Sest muidu võite maha magada ühe amatöör tõkkehüppaja treeningtunni. Ta treenib Kaarsilla läheduses kella kahe paiku.
Esmaspäeval algasid Tartu tudengipäevad ja otsustasin ka ükskord neist osa võtta. Läksin Lauraga kaasa öölaulupeole ja ei kahetse. Väga tore oli. Sain jälle uusi tuttavaid juurde ning õppisin kahe järjestikuse õhtuga üht oma isiklikku kursavenda paremini tundma.
Peale öölaulupidu aga suundusime väikse seltskonnaga Emajõe äärde Statoili junkfood'i sööma ja niisama jutustama. Täitsa huvitav seltskond oli koos. Mitte küll meie niiväga, aga inimesed meie ümber. Ühes nurgas laulis mingi tüüp, andunud jüngrid ümber. Teises püüdsid mingid inimahvid pidevalt kõrgele puu otsa hüpata, aga me olime tunnistajateks palju suuremale arvule katsetele vastu puud hüppamistele ja alla potsatamistele. Kusjuures ka peale valukisa hakati uuesti katsetama.
Kõige huvitavam tegemale oli aga üks tüüp, kes oma seltskonnaga meie kõrval pingil istus ja siis ühel hetkel, pikk, peenike oks ees, meie suunas jooksma hakkas ja meie ette jõudes oksa vastu maad suunas ja tegelikult ka hüppama hakkas. Keegi meist ei uskunud, et ta päriselt hüppeni jõudis, aga ta sai isegi jalad maast lahti. Siis aga läks peenike oks pooleks ja tüüp ise veeres kaldast alla. Pidama sai ta vaid loetud sentimeetrid enne vett. Tükk aega - nii 3 sekundit - olime täiesti vait ja siis saime korraga naerukrambid. See oli midagi ennekuulmatut. Tüüp ise ajas end püsti, nagu polekski midagi olnudki ja küsis, mitu punkti me talle annaksime. Timo pakkus 9,5 ja mina kümme, sest ta ei ajanud ju latti maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar