel vedeled vaid küünarnukkide toel millalgi. Kodus sõidad sa nüüd meie Ikea laudadega mööda korterit ringi ja enam ei tohi me midagi olulist ega ohtlikku lauale unustada. Täna unustasid sa end issi sokipaari imetlema ja lasid täitsa käed lahti. Eks see lõppes ka väikese muhu ja nutuga, aga paar päeva tagasi oli sul lausa kraater oimukohas, sest sa tegid pesakiige jalamutriga tutvust. Ometi oli sellest hommikuks järel vaid imeõrn lilla laik. Beebid paranevad õnneks ruttu.

Kahjuks oled sa ka teist korda järjest veidi haige. Tatti muudkui voolab. Õnneks taskurätikud sulle meeldivad. Mul on aga nii kahju ja täielik segadus, kuidas sa taas haige olla saad. Sina, kes sa kunagi varem haige pole olnud ja nüüd siis nii. Siiamaani õnneks tundub see kergem viirus olevat. Ehk jõuame homme ujumagi. Elame - näeme.

Nüüd aga palun ole sama armas edasi ja maga ka vahel. Eelistatult oma voodis.

Armastusega,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 26

Mu kallis Triibu,

Sa oled jälle kasvanud. Viimased päevad ja isegi nädalad on su lemmiktegevuseks meie peal turnimine ning nüüd üritad sa juba ka diivani najale püsti tüsta ning laualt asju näpata. Täna õhtul aga juhtus see, mida ma kartnud olen ja millest mu oma ema siiani õudusega räägib.

Sa lamasid oma voodis ilusasti ja mina sinu kõrval ning järgmisel hetkel olid sa järsku püsti, üllatades iseennastki. Ma ju teadsin, et sa suudaksid, aga oli veel vaja, et sa välja mõtleksid, et sa saad ja oskad. Nüüd see siis juhtus ja oh seda elevust, mis sellega kaasnes. Sa pidid muidugi kohe proovima ka ainult ühe käega kinni hoida või üle voodi ääre mind sikutada ja mulle sõrmi ninna toppida. Mahtusid. Aga kuidas ma su uuesti voodisse lamama ja magama saan - ei tea.

Ma püüan mitte välja näidata, kui armas see sinu voodis ukerdamine on, sest ma ei taha, et sellest nüüd igaõhtune trall saaks, aga ma ei tea ka, kuidas seda vältida. Täna igatahes võtsin ma su lõpuks uuesti võrekast välja ja kaissu, kus sa ka veidi ukerdasid, aga siis tissi järele sukeldusid ning söömise pealt ära kustusid. Ma ootasin suuremat lahingut, aga su nohisemine on maailma kõige armsam hääl. Või vähemalt armsuselt teine su naerulagina järel.

Meil on jälle olnud sinuga mitu toredat päikselist nädalat, aga nüüd vist seisame taas uue arenguhüppe lävel. Ainus, mille vastu sa kõvasti protesteerid, on igasugused ujumisrõngad. Sa nutad kohe nii õnnetult, et me polegi saanud enam päriselt proovida nendega ujuda. Samas vee peal matiga chillimine või kas või sukeldumine on täiesti okeid tegevused su meelest. Eile - su issi sõnade kohaselt - iga kord, kui me ühe laulu käigus sind üles tõstsime ja siis uuesti alla, panid sa hoolega suud-silmad kinni, kuigi me ei pannudki pead vee alla. Vähemalt oskad sa end kaitsta. Ja muul ajal hoiad täiest jõust minust kinni seal basseinis.

Igatahes, tea Triibu, et meil on suur rõõm ja au vaadata, kuidas sa järjest kasvad ning milliseks inimeseks sa kujuned ja sa väga meeldid meile. Ausalt :)

Armastusega,
Emme

Ootamatud mälestused

Tuli meelde üks - minu meelest - huvitav seik seekordsest Eesti külastusest. Mälestus mälestuse meenumisest. Luban, et rohkem inceptioniks see tekst ei lähe.

Nimelt, mõjutatav nagu ma olen, olin lugenud Malluka postitust sellest, kui kohutavad on Barley Bros joogid ja ei tundnud üldse vajadust omal nahal järele proovida, kui mul on kodumaal limiteeritud aeg juba teada tuntud heade asjade tarbimiseks. Siis aga võttis "väikevend" ühe sellise järsku grillpeol kotist välja koos ülistuslauluga. Ma siis lõpuks soostusin proovima tingimusel, et kui ei meeldi, joob ta ise selle ära. Aus diil!

Ja siis see juhtus.

See oli üsna vastik. Aga tuttavalt vastik. See maitses täpselt nagu vanasti Kullo limonaadimasina crap, mida me sellegipoolest rõõmsalt iga kord seal käies jõime. Ma polnud sellele vist vähemalt 15 aastat mõelnud - alates viimase joogi joomisest. Kui ma seda väikevennale mainisin, plahvatas sama seos ka tema peas. Nüüd ma mõtlengi, kas talle maitseb see nostalgia pärast ja mulle mitte, sest mul on Kulloga nõrgemad mälestused? Kes veel sama tundis? Ja kui naljakas on üks aju, et palju aastaid hiljem üks suvaline lonks võib nii täpselt meenutada teist üsna suvalist lonksu. Ma üldiselt olen rohkem selline visuaalne inimene, kes mäletab nägusid ja kus kohas mis leheküljel miski raamatus kirjas oli, aga et ka maitsemeel sama ergas on, tuli mulle üllatusena.

Jälle palju esimesi

Raske on öelda, mida lugeda su esimeseks iseseisvalt istumiseks või toe najal püsti tõusmiseks, sest istud sa ammu juba ning aina pikemalt, aga kasutad abivahendeid, et sinna asendisse jõuda ja püsti seista meeldib sulle ka juba vähemalt kuu aega, kui keegi sind püsti aitab. Viimasel nädalal on piisanud sellestki, kui sulle vaid käed anda ja neid paigal hoida, sest siis vinnad sa ise end vertikaali. 29. august aga oli see päev, kui sa esimest korda ühe eseme abil end täiesti iseseisvalt püsti ajasid. Samas sa ei ole avastanud veel, et ka paljud teised asjad on toeks sobilikud, kuid sellegipoolest polsterdasime me nüüd kõik madalad nurgad ära ning ohtlik kraam liikus kõrgemale.

29. august on ühtlasi ka päev, mil sa esimest korda haigeks jäid. Me peaksime vist õnnelikud olema, et see alles 7,5-kuuselt juhtus, sest sa oled juba suur, tugev ja nii-nii vapper. Me teised siin olime juba enne tõbised ja mina sada korda varem ka, aga sinul polnud midagi viga. Nüüd oleks sa justkui veidi kohkunud, et mis see ometi tähendab, et hingata on raske ja kurk teeb haiget, kui köhida. Kahtlustame, et kurk teeb sul muidu ka veidi haiget, sest meil ka teeb ja ühel õhtul käis sul söök ainult suus ringi ning nutt tuli peale, aga muus osas oled sa ikka see sama rõõmupall ja hea isuga tüüp. Rõõmus ei ole sa vaid siis, kui me su tatiga võidelda püüame. Ma ei saa aru, mis kasu oleks kallist ninaimurist, kui sa midagi oma nina ligigi ei luba.

Selle esimese haiguse juurde on kuulunud ka klassikaline oksemaraton, kus sa valasid oma erikastmega rikkalikult üle emme-issi voodi, minu, enda ja üht-teist veel. Seejärel vahetas su issi ära voodipesu ja umbes kohe tuli ka round 2 voodisse. Kokku viis vooru väikeste vahedega ja algas see pull une pealt, nii et mul oli ikka kohe väga hea meel, et sa olid nõudnud, et ma su kõrvale jääksin ja su und valvaksin. Sa oksendasid ilma igasuguse hoiatuseta voodi täis ja magasid ise edasi, kni ma su vannituppa tassisin. Samas sind ennast ei häirinud see oksendamine üldse, mulle tundub.

Et esimene haigus ikka eriti mälestuste väärne oleks, siis suutsid sa siin ühel hommikul kassioksega mängida. Ma tundsin end kui ülihalb ema, sest ei märganud. Minu teada mängisid sa tühja taaraga ja mulle ei tulnud üldse meelde, et Eros eelmisel õhtul samasse nurka oksendanud oli ning ma olin koristamist edasi lükanud kuni unustamiseni. Lesson learned.

Ja nagu sellest veel vähe oleks, oled sa siin muhkude kallal töötama asunud. Said kirja ka oma esimese korraliku, mis ajas nii nutma kui silmaümbruse paiste, sest otseloomulikult kohtus mänguasja terav serv just silmapiirkonnaga. 

Niisiis oleme siin mõned päevad lihtsalt kodus palju kaisutanud ja täna olime pool-sunnitud end juba ka välja vedama. Tegime taas beebikunsti, kus sina ainsana tundsid mõnu erivärvilise toiduga mängimisest ja nii end kui paberit igati kokku möksisid ning seejärel vanni kraanikausis nautisid. Mulle juba nii meeldib su iseloom. Midagi ei jää tegemata. Kõike tuleb see-eest täiega nautida.

Meil on siin ka suurtele kavas mõningaid esimesi, aga neist on veel vara rääkida.

Kirjad Kahele Triibule 25

Mu mitte-enam-nii pisike!

See on hirmus ja äge, kui kiiresti sa kasvad ja arened. Viimase kuuga oled sa muutunud nii palju aktiivsemaks ning muudkui vallutad uusi alasid ja toite. Lisaks meeldib sulle nüüd kolkida asju vastu teisi või libistada neid edasi-tagasi mööda põrandat ja kuulata, mis hääl sellega kaasneb.

Sel kuul on sul tekkinud ka uus kaval naeratus - kinnise suuga - ning vahetult enne seitsmekuuseks saamist algas üks tohutu puristamine, tatistamine ning alahuule "hammustamine". Samal ajal nägime sind ka esimesi kordi põlvedele tõusmas ning end nõksutama hakkamas. Kui aga siis tundus see juhuslik, siis täpselt oma minisünnipäeval said sa selgeks nii põlvedele kui ka sirgetele jalgadele tõusmise, nii et hommikul suutsid sa esimest korda vinnata end selili lamava minu peale, aga õhtuks juba proovisid külili lamavat mind vallutada ja see õnnestus ka. Mul hakkab pea ringi käima, mõeldes, kui suurte sammudega sa liigud.

Samas seekord ei teinud sa Eestist koju naasedes kohe midagi erilist. Ju sulle aitas seal proovitust. Me siiski arutleme, kas järgmiseks tuleb käputamine, ise istuma tõusmine, püsti tõusmine või hoopis midagi muud.

Sa oled jätkuvalt see mõnus sotsiaalne laps, kes naeratab pea kõigile ning soovib suhelda. Huvitav oli jälgida, kuidas sa mängisid oma kahe ja nelja-aastaste sõbrannadega ning vaatasid neid kui iidoleid. Samas oled sa ka paras emmekas. Kui saaks kuidagi nii, et meie kehad puutuksid kusagilt alati kokku, aga samal ajal saaksid sa maailma ja inimesi avastada, siis sa oleksid vist eriti õnnelik. Kahjuks aga on vahel vaja ka üksteisest lahti lasta ja sa annad aina kõvemal häälel märku, mida sa sellest arvad.

Mulle meeldib, kui heatujuline ja seiklushimuline sa oled - ja veel kui aktiivne. Sa pole kindlasti mitte maailma kõige kiirem laps, aga ma ei tea ühtegi teist, kes oleks nõus nii 12-kraadisesse basseini kastmise kui ka 38-kraadise tünnisaunaga. Viimasest ei tahtnud sa üldse kuidagi mu sünnipäeval väljuda. See oli üks äge esimene kogu meie pere jaoks.

Eesti reisi mahtus ka esimene kiikumine beebikiigega, esimesed aiaõuna ja -ploomiampsud; esimene batuudil "hüppamine", hulk erinevaid toidu esimesi, esimene klaverisoolo, esimene beebivanni test (kuigi päris esimene kord oli see sulle Noarootsis söögitooliks), esimene õlleka külastus, esimene ööunne minek Eesti vanaemaga (ja nädal varem Rootsi vanaemaga), esimene vaateratta sõit, esimene loomaaia külastus ja palju muud. Ma loodan, et sulle meeldis, isegi, kui sa hiljem neid asju ei mäleta. Välja paistis igatahes sedamoodi küll.

Ma loodan veel sinuga koos palju esimesi ette võtta.

Armastusega,
Emme

Koer kass

Eros on ikka rohkem koer kui kass vist. Sest... Eile. Otsustas Triibu Erose saba kasutada. Enda edasi vinnamiseks. Ja ei saanudki peksa. Eros paistis lihtsalt nentivat, et nii see elu nüüd siis käibki.

Kiire poiss

Triibu teeb taas uusi asju. Tundub, et seekordne väga pikalt kestnud raske arengufaas, kus öösiti ärgati ja söödi kuni kuus korda, on möödas ning taaskord oli katalüsaatoriks reisimine. Just nagu eelmisel korral Eestis käimisegagi, näidati uusi oskuseid otsekohe, kui taas koduuksest sisse saime. Tookord keeramist, seekord juba aga roomamist. Kuue kuu ja ühe nädala vanusena. Mu pisike beebi! Kuidas juba? Oma sõpradest on ta esimene, kes õiges suunas edasi liigub. Muudkui veab end kätega, ajab pepu püsti ja lükkab jalgadega. Varbad on juba villis. Lisaks tahab ta nüüd palju seista ning harjutab asjade haaramist sõrmede ning pöidla vahele ja viimastel päevadel ka mänguasjade kolkimist muude esemete vastu.

Esimesed nädal aega roomas ta enamasti meetri siia või sinnapoole. Ka täna veel tundub, et ta ei oska mõelda, et nüüd ma võtan kätte ja lähen kuhugi teadlikult. Pigem nii, et ma näen midagi, mille ma lihtsalt pean kohe kätte saama. Ja siis saab ka tihtipeale. Tänaseks on ta roomanud üheksa päeva ning viimasel kahel juba üle korteri. Enam ei saa looderdada ning tolmuimeja saab rohkem vatti. Muidu sööb tema kassivatti. Või pabertaskurätikuid nagu täna lõunaks. Ta oli ise hommikusöögi ajal kavalasti ühe paberi maha visanud ja ma ei märganud ära koristada seda enne, kui tunde hiljem oli hetkeks rahu ja vaikus, kuigi mul oli mujal tegemist ja naasedes leidsin ta seda õnnelikult nosimast. Algab see vaikus tähendab pahandust periood.

Sööb ta ikka nagu loom ja rõõmuga. Reedel käisime sõprade pulmas, kus ta isegi krevetti sõi ning poole ööni säras, sest uni ei tulnud, aga jonn ka mitte. Ka mitte neli tundi pärast tema tavalist ööune aega, kuni kõik koju jõudsime ja üheskoos uinusime. Üks paar kommenteeris ka, et kui nad teaksid, et nemad saaksid sama rõõmsameelse beebi, siis oleks lapsesaamine imelihtne otsus, aga kahjuks selliseid kõigile ei jagu. Meil õnneks vedas. Triibu on jätkuvalt kõige rõõmsameelsem beebi, keda ma tean ja meie ümber on praegu üsna palju beebisid.

Tolereerimisest ja aktsepteerimisest

See on miski, millele olen taas sel nädalal rohkem mõelnud. Ja kuidas mulle tundub, et tolereerimisest ei piisa. Sinna on ju vihkamine sisse kodeeritud. Ka aktsepteerimine ei tähenda ju samal nõul olemist. Küll aga seda, et mõistlik inimene suudab koos eksisteerida ka endast erinevate isenditega ilma teisi sõimamata või pidevalt muuta püüdmata.

Mõtlen ma seekord eelkõige geidele ja kuidas Eestis tunduvad paljud siiani arvavat, et neil on üldse õigus midagi arvata teiste inimeste neid mitte kuidagi puudutava eraelu kohta ning seda ka võimalikult valjuhäälselt avalikult kuulutada. Mitte kõik asjad ei ole Rootsis paremad, aga see on küll teema, mis on. Näiteks juba selle nädala algusest peale on Stockholmi linnabussid kaunistatud vikerkaarelippudega, sest laupäeval on pride paraad tulemas. Ma ei tea, kas selline asi saaks üldse kunagi Eestis juhtuda. Seal ju pigem saavad vähemused ka valitsuse liikmete poolt diskrimineerimist tunda. Siin aga otsustavad avalikud asutused oma poolehoidu kõigile näidata. Kas te saate aru, kui suur erinevus see on? Siin astub suurem ja võimsam väiksema eest välja. Ka ilma abi palumata. Lihtsalt žestidega tehakse kõigile selgeks, et ka vähemused on siin teretulnud. Ja samal ajal võideldakse mu sünnimaal kahjuks selle nimel, et vähemuste õigusi veelgi vähendada. Milleks? See teema ei puuduta mind isiklikult ja ometi mul on häbi ja valus, et keegi selliseid samme veel 21. sajandil astub ja propageerib.

Ma tean, et mu mõtted ei jõua tõenäoliselt nendeni, kelleni peaksid või kui ka jõuavad, siis mitte kohale nii, nagu nad on mõeldud - mõttemaailma avardama. Ekre-meelsed liigitaksid selle teksti ja ka Rootsis toimuva nagunii mingi persekukkunud tolerastide riigi käitumise alla ja hakkaksid ründama kuulujuttudega sellest, kuidas siin on piirkondi, mida isegi politsei kardab, sest kui üks asi on halvasti, siis peab ju kõik muu ka olema eks!? Ometi tahtsin ma oma hetke mõtted kirja panna, sest mulle nii meeldib siinne lähenemine erinevustele ja suhtumine nõrgematesse. Huvitav oleks näha, millal Eestis vihkajad taas vähemalt avalikult räuskamist kartma või häbenema hakkavad.

Söömine on sinu maitse!

Ma kohe pean veel su söömisest rääkima, kallis Triibu. Sa suhtud söömisesse lihtsalt nii kirglikult ja see paneb mind tahtma aina enam eksperimenteerida sinuga. Pea iga päev proovime me sinuga midagi uut ja sinu suu on lahti kui linnupojal. Näiteks sel nädalal oled sa tutvunud Rootsis levinud pudrukördiga ja neelad seda nii ahnelt, et me oleme lõpuks saanud kuid kapis seisnud lutipudeleid proovida ning isegi juurde osta. Soovitatakse küll alustada paari lusikatäiega, aga sina sööd ära terve portsu ja jääd kurvalt tühja pudelit kõõritama.

Täna said sa ka esimest korda putru koos granaatõuna ja muu mudruga ning maisi-kartuli püreed, mis pani su iga ampsu vahel nõudlikult mõnust mörisema ja ma tõesti kühveldasin sulle seda ette nii ruttu, kui lusikat täita suutsin.

Sa jätkuvalt sööd isukalt kõike ning katsetad julgelt uusi maitseid, aga vist leidsime ka esimese, mis sulle ei meeldi - brokoli. Sa sööd küll, aga pika hambaga. Ükskõik, kas see on ühes tükis, püreena või millegagi segatud. Proovisin ise ka ja ainult brokolipüree oli tõesti vastik ja kuiv.

Olen nüüd mõne päeva andnud sulle ka näputoitu proovida ja sa saad tükkidega samuti väga edukalt hakkama. Tihti lähevad need küll sõrmede vahel moosiks, aga täna õhtuks said pehme pirnigagi ilusasti hakkama ja eile võtsid mu käest väga suure maasikatüki ning neelasid kõik alla ka, midagi välja ajamata.

Oleme juhuslikult kaks päeva järjest väljas söömas käinud ja nüüd on see sinu jaoks ka nauditav kogemus, sest sa saad ka proovida asju. Eile maasikat ja krevetileivakest, täna maisiteri ja elu esimest liha - sinki mu pitsa pealt. Alguses tegid väga nägusid, aga siis mälusid mõnuga ning alla läks seegi. Lisaks paistad sa nautivat üheskoos teistega laua taga söögitoolis istumist. Nagu võrdne võrdsete seas.

Samas rinna osas on su prioriteedid vist muutunud. Öösiti sööd ikka pikalt ja tihti, nii et ma saan ca kahetunniste vahedega ärgata öö läbi, hommikupoole tiheminigi. Nii et aitäh sulle selle eest! Päevasel ajal aga ei tule rind sulle meeldegi enne, kui mulle tuleb. Siis lähed ähmi ja nõuad kiirelt tissi, et juua mõne lonksu ja siis teed kõhulihaseid, jood veel ja taas kõhulihaseid. Nuta või naera, aga ju sa harjutad istessetõusu ja nii on kõige turvalisem. Emme sülest ikka ju naljalt maha kukkuda ei lasta.

Homme läheme me Ahvenamaale nädalavahetuseks ja päris põnev oli sulle esimest korda toitu kaasa pakkida. Nüüd aga suundume meie ka tuttu, sest päev algab väga vara. Sina aga katsu meid öösel liiga palju mitte näkku peksta ning juustest tirida. Sul on nimelt uus lemmikõelus, kus sa haarad mul mõlemalt küljelt juustest kõvasti nagu hobusel lakast ja samal ajal "hammustad" mu lõuga. Trippel-aia. Ja kaval ka, sest mu käed on tavaliselt kinni sinu kandmise tõttu. Aga nüüd tuttu, nagu öeldud.

Kui puudub liikumisvabadus

Sa alati õpid asju hindama, kui neid enam pole. Nagu me kõik. Mina ka. Näiteks nii lihtsaid asju nagu voodist üles tõusmine, sirgelt kõndimine, oma jalgade usaldada suutmine ja pideva valu puudumine. Siis aga tuleb see päev või nädal - ma veel ei tea - kus selg läheb pekki, ilma et ma üldse midagi erilist teinud oleksin.

Möödunud öö oli eriti nõme. Selili voodis oli ebamugav. Külili saamiseks pidin kaks korda hoogu võtma ja siis aeglaselt venitama end küljele, püüdes asendada seljalihaseid millegi muuga. Lõpuks surusin jala vastu seina, sest kuigi ka see oli valus, oli see ainus viis koha peal keeramiseks ja mitte voodist alla kukkumiseks. Mul oli ju vaja kuidagi natuke tagurdada. Tavaliselt ei mõtlegi kõigile pisikestele sammudele, millest pööramine koosneb.

Juba õhtupoolikul oli mul kulunud voodist väljumiseks ligi viis minutit, mil roomasin kuidagi risti üle voodi selle lahtisema servani ja siis kägaras kätega voodile toetudes tegin ka esimesed sammud. Öö oli vaid hullem.

Ühel hetkel pidin end teisele küljele keerama, sest Triibu nuttis näljast ja ma olin ta nagunii ettenägelikult kohe oma kõrvale jätnud, et külili imetada. Madalamast voodist ta välja tõstmine ja tagastamine poleks ühegi nipiga töötanud. Aga ka lihtne külili keeramine ei tulnud välja. Enne, kui ma olin suutnud millimeetritki edeneda, ärkas juba Lemmik ja keeras mu puusi minu eest. Nii oli tõesti lihtne. Olin selleks ajaks juba mõnda aega siplenud kui selili putukas. Ma ei tea, kaua veel muidu Triibu süüa ootama oleks pidanud. Minu jaoks oli juba paras jõuharjutus tema veidi kõrgemale-madalamale lohistamine, et ta kogemata teki all ära ei lämbuks. Tavaliselt saan ma ennastki üsna kergelt kringliks väänata või veidi nihutada, et ta tissini ulataks. Täna käis ka see mõne sentimeetri võrra kohendamine üle jõu.

Õnneks jäi Lemmik täna koju, sest ma lihtsalt ei julge Triibut praegu hästi tõsta ega kanda, kuna kohati on tunne, et jalad vajuvad lihtsalt süldiks all. Ootan huvi ja õudusega järgmist ööd - kas läheb edasi paremaks või taas hullemaks. Meid ootab nädalavahetusel mini puhkusereis ja ma ei tahaks seda ratastoolis ette võtta. Melodraama, ma tean. Aga ma pean andma endast parima, et veel mõnda raksu läbi ei käiks.

Tänane menüü

Meie päevad lähevad aina mitmekesisemaks.

Hommikusöök:
Bataadi-banaani-mangopüree

Lõunasöök:
Brokolipüree ja pirn

Õhtuoode:
Tiss ja varbad

Õhtusöök:
Maisikört ja bataadipüree jäägid

Kirjad Kahele Triibule 24

Juba teine kiri sulle ühe nädala jooksul, aga praegu tundub lihtsalt nii palju juhtuvat. Sinuga koos on aina huvitavam igasuguseid seiklusi ette võtta. Täna näiteks käisime me arsti juures. Kõigepealt ootasid sa väga kannatlikult minuga ooteruumis üle poole tunni, kordagi virisemata. Natuke küll jutustasid, loopisid oma mängubanaani maha, sest sellest on saamas huvitav mäng, sirutasid naabritädi telefoni järele ja flirtisid niisama ringi. Arsti juures oli ka tore. Täna olid sul suus naiste reproduktiivorganid, sest arstitädi andis sulle mingi emakamudeli mängimiseks. Ja siis, kui ta proovis mu vererõhku mõõta ning stetoskoobiga mu kätt kuulata, hoidsid sa tal nii armsasti sõrmest kinni. Ta ka ei pahandanud. Kuidas ta saanukski, kui sa selliseid naeratusi pillud!?

Sinu käed käivad üldse nüüd juba väga kiiresti ja mitte miski ei ole kaitstud su käte ja suu eest. Eelmisel nädalal näiteks suutsid sa esimest korda mu joogi ümber ajada. Minu enda viga muidugi, et see sulle piisavalt lähedal oli. Samas suudad sa juba üsna täpselt kõike oma suhu suunata ning enamasti tagastad mulle ka hea meelega lusika, et ma sinna toitu juurde paneksin.

Sa juba tead, et suvi ongi tähendanud sinu jaoks söömist ja söönud oled sa rõõmsalt nüüdseks üsna mitmed asju - avokaadot ja banaani, pastinaaki, mille maitsega oled sa nüüd emmest tuttavam, porgandit, kõrvitsat, munakollast, mis on tõeline hitt, maasikaid, arbuusi (ajas vist oksele), kurki (igav), sidrunit (vaid pildistamisel), kiivit (nämm!), mustika-õuna püreed (läheb ainsana tagasi ootele, sest ei sobinud veel su seedesüsteemile, aga ma lubasin mitte kakajuttude emmeks hakata). Homme proovime arvatavasti esmakordselt sinuga nektariini. Või mureleid! Loodan, et ka need maitsevad sulle.

Sa ei maga üldse nii, nagu targad raamatud väidavad, et sa peaksid. Sa küll väsid ära iga paari tunni järel, aga uned on üsna lühikesed ja sulle meeldib vist pimedas magada ning hästi kaisus. Kui sa uinud vaikuses, siis sa eeldadki vaikust. Kui müras, siis sobib see ka. Vaikusest mürarikkasse keskkonda liikudes aga on su ärkamine peaaegu garanteeritud.

Ma ei jõua sulle vahepealt piisavalt huvitavaid mänguasju ette anda, aga täna, kui ehitasin sulle pulga otsa torni, kinkisid mulle suure naeratuse. Umbes sellise, nagu siis, kui hommikuti Peegli-Triibule tere ütleme.

Sulle meeldivad emme-issi asjad - Rubicku kuubik või jääkülm kohvitops. Ka kõik krabisev sobib ning muusika teeb tuju tavaliselt heaks. Sulle meeldib, kui ma laulan sulle unelaulu ja teen liigutusi ka, kui sul on igav. Ja sind ajab naerma, kui teen sulle mõne mänguasjaga põsemusisid.

Täna jäid sa üle pika aja issiga magama minema - ja ilma igasuguse nututa. Kes minu beebi välja vahetas? Aga tegelikult mul on hea meel ja loodan, et sa oled teinekordki nõus issiga uinuma. Tal on küll oma stiil sinu magama panemiseks, aga me mõlemad armastame sind kuuni ja tagasi ning tahame vaid parimat.

Kuigi ma ei ole sinu pärast pea kuus kuud tervet ööd magada saanud, ei vahetaks ma seda kogemust millegi vastu!

Armastusega,
Emme

Kirjad Kahele Triibule 23

Mu kallis Triibu,

Ma suudan vaevu uskuda, kui kiiresti sa kasvad ja ometi sa teed seda otse mu silme all.

Nüüdseks juba kuu aega oled sa toiduga tutvunud ja sellega seoses on kõvasti paranenud su käe-silma koordinatsioon ning ka istumisoskus. Enam naljalt sa puuviljalutti või lusikat suust mööda ei pane ning ka toit kaob sealt aina kiiremini. Ning kui sa alguses vajusid vastu mõnda söögitooli serva süldiks, siis viimastel päevadel suudad sa mõned sekundid lausa ilma igasuguse toeta istuda ning istud ka babysitteris sirge seljaga. Me küll püüame hoida sind üle pingutamast ja ise sa päris maast istesse tõusta veel ei oska, aga pool teed küll.

Sa huvitud aina enam ka kassidest, haarates võimalusel neil karvust ning eile selgus, et motoorikakeskusest on saanud järsku täiesti asjalik mänguasi sulle. Sa ajad seal klotse mööda traati taga ja lõhud hoolega torne, mida me sulle ehitame. Sa oskad järsku isegi kraani sulgeda ja aitad kõvasti kaasa selle majapidamise veesäästule. Ka siis, kui oleks pigem vaja su toidused käed ja nägu rohke veega üle uhada.

Kuigi sul on olnud siin ka mõni keerulisem päev, oled sa siiski enamasti meie muhe beebi, kes võlub nii omi kui võõraid ja suhtleb vabalt kõigiga.

Üks naljakas uus asi on ka see, et järsku oled sa otsustanud kõhuli magama hakata ning lisaks leiutad omale patju - olgu selleks siis laulev kaisulehm või okselapp või kõige sagedamini voodidraakon. Me käime muudkui kontrollimas, et sa ikka hingad, kuigi sa oled juba üsna tugev ja iseseisev. Samas oled sa väga nunnu, pugedes mulle nüüd nii kaissu, kui vähegi võimalik. Nt täna magasid sa mitu und mu rinnal nagu siis, kui sa palju väiksem olid. Samas aga teed sa nüüd ka päevaseid uinakuid tihti magamistoas. Me kas uinume üksteise kaisus või jääd sa sinna omaette pärast uinumist, kuni ühel hetkel leian su, pea püsti, taas maailma avastamast.

Sa kingid meile kõige säravamaid naeratusi ja kilkeid ning meie sulame. Ära kunagi muutu selles mõttes!

Ma tean, et see kiri on üsna laialivalguv, aga meie elu samas loksub aina enam paika ja enam ei kujutaks seda teistmoodi ettegi. Loe: ma ei taha veel tööle naaseda. Sinusuguse vahva selliga on palju toredam päevi koos veeta, olgu me siis kodus, külas või kusagil õues seiklemas.

Armastan kuuni ja tagasi!
Sinu emme

Keeruta-keeruta

Triibu on taas teinud suure arenguhüppe. Nimelt keerab ta nüüd end üsna vabalt igas suunas - kui just parasjagu liiga põnev ei ole ja ära ei unusta seda võimalust. Siis on nagu selili kilpkonn. Muidu aga on viimase kahe nädalaga saanud üsna paiksest tüübist elektrijänes, kes enam ei mütsata peaga vastu maad, vaid on kiiresti õppinud end ka üle takistuste keerama. Näiteks ühel õhtul, kui jätsin ta omaette voodisse uinuma ja läksin ise dušši alla, ootas mind naastes tüüp, kes oli keeranud end voodidraakoni toele, peanupp juba voodiäärest kõrgemal. See ehmatas mind üsna korralikult ja järgmisel päeval lasime voodi põhja allapoole. Nüüd ongi nii, et voodidraakonist on saanud parim sõber, keda tiivast sikutada ja kellega jutustada. Mulle keeratakse voodis tihti draakoni kasuks selg, aga samas on tore näha teda iseseisvumas.

Lemmik ütleb, et praegu on meil kuldne aeg, sest ta veel ei rooma, aga samas suudab end ise mõnda aega lõbustada. Või suutis. Kuni pühapäevani. Viimased kaks päeva on meil siin mingi kummaline õnnetusehunnik, kes võib isegi ärkamisjärgselt halvas tujus olla ja korraks üksi kuhugi jättes kohe endast välja minna. Ma loodan, et see on lihtsalt järjekordse arenguhüppe algus ja läheb ruttu üle, sest ma olen ära hellitatud meie muheda mehikesega, kes kõigile naeratusi kingib ja ma tunnen end nii abituna, kui ta järsku nii kurb on.

Kassid on ka järsku huvitavaks muutunud. Kui vaid saaks mõne kätte. Vahel ma aitan veidi.

Ja voodis on erakordselt kitsaks läinud, sest hommikupoole tahab ta siiski enamasti kaissu ja kui ma ütlen kaissu, siis ma mõtlen, et ta kasutab maksimaalselt ära oma uut keeramisoskust ja poeb mulle nii külje alla, kui vähegi võimalik. Eile hommikul olin mina külili voodiäärel, minu vastas ja otsas Triibu, tema peakohal Eros ja siis tükk maad eemal Lemmik. Ja siis ma pidin unesegasena valvama, et need kolm üksteisele haiget ei teeks. Aga armas oli ka. Ei ole vist midagi nunnumat, kui Triibu armastust täis naeratused ja kaissupugemine. Aga nüüd ta ärkas. Eks me läheme kallistama.