Ma olen tegelikult elus, ausõna!

Sandra tegi mulle eile märkuse, et ma ei ole 16 päeva midagi kirjutanud. Tänaseks siis juba seitseteist. Ma tean. Vabandusi ei ole, aga toon siiski mõned välja. :D

Kõigepealt ma olin kaks nädalat kinni laeva peal, kus oli väga tore, aga elu koosnes magamisest ja söömisest, lisaks mõned istumised erinevate seltskondadega ja mõned ekskursioonid maa alla ehk laeva põhja, kuhu tekimeeskond ehk igasugused kombekates mehed kõiki uusi neiusid vedama pidid. Aga seal ei olnud eriti wifit ja blogimisest ei saanud kohe üldse asja.

Olengi nüüd olnud kolm nädalat põhiliselt meediavaba. Noh, ok. Olen lugenud maile ja kindlasti nii mõnigi on mind ka msn-s märganud, aga eriti rohkem pole viitsinud-jõudnud-tahtnud.

Nüüd olen juba paar peäva kuiva maa peal olnud, aga õiget puhkust pole veel olnud. On olnud kaks poolikut lebotamise päeva ja see on ka kõik, kuid töö raames ja ka peale tööd on olnud tore ja lausa haruldane nädal. Ma olen kokku saanud nii mitme praeguse ja endise sõbraga, keda kes teab, kui ammu näinud ei olnud ja nende kõigiga oli tore. Noh, Reijoga on alati tore. Käisime eile koos Raplas Annika lõpetamisel. Tahtsin minna talle õnne soovima, aga pärast oli üsna igav ja ebamugav. Annikal oli muidugi kirie, sest teha oli palju ja sõpru, kelle vahel tähelepanu jagada, veelgi rohkem. Aga enamik oli üks kamp ja tundis end ka ilma Annikata hästi. Ma ei ütle nende kohta midagi halvasti. Nad olid väga toredad. Aga ma ei viitsinud eile lihtsalt väga smalltalk'i panna.

Ja siis veetsin ühe päeva Indrekuga, KM puhvriks kaasas. Veidi imelik oli, aga isegi võrdlemisi normaalne, kui arvestada, et me põhimõtteliselt terve aasta üksteise eluga kuidagi seotud olnud pole. Paistab, et tal läheb ka ilma minuta tema elus hästi ja olen minagi hakkama saanud ju.

Ja ühe õhtu või õigemini jupi ööd veetsin Steniga Pirital jalutades ja pilte klõpsides. Sain sel nädalal julgustükiga hakkama ja ostsin omale neti teel uue ja korraliku digikaamera. Olen väga rahul, kuigi algul oli hirm küll, et äkki maksin raha ära ja kaup ei tulegi. Tuli küll. Julgen kõigile soovitada digipood.ee'd.

Täna olime emaga asjalikud. Ta juba terve nädala on jälle mööbeldamise tujus ja vaid sellest räägibki. Täna siis käisime mööda mööblipoode ja nagu ikka - sai ka mitu asja ostetud. Üksi ei suuda ta praktiliselt kunagi midagi välja vaadata ja ka ära osta. Me saie täna imeilusa vanauue kummuti ja antiikse välimusega lambi ja homem saame kätte ühe sahtlitega pingi ja veel tahaks antiikse välimusega pinki, millel istudes kingi jalga panna ning diivanit, mis ei näe üldse superkena välja, aga millesse täna ära armusin. Aga räägitaksegi ju, et keegi ei saa oma tundeid kontrollida:D Mina ihaldan nüüd üht viieteisttuhendest ülimõnusat asja. Nii väga, et olen nõus ka oma varsti laekuva palga sinna alla panema. Kui ema paneks ülejäänu, siis saaksime sügisel täismugava diivani omale. Ja küll me saame ka. Ma lihtsalt pean emale selgeks tegema, kui väga meil seda vaja on:D Mis sest, et kallis. Te ei tea, kui mugav see on.

Kõik on hästi. Või peaaegu kõik. Ma olen Sandra pärast mures ja ta teab ise ka, miks. Ma vist ikka peaksin ühte tüüpi sõimama. Ja mul on ka CHRiga seoses mure. Aga ma ei taha oma pead sellega vaevata. Läheb, nagu läheb.

Ühesõnaga, olen elus. Kindlasti kirjutan millalgi jälle siia.