juuni 04, 2008

Merekaru

bibNonii. Ja hakkaski uus elu täie hooga pihta ja muidugi on sellel nii plusse kui miinuseid. Ma vist kirjutan neist läbisegi, sest nii on nad ka tegelikkuses.

Kõigepealt, töö on täitsa mõnus. Ei midagi kaela murdvat, samas hea trenn ja põhimõtteliselt on alati midagi teha. Lodoetavasti kaotan mõne kilo ära selle kahe nädalaga.

Siinne ülemus meeldib mulle ka. Ma ei saanud algul arugi, et olin ülemusega kohtunud, sest siinne ülemus on mees. Siuke sajaga sarkastiline või vähemalt irooniline mees. Temaga saame täitsa hästi läbi ja ega teistelgi töökaaslastel midagi väga viga ei ole. Mõned mulle päris meeldivad, aga muidugi, mina olen kõige noorem ja pole teistega vist väga palju ühist. Aga ausalt öeldes, meeldis mulle Superstar'i õhkkond rohkem. Seal oli siuke soe tunne pidevalt ja mõnusad naljad. Siin ajavad osa inimesi mulle kerge hirmu nahka, aga võib-olla - loodetavasti see muutub, kui aeg veidi edasi läheb. Ja juba alates tänasest ehk minu teisest päevast ei ole ma enam kõige uuem olija. Üks kena mees tuli ka täna:P

Üks suuuuuuuuuuurimaid miinuseid peale selle, et ma teen praktiliselt tasuta tööd ja kõik teised siin teenivad topelt nii palju mitte sugugi raskema töö eest, ei ulatu meil wifi kajutini ja ka ühisruumis parima leviga on ühendus megaaeglane. MSNi ei lase mind üldse. Brr... peab vist jälle hakkama e-maile saatma teate-küll-kellega. See oligi lahedam tegelikult.

Tahate nalja teada? Minu jaoks see tegelikult ei ole naljakas. Mul on täitsa lahe toanaaber, aasta noorem ja kolm päeva kogenum Tallinki suhtes ja arvake ära, mis tööd tema siin teeb? Seda, mida mina tahtsin ja mille kohta mulle öeldi, etnad suveks sellele ametipostile töötajaid ei võta. Arvake nüüd veelkord, kas ta tuli siia suveks või ei, kas ta räägib sõnagi soome keelt või ei, kas tal on tibakegi vastavat haridust ja töökogemust või ei? Aga tal on üks asi - tuttavad ees. Ainult nii vist jõuabki siin kusagile.

Veidi veel headest asjadest. Minu ülemus laseb mul hommikul ja õhtul töölt poppi teha, sest nagunii nad maksavad vaid 10,5 tunni eest. Ja mul polnud aimugi, kas ma saan maha vahepeal või ei, aga ma võtsin eile südame rindu ja küsisin. Ja minu ülemus ütles, et temagi poolest, kui vaid õigel ajal tagasi olen. Ei mingit lubaküsimist, nagu reeglid ette näevad.

Ma algul ei teadnud, kas tahan kohe esimesel õhtul Ragnariga kokku saada või ei, aga siiski otsus kandus esimese õhtu kasuks. Pidin minema oma bossile teada andma, kui minna tahan, aga kui ma siis läksingi tipa-tapa alandlikult ta kabinetti, selgus, et tema on oma päevale juba punkti pannud. Mul oli kerge paanika juba. Et R jääbki ootama. Aga teised müüjad soovitasid siis mingi teise tähtsa tegelase poole pöörduda, aga oh imet! Ka tema oli juba magama läinud. Lõpuks rääkisin mingi hoopis tundmatu tegelasega, aga samas, nad kõik on minu jaoks tundmatud. Igatahes, ta lubas mul minna ja andis igaks juhuks info telefoninumbrid ja muud juhised kaasa ning soovitas ka soome ametnikud lihtsalt surnuks rääkida, sest Soome poolel peab ka stuff läbima check-in'i ja neile pidi olema väga raske tõestada, et töötan laeval, kui mul meremehe passi pole. Ma siis pabistasingi ja nõudsin kohe R-ilt kahte asja: 1)et ta minuga hommikul kella seitsmeni tegeleks, sest ma ei pidanud varem laevale pääsema ja 2)et ta tuleks hommikul ise neid surnuks rääkima, sest minu soome keele teadmised on liiga sügaval peas ja ma pole neid veel taasavastanud eriti.

Muidugi, paljuski ol ijälle deja vu. Ta ei jõudnud sadamasse vastu, aga seekord helsitas mle iga mõne minuti tagant, et seletada, kus ta on ja millal jõuab. Aga jälle. Mina. Tema. Sama laev. Sama sadam. Väga paha tunne oli. Seekord siiski sada korda parem tunne, kui mullu suvel.

Otsustasin talle vastu jalutama hakata ja muidugi tõmbasin kohe mingi imeliku tüübi külge. Ta oli rumeenlane ja rääkis minuga ka vist rumeenia keeles. Mis sest, et ma aru ei saanud. Mis sest, et meil ühtegi ühist keelt ei olnud. Aga ära ka ei läinud. Ma ootasin juba meeleheitlikult, et R tuleks ja mu ära päästaks, kuigi see tüüp oli veel väga vähe imelik võrreldes minu tavalisega.

Viimaks R tuligi. Taksoga, sest ta ei suutnud minu sadamat üles leida. No ma ei saa aru, Helsingi ei ole nüüd ju nii suur linn ka. Aga kui ta tuli, siis ta tõesti sai mu suu lahti. Ta tuli talle eritellimusel tehtud ülikonnas. Väga kena vaatepilt oli. Ainult mul oli enda pärast läbi, sest mul polnud aega dushi allagi minna ja pead pesta ning ma olin väga casual. ja tema siis säras.

Muidugi, meil tekkis veel sekeldusi. Põrkasime mingite ta tuttavatega kokku, kellest ühe ego ta eelmisel õhtul riivanud oli ja siis see tahtis kohe väga asja füüsiliselt ära lahendada. Ma läksin eemale kohe alguses, sest nad ei meeldinud mulle ja ma olin tõmmanud R-il suitsu susut ära, et see ära visata. Läksin ühtlasi prügikasti otsima.

Ja siis ootasin. Ja ootasin ja ootasin. Ootasin, kuni mul jälle külm oli ja siis juba kartsin, sest nad läksid mu silmapiirilt välja mingi putka taha ja ma kartsin, et vähemalt üks neist tuleb verselt tagasi. Ja kuulsin ka mingit matsu. Ja mu tuju muudkui langes, sest mulle ei meeldinud, et ta mul nii kaua üksi oodata lasi ja ta oli ise ka närvis, kui tagasi tuli ja rääkis mulle siis, et see ärritunud tüüp ol iteda noaga ähvardanud lausa. Ja siis ta oli tükk aega paranoiline. kartis, et nad tulevad meile järgi.

Ei tulnud. Hoopis igasuguseid teisi elueksperte tänavailt hakkas meile ligi tikkuma. Kes küsis suitsu, kes tundis minu vastu huvi. Lõpuks sõime mingi ilgelt kalli tänavaburksi ära ja suundusime tema koju. Nii imelik, et ma tema juures varem käinud ei ole ja ta ise ütles ka, et nüüd olen üks vähestest välja valitutest, kes on nii tema Eesti kui Soome kodu näinud. Ja tema pole mul ka kunagi külas käinud.

Igatahes, koju me jõudsime. Kell oli nii palju ja hommikul nii vähe, et ma ta isa ja kasuemaga ei kohtunudki ja võib-olla oligi parem. Kuulsin R-i hommikul kasuemaga rääkimas ja juba siis tundus ta ebasümpaatne. Me rääkisime praktiliselt terve öö juttu ja ei teagi, kas magasime tunni või kaks. Ärkama pidime mõlemad vara a siis ka tööle minema. Ta lootis, et jõuab veel tagasi koju magama, aga ma arvan, et mina sain lõpuks temast kauem magada.

Hommikul läksin tööle nagu hunnik õnnetust. Mitte ainult sellepärast, et meil oli vaid üks öö aja tasa tegemiseks, vaid ma nägin õudne välja. Läksin öösel tema pool magama kammimata märgade juustega. Mul ei olnud ei hambaharja ega meiki kaasas ja ka puhast pesu mitte, mistõttu käisin vist esimest korda elus ringi ja ka magasin vaid teksadega, ilma pesuta. Täitsa paljas ka olla ei tatnud öösel ju. Ei tahtnud teda sellisesse olukorda panna.

Aga pean nüüd lõpetama. Millalgi jälle. Ciao!

2 kommentaari:

S.M ütles ...

jama on sinuta siin.
igatsen :(

S.M ütles ...

kas sa ise ka tead, et su viimane postitus ilmus 16 päeva tagasi? :D
nagu mingi ERITI laisk oled :D