Seekord oli ikka palju ekstreemsem.
Eile siis tuli minu juurde Tartusse see tüüp, kes pidi algselt laupäeval minu juures Tallinnas ööbima. Ma sain jälle ühe kasuliku kogemuse.
See tüüp on juba korduvalt jõudnud mind üllatada oma pidevate plaanimuutuste ja kellaaegadest mitte kinni pidamisega. Nt eilegi pidime kella 1st 3ni päeval koos aega veetma ja hiljem pidi ta tagasi tulema minuga koos Laura juurde ööbima. Ma helistasin talle pool üks, et kus me siis kokku saame ja tüüp rääkis mulle Kaarsillast. Ütles veel, et ootab bussi ja helistab mulle uuesti, kui bussi peal on, et teaksin ajastada oma tulekut. Ja mees pidas oma sõna. Aga minu üllatuseks ütles ta mulle, et on kella ühesel Tallinn-Tartu bussil ja jõuab poole neljaks. Minul aga oli kella neljane loeng. Vihastasin keskmiselt. Saatsin vastu ka messi, et kokkulepe oli ju teine ja hoiatasin teda, et võib-olla me ei jõuagi koos aega veeta.
Ta jõudis kohale ja sain jälle uue ehmatuse osaliseks. Meil oli nii palav, et olin sel aastal esimest korda õlapaeltega topi väel väljas ja tüüp tuli mulle vastu nagu kodutu, kel on suvel liiga palju ja talvel liiga vähe riideid seljas. Antud juhul oli tal siis mitu kihti pluuse ja paks jope. Lisaks habetunud nägu, mustusehais ja "surnud kala" käsi mind tervitamas. Tüüp ise oli selline tugevamat tüüpi, et oleksin midagi hoopis muud oodanud. Ma tõesti ehmatasin, kui selgus, et tema pidigi minu võõrustatav olema, aga korjasin oma purustatud illusioonid kiiresti kokku. Josel, see on ta nimi, oli mitu hiiglaslikku kotti, millest härrasmees kohe ühe mulle kanda andis. Ma veel ei vihastanud, kuigi tekkis küll küsimus, et milline mees on nii väikse tähega mees, et laseb naisel oma kotte kanda. Isegi, kui ta on surmväsinud. Isegi, kui kotid kaaluvad sama palju kui ta ise.
Kuigi mul see plaanis ei olnud, olin sunnitud ta oma koju viima, et ta saaks kotid käest ära panna. Kadrian tegi ka väga kohkunud nägu. Ma saan temast täiesti aru. Ta püüdis siiski viisakaks jääda. Kohe ühikasse jõudes küsis Jose mult, kas mul pesumasin on ja andis teada, et ta läheb nüüd dushi alla. Rääkisin siis meie pesutoast ja viisin ta sinna. Ostsin veel tema raha eest, aga oma nimel talle masina jaoks zhetooni ja näitasin enam-vähem ära, kuidas süsteem töötab. Ta avastasin siis, et tal on pesupulbrit vaja ja kuigi juba rääkisime, et läheme siis poodi ostma, katsus ta järgi kõik pesuruumis vedelevad võõraste pulbrikarbid. Nagu wtf? Mis suhtumine! Õnneks ta siiski neid ei tarvitanud.
Käisime poes, viisin ta tagasi tuppa ja pidingi juba tundi minema. Kuna Kats pidi ka kohe ära minema, siis mul jäi süda ikka väga valutama selle tüübi üksi kaheks tunniks oma tuppa jätmise pärast. Tema ei paistnud üldse pahandavat. Aga paistab, et Kats pahandas ka, sest kui ma hirmu pärast tunni pärast tagasi tulin, oli ka Kats veel alles. Ma juba valmistasin end ette, et kuidas reageerin, kui tüüp kogu meie tehnikaga jalga lasknud on, aga ei. Tema istus mõnusalt minu magamispatjade otsas. Aga see oli veel hea variant. Edaspidi nägin teda nii minu kui Laura toanaabri voodi patjadele vaid jalgu asetamas. See oli juba väga jälk, aga kuidas sa ikka külalisele märkusi teed!?
Kats lasi minu tulles kohe jalga ja jäime jälel kahekesi. Tema avaldas soovi veidi magada ja mina tahtsin vähemalt mõne kodutöö tähtajaks siiski valmis saada. Kvaliteedist me siinkohal kahjuks rääkida ei saa. Ja siis ta jäigi mõnusalt magama minu voodi peal, ikka veel samad mustad sokid minu padjal. Vahepeal oli ta siiski pesus ära käinud ja ülejäänud garderoobi puhaste vastu vahetanud. Ainult sokkide vahetamise mõttest ei olnud ta millegipärast aru saanud. Mitte nagu need ühed olulisemad asjad, mida tihti vahetada, ei oleks.
Mõne tunnipärast ärkas ta ja kuna mina polnud hommikust peale süüa saanud ja suurel mehel läks ka kõht jälle tühjaks, hakaks ta riisi nõudma. Aga meie ei söö seal riisi. Pakkusin muid asju, aga nt spagettid ei sobinud. Ja ükski muu ka mitte. Pidime siis poodi minema ja tema pidi oma riided pesust ära tooma. Ta läkski üksi alla ja mina jäin ootama, millal ta pesuruumist tagasi tuleb, aga ennäe. Ta ei käinudki seal. Käis hoopis poes ja ostis ise söögi ära. See oli ka enam-vähem ainus positiivne üllatus, kuigi ma oleksin ise tahtnud lisandeid valida. Tema ostiski vaid kana ja riisi ja kokkas ka ise. Riisi küll jahuseks, aga liha oli hea. Tüüp tundis end köögis ja üleüldse igal pool väga mugavalt. Tal polnud mingi probleem igalt poolt riiulitest vajalikek asju ise üles leida ja võtta. Kümme punkti iseseisvuse eest, aga null külalise viisakuse eest. Ega teda ei huvitanud, kelle asju ta võtab. Neelasin jälle kõik oma pahad tunded alla.
Muide, avastasin sama päeva hommikul, et ta on saanud ka mitu väga negatiivset kommentaari teistelt võõrustajatelt ja siis ta üritas neid kogu aeg selgitada ja end õigustada. Poleks vaja olnud, kuna a)ma olin nagunii juba nõustunud ja b)ma ei teadnud nagunii, kelle sõna rohkem maksab.
Sõime ära ja suundusime lõpuks Laura poole. Sandra tuli ka korraks, kuid meiega välja ta ei tulnud. Me aga lõpetasime Pirogovi platsil jälle koos suure kamba rebastega. Nad on täitsa lahedad, avastasin ma. Veetsime paar tundi seal ja suundusime korraks Krooksu, miks kaugele külalisele ei sobinud, sest liiga vaikne oli. Tema nõudis Zavoodi ja kuna osa seltskonda oli kategooriliselt Zavoodi vastu, siis Laura ja Siim läksid koju, mina, Timo ja Jose läksime sinna. Suht mõttetu ja mürane oli ja ka Jose ütles pärast, et seekord talle ei meeldinud. Ta oli seal ka korra varem käinud ja siis väga rahule jäänud. No kurb küll! Mulle seal nagunii ei meeldi. Mulle meeldib oma mõtteid kuulda ja viisakas teenindus jne. Ma vist ei olekski oma jooki saanud, kui Timo oma kahe meetriga baaridaamile silma poleks jäänud. Naljakas, ma pole ju mingi päkapikk, aga tema kõrval ja Zavoodi leti ääres tekkis küll alaväärsuskompleks.
Pärast liitus meiega ka osa vahepeal Pirogovile ära kaotatud seltskonda, aga varsti hakaks Jose nõudma klubitamist ja läksimegi siis, teised järgnesid. Keegi tegelikult peale tema klubitama minna ei tahtnud. Kell oli ka juba liiga palju. Läksime siiski vaatama, mis Atlantises toimub, kuid turva ütles meile, et olenemata sellest, et pidu on veel vaid pool tundi jäänud, on sissepääs 50 krooni. Jose muidugi püüdis teda ära keelitada. Suundusime siiski Laura poole magama. Ma ei tahtnud teda meile viia, sest Kats ütles juba ammu, et tahab sel õhtul eksamiks õppida. Sellepärast ei saagi ma aru, miks ta päeval Josele ausalt tunnistas, et tegelikult ta rohkem õppida ei plaani. Ei usu, et temagi toda tüüpi väga meile ööseks tahtis. Aga läks nii, et ta jäi ikka meile.
Lausa oli jätnud mulle oma uksekaardi ja lubas ja boksiukse lahti jätta, et me ilusati magama saaksime tulla. Ta pumpas ka madratsi täis ja siis... ja siis... ei midagi! Jõudsime tema ukse taha ja leidsime eest lukus ukse. Ma olin kohe kindel, et ta lihtsalt harjumusest keeras lukku. Jose hakkas aga ajama, et nagunii nad tegelikult seksivad Siimuga kusagil. FYI: very unlikely. Helistasin siis Laura mobiilile ja koputasime korduvalt uksele nii kõvasti, et ka teises koridori otsas elajad pidid kuulma. Still nothing. Lõpuks andsime alla ja üritasime meie päris turvadest mööda pääseda, mis vist ka õnnestus. Igatahes, veel pole keegi mind üle kuulama tulnud. Ja meil tõesti polnud teist võimalust. Tal polnud vist ka raha hosteli jaoks.
Hommikul oli Laura avastanud, et meid pole ja veidi paanitsenud, aga ega ta oma telefoni ka ei kontrollinud. Kui ma Jose norskamise peale ärkasin, siis helistasin ise ja siis sai Laura süümekate pisiku. See oli küll minu meelest kasutu ja täiesti ebavajalik, sest kõik oli ju möödas ja lõppes relatiivselt hästi. Ainus, mis läks kehvasti, oli see, et me läksime pesemata magama, sest kõik varustus sai enen Laura pooel viidud ja Kats vist ei saanud väga magada, sest teda segab norskamine, mind enamasti mitte.
Täna hommikul tegin kiiruga ära oma teise üle tähtaja essee, tema surfas oma arvutiga netis ja siis läksime Laura süümekapannkooke sööma. Ta teeb neid päris hästi. Siim ja Kati tulid ka vaatama, kas me kõik elame veel ja Laura poputama südametunnistust. Pärast sööki küsisin Joselt, mida ta plaanib ja andsin väga otse teada, et mul on vaja veel tunde vaikust ja rahu oma kodutööde tegemiseks. See teda ei seganud. Ta tuli ja chillis edasi minu juures netis ja jutustas ka päris palju. Muuhulgas hakaks ta pugema. Küsis, mida tahan, et ta mulle iseloomustuseks kirjutab. Ütlesin, et see pole üldse oluline, kas ta üldse midagi kirjutab. Ta siiski kirjutas ühe lause, et olen põhimõttelsielt tore ja pani vist jurude märke, et hästi positiivne kogemus oli. Siis aga sundis ta mind endale kommentaari kirjutama. Mul oli sigakiire, aga andsin alla, sest vaidlemine tundus rohkem aega võtvat.
Seejärel pidin ette lugema, mida kirjutasin ja tema kommenteeris, käskis osa asju maha võtta. Talle ei sobinud, et kirjtuasi ntema kohta tõeline reisija. Ju selle kahetähenduslikkus paistis välja. Ja siis... wait for it... soovitas ta mul enda kohta kirjutada, et on tõeline ingel. Ma mõtlesin, et ma kuulsin valesti. Kas ma sellest juba kirjtuasin, kuidas ta meie boksi esikus prügi sujuvalt kingadehunnikusse viskas ja mu kella seina peal viltu keeras, sest kella vaikne tiksumine ning automüra tänavalt segasid meie kullakese und? Ütlesin talle ka, et sry, aga seda asja küll ei juhtu, et ta kohta nii kirjutasin. Vajutasin Send ja lükkasin akna kinni. Siis aga avastas ta, et ma ei lisanud juurde, et tegu oli positiivse kogemusega. Jälle üks pugemislaviin. Lõpuks logisin taas sisse ja muutsin selle ka neutraalsest positiivseks, kuigi pigem kaldus see teisele poole. See tehtud, hakaks ta vinguma, et miks ma ei öelnud ekstreemselt positiivne? No tule taevas appi! Ütlesingi, et see polnud minu mõistes seda. Ta nurises küll, aga tegi viimase katse mind ära osta lausega, et ta siiski jätab minu kommentaari astme alandamata positiivseks või hullemaks. Aga tema kogemus saigi olla vaid üsna lähedal valitud variandile, sest meie kõik käisime kikivarvul, et kuninga kass ikka nurruks.
Aga see polnud veel kõik. Ta hängiski süüdimatult meil, kuni pidin kooli minema. Viimasel hetkel läks ta toast välja ja mina jooksin, kõik oma asjad kaasas, sest ei tahtnud jätta talle võimalust sinna jälle mind üksi ootama jääda või isegi oma asju hoiule jätta. Mina olin valmis ja tüüp istus rahuliku südamega koridoris oma koti otsas ning kostitas mind lausega: Sa võid nüüd minna. Ma hakkan ka kuskil 15 minuti pärast minema. No topelt wtf? Kas te olete kunagi kuulnud külalisest, kes omal algatusel jääb teie juurde ka siis, kui teie olete juba ära läinud?
Ma ei hakanud teda veel välja ka viskama, sest ei teadnud, kuidas ta reageerib. Surusin jälle Kala kätt ja astusin uksest välja. Õnneks tuli mulle tee peal korterinaaber vastu. Sundisin teda lubama, et ta viskab selle tüübi ise õige aja möödudes kõigi kodinatega välja. Kuigi see tüüp sai mult käte lubaduse, et võib mulle helistada järgmine kord, kui Tartus on, loodan ma, et sellest ei saa mingi järjejutt.
Tänan tähelepanu eest ja olge ettevaatlikud eks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar