Ma ei tea. Täna on planeedid valesti või midagi muud hullu lahti.
Vahet pole, et olin peale normaalset ööd sama väsinud, nagu tavaliselt nelja tunni une järel.
Juhtus hoopis hullemaid asju.
Nt see, et kui sain KMi peale mitmetunnist kemplemist nõus õue ja mere äärde minema, juhtus lausa uskumatu nali. Maja välisuks oli rikki läinud ja me olime konkreetselt luku taga. Avastasime, et majal on ka tagauks, aga selle võtit ei olnud meil mitte ja KMi ema ei teadnudki, et majal ka teine uks on:D Ja neil on nagu ilgelt kõrged aknad ka. Või õigemini, kõrgel. Hüpata ei julgeks ja lapsel ka ei lubaks.
Leidsin koridori seinalt avariitelefoni numbri. Vastu võttis mingi tädi, eks alustas lausega, et on esimest peäva vigases eesti keeles ja lubas kellelegi teisele helistada. Peale veel ühte minupoolset kõne sellele liinile, helistas mulle üks mees tagasi ja ütles, et aga see, kuhu ma helsitasin, ei ole nende numbergi ja kohe kindlasti ei halda nemad seda maja, kus ma luku taga olen? No krt. Selle numbri pealt mina temani jõudsin ja miks see silt siis maja seinal oli ah? "Tore onu" või ma ei tea ka... vb oligi tore onu käskis mul lukuabisse helistada. Yeah, right. Maksa veel mingi võõra maja luku mahamurdmine ja uue panek ka kinni.
KM nägi sisi keldris redelit ja tegi ettepaneku aknast siiski minna. Ja kuna ükski esimese korruse naaber ka ust koputamise peale ei avanud, et ma abi saaksin küsida, siis vedasingi selle suure ja pinnulise ronimisvahendi tuppa. Ja muidugi siis, kui redel oli tuppa taritud, tuli mingi mees postkastist oma ajalehte võtma. Küsisin sisi talt abi ja ma ei tea, mis võtted ta kasutas - vist midagi telepaatilist - aga ta sai peale mõningast pusimist ukse lahti ja sisi läks kruvikeerajat tooma, et edasi nõkerdada või parandada, oam sõnul. Mina olin muidugi tänulik, aga ei olnud tore jälle jõuharjutusi teha redeli tagasiviimiseks. Noh, vähemalt ei pea ma täna põdema, et olen paar kommi ära söönud. Need kalorid on ette ära põletatud.
Läksime siis randa ja olime praktiliselt ainsad inimesed seal. Kui tahate teada, miks, mõelge, mida täna päeval aknast välja vaadates nägite. Rannas ei olnud etem. Oli see pluss megatuul. Aga laps nõudis ujuma. Kooriski end ujukate väele ja pani vee poole ajama. Muideks, see esimene vesi oli väga mõnus, aga andsin talle suure rätiku ikka ümber ja sisi ta paterdaski seal nagu mingi linnupoeg, kuni rätik läbimärjaks sai ja sundisin teda koju minema.
Siis tuli poekäik ja seejärel tänase päeva kõige õudsem hetk. Üks laps tahtis mu auto alla jääda. Nagu tegelt ka. Mul on siiani shokk. Te mõtlete kindlasti, et ma olen mingi kohutav inimene. Aga mina jälle ei suuda välja mõelda, mida mina valesti teha võisin. OK. Kohe räägin. Sõitsime KMiga postkontori poole, sest ma olin lubanud CHRile ühe kirja oma käekirja näidisega saata vanamoodsal teel ja selle nüdü rannas valmis vorpinud. Olin veel kaks minutit varem mõelnud, et huvitav, kuidas küll mul on siiani õnnestunud täiesti jamadevabalt või vähemalt politseid ja sanktsioone sisaldavate jamade vabalt läbi saada, erinevalt paljudest mu kallitest, kui... mul on natuke mälulünk seal, aga väga lähedal sõidutee peal ning siiski kõnnitee ääres nägin kõndimas ühte ligi 8-9 aastast neiut. Mõtlesin, et ju ta valmistub üle tee minema, nagu paljud inimesed, kes väga täpselt reegleid ei järgi, aga olenemata sellest, et minu auto pidi tal peaaegu kõrval olema, astus ta siis paar diagonaalset sammu - ma ei oska seda seletada. Midagi üle tee ja teega paralleelselt jalutamsie vahepealset, väikse nurga all. Ta nagu poleks kuulnud üldse, et mu auto läheneb ja mul juba oli pidur all ning väike kiirus, sest valmistusin pöördeks, aga ta astus ikka edasi ja nii lhäedale, et ma vajutasin ehmatusega pidurid plokki, aga kuulsin, et midagi auto siiski külgemisi riivas. Siis ta sai vist ise ka aru, et jama on ja ehmatas end ühe sammu eemale, aga avastas vist, et läks õnneks ja läks, naeratus näol, mu auto eest ja IKKA valest kohast üle tee. Mul oli küll paanika, et äkk ita sai viga, aga kuan ta jalutas ära, siis ei osanud ma ka midagi muud teha, kui edasi sõita. Väga õnnelik õnnetus oli. Ainsad kanantajad olid auto värv ning vist nii minu kui lapse närvid. Ma veel tükk aega mõtlesin, et kas mu taga olev auto helistab politseisse ja kaebab minu peale, aga ta vist ei teinud seda. Väga ehmatav kogemus oli. Mulle ei mahu siiani pähe. Savi sellest värvist, aga et keegi tõesti niimoodi ete astuda võib üldse midagi aru saamata... appi. Ma oleksin võinud täiesti tahtmatult põhjustada kellegi surma ju.
Ja mis teil täna head juhtus?
Vahet pole, et olin peale normaalset ööd sama väsinud, nagu tavaliselt nelja tunni une järel.
Juhtus hoopis hullemaid asju.
Nt see, et kui sain KMi peale mitmetunnist kemplemist nõus õue ja mere äärde minema, juhtus lausa uskumatu nali. Maja välisuks oli rikki läinud ja me olime konkreetselt luku taga. Avastasime, et majal on ka tagauks, aga selle võtit ei olnud meil mitte ja KMi ema ei teadnudki, et majal ka teine uks on:D Ja neil on nagu ilgelt kõrged aknad ka. Või õigemini, kõrgel. Hüpata ei julgeks ja lapsel ka ei lubaks.
Leidsin koridori seinalt avariitelefoni numbri. Vastu võttis mingi tädi, eks alustas lausega, et on esimest peäva vigases eesti keeles ja lubas kellelegi teisele helistada. Peale veel ühte minupoolset kõne sellele liinile, helistas mulle üks mees tagasi ja ütles, et aga see, kuhu ma helsitasin, ei ole nende numbergi ja kohe kindlasti ei halda nemad seda maja, kus ma luku taga olen? No krt. Selle numbri pealt mina temani jõudsin ja miks see silt siis maja seinal oli ah? "Tore onu" või ma ei tea ka... vb oligi tore onu käskis mul lukuabisse helistada. Yeah, right. Maksa veel mingi võõra maja luku mahamurdmine ja uue panek ka kinni.
KM nägi sisi keldris redelit ja tegi ettepaneku aknast siiski minna. Ja kuna ükski esimese korruse naaber ka ust koputamise peale ei avanud, et ma abi saaksin küsida, siis vedasingi selle suure ja pinnulise ronimisvahendi tuppa. Ja muidugi siis, kui redel oli tuppa taritud, tuli mingi mees postkastist oma ajalehte võtma. Küsisin sisi talt abi ja ma ei tea, mis võtted ta kasutas - vist midagi telepaatilist - aga ta sai peale mõningast pusimist ukse lahti ja sisi läks kruvikeerajat tooma, et edasi nõkerdada või parandada, oam sõnul. Mina olin muidugi tänulik, aga ei olnud tore jälle jõuharjutusi teha redeli tagasiviimiseks. Noh, vähemalt ei pea ma täna põdema, et olen paar kommi ära söönud. Need kalorid on ette ära põletatud.
Läksime siis randa ja olime praktiliselt ainsad inimesed seal. Kui tahate teada, miks, mõelge, mida täna päeval aknast välja vaadates nägite. Rannas ei olnud etem. Oli see pluss megatuul. Aga laps nõudis ujuma. Kooriski end ujukate väele ja pani vee poole ajama. Muideks, see esimene vesi oli väga mõnus, aga andsin talle suure rätiku ikka ümber ja sisi ta paterdaski seal nagu mingi linnupoeg, kuni rätik läbimärjaks sai ja sundisin teda koju minema.
Siis tuli poekäik ja seejärel tänase päeva kõige õudsem hetk. Üks laps tahtis mu auto alla jääda. Nagu tegelt ka. Mul on siiani shokk. Te mõtlete kindlasti, et ma olen mingi kohutav inimene. Aga mina jälle ei suuda välja mõelda, mida mina valesti teha võisin. OK. Kohe räägin. Sõitsime KMiga postkontori poole, sest ma olin lubanud CHRile ühe kirja oma käekirja näidisega saata vanamoodsal teel ja selle nüdü rannas valmis vorpinud. Olin veel kaks minutit varem mõelnud, et huvitav, kuidas küll mul on siiani õnnestunud täiesti jamadevabalt või vähemalt politseid ja sanktsioone sisaldavate jamade vabalt läbi saada, erinevalt paljudest mu kallitest, kui... mul on natuke mälulünk seal, aga väga lähedal sõidutee peal ning siiski kõnnitee ääres nägin kõndimas ühte ligi 8-9 aastast neiut. Mõtlesin, et ju ta valmistub üle tee minema, nagu paljud inimesed, kes väga täpselt reegleid ei järgi, aga olenemata sellest, et minu auto pidi tal peaaegu kõrval olema, astus ta siis paar diagonaalset sammu - ma ei oska seda seletada. Midagi üle tee ja teega paralleelselt jalutamsie vahepealset, väikse nurga all. Ta nagu poleks kuulnud üldse, et mu auto läheneb ja mul juba oli pidur all ning väike kiirus, sest valmistusin pöördeks, aga ta astus ikka edasi ja nii lhäedale, et ma vajutasin ehmatusega pidurid plokki, aga kuulsin, et midagi auto siiski külgemisi riivas. Siis ta sai vist ise ka aru, et jama on ja ehmatas end ühe sammu eemale, aga avastas vist, et läks õnneks ja läks, naeratus näol, mu auto eest ja IKKA valest kohast üle tee. Mul oli küll paanika, et äkk ita sai viga, aga kuan ta jalutas ära, siis ei osanud ma ka midagi muud teha, kui edasi sõita. Väga õnnelik õnnetus oli. Ainsad kanantajad olid auto värv ning vist nii minu kui lapse närvid. Ma veel tükk aega mõtlesin, et kas mu taga olev auto helistab politseisse ja kaebab minu peale, aga ta vist ei teinud seda. Väga ehmatav kogemus oli. Mulle ei mahu siiani pähe. Savi sellest värvist, aga et keegi tõesti niimoodi ete astuda võib üldse midagi aru saamata... appi. Ma oleksin võinud täiesti tahtmatult põhjustada kellegi surma ju.
Ja mis teil täna head juhtus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar