A Walk to Remember

Ma ei mäleta, kas olen varem ka sel teemal kirjutanud, aga nüüd kirjutan igatahes. Vaatasin ükspäev jälle seda filmi. Kolmas kord vaatasin ja kolmas kord nutsin ka pool filmi ajast kõva häälega. Ma lihtsalt ei saa seda teisiti vaadata. Kuigi Mandy Moore pole minu meelest suurem asi näitleja ja mida enam vaatan, seda enam selles veendun, oskab ta väga ilusti laulda ja filmi sisu on nii meeletult ilus ja kurb ja kuigi ma olen seda filmi korduvalt näinud, loodan ikka iga kord, et nüüd tuleb õnnelik lõpp. Aga ei tule. Aga väga soovitan vaadata seda. Ma ei nuta ühegi teise filmiga nii palju. Ma nutan üldse väga väheste filmidega. Sellega ja Rohelise miil'iga ja Pay It Forward'iga ja Medicopteri nende osadega, kus Gaby sureb. Enamasti jäävad psarad silma siiski pidama ja korraks on raske neelata, aga need mõned asjad mõjuvad kuidagi teisiti. ei teagi, mis nad nii eriliseks teeb. Aga vaadake ja mõelge ise.