No mida elu?

Ma vaatan, et ma pole põhimõtteliselt kolm nädalat midagi kirjutanud. No on küll häbi. Eriti enda ees, sest enda jaoks ma ju olengi üritanud siin asju jäädvustada, aga blogi ei pea põdema. Ma olen oma kalendermärkmikusse elu üles märkimise samamoodi unarusse jätnud. No excuses.

Igatahes... vahepeal. Vahepeal on olnud töö ja kool muidugi. Töö vist küll viimaseid päevi, sest see pole MTÜ ja muud nagu välja ei venita. Vähemalt on mul vist juba mais siis rohkem vabu päevi või ei ole? Ma ei tea ka veel.

Olen siin vaikselt üritanud oma suveplaane paika panna ja selle firmaga nagunii ei tahtnud end pikemalt siduda. VÕi mitte just firmaga, aga selle tööotsaga. Ei tasu ära. Ei ole ju mõistetav, kui töö kasvab mingi 4 korda, ma pakun, aga palk kahaneb ma ei teagi, kas kolmangiku või poole võrra, sest ma pole aru saanud, kas meile makstakse ka pühadel töötmaise eest eritasu või mitte. Ametlikult on järelikult eriti kehvasti sellega ja niiväga kui mulle ka ei meeldi oma töö, ei saa ma hetkel lubada endale sellist heategevust. Oleks siis, et ma küsiks ka palgaks 22 eurot tunnis, nagu minu isiklik looduskatastrof Soomes teeb ja tema töö ei eelda erilist vastutust ega haridust. Ta saab selle palga põhihariduse eest. Aga mis ma ikka kadetsen eks. Pole mõtet. Rikub vaid tuju.

Suveplaanid on kõik lahtised. Vaid praktika on enam-vähem kindel ja see, et Mina, Kats ja Sandra läheme kolmekesi sel aastal Õllekale tööle. Ja seal ma saan ju töötada vaid ühes kohas. Kes teab, see teab. Ülejäänud lugege juulipostitusi või oodaku uue juuli omasid. Lahtised on veel töö laeval, kuigi mulle eile lõppude lõpuks helistati sealt firmast ja uuriti minu soove. Lubati tagasi helistada, kui graafikud hakkavad paika saama ja ma neile vajalikuks osutun. Kahjuks seda tööd ma ei saa, mida tahtsin, sest neid ei võeta suveks eraldi, aga vast ongi hea. Nii abitu tunne on kehva keeleoskuse puhul seda keelt rääkivate lastega suheldes või mitte suheldes. Ja selle töö saamise või mitte saamise võimaluse taga seisab ka Õpilasmalevasse minemine või mitteminemine. Ja alati jääb võimalus KMi hoida. Tundub, et veel niipea ei tule aeg, kus ta suudab ka üksi olla. Mul on ta emast nii kahju. Hakkasin eile lõpuks ka laevatöö jaoks koos Iiroga soome keelt meelde tuletama, aga kõige rohkem ootan ikkagi praktikat, kuigi laevatöö oleks ka kindlasti tore. Ma siiski loodan veel, et ma jõuan kõike.

Aga teate, mis on imelik v? Sel aastal ja ühtlasi minu elus juba teist korda juhtub see, et tööandja otsustab minust loobuda. Mäletate? Eelmine kord oli see kahe lapse ema, kelle lapsi kord kus pikalt hoidsin ja põhjendus oli üsna jama. No see oli tema valik. Aga seekord oli see tulevane lasteaed, mille tööintervjuul mul läks väga hästi ja teine kord läksin juba teiste osapooltega kohtuma ning lepingut sõlmima ja ka seal tundus, et kõik läks hästi, kuigi lepingut mei ei sõlminud. Mulle sobiski nii paremini, sest ma ei tahtnud mingit fiktiivset lepingut ega jamasid. Siis aga oli pikalt vaikus sealt poolt. Ma mõtlesin, et ju nad siis on ummikus oma asjaajamisega, kuni lõpuks helistas see osapool, kes mind heaks kiitis ja ütles sellise kahtlase lause, et talle ma meeldisin küll väga, aga... Huvitav oleks lihtsalt teada, kellele ma ei meeldinud ja miks? Sellised asjad jäävad häirima.

Natuke minu vahepealsetest elamustest ka. Nad näevad siin kindlasti lamedad välja, sest jäävad muu jutu vahele ja on kontekstist välja kistud, aga mis teha.

Ühesõnaga, kas te olete kunagi näinud abiratastega motikat? Ma ei arvanudki. Aga mina olen. Ausõna. Mitu korda vaatasin tagasi, et kindel olla. Selle kollase igati mesilast meenutava masina seljas harjutas sõitmist üks päris pisike tegelane. Mida kõike välja ei mõelda eks:D

Ja uskuge või mitte, aga ma käisin pühapäeval teatris. Ma polnud vist üle aasta seda teinud, aga üldse ei kahetse. Ma olen vist vaid ühte ligilähedaselt sama tükki näinud ja see oli vist Draamateatri või Estonia Rahauputus. Seekord käisin Püssirohukeldris vaatamas Merle Palmiste esituses Kuidas dresseerida meest? Terve saal nautis seda ja naeris, kõhud kõveras. Ja mina jälgisin kogu aeg ühe silmaga minuga kaasas olnud Iirot, et kas ta saab ikka aru ja kuidas tema kui mehe ego vastu peab sellisele mõnitamisele. Ilusti pidas ja talle ka meeldis. Ja mulle meeldis väga.

Mis siis veel? Mõelge, homme nädala pärast läheme me Sandraga juba Barcelonasse. Ma küll ei kujuta veel ette, kuidas me seal täpselt oma hostid üles leiame ja kätte saame või kui palju nad meiega aega veeta saavad ning kuidas me selles suures linnas orienteerume, eriti kui arvestada minu keelelisi puudujääke ja Sandra keeldumist hispaania keelt kasutamast. Seal on ju suurel enamusel inimestest inglise keelega raskusi. Aga ju me saame ikka kuidagi hakkama ja sõnaraamat peab alati kotis olema. Ma loodan ka, et meie kogutud rahast tuleb ilusti välja. Muidu on küll kurb, kuigi Peedu juba lubas, mulle üllatuseks, mind rahaliselt toetada. Ma hea meelega ei laseks tal seda teha, aga häda korral on hea, kui on olemas tagavara. Et ma ei unustaks igasuguseid pangakaarte kaasa võtta. Ja seal kasutuid aga kadumisel siin raskusi põhjustavaid kaarte rahakotist enne reisi eemaldada.

Me saime ju ükspäev seoses reisiga šoki ka. Nimelt, üks meie host sai lambist teada, et peab selleks nädalaks tööasjus Madriidi minema ega saa meid aidata. Üsna nõme seis oli, aga paistab, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Juba samaks õhtuks oli keegi lambist Sandrale kirjutanud, et avastas, et me oleme sinna teel ja oleme iga kell tema juurde oodatud. Tal on veel puhkus ka. Kohe kindlasti läheme.

Ühe teiste hostiga tekkis ka probleem. Me olime tema piltide järgi kindlad tema homoseksuaalsuses, kuni ta mulle küsimise peale teatas, et ta siiski ei saa meid aidata, sest tema TÜDRUKsõber on muutunud armukadedaks HC kaudu neile jõudvate tüdrukute peale. Üleüldse mind paneb imestama, kui külalislahked hispaanlased on. Nt Davidil - ühel meie hostil - käib praegu absoluutselt igal ööl HC külalisi ja ta ei pahanda üldse. Mina vist küll tüdineksin ära.

Muide, Sandra tegi mulle eile ka CouchSurfingusse konto, et vajadusel sealsete inimestega kontakteeruda ja juba samaks õhtuks oli mulle tulnud üks surfamise palve. Kaks tüüpi tahtsid samal ajal, kui mina olen bcn-s minu Tallinna koju peatuma tulla. Minu üllatuseks mu ema ei olnudki mõtte vastu turvalisuse aspektist, mida ma kartsin, aga ema keelebarjääri tõttu pidin seekord neile ära ütlema. Mul on siiani nii kahju. Oleksin tahtnud kellelegi midagi vastu anda selle eest, et päris mitu hispaanlast on nõustunud oma kodu uksed meile avama. Mis mulje see minust jätab? Silmakirjaliku ju. Loodan, et nad väga ei solvu. Samas, Sandra saab kogu aeg millegipärast palveid ja ta vist isegi ei vasta neile midagi. Mina nii ei suudaks. Sisetunde pärast. Pluss ma hea meelega suhtleks võõrkeeltes ja tutvuks inimestega muust maailmast, kellel on teistsugune kultuuriline taust.

Kuulge. Ma vist täna lõpetan oma eklektilise postituse ära ja kui mitte varem, siis peale Hispaaniat kohe kindlasti asun kohe kirjutama, sest kuidas mul saaks mitte olla siis palju häid muljeid, mida ma ei suuda vaid endale ja enda sees hoida?

Hasta pronto!