See tuleb lühike post. Luban!
Tulles täna bussiga koju juhtus midagi ennenägematut. Bussijuht oli mingi üsna noor tüüp ja rääkis terve tee ühe oma sõbrannaga juttu ja siis seal, kus tema oleks pidanud ära keerama, sõitis ta sujuvalt otse edasi. Ta sai vist ise ka kohe aru, kui asi nihu läks, aga kõik teised said ka. Ega siis midagi, tagasipööre. Mulel see isegi meeldis ja ajas naerma, sest no kui kaua ikka saab rutiinselt sama teed sõita. Minu poolest ta võiks ige kord erineva tee valida, sest ma nagunii elan lõpppeatuses:D Aga mis ma ise parem olin. Täna saksa keelde minnes rääkisin Lauraga telefonis juttu ja keerasin sujuvalt oma peahoone marsruudile. Avastasin oma eksimuse muidugi täpselt kõige kaugemas punktis õigest sihtkohast ja siis polnud mõtet tagasi ta tulla. Tegin ilusti tiiru ära ja jäin veidi hiljaks.
Nüüd tuleb veidi seotud, aga sisuliselt uus teema, mis üldse pealkirjale ei vasta. Aga ma ei viitsi veel ühte posti teha.
Kodubussi peal oli täna üks emme. Üks emme väga väikse lapsega. Lapsega, kes alles vankris oli ja parasjagu tudus. Ma jälgisin seda emmet juba tükk aega. Niisama mõtlesin, et kuidas naisest saab emme ja kuidas tema elu siis muutub. Kogu fookus ju kaldub uude kohta ja naisel pole enam võimalustki oma naiselikkust reklaamida. Ikka on märksõnadeks suur, mugav ja lapsesõbralik. Aga siis avastasin, et ta on superemme.
Tita hakkas nutma. Ja te ei tea, kui kiiresti üks superemme liigutab. Huvitav, kas ta lööb ka kiiresti? Tõenäoliselt, kui see kuidagi lapse heaoluga seotud on. Igatahes, sekunditega oli ta monteerinud vankri parajasse asendisse lapse kätte samaiseks ja mähkunud endale ümber naturaalse kandelina, mitte mingi valmis lapsepauna. Buss keerutas igati ja käis kolaki-kolaki mööda auke, nii et mina, kes ma istusin, olin pidevalt vastu seina litsutud. Tema aga ei hoidnud mitte kusagilt kinni, mässis end linasse ja kinnitas oma maimukese enda külge. Ümber kukkumata!!!
Ma vist vaatasin küll suu ammuli. Huvitav, palju treenimist selline vilumus vajab? Pakun, et laps oli umbes pooleaastane. Järelikult peavad need oskused selel ajaga omandatavad olema. Pärast nägin veel, kuidas laps sujuvalt ja üles ajamata vankrisse tagasi pandi ja vanker voolujoonelise asja vees liikumise graatsiaga bussist maha tõsteti. Kusjuures see naine polnud mingi Eesti esiema Linda. Täitsa pisikene oli.
Minu meelest superemmedele võiks ka mingeid olümpiamängude taolisi üritusi korraldada samalaadsete võistlustega nagu kinnita laps megakiirelt liikuvas bussis enda külge ümber kukkumata ja vaheta ära juba jooksva lapse mähkmed midagi ära määrimata. Vankri täpsussõit võiks ka olla. Mina jään nendega alati äärekivide taha kinni, näiteks. Aga ma pole mingi superemme ka. Ma pole veel emmegi ju.
Tulles täna bussiga koju juhtus midagi ennenägematut. Bussijuht oli mingi üsna noor tüüp ja rääkis terve tee ühe oma sõbrannaga juttu ja siis seal, kus tema oleks pidanud ära keerama, sõitis ta sujuvalt otse edasi. Ta sai vist ise ka kohe aru, kui asi nihu läks, aga kõik teised said ka. Ega siis midagi, tagasipööre. Mulel see isegi meeldis ja ajas naerma, sest no kui kaua ikka saab rutiinselt sama teed sõita. Minu poolest ta võiks ige kord erineva tee valida, sest ma nagunii elan lõpppeatuses:D Aga mis ma ise parem olin. Täna saksa keelde minnes rääkisin Lauraga telefonis juttu ja keerasin sujuvalt oma peahoone marsruudile. Avastasin oma eksimuse muidugi täpselt kõige kaugemas punktis õigest sihtkohast ja siis polnud mõtet tagasi ta tulla. Tegin ilusti tiiru ära ja jäin veidi hiljaks.
Nüüd tuleb veidi seotud, aga sisuliselt uus teema, mis üldse pealkirjale ei vasta. Aga ma ei viitsi veel ühte posti teha.
Kodubussi peal oli täna üks emme. Üks emme väga väikse lapsega. Lapsega, kes alles vankris oli ja parasjagu tudus. Ma jälgisin seda emmet juba tükk aega. Niisama mõtlesin, et kuidas naisest saab emme ja kuidas tema elu siis muutub. Kogu fookus ju kaldub uude kohta ja naisel pole enam võimalustki oma naiselikkust reklaamida. Ikka on märksõnadeks suur, mugav ja lapsesõbralik. Aga siis avastasin, et ta on superemme.
Tita hakkas nutma. Ja te ei tea, kui kiiresti üks superemme liigutab. Huvitav, kas ta lööb ka kiiresti? Tõenäoliselt, kui see kuidagi lapse heaoluga seotud on. Igatahes, sekunditega oli ta monteerinud vankri parajasse asendisse lapse kätte samaiseks ja mähkunud endale ümber naturaalse kandelina, mitte mingi valmis lapsepauna. Buss keerutas igati ja käis kolaki-kolaki mööda auke, nii et mina, kes ma istusin, olin pidevalt vastu seina litsutud. Tema aga ei hoidnud mitte kusagilt kinni, mässis end linasse ja kinnitas oma maimukese enda külge. Ümber kukkumata!!!
Ma vist vaatasin küll suu ammuli. Huvitav, palju treenimist selline vilumus vajab? Pakun, et laps oli umbes pooleaastane. Järelikult peavad need oskused selel ajaga omandatavad olema. Pärast nägin veel, kuidas laps sujuvalt ja üles ajamata vankrisse tagasi pandi ja vanker voolujoonelise asja vees liikumise graatsiaga bussist maha tõsteti. Kusjuures see naine polnud mingi Eesti esiema Linda. Täitsa pisikene oli.
Minu meelest superemmedele võiks ka mingeid olümpiamängude taolisi üritusi korraldada samalaadsete võistlustega nagu kinnita laps megakiirelt liikuvas bussis enda külge ümber kukkumata ja vaheta ära juba jooksva lapse mähkmed midagi ära määrimata. Vankri täpsussõit võiks ka olla. Mina jään nendega alati äärekivide taha kinni, näiteks. Aga ma pole mingi superemme ka. Ma pole veel emmegi ju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar